Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. september 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-11772
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi hagi Denis Pasko, Dmitri Lavrovi ja Veera Lavrova vastu tagasivõitmise korras korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu, korteriomandi kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks ja saadu üleandmiseks 7000 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 6. veebruari 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Dmitri Lavrovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: Dmitri Lavrov (kostja II), ik XXXXXXXXXXX; vandeavokaat Ilya Zuev
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja), rk 70000349; esindaja Inna Golovina Kaaskostja: Denis Pasko (kostja I), (ik XXXXXXXXXXX) Kaaskostja: Veera
XXXXXXXXXXX)
Lavrova
(kostja
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 6. veebruari 2020 otsus muutmata.
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Dmitri Lavrovi kanda.
III)
(ik
4.Mõista Dmitri Lavrovilt välja Eesti Vabariigi kasuks tasumata riigilõiv 150 eurot.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Eesti Vabariik (hageja) esitas hagi Denis Pasko (kostja I), Dmitri Lavrovi (kostja II) ja Veera Lavrova (kostja III) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2017 sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, millega läks kostja I ainuomandist välja kinnisasi (registriosa nr X); tunnistada kehtetuks kostja II ja kostja III vahel
26.juunil 2018 sõlmitud kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping, millega kostja II ainuomandist läks välja kinnisasi (registriosa nr X); tuvastada kostja II kohustus anda nõusolek kostja I kandmiseks kinnistu (registriosa numbri X) omanikuna kinnistusraamatusse; tuvastada kostja II kohustus anda nõusolek kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kande kustutamise kohta; asendada kostja II nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr X kande muutmiseks kohtuotsusega; tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kohtuotsusega kinnistu (registriosa numbri X) omanikuna; asendada kostja I nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr X kande muutmiseks kohtuotsusega; tuvastada kostja III kohustus anda nõusolek kostja I kandmiseks kinnistu (registriosa nr X) omanikuna kinnistusraamatusse; asendada kostja III nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr X kande muutmiseks kohtuotsusega; muuta kinnistusraamatu registriosa nr X kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja III kinnistu omandiõiguse kohta ja kostja II kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kohta ning teha uus kanne, millega kanda kinnisasja omanikuna kinnistusraamatu registriosa nr X kostja I. Hagiavalduse kohaselt alustas maksuhaldur 31. jaanuari 2017 teatega nr X kostja I suhtes maksumenetlust. Hageja tegi 23. märtsil 2017 maksuotsuse nr X, millega kohustas kostjat I ning veel kolme isikut tasuma solidaarselt tubakaaktsiisi kokku 13 650 eurot. Hageja algatas kostja I suhtes täitemenetluse. Seisuga 31. juuli 2018 ei ole maksuhalduri ja kohtutäituri poolt sissenõude pööramisega kostja I varale kaasnenud nõude rahuldamist. Kostja I ja kostja II ning kostja II ja kostja III vahel sõlmitud tehingute kehtetuks tunnistamise üldised eeldused on täidetud, sissenõudjal on kehtiv täitedokument, sissenõudja nõue on
muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist. Kostjal I puudub igakuine regulaarne sissetulek. Kostjal I puudub registervara, mille arvel võiks saada maksunõuded rahuldatud. 9. mai 2017 tehingul on kinke iseloom, millele viitab ebatavaline ostuhinna tasumise viisostuhinna tasumine sularahas olukorras, kus kostja I oli teadlik maksu määramisest, mille kohta esitas ta hagejale maksuvõla tasumise ajatamise taotluse. Kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2017 sõlmitud lepingu kohta ei ole hagejal vaja tõendada, kas kõnealune leping sõlmiti hageja huve kahjustades ja kas kostja I ja kostja II sellest teadis või pidi teadma, kuivõrd sõlmitud tehing on TMS § 189 alusel automaatselt tagasivõidetav. Hageja esitas hagi kahe aasta jooksul lepingu sõlmimisest. Korteriomandi võõrandamine kahjustas sissenõudja huve, kuna maksuvõla sissenõudmine muutus sellega võimatuks. Hageja tõi ammendavalt välja asjaolud, mis viitavad sellele, et vaidlusalusel lepingul on kinkelepingu tunnused. Hageja palus kohtul lisaks TMS §-s 189 sätestatud alustele kaaluda 9. mai 2017 tehingu tagasivõidetavust ka võlausaldaja huvide kahjustamise sätete alusel. 9. mai 2017 tehingust tulenevate õiguste üleminekuga 26. juuni 2018 kinkelepinguga on kostja III saanud kostja II eriõigusjärglaseks. Hagejale teadaolevalt sõlmisid kostja II ja kostja III, poeg ja ema, korteriomandi kinkelepingu. Kostja III on kostja II lähikondne ja eriõigusjärglane, mistõttu kehtib eeldus, et kostja III oli tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaoludest teadlik. Tulenevalt eeltoodust on kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu tagasivõidetavuse eeldused täidetud. Hageja on seisukohal, et nii kostja I ja kostja II kui ka kostja II ja kostja III vaheliste tehingute jada on käsitletav ühtsena. Seega on ka kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 sõlmitud kinkeleping tagasivõidetav.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I märkis, et tagasivõtmise põhieelduseks on võlausaldaja huvide kahjustamine võõrandamistehinguga. Teiseks eelduseks on asjaolu, et võlausaldajal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kostja I väitel ei ole kostja II tema lähikondne. Tehing on tehtud enam kui kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. Seega ei ole võimalik käsitleda kostja I ja kostja II vahel tehtud tehingut võlausaldaja huve tingimatult kahjustava tehinguna. Tehingu tagasivõtmise eelduse olemasolu ei ole tõendatud ja korteriomandi müügiga ei rikutud võlausaldajate huve.
3.Kostja II vaidles hagile vastu. 9. mai 2017 müügileping ei ole sõlmitud sugulaste vahel ning hageja ei ole tõendanud, et müügileping oli sõlmitud seotud isikute vahel. Samuti ei pidanud kostja II teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huve. Kostja II ostis korteri 2017. aastal sugulastelt laenatud rahaga.
Hageja ei ole tõendanud, et kostjad kahjustasid tehingute tegemisel võlausaldaja huve. Poolte vahel ei ole vaidlust, et korteriomandi hind vastab turuhinnale. Seega ei ole võimalik eeldada, et kostjate müügitehing oli näiliku iseloomuga.
4.Kostja III vaidles hagile vastu. Kostja II, kostja III poeg, kinkis korteri aadressil X kostjale III 28. juunil 2018 notariaalselt tõestatud lepingu alusel. Kostja I maksukohustusega ei ole kostjal III mingit seost. Kostja III ja tema abikaasa laenasid 2017. aastal nende pojale, kostjale II, raha 6000 eurot, et kostja II saaks osta korteri asukohaga X.
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus jättis hagi läbi vaatamata osas, millega hageja palus muuta kinnistusraamatu kandeid. Ülejäänud osas hagi rahuldati. Maakohus jättis hageja menetluskulud 1/3 osas Denis Pasko kanda, 1/3 osas Dmitri Lavrovi kanda ja 1/3 osas Veera Lavrova kanda. Maakohus jättis TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hageja nõude läbi vaatamata, kuna nõudega muuta kinnistusraamatu registriosa nr X kandeid ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hageja saab kinnistusraamatu kannete muutmise saavutada vastava avalduse esitamisega Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale. TMS § 187 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Kohus tuvastas, et täidetud on TMS § 187 lg 2 sätestatud tingimused ning hagejal on õigus nõuda tehingute tagasivõitmist ehk tehingute kehtetuks tunnistamist TMS § 187 lg 1 esimeses lauses sätestatud tingimusel. Kostjalt I hageja kasuks sissenõutav summa moodustas seisuga 31. juuli 2018 kokku 16 958,87 eurot. Maksuotsus toimetati kostjale I kätte 15. aprillil 2017 ning maksuhaldur asus maksuotsust sundtäitma ja arestis kostja I pangakontod 12. septembril 2017, kuid nõuet ei õnnestunud rahuldada. Vaidlust ei ole, et kostja I müüs 9. mail 2017 temale kuuluva korteriomandi kostjale II. Hageja tõenditest selgub, et kohtutäitur on 25. juulil 2018 teatanud hagejale täitemenetluses X täitmise võimatusest. Kostja I ei ole tõendanud, et hageja nõuet oleks olnud võimalik täita muul viisil. Kostja I selgitas küll, et praegusel ajal töötab ta X, kuid andmeid ega tõendeid oma töökoha, sissetuleku või vara kohta kostja I ei esitanud. Kostja I korteriomand, mille ta võõrandas 9. mail 2017 kostjale II, oli kostja I ainuke vara, millele oleks saanud pöörata sissenõuet. Korteriomandi võõrandamisega kostjale II tegi kostja I sissenõude pööramise kostja I varale ja sissenõudja nõude kas või osaliselt rahuldamise võimatuks. Seega on kostja I kahjustanud korteriomandi võõrandamise tehinguga sissenõudja huvisid ning on täidetud TMS § 187 lg 1 esimeses lauses sätestatud tingimus tagasivõitmiseks. Kostja I müüs korteriomandi kostjale II 9. mail 2017 notariaalselt tõestatud müügilepingu alusel. Vaidlust ei ole, et tehing tehti vähem kui kaks aastat enne hagi kohtule esitamist. Hageja väitel ei ole kostja I saanud kostjalt II vastusooritust. Kostja II väitel maksis ta ostuhinna 6000 eurot kostjale I sularahas, mille andsid kostjale II laenuks kostja vanemad. Kostja III väitis
vastuses hagiavaldusele, et andis koos abikaasaga kostjale II laenu 6000 eurot vaidlusaluse korteri ostmiseks 2017. aastal. Kostja I selles osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja I vande alla antud ütluste kohaselt raha maksmist ei toimunud. Ostuhind 6000 eurot on kostjal II tasumata, kuna kostja II sattus vanglasse. Kostja I ütluste järgi leppis ta kostjaga II kokku selliselt, et kostja II tasub ostuhinna 6000 eurot kostjale I ühe kuu jooksul tehingu tegemisest. Asjaolu, et kostja II, kes on aastaid vanglas viibinud ja kellel puudub igakuine regulaarne sissetulek, tasub müügihinna 6000 eurot sularahas, ei ole eluliselt usutav. Hageja esitas maksuhalduri kogutud andmed kostja II sissetulekute kohta. 2016. aastal on Eesti Töötukassa tasunud jaanuarist juunini kostja II eest isiku sotsiaalmaksu kokku 285,61 eurot; 2017. aastal väljamaksed puuduvad; 2018. aastal väljamaksed puuduvad. Kostja II ja kostja III hageja esitatud andmeid ei vaidlustanud ega esitanud ka tõendeid, mis neid andmeid ümber lükkaks. Maakohus tuvastas, et deklareeritud tulust kostja II ostuhinda tasuda ei saanud. Maakohus luges kostja II vande alla antud ütlused raha maksmise kohta ebausaldusväärseteks ega arvestanud nendega. Samuti luges maakohus ebausaldusväärseks kostja I ütlused selle kohta, et lepiti kokku ostuhinna 6000 euro hilisem tasumine. Kostja I selgitus, et olles X ei saanud ta midagi ette võtta võlgnevuse sissenõudmiseks, ei ole eluliselt usutav. Seega ei ole tõendatud, et kostja I oleks saanud kostjalt II vastusoorituse korteriomandi kostjale II võõrandamise eest ning korteriomandi võõrandamise tehingul on kinke iseloom. Vaidlust ei ole, et korteriomandi ostu-müügi leping kostja I ja kostja II vahel sõlmiti 9. mail 2017. Hageja on tehingu tagasivõitmise hagi kohtule esitanud 6. augustil 2018. Seega on võõrandamisleping sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist. Kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2017 sõlmitud kinnisasja võõrandamistehing (võlaõiguslik ja asjaõiguslik leping) tuleb TMS § 187 lg 1 ja lg 2 ja TMS § 189 lg 1 ja lg 2 tunnistada kehtetuks. Maakohus märkis täiendavalt, et hagi kuuluks rahuldamisele ka TMS § 187 ja 188 alusel. Vaidlust ei ole, et tehing tehti vähem kui kuus kuud enne võlgniku, kostja I vara arestimist. Seega ei pea võtma seisukohta kostja I ja kostja II lähikondsuse osas. Kohtul tuleb tuvastada, kas tehing on tehtud tahtlikult hageja huvide kahjustamiseks. Kostja I oli maksumenetlusest ja sissenõutavast summast teadlik, kuna esitas 26. aprillil 2017 hagejale taotluse maksuvõla tasumise ajatamise kohta. Kostja võõrandas korteriomandi 9. mail 2017, s.o vahetult peale maksuvõla ajatamise taotluse esitamist. Kostja I vande alla antud ütlused kinnitavad, et kostja I teadis maksumenetlusest ning sellest, et korter arestitakse ja sellele järgneb sundmüük ning kostja otsustas korteri ära müüa, et osa võlgadest ära maksta. Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja I ja kostja II oleks üldse kokku leppinud korteri eest tasumise või et kostja II oleks kostjale I korteri eest maksnud, tuleb järeldada, et kostja I teadlikult kahjustas hageja huve sellega, et võõrandas oma ainukese vara kostjale II ja tegi seda tasuta, et vältida korteriomandi sundkorras võõrandamist hageja nõude rahuldamiseks. Lähtuvalt TMS § 188 lg 1 ja lg 2 tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult
sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Maakohus asus seisukohale, et kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2017 sõlmitud kinnisasja võõrandamistehing (võlaõiguslik ja asjaõiguslik leping) tuleb TMS § 187 lg 1 ja lg 2 ja TMS § 188 lg 1 ja lg 2 tunnistada kehtetuks. Vaidlust ei ole, et kostja II võõrandas korteriomandi 26. juuni 2018 kinkelepinguga oma emale ning sama lepinguga seati korteriomandile isiklik kasutusõigus kostja II kasuks. Seega on kostja III kostja II eriõigusjärglane. Vastavalt TMS § 194 võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 kehtestatud korras. Vaidlust ei ole, et kostja III omandas vaidlusaluse korteriomandi kostjalt II tasuta, kinkelepingu alusel. Samuti puudub vaidlus, et kostja III on kostja II lähikondne. Kostja III on kostja II ema, üleneja sugulane, keda PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt loetakse lähikondseks. Kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 tehtud tehing, korteriomandi kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping tuleb tunnistada kehtetuks, kuna tehing oli tehtud võlgnikuga tehingu teinud poole ja tema eriõigusjärglase vahel ning eriõigusjärglane on võlgnikuga tehingu teinud poole lähikondne, s.o täidetud on TMS § 194 ja PankrS § 116 sätestatud tingimused tagasivõitmiseks. Kui kohtumenetluses on tuvastatud alus tehingute tagasivõitmiseks ning tehingud on kehtetuks tunnistatud, on selle õiguslikuks TsÜS § 84 lg 1 esimese lause, TsÜS § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 alusel, et lepingutega taotletud õigusmuudatust (vara võõrandamist) ei ole toimunud ning lepingutega jagatud vara on endiselt selle võõrandaja omandis (vt RKTsKo nr 3-2-1-74-16, p 18). Kui tagasivõidetava tehingu esemeks on kinnisasi, muutuvad kinnistusraamatu kanded lepingute kehtetuks tunnistamise korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib AÕS § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus (vt RKTsKo nr 3-2-1-74-16, p 18.1). Kuna võõrandamislepingute kehtetuks tunnistamise korral muutuvad kinnistusraamatu kanded kostja III omanikuks olemise ning kostja II isikliku kasutusõiguse kohta materiaalselt ebaõigeks, tuleb AÕS § 65 lg 1 alusel rahuldada hageja nõue kinnistusraamatu kannete parandamist puudutavas osas, millega hageja nõuab kostja I kandmist kinnisasjade omanikuna kinnistusraamatusse ja kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamist.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on väär maakohtu seisukoht, et tehingul oli kinke iseloom. Kostja II andis veenvaid selgitusi selle kohta, et sai raha vaidlusaluse korteriomandi ostmiseks oma vanemate käest ja tasus 6000 eurot. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostjal II ei olnud raha korteri eest tasumiseks. Kostja vanemad kogusid raha aastaid.
Tehingu näilikkuse korral jääks kehtima käsutustehing.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II ei ole tõendanud, et ta on sularahas 6000 eurot maksnud. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Samuti puudub vaidlus, et kostja III on kostja II lähikondne, kuna kostja III on kostja II ema, üleneja sugulane, keda PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt loetakse lähikondseks, mistõttu täidetud on TMS § 194 ja PankrS § 116 sätestatud tingimused tagasivõitmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust selle muutmiseks. Kostja II apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja II kanda. Kuigi kostjad I ja III apellatsioonkaebust ei esitanud, on nad müügilepingute pooltena tehingute kehtetuks tunnistamise nõude osas (kostja III üksnes 26.juuni 2018 tehingu osas) vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seetõttu kehtib kostja II apellatsioonkaebus ka kostjate I ja III suhtes ja kuigi nad on minetanud maakohtu otsuse vaidlustamise ja uute asjaolude esitamise võimaluse, jõustub maakohtu otsus ka nende suhtes pärast seda, kui kostja II edasikaebevõimalused on ammendunud.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude tehingute, st müügija asjaõiguslepingu täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõudena. Maakohus kontrollis TMS §-de 187 ja 188 järgi täitemenetluse tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise eeldusi: sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2); sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2); võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1); võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (TMS § 187 lg 1 esimene lause, § 188 lg 1); teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda teadma (TMS § 188 lg 1); juhul, kui on sõlmitud kinkeleping, on see tagasivõidetav, kui see on sõlmitud kuni kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ja pool ei tõenda, et lepinguga sissenõudja huve ei kahjustatud (TMS § 189 lg 1).
10.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud lepingul oli kinke iseloom. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning ei korda neid käesolevas otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6. Kostja II väide, et ta andis kohtule veenvad selgitused raha liikumise kohta, ei ole õige. Maakohus märkis, et kostjale II oli tagatud võimalus hageja esitatud dokumentaalsete tõendite ja kostja I vande all antud ütluste ümberlükkamiseks, kuid kostja II omapoolseid täiendavaid tõendeid ei esitanud.
11.Ringkonnakohus leiab, et kostja I ja kostja II vahel toimunud näiliku müügitehingu asemel luges maakohus õigesti sõlmituks kinkelepingu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmise aluseks ei ole kostja II apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tehingu näilikkuse korral jääks käsutustehing kehtima. Ringkonnakohus möönab, et üldjuhul ei muuda ainuüksi kohustustehingu kehtetus tühiseks omandi üleandmisele suunatud käsutustehingut (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 22). Erandina võib käsutustehing siiski osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Antud juhul andis kostja I omandi kostjale II üle eesmärgil vältida sundtäitmist. Hageja esitas hagis taotluse nii kohustus- kui käsutustehingu kehtetuks tunnistamiseks. Vara tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed sätestab TSM § 195, mille esimese lõike kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab saadu jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt nõuete esitamise järjekorrale TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. Käesoleval juhul on kostjal II kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande kustutamiseks ning see tahteavalduse tegemine on asendatud kohtulahendiga (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Riigikohus on leidnud, et TsMS § 190 alusel on võimalik hageda ühisvara jagamise kui õigusmuudatusele suunatud käsutustehingu tagasivõitmist (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18). Samuti saab Riigikohtu arvates ka äriühingu asutamisel sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tagasivõitmise hagi olla suunatud just asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele (Riigikohtu 16. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 216-18267, p 15). Ringkonnakohus leiab, et ka käesolevas asjas on kohtumenetluses tuvastatud alus korteriomandi tagasivõitmiseks ning kuna asjakohased käsutustehingud (asjaõiguslepingud) on kehtetuks tunnistatud, on hagejate nõude õiguslikuks tagajärjeks TMS § 195 lg 1 alusel ka see, et tehingute tegemisel taotletud õigusmuudatusi ei ole tegelikult toimunud ning vaidlusalune korteriomand on endiselt kostja I omandis.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel tsiviilasja menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
13.Ringkonnakohtu 14. mai 2020 määrusega anti kostjale II võimalus tasuda riigilõiv 450 eurot kolme osamaksega a ́150 eurot. Kostja II jättis viimase osamakse tasumata (tähtaeg 2. september 2020). Ringkonnakohus mõistab riigilõivu tasumata osas summas 150 eurot riigituludesse.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.