lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-18-15524/25

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 29.09.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-18-15524/25
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
29.09.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2605
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 174Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaTsMS § 652 lg 1Apellatsioonimenetluses arvestatavad asjaolud ja tõendidVÕS § 195 lg 2, 3Lepingu korraline ülesütlemineTsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 173 lg 1Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramine kohtulahendisTsMS § 177 lg 2Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohtaTsMS § 654Ringkonnakohtu otsuse sisu

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-18-15524/18Harju Maakohus Tallinna kohtumaja20.04.2020

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Radix Transport OÜ12567114(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

ohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-15524

Kohtuasi

Radix Transport OÜ hagi XX (X) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.04.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

57 755 eurot 32 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus

Hageja Radix Transport OÜ (registrikood 12567114), esindaja vandeadvokaat Raini Nõu Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Meris Velling

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 20.04.2020 otsuse resolutsioon, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 03.09.20262-24-549/54Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 01.09.20262-26-115627/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 31.08.20262-26-112398/5Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 28.08.20262-26-101004/17Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 27.08.20262-26-13942/4Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja
  • 26.08.20262-24-1408/49Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
TsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
VÕS § 116 lg 1Taganemine ja ülesütlemine õiguskaitsevahendina
VÕS § 142 lg 1Käenduse mõiste
VÕS § 153 lg 1Käenduse lõppemine
VÕS § 186Võlasuhte lõppemise alused
VÕS § 196 lg 1Lepingu erakorraline ülesütlemine

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1.Radix Transport OÜ (hageja) esitas 16.10.2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja nõudis kostjalt pooltevahelisest käenduslepingust tulenevat võlgnevust 36 410 eurot, intressi 3 153,11 eurot, viivist 11 547,38 eurot (periood 08.09.2016 – 16.01.2017) ja edasiulatuvat viivist 0,05% päevas põhinõudelt 36 410 eurot alates 17.10.2018 kuni põhinõude täitmiseni arvestusega, et kogu väljamõistetav viivisesumma ei ületa 36 410 eurot. Hageja märkis, et kogu väljamõistetav summa ei ületa 60 000 eurot, mis on kostja kui käendaja vastutuse maksimaalne määr. Hageja taotles menetluskulude jätmist kostja kanda.
2.Nasdoor Group OÜ (edaspidi Nasdoor) ja osaühing Servitur (edaspidi Servitur) sõlmisid 03.04.2015 laenulepingu, mille kohaselt Servitur sai laenu 60 000 eurot. Laen tuli tagastada igakuiste osamaksetena. Servitur jättis laenu tähtajaliselt ja nõuetekohaselt tasumata. Lepingu alusel tuli maksta intressi ja maksete viivitamisel viisist. Servituri laenulepingust tulenevaid kohustusi käendas kostja, kes oli Servitur juhatuse liige ja ainuomanik. Nasdoor loovutas laenulepingust tulenevad nõuded hagejale 06.09.2016. Hageja ja Nasdoor sõlmisid 16.11.2016 nõuete loovutamise lepingu, millega hageja loovutas kõnealusest laenulepingust tulenevad nõuded Nasdoorile tagasi. Nasdoor ütles 16.01.2017 laenulepingu erakorraliselt üles ning nõudis tagastamata laenu kohest tagastamist. Nasdoor loovutas 16.01.2017 nõuete loovutamise lepinguga oma nõuded hagejale.
3.Asjaolu, mis tingimustel nõuete loovutamine toimus, ei mõjuta kostja kohustuse kehtivust. Kostja ei ole selle lepingu pool ega saa lepingu kehtivust vaidlustada. Nõuete loovutamine ei toimunud tasuta. Hageja esitas maakohtule 22.02.2017 hagi Servituri vastu, mille kohus 28.05.2018 otsusega rahuldas (tsiviilasi nr 2-17-2859). Kohtuotsuse täitmiseks pöördus hageja 03.08.2018 kohtutäituri poole. Hageja nõuded Servituri vastu praeguse hagi esitamise seisuga ei olnud rahuldatud.
4.Kostja kui käendaja laenulepingust tulenevaid nõudeid ei täitnud. Hageja oli õigustatud kostjalt nõudma samu summasid, mida kohus mõistis 28.05.2018 kohtuotsusega välja. Pooltevahelises suhtes tehti kaks ülesütlemisavaldust (21.09.2015 ja 28.09.2015). Tsiviilasjas nr 2-15-16673 sai kohus hinnata vaid 21.09.2015 dokumenti. Samas olid kohtu järeldused ülekantavad ka 28.09.2015 dokumendile. 28.05.2015 käenduslepingu ülesütlemine oli tagajärjetu (ülesütlemine ei olnud kehtiv). Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja sai 28.09.2015 kätte teate laenulepingu ja käenduslepingu ülesütlemise kohta. Nõuete loovutamise ajal oli käendusleping juba üles öeldud. Tsiviilasjas nr 2-17-2859 ei esitatud hagi kostja vastu. Nimetatud menetlus ei mõjuta kostjat. Samuti ei esitanud hageja selles menetluses kohtule 28.09.2015 ülesütlemise teadet, mistõttu ei saanud kohus seda arvesse võtta. Üheski

kohtumenetluses pole analüüsitud käenduslepingu ülesütlemist. Kohus hindas tsiviilasjas nr 215-16673 vaid 21.09.2015 ülesütlemise avaldust. Puudus võimalus kohtu seisukohtade ülekandmiseks 28.09.2015 ülesütlemise avaldusele. Tsiviilasja nr 2-15-16673 kohtuotsuses oli märgitud, et otsuse tegemise seisuga puudus põhivõlgnikul võlgnevus võlausaldaja ees. Järelikult ei saanud ka käendajal olla mistahes kohustusi võlausaldaja ees. Samas oli nimetatud kuupäevaks käendusleping lõppenud seoses ülesütlemisega. Isegi siis, kui põhivõlgnik jäi hiljem laenu tagastamisega viivitusse, ei vastutanud selle eest enam käendaja, kellel puudus kehtiv leping võlausaldajaga. Kostja avaldas maakohtu istungil, et tema aegumise ja nõuete loovutamise vastuväited langesid ära. Maakohtu otsus ja põhjendused

6.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 36 410 eurot, intressi 3 153,11 eurot, sissenõutavaks muutnud viivise 16.10.2018 seisuga 11 547,38 eurot (s.o kokku 51 110,49 eurot) ja edasiulatuva viivise 0,05% päevas põhinõudelt alates 17.10.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem, kui 8 889,51 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Maakohtu tuvastas järgmised asjaolud:  Nasdoor ja Servitur sõlmisid 03.04.2015 laenulepingu (mõlema seaduslikuks esindajaks oli kostja), mille kohaselt Servitur sai laenu 60 000 eurot. Laen tuli tagastada igakuiste osamaksetena graafiku alusel hiljemalt 07.05.2018. Lepingu alusel tuli tasuda intressi 5% aastas ja võlgnevuse tasumise viivitamisel viivist 0,05% päevas. Kostja käendas laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja vastutuse piirmäär oli 60 000 eurot.  Nasdoor loovutas 06.09.2016 laenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja loovutas 16.11.2016 nõude Nasdoorile nõude tagastamata osas tagasi. Uueks võlausaldajaks sai Nasdoor. 16.01.2017 ütles Nasdoor laenulepingu erakorralise ülesütlemise avaldusega üles ja loovutas nõuded hagejale. Lisaks 16.01.2017 laenulepingu erakorralise ülesütlemisele tehti kaks veel kaks ülesütlemise avaldust: 1) 28.09.2015 laenulepingu ja käenduslepingu erakorraline ülesütlemine Nasdoori poolt ja 2) 21.09.2015 laenulepingu erakorraline ülesütlemine ning 03.04.2015 käenduslepingu lõpetamine Nasdoori poolt.  Hagis toodud nõudega olid seotud ka järgmised kohtulahendid: 1) Harju Maakohtu 28.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-2859 hageja hagis Servitur vastu (otsus jõustus 29.06.2018). Sellega mõistis kohus Serviturilt välja laenulepingust tuleneva põhivõla 36 410 eurot, intressi 3 153,11 eurot, viivise seisuga 22.02.2017 summas 603,17 eurot ja edasiulatuva viivise 0,05% päevas põhinõudelt alates 23.02.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue; 2) Harju Maakohtu 01.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16673 Nasdoor hagis Servitur ja kostja vastu laenu- ja käenduslepingust tulenevas nõudes (hagi jäi rahuldamata).
7.Käendaja võttis kohustuse tagada Nasdoori ja Servituri vahel 03.04.2015 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused juhul, kui Servituri vara arvel ei saa võlausaldaja oma nõuet rahuldada. Kohus kvalifitseeris hageja nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja 145 lg 1, lg 2 järgi. Pooled ei vaielnud selle üle, et Servitur vara arvel ei õnnestunud võlausaldaja nõuet rahuldada. Maakohus leidis, et käesolev vaidlus taandus sellele, kas 28.09.2015 öeldi käendusleping Nasdoor poolt kehtivalt üles ehk kas hageja nõude aluseks olev leping lõppes 28.09.2015 ülesütlemisega või mitte.
8.Kohus tuvastas 01.03.2016 otsuses (tsiviilasi nr 2-15-16673), et 21.09.2015 kuupäevaga laenulepingu erakorralise ülesütlemise ja käenduslepingu lõpetamise avalduse materiaalsed eeldused olid täitmata – puudus võlgnevus ja seega VÕS § 196 lg 1 nõutav mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Tegemist oli tühise ülesütlemisega ja laenuleping ei lõppenud ülesütlemisega. Maakohus leidis käesolevas asjas, et hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga oli mingi asjaolu tuvastatud, tähendas varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist. 21.09.2015 teate sisuks oli võlausaldaja soov, et Servitur laenu tagastamise kohustust täidaks, sellest ei nähtu võlausaldaja soov tagatisest loobuda või käenduslepingut lõpetada. Nasdoor avaldas selle dokumendi punktis 1.3, et ütleb laenulepingu p 4.1.2 alusel (laenulepingu järgne makse on tasumata) selle erakorraliselt üles ja nõuab kõigi laenukohustuste viivitamatut täitmist. Sama dokumendi p-s 3 esitas Nasdoor taotluse, milleks on ettepanek võlgnevus likvideerida. Harju Maakohtu 01.03.2016 otsusega tuvastati, et see dokument oli toimetu, sest selles toodud väited võlgnevuse olemasolust olid ebaõiged. Maakohtul puudus alus käesolevas asjas teistsuguste järelduste tegemiseks.
9.Mõningate sõnastuslike erinevustega, oli 21.09.2015 dokumendiga samasisuline 28.09.2015 kuupäeva kandev Nasdoori juhatuse liikme BB poolt allkirjastatud teade laenu-ja käenduslepingute ülesütlemise kohta. 21.09.2015 ja 28.09.2015 teateid ei saanud samastada. Nendes dokumentides käsitleti erinevaid võlaperioode ja võlgnetavaid summasid. 28.09.2015 dokumendis oli võlgnevus 07.06; 07.07; 07.08 ja 07.09.2015 maksete osas summas 4 364 eurot ja võla likvideerimiseks andis Nasdoor tähtaja kuni 12.10.2015. Punktis 3.2. oli sõnaselgelt väljendatud soov laenuleping ja käendusleping võla tõttu erakorraliselt üles öelda.
10.Lisaks VÕS § 153 lg-s 1 toodud käenduse lõppemise alustele lõpeb mistahes leping ka lepingu lõppemise üldistel alustel ja VÕS § 186 p 6 alusel lõpeb võlasuhe ülesütlemisega. VÕS § 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega sai lepingu üles öelda, kui seadus või leping seda ette näeb. Käenduslepingus endas puudusid sätted, mis reguleeriksid lepingu ülesütlemist. VÕS § 153 lg 1 kohaselt lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega; kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei andnud nõusolekut vastutada uue võlgniku eest ja tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, mis kinnitaksid käenduse lõppemist ühel või mitmel VÕS § 153 lg-s 1 toodud alusel. Käenduslepingu p 4.1 kohaselt lõpeb leping siis, kui laenusaaja või käendaja on laenulepingujärgsed kohustused täielikult täitnud. Ka see tingimus pole saabunud. Seega puudus 28.09.2015 seisuga nii õiguslik kui ka faktiline alus käenduslepingu ülesütlemiseks, st ülesütlemise avaldus oli materiaalsete eelduste puudumise tõttu tühine ja seega toimetu – see ei lõpetanud käenduslepingut. Asjaoludest ei nähtunud, miks võlausaldaja oleks pidanud loobuma laenulepingu täitmise ainsast tagatisest olukorras, kus laenuleping oli täitmata – see oleks vastuolus 28.09.2015 dokumendis avaldatud laenuandja tahtega. Kuna muid vastuväiteid kostja hagile ei esitanud ja kohus luges käenduslepingu ülesütlemise 28.09.2015 dokumendiga toimetuks, siis kuulus hagi rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
11.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
12.Maakohus hindas ebaõigesti 21.09.2015 ja 28.09.2015 dokumente leides, et tegemist oli samasisuliste dokumentidega, kuna peamine erinevus seisnes nende dokumentide sisus. 21.09.2015 teates on dokumendi koostaja avaldanud soovi laenulepingu ülesütlemiseks. 28.09.2015 dokumendist oli tehtud sõnaselge avaldus ka käenduslepingu ülesütlemiseks.

Sellest tulenevalt hindas maakohus tõendina ekslikult ka 01.03.2016 otsust tsiviilasjas nr 2-1516673 leides, et selles toodud järeldused olid sobilikud ka 28.09.2015 dokumendi õigusmõju hindamiseks.

13.Maakohus hindas ekslikult 01.03.2016 otsust kui tõendit ja pidas selles tehtud järeldusi kohaldatavaks käesolevas asjas. 01.03.2016 otsuses ei analüüsitud käenduslepingu ülesütlemise kehtivust, sest 21.09.2015 avaldusega Nasdroor käenduslepingut üles ei öelnud. 01.03.2016 otsuses tehtud järeldused 21.09.2015 ülesütlemisavalduse kohta ei ole ka analoogia korras kohaldatavad 28.09.2015 avaldusele. Laenuleping ning käendusleping olid kaks erinevat dokumenti. Käenduslepingut oli võimalik lõpetada ka olukorras, kus laenuleping jäi kehtima. Maakohus tugines otsuses suuresti 01.03.2016 otsuses toodud analüüsile ja järeldustele, mis aga käenduslepingu ülesütlemise kehtivuse hindamisel ei saanud omada tähtsust.
14.Maakohus leidis ebaõigesti, et käenduslepingu ülesütlemiseks puudus õiguslik ja faktiline alus. VÕS § 186 p 6 järgi on lepingu ülesütlemine kujundusõigus. Lepingu ülesütlemine kui kujundusõiguse kasutamine sai toimuda olukorras, kus ei saabunud faktilisi asjaolusid võlasuhte lõppenuks lugemiseks seaduses või lepingus toodud alustel. Kostja ei väitnud, et käenduslepingust tulenev käenduskohustus oli seadusest või käenduslepingust tulenevalt lõppenud. Seetõttu ei pidanudki kostja tõendama, kas saabus asjaolu, mis võimaldaks lugeda käenduse lõppenuks.
15.Antud juhul kohaldus käenduslepingule kestvuslepingu regulatsioon, sest selle järgi vastutas kostja mitte ainult laenulepingu vaid kõigi tulevikus tehtavate muudatuste, täienduste ja lisade nõuetekohase täitmise eest ning laenulepingu kohaselt toimus laenu tagastamine osakohustusena maksegraafiku alusel, st põhikohustuse leping oli kestvusleping. Käenduse aktsessoorsus põhikohustusega ei tähenda, et käenduslepingut ei olnud võimalik laenulepingust eraldiseisvalt üles öelda. Lepingute korralise ülesütlemise üldisest regulatsioonist ei tulenenud käenduslepingu ülesütlemiseks võlausaldaja poolt spetsiifilisi materiaalseid eelduseid – ülesütlemise realiseerumiseks tuli võlausaldajal sellest käendajat nõuetekohaselt teavitada. Isegi kui käenduslepingu näol pole tegemist kestvuslepinguga, siis sa võlausaldaja sellest ühepoolselt taganeda.
16.Maakohus rikkus menetlus- ja materiaalõigust, kuna asus tuvastama Nasdoori tahte puudumist käenduslepingu ülesütlemiseks. Hageja ei tuginenud sellele asjaolule. Vastustaja seisukoht
17.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 21 ). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohus ei rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
19.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega käenduslepingu lõppemise kohta. Võlasuhte lõppemise alused on reguleeritud VÕS §-s 186, mille p-de 5 ja 6 kohaselt võib võlasuhe lõppeda lepingust taganemisega või ülesütlemisega. Maakohus leidis õigesti, et VÕS § 195 lg 2 kohaselt saab lepingut üles öelda vastavalt seadusele või lepingule. Maakohus leidis, et käenduslepingus endas puudusid selle ülesütlemist reguleerivad sätted. Selles osas kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega sai ülesütlemise alus tuleneda vaid seadusest. Käenduslepingu ülesütlemine ei ole VÕS § 195 lg 3 (korraline ülesütlemine) või § 196 lg 1 (erakorraline ülesütlemine) alusel võimalik, v.a kui sellega käendatakse määratlemata tulevasi kohustusi (vt Riigikohtu 29.05.2012 otsust tsiviilasja nr 3-2-1-64-12, p 39 ja selles viidatud kohtupraktika). VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Reeglina sõlmitakse käendusleping konkreetse kohustuse käendamiseks, mistõttu ei ole käenduslepingu puhul tegemist kestvuslepinguga VÕS § 195 lg 3 tähenduses, kuivõrd sellel puudub püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatus ja sellest tulenevate kohustuste täitmisel ei esine mingit korduvust ja perioodilistust. Kestvuslepinguga on tegemist üksnes juhul, kui sellega käendatakse määratlemata tulevasi kohustusi. Tulevaste kohustuste tagamise puhul ei ole käendusleping kestvusleping VÕS tähenduses siis, kui käendavad kohustused tulenevad konkreetsest lepingust või lepingutest, mis on käenduslepingus individuaalselt määratletud. Kui käenduslepinguga ei tagata mitte konkreetseid kohustusi, vaid teatava ajavahemiku jooksul tekkivaid teatud liiki kohustusi, on käenduslepingu näol tegemist kestvuslepinguga, mille suhtes ei kohaldata VÕS § 153 lg 1 p-s sätestatut. Sellise käenduslepingu lõpetamine toimub käenduslepingu ülesütlemisega. (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne (2016), lk 744 p 3.1.2. a) ja lk 790 p 3.1.). Eeltoodust tulenevalt ei piisa käenduslepingu kvalifitseerimiseks kestvuslepinguks pelgalt seetõttu, et laenu tagastamine toimus maksegraafiku alusel ja käendus kehtib tulevikku suunatuna nagu kostja seda kaebuses esile tõi. Käenduslepingu p 1.1. kohaselt oli käendus selgelt piiritletud laenulepingust tulenevate kohustustega (lk 40 pöördel). Seega puudub käesoleval juhul alus lugeda käenduslepingut kestvuslepinguks. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et 28.09.2015 käenduslepingu ülesütlemist Nasdoori poolt ei toimunud (lk 60).
21.Maakohus ei samastanud vaidlustatud otsuses 21.09.2015 ja 28.09.2015 dokumente (vt otsuse põhjenduste p 28.), vaid analüüsis neid eraldi. Kostja kaebuses sellekohased toodud väited ei leia kinnitamist. Samas nõustub ringkonnakohus kostjaga, et tsiviilasjas nr 2-15-16673 hindas maakohus 01.03.2016 otsuses ainult laenulepingu lõppemist ülesütlemisega, mitte käenduslepingu ülesütlemist. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi käesolevas asjas muuta. Maakohus leidis 01.03.2016 otsuses, et kuna Nasdooril puudus laenulepingust tulenev nõue Servituri kui põhivõlgniku vastu, siis jäi hagi põhivõlgniku kui ka käendaja XX vastu rahuldamata. Käendaja vastu jäi hagi rahuldamata, kuna põhivõlgnik ei rikkunud kohustust, mida XX käendas. Maakohus tuvastas, et laenulepingut üles ei öeldud (lk 75 pöördel). Samas ei anna kostja sellekohane väide käesoleval juhul alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja maakohtu otsuse muutmiseks. Käenduslepingut ei saanud võlausaldaja VÕS regulatsiooni kohaselt üles öelda, siis ei saanud ka 21.09.2015 avaldusega (lk 125) käendusleping lõppeda nagu selle dokumendi sisust tulenes ülesütlemisega.
22.VÕS § 153 lg 1 p-d 1-3 näevad ette, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega, kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei andnud nõusolekut vastutada uue võlgniku eest või tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja pole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks käenduse lõppemine eeltoodud paragrahvi alusel.
23.Kostja väitel sai lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt lepingust igal juhul taganeda. Tegemist on uue asjaoluga, mida kostja maakohtus ei esitatud ega tuginenud sellele. Selles osas jäävad kostja väited kaebuse lahendamisel vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 tähelepanuta. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida täiendavalt, et lepingu taganemine eeldas mh käendaja kohustuse olulist rikkumist VÕS § 116 lg 1 kohaselt, millele kostja polnud käesolevas menetluses tuginenud. Menetluskulud
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
25.Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.08.20262-25-9930/21Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 26.08.20262-25-100692/15Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval