Apellant XX (isikukood XXXXXXXXX), lepingulised esindajad Danil Lipatov, Jelena Karzetskaja Vastustaja Strantum OÜ (registrikood 10731164), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kärt Saar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Määrata tsiviilasja hinnaks maa- ja apellatsioonikohtus 4666.45 eurot.
2.Harju Maakohtu 10.10.2019 otsus tühistada.
3.Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jaotada uuesti menetluskulud.
4.Mõista Strantum OÜ-lt välja XX kasuks varalise kahju hüvitamiseks 2929.86 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 300 eurot.
5.Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jätta 37% ulatuses hageja ja 63% ulatuses kostja kanda.
6.Menetluskulud määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva lahendi jõustumist.
1(12)
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lõike 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lõike 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas 28.02.2017 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus, arvestades hagi 16.05.2017 täpsustust, mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju 1000 eurot või alternatiivselt summa kohtu äranägemisel ning varaline kahju 3666.45 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja sai 08.03.2015 Tabasalu Spordikompleksis, mis on kostja halduses, kehavigastuse. Hageja sai kuuma auru tõttu jalapõletuse veekeskuse aurusaunas. Põletuse tõttu kutsuti talle kiirabi ja osutati esmast meditsiinilist abi. Samal päeval pöördus hageja Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) erakorralise meditsiini osakonda, kus tal soovitati siduda jalga parafiinvõrgu ja sulfargiiniga. Arsti arvamusel võis hagejal tekkida põletuse tagajärjel haava eritis ja palavik. 09.03.2015 pöördus hageja erakorralise meditsiini osakonda teist korda. Arst selgitas, et jalga tuleb siduda sulfargiiniga ja valu leevendamiseks peab võtma valuvaigisteid. 08.03.2015-28.03.2015 ostis hageja 83.45 euro eest vahendeid põletuse ja selle tagajärgede ravimiseks: sidemed, tampoonid, Braunovidon salv, Grassolind salvkompress, BromhexineGrindeks tabletid, Pamol, Dolmen, Burnshield hydrogel, Sulfargin salv, Ibumetin, Ciprinol, Clindamycin ja Duracef. 19.03.2015 pöördus hageja Tallinna Lastehaiglasse seoses põletuse ja palavikuga. Palavik ja külmetus olid põhjustatud sellest, et pärast sauna ootas hageja kiirabi jahedas ruumis. Seega külmetuse ravimite ja antibiootikumide ost oli seotud põletusega. Muud antibiootikumid olid kirjutatud arsti poolt seoses tekkinud põletikuga jalal. 09.12.2016 pöördus hageja ilukliinikusse vipMedicum edasise raviplaani koostamiseks, kuna põletuse kohale jäi armkude ja kohati esines jalal tuimust. Konsultatsiooni eest tasus 16 eurot. 14.12.2016 esitas kliinik olukorra taastamiseks ja naha defekti parandamiseks järgmise raviplaani: Retinooli kreem kodus naha lihvimise ettevalmistamiseks 75 eurot, Erbium laserlihvimine (keskmiselt 6-10 protseduuri, hind ühe protseduuri kohta 219 eurot) kokku 2190 eurot ja peptiidide nahasüstid regeneratsiooni jaoks (4-8 korda, hind ühe protseduuri kohta 119 eurot) kokku 952 eurot. Hageja kulud seoses kohtueelse õigusabiga on 350 eurot.
3.Hagejale tekkis kahte liiki varaline kahju: 1) otsene kehavigastusega tekkinud kahju, milleks on ravikulud ja kulud taastumisele; 2) otsene varaline kahju, mis on seotud kohtuvälise õigusabi osutamisega. Kokku kulud 3666.45 eurot (3316.45 + 350). Mittevaraline kahju tuleneb tekitatud kehavigastuses, mis mõjutas välimust. Hageja sai kanna ja jala II astme põletuse, mis võis tekkida kokkupuutest tulise vee- ja muu auruga. II astme põletuse korral paraneb nahk sidumisega spetsiaalsete salvide või 2(12)
haavaplaastrite abil, kuid põletushaav kaldub armistumisele. Isegi pärast taastusravi osutamist ei ole garantiid, et arm kaob ära, mida kinnitab vipMedicumi spetsialist hinnapakkumises. Lisaks sellele väljendub mittevaraline kahju füüsilises valus ja kannatuses pärast põletuse saamist. Hageja pidi võtma valuvaigisteid valu leevendamiseks.
4.Hageja nõuab kahju hüvitamist kostja poolt lepingu rikkumise tõttu. Hageja viitas käsunduslepingu sätetele ning leidis, et vaatamata sellele, et ta kasutas sauna nõuetekohaselt (istus pingil, ei hüpanud, jooksnud ega mänginud saunas), sai ta kehavigastuse. See tähendab, et sauna kasutamine ei olnud ohutu. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust tagada ohutus. Osutades sauna kasutamise teenuseid, peab kostja ette nägema võimalikke tagajärgi, kui ohutuse nõudeid rikutakse. Riski ja kahju vähendamiseks pidi kostja ette võtma erinevaid meetmeid: sildid, ohutusmärgid, piirded. Ohutuse tagamise kohustuse rikkumisel ja tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
6.Lepingurikkumine ei ole tõendatud. Vigastuse põhjustas asjaolu, et hageja ema ei vaadanud saunas lapse järele ja hageja pani aurusaunas jala kuuma auru vooliku alla/aururesti sisse. Kostja on ehitanud sauna, mis on ohutu. Sauna juures on hoiatussildid auru ja kuuma resti kohta. Kui inimene läheb ja paneb jäseme vaatamata hoiatusele aurujoa sisse, on vigastus paratamatu, sama juhtuks kerisele istudes või vee all sisse hingates. Kostja ei nõustu nagu vastutaks ta kõikide vigastuste eest, mis temale kuuluvas veekeskuses juhtuvad. Kostja on küll vastutav ohutuse eest, aga tal ei ole võimalik vältida olukorda, kui laps end tahtlikult vigastab. Kostja rakendab ohutuse tagamiseks järgmisi abinõusid: 1) kontrollib regulaarselt, et saunad on töökorras; hooldustehnik-insener YY kontrollis sauna kohe pärast seda, kui hageja ennast vigastas ja kõik näitajad olid normis; 2) aurutoru on paigaldatud viisil, et aur on suunatud otse alla, mitte külastajate suunas ja auru hajutab aururest; 3) istumispingid saunas on kuuma auru allikast võimalikult kaugel, et istudes ei satuks külastajad auru allika kõrvale; 4) aurusauna ukse peal on hoiatussilt: „ETTEVAATUST, AUR ON KUUM! AURURESTI VASTU MITTE MINNA!“; võimatu oli sauna siseneda seda nägemata ja lugemata. Kostjal ei ole võimalik teha midagi enamat, et külastajad ennast ei vigastaks. Kostja ei ole rikkunud hoolsuskohustust ega ühtegi lepingus või seaduses sätestatud kohustust.
7.Hageja palavik kaks nädalat pärast sauna külastust, köha, kurguvalu, võimalikud psüühikahäired jne ei ole seotud jala põletamisega. Spordikompleksis, kus hageja kiirabi ootas, on siseruumides harilik toatemperatuur. Asjaolu eest, et hageja külmetas, kostja ei vastuta. Lisaks ei ole tõenäoline, et külmetushaigus lööb välja 11 päeva pärast külmetamist. Hageja väited ei ole tõendatud ega eluliselt usutavad.
8.Kostja ei nõustu, et tema töötajad andsid valesti esmaabi ja sel põhjusel läks haav mädanema, paranes raskelt ja tekkis armkude. Selle kohta ei ole ühtegi tõendit, ainult hageja ema arvamus, kes ei ole arst. Hageja esitas 11 päeva pärast põletust perearsti juures tehtud analüüside tulemused, millest nähtub, et ei leitud põletikku ega patoloogiat
3(12)
ja on märgitud, et põletuspinnal on granulatsioonid (normaalse paranemise faas). Kui haav oleks mädanenud (põletik haavas), oleks vereanalüüsis põletiku näitajad kõrgenenud. Seda ei esinenud ja arsti hinnang oli, et „põletiku kliinikut ei ole“. Hageja väidab, et jala põletamine on kaasa toonud „pöördumatud muutused tema väljanägemises“. Jala (sääre alumine osa, pahkluu, kand) põletamine aurusaunas ei ole toonud ega too hagejale kaasa muutust väljanägemises, mis põhjustaks talle täiendavaid kannatusi. Hageja ei ole tõendanud, et tal on jala peal arm, mis ei parane ja mis halvendab elukvaliteeti. Isegi, kui hageja jala peal oleks arm, ei ole see väljanägemise muutus, mis tema elukvaliteeti mingilgi määral halvendaks ja vajaks ilukirurgiat.
9.Hageja ei selgita, mida oleks kostja pidanud tegema/tegemata jätma, et kahju ei oleks tekkinud. Saun on koht, kus on muude ruumidega võrreldes oluliselt kõrgem õhutemperatuur. Selle saavutamiseks peab saunas olema küttekeha või kuuma õhu/auru allikas. Seega on paratamatu, et igas saunas on võimalik ennast ettevaatamatusest või tahtlikult vigastada, näiteks katsudes käega/jalaga kerist/kuuma kivi/aururesti/muud küttekeha, pannes jala otse kuuma aurujoa alla või aururesti sisse. Antud päeval ja aastaid enne (ja ka pärast) kõnealust sündmust on aurusaunas käinud palju inimesi ja keegi teine ei ole saanud kuuma auru/aururesti tõttu vigastusi. Isegi, kui korraks aururesti vastu minna, ei saaks nahk tõsiseid vigastusi. Asjaolu, et hageja vigastas oma pahkluud ja kanda, viitab, et hageja pani jala meelega otse aururesti sisse toru alla või toetas jala istudes aururesti peale. Hageja väide, et kuivõrd ta sai vigastuse kostjale kuuluvas spordikompleksis, vastutab kostja igal juhul tekkinud kahju eest, ei ole kooskõlas seadusega.
10.Hagejale ei ole tekkinud tema poolt väidetavat kahju aurusauna külastamise tõttu. Hageja selgitab hagis, et põletushaava tuli siduda sulfargiiniga ja võtta valuvaigisteid valu leevendamiseks. Põletuse ravimiseks on ostetud ravimeid summas ca 70 eurot. Need on ilmselt mõistlikud kulud, mis on seotud saunas jala põletamisega. Ülejäänud väidetavad kulud ei ole põhjuslikus seoses sauna külastamisega. Hageja ei ole tõendanud, et tal on jala peal arm, mis põhjustab tema elukvaliteedi langust ning mis vajaks kõrvaldamiseks iluravi. Hagejal ei tekkinud armi tõttu kannal täielikku või osalist töövõimetust, sissetulekute vähenemist ja muud vajadused ei ole suurenenud. Isegi, kui hagejal oleks arm, mis ei kao ära, ei õigusta igasuguse pigmendilaigu/armi olemasolu seda, et oleks vaja kallist iluravi. Isegi, kui oleks tõendatud kostja lepingurikkumine ja see, et hagejal on jala peal pigmenteerunud arm, ei ole põhjendatud 3233 euro suurune kulu selleks, et pigmenteerunud armi lihvida ja süstida.
11.Mittevaralise kahju hüvitis ei ole samuti põhjendatud. Põletus oli kindlasti valus ja ebameeldiv, kuid tegemist ei ole erakordselt kannatusterohke ega pika kuluga traumaga. Kui haava õigesti hooldada, paraneb naha põletushaav iseenesest mõne nädala jooksul sellise tasemini, et seda ei pane enam tähelegi. Maakohtu otsuse põhjendused
12.Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tulenevad väidetavast lepingu rikkumisest. Hagis esitatud ja vaidlustamata asjaolude kohaselt külastas hageja 08.03.2015 koos emaga kostjale kuuluvas veekeskuses
4(12)
aurusauna, tasudes kostjale veekeskuse kasutamise võimaluse eest. Poolte vahel sõlmitud leping on kohtu ette toodud asjaolude põhjal käsitletav käsunduslepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 lõike 1 tähenduses.
13.Pooltel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja külastas 08.03.2015 koos emaga kostjale kuuluvas veekeskuses aurusauna ja põletas saunas oma jalga kuuma auru/ aururestiga (t lk 6); kostja töötajad aitasid hagejat ja osutasid talle esmaabi, ema kutsus kiirabi; kohale tulnud kiirabitöötajad määrisid jala peale jahutavat geeli (Burnshield) ja sidusid põletatud koha sidemega ning soovitasid võtta valu leevendamiseks valuvaigistit (paracetamol) ja suunasid hageja kodusele ravile (t lk 7); hageja pöördus emaga samal ja järgmisel päeval PERH-i erakorralise meditsiini osakonda, kus anti sama soovitus – võtta valuvaigistit ja siduda põletust parafiinvõrguga ja sulfargiiniga (t lk 8-9); hageja pöördus 10 päeva hiljem (19.03.2015) Tallinna Lastehaiglasse seoses põletuse, külmetuse ja palavikuga; diagnoosi põhjendustes on mh märgitud, et põletiku kliinikut ei ole, palaviku lähtepõhjusena ebatõenäoline (t lk 15-16).
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hagejale kehavigastusega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võib hageja nõuda, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: kostja on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lõige 1); kostja vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lõige 1); hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4). Loetletud asjaolusid peab tõendama hageja. Kostja vabaneb vastutusest, kui tõendab, et oli hoolas VÕS § 620 mõttes ega ole lepingu rikkumises süüdi. Kohus on nõude eeldusi ja kvalifikatsiooni selgitanud pooltele 09.11.2018 määruses (t lk 99-103). Seejuures võib VÕS § 134 lõike 1 järgi lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 134 lõike 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
15.VÕS § 619 kohaselt kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käsunduslepingu korral peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel VÕS § 620 lõike 1 järgi käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi VÕS § 620 lõike 2 järgi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale, sh peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega lasub käsundisaajal seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks.
16.Esmalt hindab kohus, kas kostja on käsunduslepingut rikkunud. Kohus selgitab, et VÕS § 620 lõike 2 esimesest lausest tuleneb käsunduslepingu olemust ja sisu arvestades 5(12)
koosmõjus VÕS § 2 lõikega 2 kostjale kaitsekohustus, mille kohaselt võib iga veekeskuse külastaja eeldada, et teenuse pakkuja hoiab ära teenuse kasutajale kahju tekkimise ja teda teavitatakse veekeskuses valitsevatest ohtudest. VÕS § 620 järgi on käsunduslepingust tulenev vastutus süüline. Lepingulise kohustuse rikkumise korral eeldatakse lepingut rikkunud poole süüd, see tähendab, et lepingut rikkunud pool peab tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi. Kohus on pooltele selgitanud (t lk 102 pöördel), et kostja peab tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse ajal olid kuuma aru/aururesti hoiatusmärgid veekeskuses olemas ja need olid mõistlikult võttes hagejale nähtavad ja arusaadavad.
17.Kohtu hinnangul ei ole kostja käsunduslepingut rikkunud. Kostja on õnnetuse toimumise järgselt 08.03.2015 kontrollinud aurusauna korrasolekut ning hooldusinsener on tuvastanud, et kõik sauna parameetrid olid normis ja mingit ülekuumenemist ei olnud (seletuskiri t lk 74). Täiendavalt on kostja selgitanud, et sauna aurutoru on paigaldatud viisil, et aur on suunatud otse alla, mitte külastajate suunas ja auru hajutab aururest ja istumispingid saunas on kuuma auru allikast võimalikult kaugel, et istudes ei satuks külastajad auru allika kõrvale (t lk 69 pöördel), mis on kooskõlas ka aurusaunast tehtud fotodega (t lk 75-76). Kõnesolevatelt fotodelt on näha, et aurusaunas on istumispingid külgedel, aurutoru seina keskel, st klientidest eemal, mida katab rest, ning aurutoru suund on otse alla ehk aur on juhitud põrandale. Samuti nähtub asja materjalidest, et aurusauna uksel oli ja on hoiatussilt tekstiga: „ETTEVAATUST, AUR ON KUUM! AURURESTI VASTU MITTE MINNA!“ (t lk 77 ja selle pöördel, 115). Asjaolu, et hageja sai kostja hallatavas aurusaunas vigastada, ei tähenda automaatselt kostja poolset lepingu rikkumist. Kohtu hinnangul on kostja täitnud piisaval määral seadusest tulenevat hoolsuskohustust ning teinud endast mõistlikult kõik, et ära hoida veekeskuse (aurusauna) teenuse kasutajatele kahju tekkimise.
18.Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et hageja poolt väidetud viisil ei ole kostja oma kohustusi rikkunud. Isegi kui jaatada kostja poolt lepingu rikkumist, vabaneks kostja vastutusest süü puudumise tõttu. Kostja on tõendanud, et hagejaga toimunud õnnetuse ajal olid kuuma auru/aururesti hoiatusmärgid veekeskuses olemas ning need olid mõistlikult võttes hagejale nähtavad ja arusaadavad. Kohtu hinnangul ei saa jääda aurusauna uksele paigaldatud hoiatussilt tekstiga: „ETTEVAATUST, AUR ON KUUM! AURURESTI VASTU MITTE MINNA!“ keskmisele mõistlikule isikule nähtamatuks ja arusaamatuks. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks käsitleda otsuses muid nõuete rahuldamiseks tuvastamist vajavaid asjaolusid.
19.Kuna kohus jätab hageja lepingu rikkumisest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ei ole hagejal õiguslikult põhjendatud nõuda kostjalt ka mittevaralise kahju ega kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist.
20.Kohus lisab, et kuigi hageja on tuginenud nõuete esitamisel kostja lepingulise kohustuse väidetavale rikkumisele, ei oleks VÕS § 1044 lõikes 3 sätestatut arvestades tsiviilasja lahendamisel põhimõtteliselt välistatud ka deliktiõiguse normide kohaldamine. Samas ei muudaks õigussuhte taoline kvalifitseerimine lõppjäreldusi hageja nõuete põhjendatuse osas.
21.Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja selgitas, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud
6(12)
kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lõike 1 punkt 2 ja lõige 2). Apellatsioonkaebus
22.Apellant vaidleb otsusele vastu, kuna maakohus ei põhjendanud lahendit piisaval määral ja palub saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus rikkus TsMS § 438 lõiget 1.
23.Apellant on nõus, et lepingulise kohustuse rikkumise korral eeldatakse rikkuja süüd ja lepingut rikkunud pool peab tõendama, et ta ei olnud rikkumises süüdi. Selles mõttes kostja vastutaks kõikide vigastuste eest, mis talle kuuluvas veekeskuses juhtuvad seni, kuni ta ei tõenda, et ei olnud süüdi. Kostja esitas tõendid selle kohta, et kontrollis õnnetuse järgselt aurusauna korrasolekut ning hooldusinsener tuvastas, et kõik parameetrid olid normis ja ülekuumenemist ei olnud. Samuti tõendas kostja, et aurusauna uksel oli ja on hoiatussilt tekstiga: „ETTEVAATUST, AUR ON KUUM!
AURURESTI VASTU MITTE MINNA!“
24.Apellant ei nõustu, et kostja oli teinud mõistlikult kõik, et ära hoida aurusauna teenuse kasutajatele kahju tekkimise. Apellandi arvates on asja lahendamisel vaja leida vastus küsimusele, kas need meetmed, mis olid kostja poolt tarvitusele võetud ohutuse tagamiseks, olid piisavad, et vältida apellandi kahjustamist töötavas aurusaunas. Kohus pidi hindama ohutusmeetmete piisavust seisundis, mis on maksimaalselt lähim kahju tekkimise asjaoludele. Apellant ei vaidle, et panna hoiatussilt uksele on mõistlik, aga see ei aita täielikult vältida kahju tekkimist töötavas saunaruumis. Kohus tuvastas piltide alusel, et aurusaunas on istumispingid külgedel, aurutoru seina keskel, st klientidest eemal, ja seda katab rest, ning aurutoru suund on otse alla ehk aur on juhitud põrandale. Kuid kohus jättis tähelepanuta, et pildid oli tehtud sauna mittetöötavas režiimis, valgustatud ruumis, s.o olukorras, kui isik näeb ohuallikat ning saab ette näha, kust kohast ohtu oodata. Kui apellant kasutas aurusauna, siis inimesed istusid pimedas ruumis, mis oli auru täis ja mille tõttu ei saanud näha naabreid ega seinu. Kohus ei hinnanud, kas apellant, kes ei teadnud ega näinud, kus asub ohuallikas, sai vältida kahjustumist resti või sildi abil. Kohus ei hinnanud, kas kostja tehtu on piisav kahjustamise vältimiseks töötavas aurusaunas. Apellandi arvates vastuseks on „ei, ei piisa“. Apellant kasutas sauna nõuetekohaselt (istus pingil, ei hüpanud, jooksnud ega mänginud saunas). Vaatamata sellele sai ta kehavigastuse. St, et sauna kasutamine ei olnud ohutu. Riski ja kahju vähendamiseks pidi kostja ette võtma erinevaid meetmeid: sildid, ohutusmärgid, piirded. Saunaruumi sees ei ole märgitud, kus kohas asub ohuallikas (puudub nt helkiv ohutuslint aururesti ümber). Ohuallikas ei ole ka piirdega eraldatud. Seega on kostja rikkunud hoolsuskohustust, kuna ei ole piisavalt taganud ohutut sauna kasutamist. Hageja hinnangul on hoolsuskohustuse eesmärgiks mh hoida ära teise isiku tervise või vara kahjustamine.
25.Kuna kostja rikkus hoolsuskohustust, vastutab ta kohustuse rikkumise eest (VÕS § 103 lõiked 1, 2). Puudub vaidlus, et apellandil tekkis kehavigastus. Apellandil tekkis otsene kehavigastusega seoses kahju, milleks on ravikulud ja taastumise kulud kokku 3316.45 eurot. Samuti tekkis apellandil kahju 350 eurot kohtuvälise õigusabi kulu näol. Lisaks sellele tekkis moraalne kahju, mis väljendus füüsilises valus ja kannatustes pärast põletuse saamist.
7(12)
26.Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest ja tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit. Kui kostja oleks võtnud tarvitusele piisavalt abinõusid, et apellant näeks ohuallikat pimedas ruumis, ei oleks kahjujuhtumit toimunud. Vastus apellatsioonkaebusele
27.Kostja vaidleb kaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
29.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all asja lahendamisel tähtsust omavad järgmised faktilised asjaolud: hageja, olles 15 aastane, külastas 08.03.2015 koos emaga kostjale kuuluvas veekeskuses aurusauna ja põletas seal jalga kuuma auruga; kostja töötajad aitasid hagejat ja osutasid talle esmaabi, ema kutsus kiirabi; kiirabitöötajad määrisid jala peale jahutavat geeli ja sidusid põletatud koha sidemega, soovitasid võtta valu leevendamiseks valuvaigistit ja suunasid hageja kodusele ravile; hageja pöördus samal ja järgmisel päeval PERH-i erakorralise meditsiini osakonda, kus anti sama soovitus – võtta valuvaigistit ja siduda põletust parafiinvõrguga ja sulfargiiniga; hageja pöördus 10 päeva hiljem Tallinna Lastehaiglasse seoses põletuse, külmetuse ja palavikuga; aurusauna parameetrid olid õnnetuse toimumise ajal normis ja ülekuumenemist ei olnud; aurutoru on paigaldatud viisil, et aur on suunatud otse alla ja auru hajutab kuum aururest; istumispingid on saunaruumi külgedel; aurutoru on seina keskel; aurusauna uksel oli hoiatussilt: „ETTEVAATUST, AUR ON KUUM! AURURESTI VASTU
MITTE MINNA!“
30.Hageja on pöördunud kohtusse tervisekahjustusega (põletusega) seoses temale tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks, olles seisukohal, et kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, kui ei taganud aurusauna kasutamise ohutust.
31.Esmalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et pooltevaheline õigussuhe tuleb vaidluse all mitteolevate eluliste asjaolude alusel kvalifitseerida käsunduslepinguks VÕS § 619 lõike 1 tähenduses ja hageja nõue lepingurikkumisest tulenevaks kahju hüvitamise nõudeks. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes hageja nõude õigusliku kvalifikatsiooni üle. VÕS § 619 kohaselt kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käsunduslepingu korral peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel VÕS § 620 lõike 1 järgi käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi VÕS § 620 lõike 2 järgi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale, sh peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega lasub käsundisaajal seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks.
8(12)
32.Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võib hageja nõuda, kui on täidetud järgmised eeldused: kostja on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lõige 1); kostja vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lõige 1); hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4). Loetletud asjaolusid peab tõendama hageja. Kostja vabaneb vastutusest, kui tõendab, et oli hoolas VÕS § 620 mõttes ega ole lepingu rikkumises süüdi. Seejuures võib VÕS § 134 lõike 1 järgi lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 134 lõike 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
33.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et tõendamist leidnud eluliste ja õiguslike asjaolude alusel oleks õige asuda järeldusele, et kostja käitus lepingu täitmisel piisavalt hoolsalt ega ole hagejale kahju tekkimises süüdi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et VÕS § 620 lõike 2 esimesest lausest tuleneb käsunduslepingu olemust ja sisu arvestades koosmõjus VÕS § 2 lõikega 2 kostjale kaitsekohustus, mille kohaselt võib iga veekeskuse külastaja eeldada, et teenuse pakkuja hoiab ära teenuse kasutajale kahju tekkimise ja teda teavitatakse veekeskuses valitsevatest ohtudest (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-127-16, punktid 11-16). Samuti, et VÕS § 620 järgi on käsunduslepingust tulenev vastutus süüline ning et lepingulise kohustuse rikkumise korral eeldatakse lepingut rikkunud poole süüd.
34.Nii kiirabi kaardilt kui samal ja järgmisel päeval erakorralise meditsiini osakonna poolt vormistatud patsiendi EMO kaartidelt (t lk 7-9) ja dr IK arvamusest (t lk 78) nähtuvalt tekkis hagejal kostja hallatavas veekeskuses aurusauna kasutades tulise vee auruga kokkupuute tagajärjel paremal jalal hüppeliigese kohal u 10x10cm suurune pindmine I või II astme põletus (nahakahjustus u 1% nahapinnast), mida oli vaja ravida. Seega on tõendatud, et käsundiandja sai käsundisaaja poolt käsunduslepingu täitmisel tervisekahjustuse, kuigi käsundisaaja kohustuseks on täita lepingut selliselt, et käsundiandja isikule ega varale ei tekiks kahju. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõendatud on, et aurusaun oli juhtumi ajal tehniliselt korras ja et saun on ehitatud selliselt, et aurutoru on paigaldatud viisil, et aur on suunatud otse alla, auru hajutab aururest ja istumispingid on saunaruumis külgedel, aurutoru aga seina keskel (fotod t lk 74-75). Samuti on tõendatud, et kuumast aurust ja kuumast aururestist hoiatas juhtumi ajal külastajat saunauksel eestikeelne hoiatussilt tekstiga: „ETTEVAATUST, AUR ON KUUM! AURURESTI VASTU MITTE MINNA!“ (t lk 77 ja selle pöördel, 115). Ka nõustub kolleegium kostjaga ja maakohtuga, et ainuüksi asjaolu, et hageja sai kostja hallatavas aurusaunas vigastada, ei tõenda automaatselt kostja poolt lepingu rikkumist. Siiski tuleb sellises olukorras lepingurikkumist kostja poolt eeldada ja kostjal tuleb eeldus ümber lükata, nagu selgitas ka maakohus 09.11.2018 korraldavas määruses (t lk 99-103). Kolleegiumi arvates ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis piisava veenvusega tõendaksid, et aurusauna pidaja poolt olid võetud tarvitusele sellised ettevaatusabinõud, mis teevad eluliselt võimatuks hageja kahjustusega sarnase kahjustuse tekkimise ilma, et külastaja ise süüliselt ennast vigastaks. Kostja väited hageja ebakohase käitumise kohta aurusaunas on paljasõnalised. Kohtul puudub
9(12)
mistahes alus heita hagejale ette ennastohustavat käitumist tol päeval aurusaunas. Kolleegium juhib kostja tähelepanu arsti 14.06.2015 arvamusele, millest nähtub, et külastajal on võimalik siiski asetada jalga torust väljuva aurujoa alla (t lk 78-78 pöördel). Sellist arvamust kinnitavad fotod (t lk 75, 76), milledelt nähtuvalt asub kuum aururest põrandast kõrgemal ja kolleegiumi arvates on eluliselt võimalik, et kui seista tahtmatult aururesti ligidal (nt selleks, et auruses ruumis aru saada, kas ruumi külgedel on vaba kohta istumiseks), võib kuum aurujuga jalgu hüppeliigese juurest põletada. Samuti on eluliselt usutav hageja poolt apellatsioonimenetluses esiletoodu, et töötavas auru täis saunaruumis ei pruugi olla kuuma resti asukoht külastajale piisavalt nähtav. Selline oht oleks kolleegiumi arvates kõrvaldatud, kui kuum rest oleks töötavas auru täis saunaruumis nähtav või nt turvatud põrandani ulatuva puidust kaitsevõrega sarnaselt kui veekeskustes turvatakse keriseid soome saunades. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vaatamata eelnevalt tõendamist leidnud meetmetele ei olnud kostja teinud kõik vajaliku selleks, et kuuma auru juga aurusauna külastajat töötavas auru täis saunaruumis ei kahjustaks, mistõttu vastutab ta põletuse tagajärjel tekkinud kahju eest.
35.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et apellatsioonkaebuses esiletoodud elulist asjaolu selle kohta, et aururest ei olnud töötavas auru täis saunas nähtav, ei saa ringkonnakohus TsMS § 652 lõike 4 alusel arvesse võtta põhjusel, et tegemist on hilinenult esitatud asjaoluga, vaid täiendava detailiga arutelus selle kohta, et kas sildist uksel ja restist, mis läheb kuumaks, piisab teenuse ohutuseks. Kolleegium on seisukohal, et tegemist ei ole asjaoluga, mis pidi sisalduma hagi aluses. Hageja tõi maakohtus esile, et kostja rikkumine seisneb mh selles, et kostja ei kasutanud saunas piisavalt märgiseid, infomärke (t lk 119 pöördel-120). Hageja ei pidanud tooma esile, mida oleks pidanud kostja konkreetselt teisiti tegema. Teenuse saaja, kes ei ole vastava ala asjatundja, ei peagi oskama oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule ette tuua konkreetselt, mida viimane oleks pidanud teisiti tegema. Teenuse saajal on õigus saada teenust ohutult, enda tervist kahjustamata. Lepingu rikkumise eelduse ümberlükkamise kohustus lasus maakohtus kostjal.
36.Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas täidetud on kahju hüvitamise eeldustena hagejal kahju tekkimine ning põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja rikkumise vahel. Hageja on esitanud nii varalise kui mittevaralise kahju nõude. Varalise kahjuna käsitleb hageja kulutusi ravile (nii juba tekkinud kui tulevikus tekkivaid) ja kohtueelsele õigusabile. Hageja on toonud esile: 1) tehtud kulutused ravimitele perioodil 08.03.2015 kuni 28.03.2015 kokku 83.45 eurot, 09.12.2016 ilukliiniku konsultatsioonile 16 eurot, 07.12.2016 Progressor Õigusbüroo OÜ konsultatsioonile ja pretensioonile 300 eurot; 2) tulevikus tekkiva kulutuse põletusarmi edasiseks raviks kokku 3217 eurot. Hageja tõendab juba tehtud kulutusi kuludokumentidega ja tulevikus tekkivat kulu raviarsti raviplaaniga.
37.Ringkonnakohus on seisukohal, et kahju tekkimine hagejal kostja lepingurikkumise tõttu saadud põletuse tagajärjel on tõendatud osaliselt. Asjaolu, et hageja vajas põletuse raviks sidemeid, tampoone, vastavaid salve ja valuvaigisteid, poolte vahel vaidluse all ei ole. Lisaks nähtub 09.03.2015 EMO kaardilt ja digiloost, et hagejale määrati raviks ka duracefi (t lk 9, 15 pöördel). Küll aga nõustub kolleegium kostjaga, et 09.03.2015 ostetud ciprinoli ja clindamysini ning 23.03.2015 ostetud bromhexine-grindeksi (kviitungid t lk 13, 14) põhjuslik seos põletuse raviga ei ole tõendatud. 08.03.2015 ja 09.03.2015 oli nii kiirabi kui EMO poolt raviks määratud kasutada parafiinvõrku ja
10(12)
surfargiini, valu korral paracetamoli 3 päevas. Arst ei tuvastanud 19.03.2015 palaviku seost põletusega ega põletikku (t lk 15 pöördel). Eeltoodust tulenevalt on hagi ravimite osas tõendatud 1.85 + 13.07 + 5.23 + 1.20 + 3.66 + 5.64 + 21.46 + 7.30 + 5.66 + 7.79 = 72.86 eurot (maksedokumendid t lk 12-14).
38.Ringkonnakohus on ka seisukohal, et hagejale tulevikus tekkivad kulutused armkoe taastamiseks on tõendatud osaliselt. Hageja on esitanud dokumendi VipMedicum ilukliinikus konsultatsioonil käimise kohta ja laserravi juhtivspetsialisti e-kirja hageja raviplaaniga (t lk 19, 20). Tõenditest nähtuvalt oli 09.12.2016 seisuga armkude koos pigmendiga ja kohati tuim ning asjatundja arvamusel vajas hageja põletusjärgse armi taastamist, millega küll ei garanteeritud täielikku armi kadumist, küll aga silendamist ja nahadefekti parandamist. Raviplaani kohaselt on taastamise kuluks keskmiselt 2541 eurot (75 + (keskmiselt 8 x 219) + (keskmiselt 6 x 119)). Puuduvad tõendid, et hageja jaoks on vajalik maksimaalne protseduuride arv, mille puhul oleks maksumus 3217 eurot. Kostja ei ole esitanud hageja tõendeid ümberlükkavaid tõendeid. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. TsMS § 5 lõike 2 kohaselt määrab pool ise, milliste tõenditega ta esiletoodud väiteid/vastuväiteid tõendab. Asjaolu, et vaatamata maakohtu ettepanekule ei esitanud hageja fotot armist, ei tõenda, et armi ei ole või et see ei vaja taastamist. Kostja ei esitanud tõendeid, et sama teenust mõistliku kvaliteediga oleks võimalik saada odavamalt. Kostja ei esitanud ka tõendeid, millised annaksid aluse kahelda raviplaani koostanud spetsialisti kvalifikatsioonis. Sellega on tsiviilkohtu jaoks piisava veenvusega tõendatud, et hageja vajab nahakoe taastamiseks raviplaanis määratud protseduure. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud hagejal kostja aurusaunas saadud põletusega seoses juba tekkinud varaline kahju 16 eurot (konsultatsiooni tasu) ja tulevikus tekkiv varaline kahku 2541 eurot.
39.Kohtueelsete õigusabikulude varalise kahjuna käsitlemine on kooskõlas VÕS § 128 lõikega 3, mille kohaselt hõlmab otsene varaline kahju mh mõistlikke kulusid kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja on tõendanud õigusbüroo poole pöördumist ja konsultatsiooni ning pretensiooni koostamise teenuse saamist 07.12.2016 tasumise dokumendiga (t lk 23) ja 22.12.2016 koostatud kahjunõude dokumendiga (t lk 21-22). Arvestades vaidluse sisu ja lepingulise esindaja koostatud nõudedokumenti ning asjaolu, et õigusteenuse osutamine ei ole võimalik eelnevalt kliendiga konsulteerimata on kolleegium seisukohal, et 300 eurot kohtueelse kuluna õigusabile on mõistlikus suuruses.
40.Mittevaraline kahju nõude käsitlemisel lähtub kolleegium mh VÕS § 128 lõikest 5 ning § 134 lõigetest 1, 2 ja 5. Arvestades käsunduslepingus kokkulepitud teenuse sisu (mh sauna kasutamise võimalus, mis võib olla seotud tervisele ohtliku kuumusega) pidi käsundisaaja saama aru, et sellise kohustuse rikkumine, millega võib kaasneda käsundiandjale füüsilist valu ja kannatusi, võib põhjustada käsundiandjale ka mittevaralist kahju. Hageja on esile toonud, et põletusega tekkinud kehavigastus mõjutab tema välimust, kuna põletushaav armistub ega ole garantiid, et ka peale taastusravi arm täielikult kaoks. Samuti tõi hageja esile, et põletusega kaasnesid füüsiline valu ja kannatused, mille leevendamiseks pidi ta tarbima valuvaigisteid. Kolleegium nõustub hagejaga osaliselt. Hageja väide, et jalal asuv arm on tema välimust muutev, ei ole tõendatud. Tsiviilasja materjalid ei anna alust kahelda hageja väites, et põletusest on jalale jäänud arm, kuid mitte igasugune arm ei ole selline, mida peaks lugema välimust muutvaks. Vaatamata maakohtu ettepanekule ei esitanud hageja fotot, mis oleks andnud kohtule võimaluse hinnata armi mõju välimusele. Maakohus selgitas
11(12)
09.11.2018 määruses, et täiendav tõend oleks kohtule vajalik nimelt selleks, et hinnata vigastuse mõju hageja välimusele (t lk 102 pöördel-103). Samuti on laserravi juhtivspetsialist selgitanud, et raviplaani teostamise tulemusena saab naha defekt silendatud ja parandatud, kuigi 100% taastumise garantiid ei ole (t lk 20). Seega on tõendatud, et nahavigastus esmases ulatuses ei ole jääv. Lisaks arvestab kolleegium, et põletusarm asub ühel jalal hüppeliigese piirkonnas ja peab olema mõõtmetelt väiksem kui 10x10cm (järeldub kiirabi ja EMO kaartidelt, dr IK arvamusest; t lk 7-9, 78). Seega ei ole tegemist olulises suuruses armiga kohal, mis saaks mõistlikult võttes oluliselt mõjutada noore mehe välimust. Küll aga on üldiselt teadaolevalt mistahes põletada saanud koht kehal kuni paranemiseni väga valulik ja eluliselt on usutav, et ravi võis tekitada hagejale füüsilist valu ja kannatusi. Kohus võtab mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvesse ka asjaolu, et kostja töötajad osutasid hagejale koheselt peale juhtunut esmaabi. Eeltoodud asjaolude kogumi alusel hindab kolleegium mittevaralise kahju hüvitamiseks hagejale mõistlikuks rahasummaks 300 eurot.
41.Eelnevalt asus kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele 63% ulatuses (2929.86 4666.45-st). Hagi osalise rahuldamise alusel jäävad hageja menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses 63% ulatuses kostja ja kostja menetluskulud 37% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lõige 1). TsMS § 178 lõikest 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus peale otsuse jõustumist TsMS § 174 lõike 4 alusel § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
42.Kuna hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu, kuigi oli riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lõike 1 punkti 12 alusel tasumisest vabastatud, on tal õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 alusel (TsMS § 150 lõige 4). Vastavalt sama sätte lõikele 6 lõpeb tagastamise nõue 2 aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõivu tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
43.TsMS § 136 lõike 4 ja § 137 lõike 11 alusel määrab apellatsioonikohus käesolevas lahendis uuesti tsiviilasja hinna maa- ja apellatsioonikohtus. Maakohus märkis 09.11.2018 korraldavas määruses ja 10.10.2019 otsuses hagi hinnaks 7166.45 eurot hinna kujunemist selgitamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus määranud tsiviilasja hinna ebaõigesti. Vastavalt hagiavalduse 16.05.2017 täpsustusele nõuab hageja kostjalt 3666.45 euro väljamõistmist varalise kahju hüvitamiseks ja 1000 euro väljamõistmist mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega kokku on hageja esitanud kostja vastu rahalise nõude 4666.45 eurot, mis on TsMS § 124 lõike 1 ja § 134 lõike 1 alusel käesoleva tsiviilasja hagihinnaks. Asjaolu, et hageja on mittevaralise nõude puhul märkinud alternatiivseks nõudeks kohtu äranägemisel määratava rahasumma, ei anna alust hagihinna määramisel kohaldada TsMS § 132 lõiget 3. /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.