Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-20-111338

ASJAOLUD

2-20-111338 30.12.2019.a lepingulise võlanõude koos kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega Omega Invest OÜ-le. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevusena 4325,49 eurot, viivisena 461,96 eurot ja hüvitise võlgnevuse sissenõudmise kulude eest summas 100 eurot.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 näeb ette, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Kohus on käesolevas asjas hagiavalduse menetlusse võtnud 03.06.2020.a määrusega. Sama määrusega on kostjat kohustatud esitama vastuse hagile 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest arvates. Kostjale on hagimaterjalid isiklikult allkirja vastu kätte toimetatud 30.06.2020.a. Seega tuli kostjal esitada vastus hagile hiljemalt 14.07.2020.a kell 24.00. Kostja vastusest nähtuvalt on hagi vastus postitatud 14.07.2020.a, kuid kohtusse on kõnesolev dokument registreeritud 17.07.2020.a. TsMS § 362 lg 1 näeb ette, et hagi esitamise ajaks on hagi kohtusse jõudmise aeg. See kehtib üksnes juhul, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. TsMS § 362 lg 2 järgi kehtib kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ka muu avalduse või taotluse kohtule esitamise kohta, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tuleneb, et menetlusdokumendi esitamise kuupäevaks tuleb lugeda selle kohtusse jõudmise aeg. TsMS § 66 sätestab, et kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet käesoleva seadustiku § 331 lõikes 1 sätestatud juhul. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati. TsMS §-st 331 tuleneb, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Antud juhul peab kohus mõistlikuks kostja poolt hilinemisega esitatud vastuse vastu võtta. See ei põhjusta kohtu hinnangul menetluse lahendamise viibimist.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ja esialgse võlausaldaja xxx-i vahel on 20.11.2018.a sõlmitud laenuleping nr xxx, mille alusel väljastati kostjale laenu summas 5000 eurot. Eeltoodust lähtuvalt võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1, § 396 lg 1 ning § 402 koosmõju alusel. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul on kõnesoleva laenulepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 1 lg 5 näeb ette, et tarbija on käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Laenulepingu üldregulatsioonist tulenevalt on laenusaaja aga kohustatud laenusumma tagasi maksma (VÕS § 396 lg 1). Hageja nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast

2-20-111338 võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.

Kostja on 17.07.2020.a hagi vastuses hagi õigeks võtnud osaliselt. Kostja leiab, et temalt nõutavad intressid ja viivised on kõrged ning palub neid kohtul vähendada kostja halva majandusliku seisundi tõttu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 näeb ette, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Sama sätte kolmas lõige täpsustab, et kui hagi õigeksvõtmine on esitatud kohtule avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Kui kostja avaldab hagi õigeksvõtmise kohtule eelmenetluses, lahendab kohus asja kohtuistungit pidamata. Hagi õigeksvõtul põhineva otsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3). Kohus rahuldab hagi põhinõude 4325,49 euro ja kahjuhüvitise nõude 100 euro osas hagi õigeksvõtul põhineva otsusega. Kostjalt tuleb hageja kasuks põhivõlgnevusena välja mõista 4325,49 eurot ja hüvitis võla sissenõudmisega seonduvate kulude eest summas 100 eurot. Kohus tunnistab käesoleva kohtuotsuse õigeks võetud osas viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p 1 alusel.

Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostja taotluse osas, milles kostja on palunud vähendada intressi ja viivist kostja halva majandusliku seisundi tõttu. Kohtule ei nähtu, et hageja oleks palunud kostjalt välja mõista laenulepingust nr XXX tulenevat intressi. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks käsitleda kostjapoolset intressiga seonduvat taotlust. Viivise osas on VÕS § 113 lg 8 ette nägemas, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Viidatud sättest tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja on käesolevas asjas palumas kostjalt välja mõista viivise intressiga võrdses määras lepingu ülesütlemisest, s.o 30.11.2019 kuni 26.05.2020.a summas 461,96 eurot. Laenulepingu nr XXX kohaselt on selle pooled kokku leppinud viivisemäärana 19,90% aastas. Kohtu hinnangul ei ole kokku lepitud viivisemäär (s.o 0.06% päevas, ehk 19.90% aastas) ning hageja viivisenõue ebamõistlikult suur. Laenulepingu nr XXX kohaselt on krediidi kulukuse määraks 24,26% aastas. Kohtu hinnangul ei ületa lepingu krediidikulukuse määr ka VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevat tehingu tegemisel kolmekordset Eesti Panga poolt viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Kohus märgib, et Eesti Panga poolt 31.05.2018.a avaldatud tarbimislaenude keskmine krediidi kulukuse määr oli 19,97%. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis võimaldaksid võrrelda viivise vähendamise taotluse lahendamisel arvestada kostja majanduslikku seisundit. Antud juhul on sellekohane väide jäänud kostja poolt paljasõnaliseks. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata. Vastavalt laenulepingu punktile 12.1 on laenuandjal õigus laenusaaja makseviivituse tõttu leping üles öelda ja nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolmel viimasel osamakse maksepäeval tasumisele kuulunud summa tasumisega ning laenuandja on andnud laenusaajale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul võla tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu laenu ennetähtaegset tagastamist. Esialgne võlausaldaja on laenulepingu üles öelnud 30.12.2019.a.

2-20-111338 VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tsiviilasjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Käesoleva asjaolude pinnalt ei saa asuda seisukohale, et laenu tagasimaksmise kohustuse rikkumine oleks olnud vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole kohustuse täitmiseks rahaliste vahendite puudumine vabandavaks asjaoluks VÕS § 103 lg 2 mõistes. VÕS § 101 lg 1 p 6 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 teine lause näeb ette, et viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on laenulepingu punktis 7.1 kokku leppinud, et lepingujärgse makse tasumisega viivitamisel on laenusaaja kohustatud maksma laenuandjale viivist, mida arvestatakse tähtaegselt tasumata summalt iga maksega viivitatud päeva eest. Laenulepingu p 7.2 järgi on viivise määraks on lepingujärgne intressimäär, välja arvatud juhul, kui see on madalam seadusjärgsest tarbijakrediidi viivise määrast. Juhul, kui lepingujärgne intressimäär on madalam kui seadusjärgne tarbijakrediidi viivise määr, arvestatakse viivist vastavalt seadusjärgsele tarbijakrediidi viivise määrale. Kohtu hinnangul on hageja viivisearvestus ja –nõue põhjendatud. Kostjalt tuleb VÕS § 113 lg 1 ning laenuleping p-de 7.1, 7.2 ja p 2 koosmõju alusel välja mõista sissenõutavaks muutunud viisis ajavahemiku 30.11.2019.a kuni 26.05.2020.a eest summas 461,96 eurot.

Käesolevas jaos määrab kohus kindlaks tsiviilasja menetluskulude jaotuse ning nende hüvitamise ulatuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuludeks asjas tasutud riigilõiv summas 400 eurot ja õigusabikulud summas 300 eurot (ei sisalda käibemaksu). Hageja kinnitab, et on nimetatud kulud kandnud seoses käesoleva kohtuasjaga. Hageja esindajal on kulunud nõude asjaoludega ja materjaliga tutvumiseks 1 töötund, hagiavalduse ettevalmistamiseks (sealhulgas tõendite tellimiseks, kogumiseks) ja koostamiseks 1,5 töötundi ning hagi kohtusse esitamiseks (hagi lisade komplekteerimiseks) 0,5 töötundi, kokku 3 töötundi. Hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 100 eurot (kokku 300 eurot). TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Lisaks on Riigikohus oma praktikas rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

2-20-111338 vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Käesoleva tsiviilasja (sh hagiavalduse põhjendava osa) mahtu ja keerukust arvestades (muuhulgas seda, et asjas ei toimunud sisulist vaidlust) on kohus seisukohal, et hageja õigusabikulud ei ole hageja poolt märgitud ulatuses põhjendatud. Kohus leiab, et hageja esindajakulud on põhjendatud 150 euro ulatuses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muuhulgas ka riigilõiv. Hageja poolt riigilõivu tasumist tõendab maksekorraldus tsiviilasja materjalides. Kostjalt tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kasuks menetluskuludena välja mõista riigilõiv summas 400 eurot ja esindajakulud 150 euro ulatuses (ei sisalda käibemaksu). Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt Haide Rimmel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.