Hageja: Bondora AS (registrikood 11483929) Kostja: A. K. (isikukood XXX)
Asja läbivaatamise viis
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja ja kostja vahel 04.06.2024 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr BL4627356 tulenev põhivõlg 756,10 eurot, viivis perioodi 20.12.2024-08.09.2025 eest 53,04 eurot ja viivis põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jätta rahuldamata hageja põhivõla nõue 1 euro ulatuses.
4.Jätta hageja menetluskulud hageja enda kanda. Jätta kostja kasuks menetluskulud välja mõistmata.
5.Toimetada kohtuotsus kostjale kätte teadaande avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.
1.Hageja esitas 17.02.2025 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega: mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja ja kostja vahel 04.06.2024 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr BL4627356 tulenev tagastamata krediidisumma 757,10 eurot, viivis 14,14 eurot ja viivis alates 18.02.2025 kuni tagastamata krediidisumma (757,10 eurot) täieliku tasumiseni VÕA § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras tagastamata krediidisummalt aastas.
2.Hageja on aluseks olevate asjaolude osas esitanud järgmised väited.
2.1.Hageja ja kostja on sidevahendi abil sõlminud tarbijakrediidilepingu BL4627356 (Lisa nr 1:
laenuleping, maksegraafik, lepingueelne teave, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht), mille alusel väljastas hageja samal päeval krediidisumma 800 eurot. Pooled sõlmisid lepingu krediidiandja hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kuhu sisenemisel identifitseeris kostja ennast ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga. Keskkonnas edastas kostja laenutaotluse, millele hageja edastas pakkumuse. Kostja andis oma tahteavalduse (avalduse kohustuste võtiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PIN-koodi. Tahteavalduse andmist (PIN-koodi sisestamist) kajastab lepingu jaluses olev infoga, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnitamistoimingu aega (vt lisa 1_1, viimane lk). Hageja edastas kostjale ka kogu VÕS § 404 ja § 405 sätestatud lepingueelse teabe (vt lisa 1) ja tegi oma veebikeskkonnas viivitamatult kostjale kättesaadavaks lepingu dokumentatsiooni.
2.2.Kostja kohustus krediidi koos kõrvalkohustustega tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid kostja kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja on tänaseks tagastanud hagejale üksnes 42,9 eurot. Kostja oli võlgnevuses enam kui 3 järjestikkust kuud. Vastavalt maksegraafikule kohustus kostja teostama iga kuu 18. kuupäevaks tagasimakse summas 31,12 eurot, kuid kostja poolt teostatud maksed näitavad selgelt, et kostja rikkus vastavat kohustust enam kui 3 järjestikkust kuud. Hageja andis kostjale vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Hageja on lepingu ülesütlemise avalduse edastanud kostjale viimase poolt avaldatud e-posti aadressile.
2.3.Hageja on nõude esitanud viisil, et luges kõik senised maksed tehtud lepingulise põhikohustuse (s.o üksnes ülekantud laenusumma) katteks ega nõua muid lepingujärgseid tasusid (sh nt sissenõudmiskulud ja haldustasu). Intressimääraks on hageja arvestanud 0%. Tagastamata krediidisumma suuruseks on hagiavalduse esitamise hetkel 757,1 eurot. Hageja on viivist arvestanud alates laenulepingu ülesütlemise järgnevast päevast, s.o 20.12.2024, seadusjärgses määras.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Menetlusse võtmise määrus on kostjale Ametlike Teadaannete kaudu kätte toimetatuks loetud ning saadetud ka kostja e-postiaadressile. Kostjale oli antud tähtaeg hagile vastamiseks, kostja hagile vastanud ei ole. Kohus menetles hagi lihtmenetluses ja teavitas sellest pooli menetlusse võtmise määruses. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 403 4 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.
4.Kas leping on sõlmitud ja krediit tarbija kasutusse antud
4.1.VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). 2
Hageja peab hagi nõude alusena tõendama, et tarbija on teinud VÕS § 404 kohase (st vastavas vormis ja sisuga) tahteavalduse ning krediidiandja andis tarbijale lepingudokumendi püsival andmekandjal. See, kas leping on sõlmitud, on õiguslik hinnang. Pooled peavad kohtu ette tooma faktiväited tahteavalduste tegemise kohta, mille pinnalt kohus saab anda hinnangu, kas leping on sõlmitud. Lepingu kehtivust hindab kohus omal algatusel, st kohus peab kontrollima, ega tarbijakrediidileping ei ole näiteks vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine.
4.2.Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva tarbijakrediidilepingu pdf failina (dtl 97). Hageja selgitustest nähtub, et Bondora laenulepingute puhul toimub autentimine tugeva isikutuvastusvahendiga, aga allkirjastamine käib telefoninumbrile SMSiga saadetava pin-koodi sisestamisega kliendiportaalis, kuhu tarbija on end autentinud tugeva autentimisvahendiga. Hagejast võib aru saada nii, et SMS-ga saadetud pin-koodi sisestamisel automaatselt lisatakse lepingu faili isiku nimi, isikukood, ajamärge, IP-aadress. Kohus tuvastas esitatud failist (dtl 113), et maksegraafikul on hageja viidatud kinnitusena kostja nimi, isikukood, kuupäev 04.06.2024 kl 13:00 ja IP-aadress. Kinnitus on vaid maksegraafikul, lepingul ega tarbijakrediidi teabelehel kinnitust ei ole. Kohtule esitatud pdf failidel endal ei ole juures mingeid andmeid, mille alusel saaks tuvastada seda, mida hageja on eeltoodud allkirja andmise viisi kohta selgitanud. Kohus kontrollis hageja esitatud lepingudokumenti, milles hageja väitel on kostja elektrooniline allkiri, Acrobat Reader ja DigiDoc tarkvaradega, kumbki ei tuvastanud failist elektroonilist allkirja, mille sertifikaadi kehtivust oleks võimalik valideerida. Elektroonilise allkirja olemasolu ei võrdu ka TsÜS § 80 mõttes elektroonilise vorminõudega. TsÜS § 80 lg 3 tuleneb, millistele nõuetele vastava allkirjaga dokumendi saab lugeda selle sätte tähenduses elektroonilises vormis sõlmituks. Vastavalt eIDAS-määrusele on kvalifitseeritud e-allkiri võrdväärne omakäelise allkirjaga (art 25 lg 2). Kuna määrus on vahetult kohaldatav, ei ole liikmesriigi õigusaktis võimalik omakäelise allkirjaga võrdväärse elektroonilise allkirjana määratleda elektroonilist allkirja, mis ei vasta eIDAS-määruses kvalifitseeritud e-allkirjale sätestatud nõuetele. Sellest tulenevalt on selge, et TsÜS § 80 lg 1 mõttes kirjaliku vormiga võrdne elektrooniline vorm on üksnes kvalifitseeritud eallkirjaga (nagu Eesti digiallkiri) kinnitatu. TsÜS § 80 lg 1 võrdsustab elektroonilise vormi kirjaliku vormiga reservatsiooniga, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm aga eeldab omakäelist allkirja ning sellega on eIDAS määruse kohaselt võrdsustatud üksnes kõige kõrgema tasemega e-allkiri. Muu kui kvalifitseeritud e-allkirjaga kinnitatud (st madalama tasemega e-allkirja) tehingu puhul on kindlasti täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue, mille puhul lähtuvalt TsÜS §-st 79 peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taas esitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Seega isegi kui hageja esitatud lepingudokumendis on tegemist kostja e-allkirjaga, ei ole kohtu hinnangul tegemist kvalifitseeritud e-allkirjaga eIDAS artikli 3 lõike 12 mõttes. Kuid nagu märgitud, saab ka eIDAS määrusele mitte vastava elektroonilise allkirja puhul leping olla sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja poolt esile toodud väidetaval elektroonilisel allkirjal on seega kostja tahteavalduse tegemise tõendamise roll. Tuginedes hageja esitatud selgitustele elektroonilise allkirja loomise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud kinnituses märgitud ajal tahteavaldused laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumentide sisu.
4.3.Hageja on ka tõendanud, et laen 800 eurot on kostjale välja makstud 04.06.2024 (dtl 132).
4.4.Krediidi kulukuse määr lepingus oli 48,47%. Kohus kontrollis lepingu tagasimaksegraafiku alusel ning võttes arvesse lepingutasu ning seda, et lepingutasu oli arvestatud tagasimaksete hulka. 3
Kohus ei tuvastanud krediidi kulukuse maksimaalse määra (mis lepingu sõlmimise ajal oli 52,08%) ületamist.
4.5.Kohus on seega tuvastanud, et kostja on oma tahteavaldusega kinnitanud vähemalt maksegraafikut, milles on välja toodud maksete kuupäevad, summad, koostisosad, krediidi kogukulu. Kohus saab hageja selgitustest siiski aru nii, et maksegraafik esitati kostjale koos lepinguga. Kuivõrd laenusumma on kostjale välja makstud, siis muutus leping kehtivaks isegi juhul, kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki nõutud andmeid. Hageja on esile toonud, et tegi oma veebikeskkonnas viivitamatult kostjale kättesaadavaks lepingu dokumentatsiooni.
5.Hageja nõuded VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda jätkuvalt intressi VÕS § 94 sätestatud määras, kuid mitte muid tasusid. Hageja ei ole esitanud andmeid vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta, vaid on kohe esitanud ümberarvestatud nõude. Kuigi laenu tagastamise tähtaeg ei ole saabunud, ei ole hageja tagasimakseid uuesti määranud. Hageja tugineb sellele, et leping on erakorraliselt lõppenud üles ütlemise tõttu. Kui arvestada kostja poolt tasutud 43,9 eurot lepingu maksegraafikus põhiosamaksete katteks, oleks kostja lepingu üles ütlemise ajal, 2024. a detsembris, ikkagi olnud viivituses vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega. Ainuüksi maksegraafiku kaks esimest (2024. a juuni ja juuli) põhiosamakset kokku on 47,98 eurot. Seega nõustub kohus, et lepingu üles ütlemine kehtib ka ümberarvestuse korral. Samuti kontrollis kohus hageja esitatud tõendite alusel, et hageja on 19.11.2024 saatnud kostjale epostiaadressile lepingu üles ütlemise hoiatuse (dtl 133), milles on andnud täiendava tähtaja võla tasumiseks kuni 19.11.2024. Lepingu üles ütlemise teate (dtl 135) on hageja saatnud 19.12.2024 samuti e-posti teel. Seega olid lepingu üles ütlemise eeldused täidetud ning tagastamata laenusumma on sissenõutav. Kuivõrd hageja maksis kostjale välja 800 eurot ning kostja on tagasimakseid kokku teinud 43,9 eurot (dtl 138, hageja esitatud fail tagasimaksete kohta). Seega on kostjal tagastamata 756,10 eurot. Kohus mõistab kostjalt VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ja § 403 4 lg 7 alusel välja põhivõla 756,10 eurot ja viivise alates lepingu üles ütlemisele järgnevast päevast, 20.12.2024, kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 53.04 eurot.
6.Menetluskulud ja kohtuotsuse kättetoimetamine
6.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012 lahend asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku 480, sealhulgas riigilõivu 280 eurot, maksekäsu menetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulud 180 eurot. Menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud koos hagiavaldusega. Hagejat esindas menetluses TsMS § 4
218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik jurist. Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi 1,5 tundi tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta. Arvestades, et hageja on nõude esitanud ümberarvestatuna, st ei ole pidanud põhjendama ega tõendama vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist, et hageja on professionaalne laenuandja, kelle tarbijakrediidilepingutest tulenevaid hagisid on palju, ei ole taolise hagi koostamises midagi sellist, mis vajaks õigusabiteenust. Vaadates ka hageja esitatud krediiditoimikut, on selge, et tegelikult andis hageja laenu vastutustundliku laenamise kohustust raskelt rikkudes (hageja on ise andnud kostjale varem mitmeid laene, kostjal on olnud palju muid laene – Swedbank AS-lt, Monefit Estonia OÜ-lt, BB Finace AS-lt, Placet Group OÜ-lt, on olnud täitemenetlusi). Seetõttu jätab kohus hageja kasuks menetluskulud kostjalt välja mõistmata. Tsiviilasja toimikust ja kohtuistungi protokollist nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja lg 2)
6.2.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/
Maris Juha kohtunik
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.