või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista LBM Trade OÜ-lt UAB TITO SUN kasuks võlgnevus summas 36 971,95 eurot, s.o põhivõlgnevus 36 039,85 eurot ning viivis 932,10 eurot.
3.Välja mõista LBM Trade OÜ-lt viivis põhinõudelt (s.o 36 039,85 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 27.11.2019 kuni põhinõude tasumiseni UAB TITO SUN kasuks.
Välja mõista LBM Trade OÜ-lt UAB TITO SUN kasuks menetluskulud summas 2500 eurot, s.o riigilõiv summas 1000 eurot ja esindaja tasu summas 1500 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 27.11.2019 esitatud hagiavalduse kohaselt tegi UAB TITO SUN (hageja) LBM Trade OÜ (kostja) poolt esitatud arve alusel kostjale ettemaksu summas 36 039,85 eurot kauba eest, mille kostja pidi hagejale tulevikus tarnima. Kostja ei ole kaupa tarninud. Kostja teatas kauba tarnimise võimatusest ja võttis endale kohustuse tagastada hagejale ettemaksu summas 36 039,85 eurot. Raha tagastamise kohustus oli fikseeritud ja vormistatud kostja poolt 31.12.2018 allkirjastatud võlatunnistuses. Nimetatud võlatunnistusega tunnistas kostja võlgnevuse summas 36039,85 eurot hageja ees olemasolu ning kohustus selle tasuma hiljemalt 31.07.2019. Hageja on seisukohal, et kostja 31.12.2018 allkirjastatud dokument on võlatunnistus VÕS § 30 mõttes. Kostja ei ole 31.12.2018 deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud nõuet täitnud. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 36 039,85 eurot, ajavahemikus 01.08.2019 – 26.11.2019 sissenõutavaks muutunud viivise 932,10 eurot ning viivise põhinõudelt (36 039,85) alates 27.11.2019 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja vastus Kostja palus oma vastuses jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja on kõik kohustused täitnud. Samuti on kostja seisukohal, et võlatunnistus on tühine. 17.07.2020 esitatud dokumendis täpsustas kostja oma vastuväiteid. Kostja teatas kohtule, et kostja on hagejale andnud võlatunnistuse summas 36 039,85 eurot ekslikult. Hageja nõudis kostjalt võlatunnistuse kirjutamist ja selle allkirjastamist, väites visalt, et kostja on jätnud hagejale
tarnimata ühe tsisterni (vaguni) kaupa. Samas teadis kostja, et lepingu järgi ta peab tarnima hagejale 3 tsisterni kaupa. Tegelikult maksis hageja kostjale ainult kahe tsisterni eest (esimene raudteetsistern 51341238, faktuurarve nr 222, 17.10.2018 ja teine raudteetsistern xxxx, faktuurarve nr 223, 22.10.2018, aga kostja mõtles, et hageja maksis juba kõikide tsisternide, kaasa arvatud ka kolmanda tsisterni eest, ja kolmandat tsisterni temale ei olnud saadetud, seetõttu andiski kostja hagejale ekslikult võlatunnistuse. Kostja pidi tarnima hagejale teise tsisterni, st kaupa koguses 59570 kg, summas 36 039,85 eurot. Selle alusel pöördus kostja müüja poole: Xxxx, ja müüja väljastas faktuurarve nr 223, 22.10.2018, kauba kogus 59570 kg, raudteetsistern xxxx. Kostja tasus müüjale teise tsisterni eest, ja müüja vormistas lepingu p.5.3 alusel kõik tarne dokumendid: faktuurarve nr 223; rahvusvahelise raudteeveo saateleht; kvaliteeditõend nr 297; xxxx vorm MD – 2; liikumissertifikaadi taotluse dublikaat. Xxxx on kinnitanud oma kirjaga, et ta on kõik oma kohustused täitnud, ja raudteetsistern nr xxxx on saadetud hageja nimele. 16.07.2020 sai kostja Leedu raudteejaama töötajalt dokumendid, kust on näha, et 06.11.2018 saatis hageja AB “Lietuvos geležinkeliai” Kenos raudteejaama ülemale ümberadresseerimistaotluse palvega ümberadresseerida vagun: xxxx (SMGS nr. xxxx) rafineerimata päevalilleõliga uuele kaubasaajale, ettevõttele UAB „Iviltra“ ning hageja tagab ümberadresseerimise kulude tasumise. Uus kaubasaaja omakorda vormistas garantiikirja, millest on näha, et ta nõustus võtma vastu vaguni Nr.: xxxx (SMGS nr. xxxx) rafineerimata päevalilleõliga tehniliseks kasutamiseks, mis liigub Ukrainast, raudteejaamast Nezhin (jaama kood xxxx), ja tagab tasumise vaguni veo eest Leedu territooriumil Kenos raudteejaamast. UAB „Iviltra“ (uus kaubasaaja) saatis tühja raudtsisteerni nr xxxx tagasi Xxxxi. See tähendab, et kaup oli kätte saadud ja raudteetsistern oli tagastatud müüjale, st kohustused olid täidetud. Eeltoodu alusel ja seoses sellega, et hageja isiklikult ja oma tahteavaldusega adresseeris kauba ümber kolmandale isikule, mis kuulub hagejale, leiab kostja, et ta on täies mahus täitnud oma kohustused nii müüja (Xxxx) kui hageja ees ja võlg hageja ees on puudub. Seega on hagi kostja vastu põhjendamatu ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused
1.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3.Kohus on tuvastanud, et kostja seaduslik esindaja on allkirjastanud dokumendi, milles märgib, et 31.12.2018 seisuga moodustab kostja võlgnevus hageja ees 36 039,85 eurot ning kostja garanteerib tasumise alates 1 juuli 2019 kuni 31.07.2019 (tlk 4, 5). Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et tegemist on võlatunnistusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Riigikohus on selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus või ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seda, millise võlatunnistusega tegemist on, tuleb tuvastada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine, mis tähendab, et võlgnik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistuses tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu lahendid 3-2-1-149-11, p 20,16; 2-13-34922, p 13.1). Seega tehakse vahet: konstitutiivsel võlatunnistusel – tegemist on iseseisva kohustusega, mille kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva võimaliku tehingu kehtivusest; deklaratiivsel võlatunnistusel – võlatunnistusega ei looda uut kohustust, vaid üksnes kinnitatakse juba olemasolevat kohustust eesmärgiga lihtsustada võlausaldaja nõude maksmapandavust ning välistada võlgniku võimalikke vastuväiteid võlale. Eeldatakse, et võlatunnistuse näol on tegu deklaratiivse võlatunnistusega, mis tähendab tõendamiskoormise ümber pööramist. Sel juhul ei pea võlausaldaja nõude olemasolu tõendama. Vastupidi peab võlgnik tõendama, et nõuet ei ole või see on täidetud. Kohus leiab, et poolte väljatoodud asjaolud ja võlatunnistuse tekst viitavad poolte ühisele tahtele luua deklaratiivne võlatunnistus. Võlatunnistusest ei nähtu, et tegemist oleks iseseisva kohustusega, vaid pigem kinnitab kostja dokumendis olemasolevat võlgnevust. Kostja ei ole esitanud täiendavaid selgitusi ega tõendeid selle kohta, et poolte tahe oleks olnud luua iseseisev kohustus. Kohus on seega seisukohal, et 31.12.2018 allkirjastatud dokument on deklaratiivne võlatunnistus. Kohus on 02.07.2020 eelistungil pooltele selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimisega pöördub ümber tõendamiskoormus ning kostjal tuleb menetluses tõendada, et tal ei ole võlatunnistusest tulenevat kohustust (tlk 115).
4.Kostja on oma vastuväidetes leidnud, et võlatunnistus on tühine seoses vastuoluga headele kommetele ning märkinud, et hageja nõudis võlatunnistuse allkirjastamist ja võlatunnistus allkirjastati ekslikult. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kohus selgitab, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-156-12). Kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistus oleks heade kommetega vastuolus. Üksnes võlatunnistuse allkirjastamine ei tee seda heade kommetega vastuolus olevaks. Kostja
poolt viidatud eksimus ja pettus, ei ole aga tühisuse aluseks, vaid on tehingu tühistamise aluseks TsÜS § 90 lg 1 alusel. Kostja ei ole palunud võlatunnistuse tühistamist ega tõendanud ka oma väiteid selle kohta, et tegemist oleks pettuse või ekslikult allkirjastatud dokumendiga, m.h ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks käitunud pahatahtlikult ning survestanud kuidagi kostjat võlatunnistuse allkirjastamiseks. Kohus selgitab, et reeglina võib igaüks vabalt valida, milliseid dokumente koostab ja allkirjastab. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusalune deklaratiivne võlatunnistus ei ole tühine.
5.Kostja on hagiavalduses märgitud nõude vastuväitena välja toonud, et võlatunnistuse aluseks olev nõue on täidetud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud hagejale arve nr 0000079 summas 40 456,35 eurot (tlk 71) ning arve nr 0000089 summas 36 039,85 eurot (tlk 72). Kostja kontoväljavõttest nähtub, et hageja on kostjale kandnud 11.10.2018 summa 10 000 eurot selgitusega proforma invoice xxxx, 19.10.2018 summas 30 456,35 eurot selgitusega invoice nr 000079, 25.10.2018 summa 10 000 eurot selgitusega invoice nr 0000089 ning 30.10.2018 summa 26 039,85 eurot selgitusega invoice nr 0000089 (tlk 51). Seega on mõlemad kostja esitatud arved tasutud. Pooled on 02.07.2020 toimunud eelistungil kinnitanud, et vaidlevad üksnes arve nr 0000089 üle (tlk 115 pöördel). Arve nr 0000089 nähtub, et kostja pidi tarnima hagejale 59,57 tonni päevalilleõli. Nimetatu kohta on lepingu nr 1010 alusel koostatud 22.10.2018 faktuurarve nr 223, mille kohaselt pidi kaup liikuma raudteetsisterniga nr xxxx, pealelaadimiskohaks on märgitud Nižõni raudteejaam ning mahalaadimiskohaks Vaidotai raudteejaam, Leedu raudtee (tlk 46, 63, 80). Kohus märgib, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Eraaktsiaselts xxxx (s.o müüja) ja kostja (s.o ostja) vahel 10.10.2018 sõlmitud leping nr 1010, mille kohaselt kostja pidi ostma müüjalt rafineerimata päevalilleõli (tlk 49-50). Kostja on kohtule esitanud tõenditena ka rahvusvahelise raudteeveo saatelehe (tlk 53, 62, 89), kvaliteeditõendi nr 297 (tlk 61, 86), xxxx vormi MD-2 (tlk 64, 84, 96, 100, 82, 94, 98), liikumissertifikaadi duplikaadi (tlk 66, 92, 93) ning xxxx kinnituskirja (tlk 60, 141, 142). Nimetatud dokumentidest ei nähtu arve nr 0000089 alusel kauba (so. päevalilleõli koguses 59,57 tonni) hagejale üle andmist. Tsiviilasja materjalide kohaselt on kostja koostanud 06.11.2018 arve UAB-le IVILTRA 59,57 tonni rafineerimata päevalilleõli eest (tlk 73). Arves on viidatud ka vagunile/tsisternile nr xxxx. Seega loeb kohus tõendatuks, et kostja on esitanud sama kauba eest arve ka kolmandale isikule. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja on saatnud 06.11.2018 AB “Lietuvos geležinkeliai” xxxx raudteejaama ülemale ümberadresseerimistaotluse palvega ümberadresseerida vagun xxxx (SMGS nr. xxxx) rafineerimata päevalilleõliga uuele kaubasaajale, ettevõttele UAB „Iviltra“ (tlk 137, 143). Uus kaubasaaja on omakorda vormistanud 06.11.2018 garantiikirja, millest on näha, et ta nõustus võtma vastu vaguni nr xxxx (SMGS nr. xxxx) rafineerimata päevalilleõliga tehniliseks kasutamiseks (tlk 136, 140). Nimetatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et eeltoodud kaup oli edastatud UAB-le IVILTRA, mitte hagejale ning kostja on esitanud
selle kohta uuele kaubasaajale ka arve. Kostja on kinnitanud, et UAB IVILTRA on saatnud tühja raudteetsisterni nr xxxx tagasi ning esitanud selle kohta ka tõendi (tlk 74). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud 31.12.2018 võlatunnistuses märgitud kohustuse täitmist, s.o arve nr 0000089 alusel hagejalt saadud 36 039, 85 euro eest kauba tarnimist hagejale. Samas on leidnud tõendamist, et sama kaup (so. päevalilleõli koguses 59,57 tonni) oli kostja poolt müüdud hoopis UAB-le IVILTRA, kes on ka kostja kinnitusel kauba kätte saanud. Seega ei ole kohtu hinnangul asjakohased ka kostja viited VÕS §-le 209.
6.Hageja on palunud kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 36 039,85 eurot. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Võlatunnistuse alusel kohustus kostja tasuma 36 039,85 eurot hiljemalt 31.07.2019. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 01.08.2019. Kostja ei ole tõendanud, et oleks nimetatud summa hagejale tasunud. Seega on hageja nõue põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 36 039,85 eurot.
7.Samuti on hageja palunud välja mõista viivise hagiavalduse esitamise seisuga summas 932,10 eurot ning viivise põhinõudelt lähtudes VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. VÕS § 101 lg 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna kostja ei ole hagejale võlgnevust tasunud, siis on põhjendatud viivise välja mõistmine alates 01.08.2019 kuni 26.11.2019 summas 932,10 eurot ja alates hagiavalduse esitamisest summalt 36 039,85 eurot kuni nõude täitmiseni seaduses sätestatud määras.
8.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhinõue summas 36 039,85 eurot, viivis 932,10 eurot ning viivis põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni seaduses sätestatud määras. Menetluskulud
9.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
10.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
11.Hageja on 27.04.2020 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 3100 eurot, s.h riigilõiv hagi esitamisel 1000 eurot, ning esindaja tasu 2100 eurot. Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale järgnevaid teenuseid tunnihinnaga 150 eurot: asjaolude analüüs ja konsultatsioon enne hagi esitamist 1h; hagi koostamine ja tõendite komplekteerimine 3h; kostja 30.12.2019, 08.01.2020, 20.01.2020 ja 18.02.2020 esitatud analüüs 1h; hageja 04.03.2020 seisukoha koostamine (ja tõendite kogumine) 4h; 02.07.2020 istungil esindamine, sh. ettevalmistamine 2,5h; kostja 17.07.2020 dokumentide analüüs ja hagejale selgitamine 1h; 22.07.2020 seisukoha koostamine 1,5h. Esmalt märgib kohus, et riigilõivu tasumine on olnud seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Hageja on reaalselt vastava summa ka kandnud. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskuluna riigilõiv kokku summas 1000 eurot. Osutatud teenuste ajakulu seoses hagiavalduse esitamisega (s.h asjaolude analüüs ning konsultatsioon) peab kohus põhjendatuks kokku 2,5 tundi. Kuigi esmased toimingud menetluses võivad olla ajakulukamad, siis ole hageja poolt esitatud hagiavaldus õiguslikult keerukas ega mahukas, mis tingiks 3 tunnise koostamise ajakulu. Tsiviilasjas toimunud kohtuistung kestis ca 30 minutit. Kohtuistungiks ettevalmistamine on vajalik, kuid mitte kuigi ajakulukas, arvestades, et esindaja on eelnevalt põhjalikult materjale analüüsinud. Kohus peab põhjendatud ajakuluks istungiks ettevalmistamisele ja osalemisele kokku 1,5 tundi. Ülejäänud menetlusnimekirjas märgitud toiminguid peab kohus usutavaks ja põhjendatuks kokku 6 tunni ulatuses. Vastaspoole dokumentidega tutvumist ja analüüsimist ei saa pidada menetluses ebavajalikuks õigusliku positsiooni kujundamiseks. Samuti märgib kohus, et vastuväidete esitamine vastaspoole dokumentidele on vajalik. Samas arvestab kohus
ajakulu vähendamisel asjaoluga, et tegemist ei olnud õiguslikult keskmiselt keerukama tsiviilasjaga ning hageja ei esitanud mahukaid dokumente. Seega on hageja esindaja põhjendatud kulu kokku 10 tunni ulatuses. Hageja tunnihinnaks oli 150 eurot. Kohus on seisukohal, et nimetatud tunnistasu on mõistlik ja põhjendatud ning on kooskõlas turutingimuste ja kohtupraktikas tunnustatud hüvitamisele kuuluva õigusabikulu tunnihinnaga. Seega on põhjendatud esindaja tasu kokku 1500 eurot. Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista menetluskulud summas 2500 eurot, s.o esindaja tasu summas 1500 eurot ning riigilõiv summas 1000 eurot.