Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

edastas A AS kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles kostjale anti võla tasumiseks täiendav kahenädalane tähtaeg. Kostja võlgnevust ei tasunud. Kostjapoolsest tegevusetusest tulenevalt ütles A AS laenulepingu nr xxxx üles 20.01.2020. A AS loovutas 02.03.2020 talle kuuluva nõude kostja vastu Renovum OÜ-le. Nõude loovutamise kohta edastas A AS kostjale 02.03.2020 teatise. Tulenevalt VÕS § 415 lg 2 arvestab hageja 20.09.2019 laekunud 112,23 eurot laekumise hetkel võlgnetavate summade (põhivõla ja intressi) katteks. 20.09.2019 laekumise hetkel pidi kostja tasuma maksegraafiku järgi põhivõlga summas 92,70 eurot ja intressi 13,23 eurot, kokku 105,93 eurot. Summa 6,30 eurot (112,23-105,93) arvestab hageja põhinõude katteks. Seega põhiosa võlgnevus on 401 eurot (500 - 92,70 - 6,30). Intressi arvestus: 500 eurot (tagastamata põhiosa jääk) x 45,5 % / 360 = 0,63 eurot (intressi suurus päevas). 0,63 eurot x 21 päeva (ajavahemik 31.08.2019 - 20.09.2019) = 13,23 eurot – intressi summa alates lepingutingimuste muutmise kokkuleppe sõlmimise päevale järgnevast päevast kuni 20.09.2019 tasumiseni. Hageja peab vajalikuks selgitada, et laenulepingu maksegraafiku näol on tegemist annuiteetgraafikuga, st intress kujuneb põhiosa jäägilt, mis muutub iga makse tagajärjel. Kostja teostas 20.09.2019 ainukese makse. 401 eurot (tagastamata põhiosa jääk) x 45,5 % / 360 = 0,51 eurot (intressi suurus päevas). 0,51 eurot x 121 päeva (ajavahemik 21.09.2019 - 20.01.2020) = 61,71 eurot – intressi summa alates viimase tasumise päevale järgnevast päevast kuni laenulepingu ülesütlemise päevani. Intresside võlg vastavalt maksegraafikule ülesütlemise seisuga s.o 20.01.2020 oli summas 61,71 eurot. Viivisevõlg hagi esitamise seisuga s.o 30.04.2020 on summas 13,22 eurot (dtl 71). Hageja arvestab viivist iga tasumata makse päevale järgevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni 20.01.2020 ja edasi alates ülesütlemise kuupäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni seadusjärgses viivisemääras 8% aastas kooskõlas VÕS § 113 lg 1 teise lausega. Hageja soovib kostjalt ka edasiulatuva viivise alates 01.05.2020 väljamõistmist seadusjärgses viivisemääras 8% aastas põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja saatis kostjale 1 tasuta meeldetuletuse - 26.10.2019 võlateatise ja 3 tasulist meeldetuletust- 26.11.2019 võlateatise, 26.12.2019 laenulepingu ülesütlemise hoiatuse ja 20.01.2020 teate laenulepingu ülesütlemise kohta. Seega on võla sissenõudmisega seotud kulud 15 (5 eurot* 3 kirja) eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Samuti palub hageja tagastada viimase poolt enamtasutud riigilõiv summas 50 eurot hageja arveldusarvele xxxx, AS Xxxx. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 03.06.2020 TsMS § 3111 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt e-postiga. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättesaamisest. Kostja kirjalikku vastust hagiavaldusele ei esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ning asjas esitatud kirjalike tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud rahuldada osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. A AS on teatanud kostjale, et on loovutanud 31.07.2019 laenulepingust nr. xxxx tuleneva nõude 02.03.2020 Renovum OÜ-le. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja E AS (praeguse A AS) vahel 31.07.2019 sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja 30.08.2019 sõlmitud lepingu lisast põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud. Kostja sai laenulepingu alusel laenu 500 eurot, ning on teostanud tagasimakse 20.09.2019 summas 112,23 eurot. Laenuandja märgib, et on arvestanud laekunud makse laekumise hetkel võlgnetavate summade (põhivõla ja intressi) katteks, s.h. põhivõlga katteks summas 92,70 eurot ja intressi katteks 13,23 eurot (ajavahemik 31.08.2019 - 20.09.2019 eest). Ülejäänud 6,30 eurot arvestab hageja samuti põhinõude katteks. Lähtudes eeltoodust peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista tasumata laenusumma 401 eurot. Samuti peab kohus põhjendatuks VÕS § 1132 lg 1 tulenevalt kolme saadetud meeldetuletuskirja (10.07.2019, 10.09.2019, 10.12.2019) eest sissenõudmiskulude nõude rahuldamist summas 15 eurot. Kohus ei pea täies ulatuses põhjendatuks hageja intressinõuet. Nimelt nähtub 30.08.2019 lepingu nr. 20190731013 lisast, et pooled on laenu tagastamise lõpptähtpäeva pikendanud kuni 16.01.2020 ning maksegraafikujärgne intress sellel perioodil moodustab kokku 72,75 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks kostjalt välja mõista intressi rohkem, kui pooled on lepingus kokku leppinud. Seega olukorras, kus maksegraafikujärgne intressi moodustas kokku 72,75 eurot ning sellest on tasutud 14,48 eurot seoses lepingu muutmisega ning hageja loeb veel seoses ümberarvestustega tasutuks intressi summas 13,23 eurot, on tasumata intressi suuruseks 45,04 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Seda, et lähtuma peaks lepingus kokkulepitud intressi suurusest, tõendab ka laenuandja lepingu ülesütlemise teade, milles nõutakse üksnes graafikujärgset tasumata intressi perioodil 16.10.2019-16.01.2020. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis lähtudes seadusjärgset viivisemäärast alates iga maksegraafiku järgse osamakse päevale järgevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni 20.01.2020 ja edasi alates 21.01.2020 kuni hagi esitamiseni 30.04.2020 kokku summas 13,22 eurot (dtl 71). Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 401 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, s.o. perioodil 01.05.2020 – 22.09.2020 (k.a) 145 päeva eest, mis moodustab 12,71 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 22.09.2020 seisuga kokku summas 25,93 eurot (13,22 + 12,71). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 23.09.2020 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude 401 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 490,93 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 16,67 eurot ehk ligikaudu 3% ulatuses. Arvestades rahuldamata jätmise osakaalu marginaalsust, ei tingi see obligatoorselt selle arvestamist menetluskulude jaotuse määramisel, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv. Hageja esitatud hagi hind on peale 23.05.2020 esitatud nõude täpsustust 523,01 eurot, milliselt nõudelt kuulub tasumisele riigilõiv summas 125 eurot. Hageja esindaja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 175 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu 50 eurot rohkem, mis kuulub vastavalt hageja esitatud taotlusele tagastamisele. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatu kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja palub kostjalt välja mõista ka maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot ja õigusabikulud summas 480 eurot ning viivise menetluskuludelt. Hagejale on osutatud õigusabi 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, mis sisaldab vestlust kliendiga asjaolude selgitamiseks, tõendite tellimine, kogumine 0,5 tundi; riigikohtu praktika ja tõenditega tutvumine ja analüüs 1,5

tundi, hagiavalduse koostamine ja esitamine 2 tundi Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 120 eurot tunnis. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Seega pole tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 2 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 200 eurot. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu väljamõistmiseks kostjalt summas 20 eurot (TsMS § 4842). Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele summas 345 eurot (125 + 200 + 20). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.