Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva joO.ul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7).

kohtuistungil,

peab

ta

seda

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 25.11.2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.08.2015 suulise laenulepingu 7000 eurot laenamiseks. Hageja kandis kostjale 7000 eurot üle 12.08.2015. Viimase osamakse tasus kostja hagejale 11.07.2018 summas 200 eurot. Maksekorralduse selgitusse on kostja märkinud „jääk 6100“. 14.11.2019 esitatud ülesütlemisavaldusega ütles hageja erakorraliselt üles kostjaga sõlmitud laenulepingu, kuna kostja oli viivituses enam kui kahe osa tagastamisega ning ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Viimase makse teostas kostja hagejale 11.07.2018. Ülesütlemisavalduse kohaselt palus hageja kostjal tasuda võlgnevuse summas 6 100 eurot hiljemalt 21.11.2019. Kostja eeltoodud nõuet ei täitnud. Kostja seisukohad Kostja esitas 17.12.2019 vastuse hagiavaldusele, milles märgib, et õige on hageja väide, et hageja tegi kostja kontole 12.08.2015 ülekande summas 7000 eurot selgitusega „T. auto“ ning õige on hageja väide, et kostja tegi hageja kontole 11.07.2018 ülekande summas 200 eurot selgitusega „jääk 6100“. Kostja märgib, et tegelikult vastutavad hageja ees oleva kohustuse eest aga kostja ja T. O. ühiselt. 12.08.2015 ehk laenu andmise ajal, olid kostja ja T. O. abielus ning poolte vararežiimiks oli varaühisus. Hageja on T. O. ema. Kostja ja T. O. abielu lahutati Harju Maakohtu 02.09.2019 otsusega. Kostja selgitab, et soovis osta oma tööandaa auto Škoda Superb Comfort 1,8 TSI, kuna kostja tööandja soovis autost loobuda. Kuna auto oli heas korras ning tööandja oli nõus autost loobuma selle jääkväärtusega, otsustasid abikaasad selle osta. Hageja andis abikaasadele laenu, sest abikaasadel endil raha ei olnud. Kostja toob esile, et maanteeameti väljatrükilt nähtub, et auto on siiani kostja nimel ning ühisvara on jagamata. Tegelikult on auto alates selle omandamisest olnud T. O. igapäevases kasutuses ja on seda katkematult ka käesoleval ajal. Kostja on seisukohal, et hagejalt saadud laen on kasutatud kostja ja T. O. ühisvara huvides ja laen kvalifitseerus seega abikaasade solidaarkohustusena PKS § 29 lg-te 1 ja 4 järgi. Kostjale teadaolevalt on T. O. hagejale laenu tagastanud. Nimetatud info tuleneb O. esitatud hagiavaldusest ühisvara jagamiseks, mida käsitlev vaidlus on käesoleval ajal kohtus pooleli tsiviilasjas nr 2-19-13203. T. O. hagiavalduses ühisvara jagamiseks ei ole ühise kohustuse olemasolu hageja ees märgitud, millest järeldub, et T. O. on abielu kestel poolte ühise kohustuse hageja vastu täitnud. Kostja märgib, et hageja nimel saatis kostjale talle võõras isik lepingu ülesütlemisavalduse, kuid puudus esindusõigust kinnitav volikiri. Seega võib kostja hinnangul olla tekkinud olukord, et hagi ei ole põhjendatud. 08.01.2020 määrusega rahuldas kohus kostja taotluse ning kaasas T. O. menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

Kolmanda isiku seisukohad 02.03.2020 esitas kolmas isik seisukoha hagiavaldusele ja kostja vastusele. Kolmandal isikul puuduvad vastuväited hageja poolt hagiavalduses esitatud nõuetele, kuid kolmas isik ei nõustu kostja faktiliste väidetega. Kolmas isik leiab, et ebaõige ning paljasõnaline on kostja väide, et temale teadaolevalt on kolmas isik hagejale laenu tagastanud ning et kolmanda isiku hagiavalduses ühisvara jagamiseks ei ole kohustuste olemasolu hageja ees märgitud, millest järeldub, et kolmas isik on abielu joO.ul ühise kohustuse hageja vastu täitnud. Kolmas isik märgib, et tal puudub hagejalt laenu saamise osas igasugune kokkupuude, laenu on võtnud hagejalt ainuisikuliselt kostja ning see ei ole võetud perekonna vajaduste rahuldamiseks PKS § 18 lg 1 tähenduses, millest tulenevalt ei tekkinud abikaasade solidaarkohustust (VÕS § 65 lg 2). Kostja võttis hagejalt laenu kolmandale isikule kingituse tegemiseks (sõiduauto soetamiseks). Et kostja sõiduauto ostis, tõendab kostja vastusele lisatud liiklusregistri väljavõte ning et kostja kolmandale isikule eelnimetatud sõiduauto kinkis, tõendavad kolmanda isiku poolt 03.01.2020.a kohtule esitatud foto kaardist ja foto sõiduautost. Kolmas isik on seisukohal, et tema ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu pooleks. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Pooltel puudub vaidlus selles, et pooled on 12.08.2015 sõlminud suulise laenulepingu summas 7000 eurot. Hageja tegi kostja kontole 12.08.2015 maksekorraldusega nr 35 ülekande summas 7000 eurot selgitusega „T. auto“. Kostja tegi hageja kontole 11.07.2018 viimase osamakse ülekande summas 200 eurot selgitusega „jääk 6100“. 14.11.2019 esitatud ülesütlemisavaldusega ütles hageja kostjaga sõlmitud laenulepingu üles ja palus tasuda võlgnevuse summas 6100 eurot hiljemalt 21.11.2019. Kohus loeb antud asjaolud tuvastatuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Pooled vaidevad selle üle, kas kostja ja kolmas isik on solidaarvõlgnikud ja kas kolmas isik on hageja ees oleva laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud. Kostja on seisukohal, et kolmas isik on hagejale laenu tagastanud. Kostja seisukoha kohaselt tuleneb nimetatud teave kolmanda isiku esitatud hagiavaldusest ühisvara jagamiseks, mida käsitlev vaidlus on käesoleval ajal kohtus pooleli tsiviilasjas nr 2-19-13203. Kostja leiab, et

kuivõrd kolmanda isiku hagiavalduses ühisvara jagamiseks ei ole ühise kohustuse olemasolu hageja ees märgitud, siis on kolmas isik poolte ühise kohustuse hageja ees täitnud. Kolmas isik sellega ei nõustunud, märkides, et tema ei ole laenulepingu pooleks, millest tulenevalt ei pidanud tema ka võetud laenu tagastama. Kolmas isik leiab, et kostja võttis hagejalt laenu kolmandale isikule kingituse tegemiseks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et kolmas isik oleks laenu hagejale tagastanud. Kolmanda isiku tsiviilasjas nr 2-19-13203 esitatud hagiavaldusest nimetatud järeldust teha ei saa, kuivõrd kolmas isik on seisukohal, et tema ei ole laenulepingu pooleks ja kostja on võtnud laenu hagejalt kolmandale isikule kingituse tegemiseks. Kolmas isik on märkinud, et tema laenu võtnud ei ole ja ei ole seda ka hagejale tagasi maksnud. Seega ei ole tõendatud kolmanda isiku poolt laenu tagastamine hagejale. Samuti ei ole saadud laenusummat haginõude ulatuses tasunud kostja ise. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, kas võetud laen oli abikaasade ühine kohustus hageja ees või mitte, kuivõrd käesoleval juhul on hagi esitatud pooltevahelisest laenulepingust tulenevalt kostja vastu, kes oli suulise laenulepingu pooleks. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 205 lg 2 alusel on kostjaks isik, kelle vastu on hagi esitatud. Laenulepingust tuleneva nõude lahendamisel ei oma tähendust asjaolu, millisel eesmärgil saadud laenusummat kasutatakse, kuivõrd laenusaaja vastusoorituseks laenulepingu alusel on saadud rahasumma tagastamise kohustus. Eelneva tõttu jätab kohus tähelepanuta menetlusosaliste vastavad väited ja vastuväited ning nende kinnitamiseks esitatud tõendid, kuivõrd need ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Kohus märgib, et vaidlus selle üle, kas vaidlusalune laen on võetud PKS § 18 lg 1 tähenduses perekonna huvides ja on sellest tulenevalt abikaasade ühine kohustus, lahendatakse tsiviilasjas nr 2-19-13203. VÕS § 101 sätestab õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise puhuks. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuivõrd kostjal on hageja ees laenulepingust tulenev kohustus täitmata, kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele ja nõutud rahasumma 6100 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb hageja menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust.

TsMS § 167 lg 1 alusel hüvitab iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt TsMS 18. peatüki 4. jaos sätestatule. TsMS § 167 lg 2 esimese lause kohaselt jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda, kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus TsMS § 167 lg 2 alusel iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda, kuna kolmas isik oli menetlusse kaasatud kostja poolel ning kohus jättis hagi rahuldamise tõttu menetluskulud kostja kanda ja hageja ei pea menetluskulusid hüvitama. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 450 eurot ja õigusabikulud 815,40 eurot, kokku 1265,40 eurot. Hageja lepingulise esindaja töötunnid moodustavad 7 tundi ja 33 minutit ning tunnitasumäär 90 eurot (käibemaksuta). Kostja on seisukohal, et hageja 25.11.2019 ja 09.01.2020 menetlustoimingutele kulunud aeg on põhjendatud. Kostja märgib, et arusaadav ei ole aga 17.12.2019-02.01.2020 kulude kujunemine, sest hageja ei ole detailselt lahti kirjutanud, millise toimingu tegemisele kui palju aega kulus. Täiendavalt leiab kostja, et 15.06.2020 kohtuistung kestis 40 minutit ning ettevalmistumine ei saanud võtta üle 30 minuti, mistõttu põhjendatud ajakulu on 1 tund ja 10 minutit, mitte 2 tundi ja 5 minutit. Samuti leiab kostja, et menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja nimekirja koostamise ajakulu 50 minutit ei ole põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulude nimekirjas toodud lepingulise esindaja kulud on osaliselt põhjendamatult suured. Kohus nõustub kostjaga, et perioodil 17.12.201902.01.2020 tehtud toimingute (e-kirja koostamine, kostja 17.12.2019 vastusega tutvumine ja seisukoha koostamine) põhjendatud ajakulu on 1 tund ja 50 minutit, arvestades kohtule esitatud dokumentide mahtu ja sisu. Kohus on seisukohal, et 15.06.2020 toimunud kohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungil osalemise põhjendatud ajakulu kokku on 1 tund ja 2 minutit. Kohtuistungi protokolli järgi kestis istung 31 minutit, millest tulenevalt on kohtuistungiks valmistumise põhjendatud ajakulu võrdeline kohtuistungi toimumise ajaga. Täiendavalt leiab kohus, et menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja nimekirja koostamise ning esitamise ajakulu 50 eurot ei ole põhjendatud. Arvestades taotluse ja nimekirja mahtu, on põhjendatud ajakulu 16.06.2020 menetlustoimingu osas 20 minutit. Kohtu hinnangul ei sisalda ülejäänud menetluskulude nimekiri põhjendamatuid või ebavajalikke kulusid. Tunnitasu määr (90 eurot tunnis, käibemaksuta) ei ületa kohtupraktika kohaselt lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud ja vajalikku määra. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ajakulu kokku 5 tundi ja 21 minutit ning põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus 1027,80 eurot (sh õigusabikulud 577,80 eurot (sh käibemaks) ja riigilõiv 450 eurot). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.