Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

2-18-11772

EDASIKAEBAMISE KORD

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

2(17)

2-18-11772 Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue ja faktilised asjaolud Hageja palub (t.l.-169 pöördel, I kd) tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 09. mail 2017 sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, millega läks kostja I ainuomandist välja kinnisasi (registriosa nr 3502309); tunnistada kehtetuks kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 sõlmitud kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping, millega kostja II ainuomandist läks välja kinnisasi (registriosa nr 3502309); tuvastada kostja II kohustus anda nõusolek kostja I kandmiseks kinnistu (registriosa numbri 3502309) omanikuna; tuvastada kostja II kohustus anda nõusolek kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kande kustutamise kohta; asendada kostja II nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr 3502309 kande muutmiseks kohtuotsusega; tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kohtuotsusega kinnistu (registriosa numbri 3502309) omanikuna; asendada kostja I nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr 3502309 kande muutmiseks kohtuotsusega; tuvastada kostja III kohustus anda nõusolek kostja I kandmiseks kinnistu (registriosa nr 3502309) omanikuna; asendada kostja III nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr 3502309 kande muutmiseks kohtuotsusega; muuta kinnistusraamatu registriosa nr 3502309 kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja III kinnistu omandiõiguse kohta ja kostja II kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kohta ning teha uus kanne, millega kanda kinnisasja omanikuna kinnistusraamatu registriosa nr 3502309 kostja I. Hagiavalduse kohaselt alustas maksuhaldur 31. jaanuari 2017 teatega nr 12.2-3/037196-2 kostja I suhtes maksumenetlust tubakaaktsiisi määramiseks seoses 14. oktoobril 2015 kriminaalmenetluses äravõetud Eestis käitlemiseks mittelubatud ja maksumärgistamata sigarettidega. Hageja tegi 23. märtsil 2017 maksuotsuse nr 12.2-3/037196-6, millega kohustas kostjat I ning veel kolme isikut tasuma solidaarselt tubakaaktsiisi kokku 13 650 eurot. Kostja I esitas 26. aprillil 2017 hagejale taotluse maksuvõla tasumise ajatamise. Kostja I maksuvõla tasumise ajatamise taotlus jäeti 12. juuni 2017 otsusega rahuldamata. Maksukohustuslaste registri andmetel on seisuga 31. juuli 2018 kostja I kohustus maksuhalduri ees kokku 16 958,87 eurot, mis koosneb tubakaaktsiisi põhinõudest 13 650 eurot ja arvestuslikust intressist 3308,87 eurot. Kuna kostja I ei ole tasunud maksuotsuse alusel temale määratud ja sissenõutavaks muutunud kohustust, alustas maksuhaldur võla sissenõudmist sundkorras. Hageja algatas kostja I suhtes täitemenetluse, esitades krediidiasutustele korraldused kostja I pangakontode arestimiseks. Kostja I pangakontod krediidiasutustes on arestitud hageja poolt alates 12. septembrist 2017. Maksuhaldur pöördus 10. aprillil 2018 kohtutäituri poole täitmisavaldusega kostjalt I maksuvõla sissenõudmiseks. Seisuga 31. juuli 2018 ei ole maksuhalduri ja kohtutäituri poolt sissenõude pööramisega kostja I varale kaasnenud nõude rahuldamist. Kohtutäituri 25. juuli 2018 kirjast selgub, et kostja I ei ilmunud kohtutäituri vastuvõtule ega tasunud nõuet kohtutäituri ametialasele arveldukontole. Võlgnikul puudub ara, millele saaks sissenõuet pöörata ning kohtutäitur teatab täitmise 3(17)

2-18-11772 võimatusest täiteasjas nr 072/2018/467. Olukorras, kus sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud sissenõudja nõude täielikku rahuldamist, on maksuhalduril võimalus esitada hagi kostja I ehk võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudja huve (tagasivõitmine). Hageja väitel oli 09. mail 2017 Narva notari juures sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, mille kohaselt võõrandas kostja I kostjale II korteriomandi, asukohaga XXX, registriosa nr 3502309. Kostja I võõrandas korteri kostjale II pärast maksuvõla tasumise ajatamistaotluse esitamist hagejale s.o peale 26. aprilli 2017. Tehing sõlmiti neli kuud enne kostja I kontode arestimist. Müügilepingu p 4.1 kohaselt on lepingu eseme hinnaks 6000 eurot, mis tasuti sularahas. Peale eelnimetatud tehingut võlgniku ja kostja II vahel sõlmisid kostja II ja kostja III, kes on rahvastikuregistri andmete kohaselt poeg ja ema, 26. juunil 2018 Narva notari juures sama korteriomandi kinkelepingu, mille kohaselt lepingupooled on lepingu eseme omandi üleandmises kinkijalt kingisaajale kokku leppinud ning paluvad kanda korteriomandi kinnistusregistriosa nr 3502309 kolmandasse jakku isiklik kasutusõigus kostja II kasuks ning märkus selle kohta, et isikliku kasutusõiguse kustutamiseks kinnistusraamatust piisab õigustatud isiku surma tõendamisest. Hageja leiab, et kostja I ja kostja II ning kostja II ja kostja III vahel sõlmitud tehingute kehtetuks tunnistamise üldised eeldused, sissenõudjal on kehtiv täitedokument, sissenõudja nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni, on täidetud. Hagejal on kostja I vastu kehtiv dokument ja nõue on sissenõutav. Kostja I maksunõuet sisaldav maksuhalduri haldusakti, s.o maksuotsust ei ole seisuga 31. juuli 2018 kehtetuks tunnistatud. Tegemist on haldusaktiga, mis on omandanud õigusjõu ja kuulub täitmisele. Hagiavalduse esitamise seisuga on haldusaktiga kostjale I pandud kohustus täitmata. Sissenõude pööramine kostja I varale ei ole viinud nõude rahuldamiseni. Maksuhalduril on põhjendatud alus arvata, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni tulenevalt järgmistest kaalutlustest. Kostjal I puudub igakuine regulaarne sissetulek. Maksuotsus toimetati kostjale I kätte 15. aprillil 2017 ning maksuhaldur asus maksuotsust sundtäitma, arestis 12. septembril 2017 kostja I pangakontod, kuid hageja nõuet ei ole õnnestunud rahuldada. Kostja I pangakontodel puuduvad rahalised vahendid. Avalike registrite (Kinnistusraamat, Ehitisregister, Laeva kinnistusraamat, Väärtpaberite Keskregister, Riiklik Autoregister, Äriregister) andmete kohaselt puudub kostjal I registervara, mille arvel võiks saada maksunõuded rahuldatud. Hageja järeldab, et sissenõude pööramine kostja I varale ei vii hageja nõude täieliku rahuldamiseni ja nõude (osalist) rahuldamist on võimalik saavutada ainult hagi esitamisega läbi tagasivõitmise. Hageja väitel on 09. mai 2017 tehingul kinke iseloom, millele viitab ebatavaline ostuhinna tasumise viis, nimelt, ostuhinna tasumine sularahas olukorras, kostja I oli teadlik maksu määramisest, mille kohta esitas ta hagejale maksuvõla tasumise ajatamise taotluse. Kinnistu ostja kostja II puhul on maksuhalduri hinnangul tegemist isikuga, kelle ostetud korteri eest tasumise võime ehk maksevõime sellises ulatuses, arvestades asjaolu, et kostja II on enne tehingu toimumist viibinud mitu aastat järjest vanglas ning tema vastu nõuded on täitmisel kohtutäituril alates 31. jaanuarist 2015, ei ole eluliselt usutav. Hagejal on põhjendatud alus arvata, et tasumist lepingu eseme eest 09. mai 2017 müügilepingu p 4.2 sätestatud tingimustel ei ole toimunud.

4(17)

2-18-11772 Hageja on seisukohal, et kostja I ja kostja II vahel 09. mail 2017 sõlmitud lepingu osas ei ole hagejal vaja tõendada, kas kõnealune leping sõlmiti hageja huve kahjustades ja kas kostja I ja kostja II sellest teadis või pidi teadma, kuivõrd sõlmitud tehing on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 189 alusel automaatselt tagasivõidetav. Hageja esitas hagi kahe aasta jooksul lepingu sõlmimisest. Samuti on hageja seisukohal, et korteriomandi võõrandamine kahjustas sissenõudja huve, kuna maksuvõla sissenõudmine muutus sellega võimatuks. Kinnistu võõrandamise ajal oli kostja I teadlik tema suhtes algatatud kriminaalmenetlusest ja maksuotsusega määratud kohustustest, sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni, tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist (tehing sõlmiti neli kuud enne kostja I kontode arestimist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Kuna vaidlusalune tehing sõlmiti vähem kui kuus kuud enne kostja I arvete arestimist, pidi kostja II teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid. Kuigi hageja on ammendavalt välja toonud asjaolud, mis viitavad selgelt sellele, et vaidlusaluse lepingu puhul esineb kinkelepingu tunnuseid, palub hageja kohtul lisaks TMS §-s 189 sätestatud alustele kaaluda 09. mai 2017 tehingu tagasivõidetavust ka võlausaldaja huvide kahjustamise sätete alusel. Hageja on seisukohal, et 09. mai 2017 tehingust tulenevate õiguste üleminekuga 26. juuni 2018 kinkelepinguga on kostja III saanud kostja II eriõigusjärglaseks. Hagejale teadaolevalt sõlmisid kostja II ja kostja III, poeg ja ema, korteriomandi kinkelepingu. Kostja III on kostja II lähikondne ja eriõigusjärglane, mistõttu kehtib eeldus, et kostja III oli tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaoludest teadlik. Tulenevalt eeltoodust on kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu tagasivõidetavuse eeldused täidetud. Lisaks eeltoodule viitab hageja maksuhaldurile kättesaadavatele andmetele, et ajavahemikul 2011 kuni 2018 on Sotsiaalkindlustusamet teinud kostjale III väljamakseid järgmiselt: 2011. aastal 3696,24 eurot (308,02 kuus); 2012. aastal 3815,13 eurot (jaanuar kuni märts 308,02 kuus ja aprill kuni detsember 321,23 kuus); 2013. aastal 3995,61 eurot (jaanuar kuni märts 321,23 kuus ja aprill kuni detsember 336,88 kuus); 2014. aastal 4213,92 eurot (jaanuar kuni märts 336,88 kuus ja maist kuni detsembrini 355,92 kuus); 2015. aastal 4467,78 eurot (jaanuar kuni märts 355,92 kuus ja maist kuni detsembrini 377,78 kuus); 2016. aastal 4722,54 eurot (jaanuar kuni märts 377,78 kuus ja maist kuni detsembrini 398,80 kuus); 2017. aastal 4964,43 eurot (jaanuar kuni märts 398,80 kuus ja maist kuni detsembrini 418,67 kuus; 2018. aastal 3815,13 eurot (jaanuar kuni märts 308,02 kuus ja maist kuni detsembrini 321,23 kuus). Kostjale II on aastatel 2010 kuni 2018 tehtud järgmised väljamaksed: 2010. aastal on tema eest jaanuaris tasunud Eesti Töötukassa sotsiaalmaksu 511 krooni, muid väljamakseid ei ole; 2011. aastal on märgitud väljamakse tegijaks Harku ja Murru Vangla; 2012. aastal väljamaksed puuduvad; 2013. aastal väljamaksed puuduvad; 2014. aastal AS E maist kuni detsembrini kokku 514,87 eurot; Viru Vangla maist kuni detsembrini kokku 90,92 eurot; 2015. aastal AS E jaanuarist juunini kokku 596,50 eurot; Viru Vangla jaanuaris ja juunis kokku 195,28 eurot; Eesti Töötukassa on tasunud juulist kuni detsembrini isiku sotsiaalmaksu kokku 266,48 eurot; 2016. aastal on Eesti Töötukassa tasunud jaanuarist juunini isiku sotsiaalmaksu kokku 285,61 eurot; 2017. aastal väljamaksed puuduvad; 2018. aastal väljamaksed puuduvad. Hageja leiab, et asjaolu, et kostja II, kes on aastaid vanglas viibinud ja kellel puudub igakuine regulaarne sissetulek, tasub müügihinna 6000 eurot sularahas, ei ole eluliselt usutav. Täiendavalt 5(17)

2-18-11772 peab hageja vajalikuks välja tuua, et kostja I varasem käitumine (kriminaalmenetluse nr 15930000160 raames tuvastatud asjaolud) ning kostja II taust ilmestavad selgelt isikute suhtumist avalik-õiguslikesse kohustustesse. Hageja hinnangul näitab kostja I käitumine, et ta on teadlikult kõrvale hoidnud maksukohustuste täitmisest, mistõttu võib asuda seisukohale, et kostja I võõrandas talle kuuluva kinnistu teadlikult, et vältida hilisemate võimalike maksukohustuste täitmist. Hageja on seisukohal, et nii kostja I ja kostja II kui ka kostja II ja kostja III vaheliste tehingute jada on käsitletav ühtsena, st kaks tehingut kostjate vahel on kantud ühtsest eesmärgist teha kostja I teadlikult ja hageja huve kahjustades varatuks ning seeläbi vältida maksukohustuste sissenõudmist kostjale I kuulunud korteri sundtäitmisel. Selleks, et raskendada tehingu tagasipööramist, müüs kostja I korteriomandi esmalt kostjale II ning pärast teadasaamist, et hageja on alustanud kostja I suhtes täitemenetlust, tehti kinkeleping, millega kostja II kinkis kostjale III vaidlusaluse korteri edasi. Seega on ka kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 sõlmitud kinkeleping tagasivõidetav. Müügilepingute kehtetuks tunnistamisega kaasneb kostja III kohustus müügilepingu eseme omand tagasi kanda. Kinnisomandi tagasikandmiseks tuleb kanda kinnistusraamatusse endine omanik, st kostja I. Kinnistusraamatus kannete muutmiseks on vajalik, et kohtuotsus sisaldaks kinnistu praeguse omaniku, kostja III, endise omaniku, kostja I, ja kostja II nõusolekuid asendavaid resolutsioone, mis võimaldavad kohtuotsuse alusel kinnistusraamatu kandeid muuta. Eeltoodu alusel palub hageja kohtul tunnistada, et kostjal III on kohustus tagastada kostjale I korteriomand asukohaga XXX (registriosa nr 3502309) ning anda nõusolek kostja I nimetatud korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostja I vastus hagiavaldusele Kostja I nõustub, hagejal on nõue kostja I vastu, hageja nõue oli esitatud täitemenetluses, kostja I võõrandas korteriomandi kostjale II. Kostja I on seisukohal, et tagasivõtmise põhieelduseks on võlausaldaja huvide kahjustamine võõrandamistehinguga. Teiseks eelduseks on asjaolu, et võlausaldajal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Võlausaldaja huvid loetakse tingimatult kahjustatuks juhul, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Kostja I väitel ei ole kostja II kostja I lähikondne. Tehing on tehtud enam kui kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. Seega ei ole võimalik käsitleda kostja I ja kostja II vahel tehtud tehingut võlausaldaja huve tingimatult kahjustava tehinguna. Esitatud müügilepingust tuleneb, et tehing oli tasuline. Puuduvad tõendid, et kostja II teadis või pidi teadma, et tehing kahjustab hageja huvisid. Seega ei ole tõendatud tehingu tagasivõtmise eelduse olemasolu. Kostja on seisukohal, et korteriomandi müügiga ei olnud rikutud võlausaldajate huve. Tehingu tagasivõtmise eelduseks on ka nõude pööramine võlgniku varale ja see, et nõude pööramine võlgniku varale ei võimaldanud nõuet rahuldada täitemenetluses. Kohtutäituri 25. juuli 2018 teatise kohaselt nurjus täitemenetlus sel põhjusel, et kohtutäituril ei õnnestunud toimetada kostjale I kätte täitemenetluse alustamise teadet. 6(17)

2-18-11772 Kostja I selgitab, et ta kolis täitedokumendi tegemisest möödunud aja jooksul Saksamaale seoses töö leidmisega ning viibib ja töötab käesoleval ajal Saksamaal. Kohtutäituri poolt esitatud teatisest tuleneb, et kohtutäituri poolt kohaldatud meetmed kostja I leidmiseks seisnesid ainult selles, et kohtutäitur üritas täitmisteadet võlgnikule formaalselt kätte toimetada. Seoses sellega on kohtutäituri järeldus täitedokumendi täitmise võimatuse kohta täiesti spekulatiivne. Kostja I leiab, et hagiavaldus on täiesti põhjendamatu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja II vastus hagiavaldusele Kostja II ei tunnista tema vastu esitatud hagi ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja II nõustub, et kostja I suhtes on olemas kehtiv täitedokument, mis muutus sissenõutavaks ja hagejal puudub võimalus kostjalt I võlgnevust kätte saada. Kostja II on seisukohal, et 09. mai 2017 müügileping ei ole sõlmitud sugulaste vahel ning hageja ei ole tõendanud, et müügileping oli sõlmitud seotud isikute vahel. Samuti ei pidanud kostja II teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huve. Kostja II väitel oli tal raha korteriomandi ostmiseks. Kostja II võttis 2017. aastal laenu sugulastelt ning seega ei olnud tehing näiliku iseloomuga. Mõlemad tehingud olid notari poolt kinnitatud ja 09. mai 2017 seisuga ei olnud korteri suhtes mingeid võlgnevusi. Samas ka 26. juunil 2018 sõlmitud tehing oli sõlmitud vastavalt seadusele. Seega on mõlemad tehingud on seaduslikud. Kostja II on seisukohal, et vaidlustada saab vaid hiljem sõlmitud lepingut ning seejärel peab omand üle minema endisele omanikule. Seega olukorras, kus korteriomand on kostja III omandis, ei ole võimalik vaidlustada 09. mai 2017 tehingut, sest omand ei ole üle läinud kostjale II. Kui kostja II ei ole korteriomandi omanik, ei riku ta sellega kostja I ja kostja II sõlmitud asjaõiguslepingut ning hageja kui võlausaldaja õigusi. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad kahjustasid tehingute tegemisel võlausaldaja huve. Poolte vahel ei ole vaidlust, et korteriomandi hind vastab turuhinnale. Seega ei ole võimalik eeldada, et kostjate müügitehing oli näiliku iseloomuga. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III vastus hagiavaldusele Kostja III hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Kostja III selgitab, et kostja II, kostja III poeg, kinkis korteri aadressil XXX kostjale III 28. juunil 2018 notariaalselt tõestatud lepingu alusel. Tehingu tegemise ajal ei olnud korteriomand koormatud ei võlgade ega ka maksudega. Kostja I maksukohustusega ei ole kostjal III mingit seost. Lisaks märgib kostja III, et kostja III ja tema abikaasa laenasid 2017. aastal nende pojale, kostjale II, raha 6000 eurot, et kostja II saaks osta korteri asukohaga XXX. Kostja III palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja seisukoht kostjate vastustele

7(17)

2-18-11772 Hageja viitab, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: kostjal I on kohustus hageja ees; tagasivõitmise hagi on esitatud kahe aasta jooksul, s.o 06. augustil 2018, tagasivõidetavate tehingute sõlmimisest, tehingud vastavalt 09. mai 2017 ning 26. juuni 2018; võlgniku kontod on hageja poolt arestitud alates 12. septembrist 2017 ning nõue on kohtutäituril täitmisel alates 10. aprillist 2018; kinnistu võõrandamise hetkel oli kostja I teadlik käimasolevast menetlusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest. Kostja I vastuse osas Hageja nõustub kostja I poolt kohtule esitatud arvamusega, et võlausaldaja huve loetakse tingimatult kahjustatuks juhul, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Hageja selgitab, et pärast hageja poolt võlgniku ehk kostja I kontode arestimist krediidiasutustes

2-18-11772 kuud enne kostja I kontode arestimist, mis annab alust asuda seisukohale, et kostja I võõrandas talle kuuluva kinnistu teadlikult, et vältida hilisemate võimalike maksukohustuste täitmist. Kostja II toodud asjaolu, et mõlemad tehingud olid notari poolt kinnitatud ning kostja II väitel korteril ei olnud võlgnevusi, ei välista tehingute tagasipööramist, sh tehingute jada tagasivõitmist. Hageja on seisukohal, et nii kostja I ja kostja II, kui ka kostja II ja kostja III vaheliste tehingute jada on käsitletav ühtsena. Hageja asub seisukohale, et selleks, et raskendada tehingu tagasipööramist, müüs kostja I korteri esmalt kostjale II ning pärast teadasaamist, et hageja on alustanud kostja I suhtes täitemenetlust, sõlmiti kinkeleping. Hageja jääb seisukohale, et kuna kostjad pole esitanud kohtule usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid, et 09. mai 2017 lepingu järgi oleks võlgnik saanud vastusoorituse, on tegemist kinkelepinguga, mis on juba oma olemuselt võlausaldajaid kahjustav. Kostja III väidet, et ta olevat andnud laenu pojale korteri soetamiseks, ei saa lugeda usaldusväärseks. Ei kostja I ega kostja II pole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks kinnistu müügi eest raha saamist võlgniku kostja I poolt ning kostja II poolt raha tasumist kinnistu eest. Üksnes kostja III väitest, et ta andis kostjale II laenu korteri ostmiseks, ei piisa tehingu toimumise tõendamiseks. Kostja III vastuse osas Hageja jääb ka selle juurde, et kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 sõlmitud kinkelepingu osas ei ole hagejal vaja tõendada, kas kinkeleping sõlmiti hageja huve kahjustades ja kas kostja II ja kostja III sellest teadis või pidi teadma, kuivõrd 26. juuni 2018 sõlmitud kinketehing on automaatselt tagasivõidetav. Kuna kostja III on kostja II lähikondne, kostja III on kostja II ema, siis eeldatakse, et tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud olid talle teada. Maksuhalduri hinnangul sai kostja III korteriomandi omanikuks tasuta. Kui lähtuda kostja III avaldatust, et kostja III koos abikaasaga, kelle sissetulek on 440 eurot kuus, laenasid pojale 2017. aastal raha korteri ostmiseks ning aasta hiljem, s.o 26. juunil 2018, kinkis poeg emale sama korteri tagasi tingimusel, et korterile seatakse isiklik kasutusõigus poja kasuks, siis hageja hinnangul sellise tehingu konstruktsiooni eesmärk vajab erilist kohtuliku kontrolli. Hageja hinnangul olukorras, kus kostjad väidavad, et tasumine kinnistu eest toimus füüsiliste isikute vahel sularahas, peab analüüsima kõiki tõendeid ja väiteid kogumis, samuti tehingut kinnitavate tõendite usaldusväärsust (sh elulist usutavust), ehk nimetatud asjas peab pöörama erilist tähelepanu tõendite sisu elulise usutavusele. Hageja on seisukohal, et kohtu hinnang kostjate poolt kinnistu eest hinna tasumist kinnitavatele olulistele tõenditele peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui kohus jõuab tulevikus seisukohale, et esitatud tõendid on usaldusväärsed. Kinnitamaks väidet, et vaidlusalune kinnistu on soetatud laenu arvelt, esitas kostja III üksnes kohtule „pretensiooni“. Ei ole eluliselt usutav, et arvestades kostja III netosissetulekut ja tema abikaasa sissetulekut, kandes sealjuures hädavajalikke elamiskulusid, olid abikaasad 2017. aastal võimelised andma kostjale II laenu 6000 eurot. Kuna kostja III ei esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kinnistu soetamine toimus säästetud tulude arvel, siis hageja hinnangul peavad kostjad esitama kohtule tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Olukorras, kui kostjad ei loo reaalselt võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust pidada usaldusväärseks kohtule esitatud tõendeid. Hageja osundab, et kohtumenetluses pole võimalik arvestada asjaoludega, mis on teada üksnes kostjale endale ja mille teadmist ei saa hageja poolt eeldada. Seega peab kostja III tehingu kehtetuks tunnistamise vältimiseks tõendama, et kulutused (laenu andmine kostjale II) on tehtud tulude või saadud laenude arvelt ning esitatud tõendid peavad olema piisavad ja usaldusväärsed ja 9(17)

2-18-11772 looma reaalse võimaluse kostjate väidete kontrollimiseks, mida aga käesolevas asjas täheldada ei saanud. Hageja leiab, et hagi tuleb rahuldada.

KOHTU PÕHJENDUSED

Läbivaatamata jätmine Hageja esitas kohtule nõude, milles palub muuta kinnistusraamatu registriosa nr 3502309 kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja III kinnistu omandiõiguse kohta ja kostja II kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kohta ning teha uus kanne, millega kanda kinnisasja omanikuna kinnistusraamatu registriosasse nr 3502309 kostja I (t.l.-169 I kd pöördel, p 10.). Kohus leiab, et nimetatud nõue tuleb jätta läbivaatamata. Kinnistusraamatu kanded tehakse õigustatud isiku avalduse alusel kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 ja kinnistusraamatu seaduse (KRS) neljanda peatüki sätetega. Seega ei saa kohus hageja nõudel otsusega teha muudatusi kinnistusraamatu kannetes. Kohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel hageja nõude läbivaatamata, kuna nõudega muuta kinnistusraamatu registriosa nr 3502309 kandeid ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hageja saab kinnistusraamatu kannete muutmise saavutada vastava avalduse esitamisega Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale. Lahend Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja palub tagasivõitmise korras täitemenetluses tunnistada kehtetuks tehingud, millega võlgnik võõrandas oma vara, korteriomandi kostjale II ning millega kostja II kinkis korteriomandi omakorda edasi kostjale III, sealjuures seati korteriomandile isiklik kasutusõigus kostja II kasuks. Kostjad hagi õigeks ei võta ja vaidlevad hagile vastu. Kohus analüüsib esmalt, kas on täidetud tagasivõitmise üldised tingimused. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses. Sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Vaidlust ei ole, et hageja on sissenõudja, kellel on täitedokument kostja I kui võlgniku vastu, hageja nõue on muutunud sissenõutavaks, sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist (27. veebruari 2019 kohtuistungi protokoll t.l.-164-165, I kd). Seega on täidetud TMS § 187 lg 2 sätestatud tingimused ning hagejal on õigus nõuda tehingute tagasivõitmist ehk tehingute kehtetuks tunnistamist TMS § 187 lg 1 esimeses lauses sätestatud tingimusel, et tehing on kahjustanud sissenõudja huve. 10(17)

2-18-11772 Tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. Vaidlust ei ole, et kostjalt I hageja kasuks sissenõutav summa moodustas seisuga 31. juuli 2018 kokku 16 958,87 eurot. Maksuotsus toimetati kostjale I kätte 15. aprillil 2017 ning maksuhaldur asus maksuotsust sundtäitma ja arestis kostja I pangakontod 12. septembril 2017, kuid nõuet ei õnnestunud rahuldada. Avalike registrite (Kinnistusraamat, Ehitisregister, Laeva kinnistusraamat, Väärtpaberite Keskregister, Riiklik Autoregister, Äriregister) andmete kohaselt puudus kostjal I registervara, mille arvel oleks saanud maksunõuded rahuldatud. Vaidlust ei ole, et kostja I müüs

2-18-11772 Kohus analüüsib, kas 09. mai 2017 tehingul võis olla kinke iseloom. Vaidlust ei ole, et kostja I müüs korteriomandi kostjale II 09. mail 2017 notariaalselt tõestatud müügilepingu alusel (t.l.-9-12, I kd). Kinnisasja omand läks üle kostjale II 15. mail 2017 (t.l.-5152, I kd). Vaidlust ei ole, et tehing tehti vähem kui kaks aastat enne hagi kohtule esitamist. Hageja väitel ei ole kostja I saanud kostjalt II vastusooritust, s.o kostja II ei maksnud kostjale I raha korteri eest, kuna kostjal II puudusid selleks rahalised vahendid. Kostja II väitel maksis ta ostuhinna 6000 eurot kostjale I sularahas, mille andsid kostjale II laenuks kostja vanemad. Kostja III väitis vastuses hagiavaldusele (t.l.-56,57, I kd), et andis koos abikaasaga kostjale II laenu 6000 eurot vaidlusaluse korteri ostmiseks 2017. aastal. Kostja I selles osas vastuväiteid ei esitanud. Korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu (t.l.-10 pöördel, I kd) p 4.1. kohaselt on korteriomandi müügihind 6000 eurot. Vaidlust ei ole, et müügihind vastab korteriomandi väärtusele. Sama lepingu p-s 4.2. on pooled kinnitanud, et korteriomandi müügihind on ostja poolt müüjale tasutud enne lepingu allkirjastamist sularahas. Seda kinnitas ka kostja II vande alla antud ütlustega, et ta maksis kostjale I enne notari kontorisse minekut 6000 eurot, tänaval, notari kontori kõrval (t.l.-13, II kd), raha sai kostja II oma isa käest. Kostja I vande alla antud ütluste kohaselt raha maksmist ei toimunud. Ostuhind 6000 eurot on kostja II poolt tasumata, kuna kostja II sattus vanglasse (t.l.-14, II kd). Kostja I ütluste järgi leppis ta kostjaga II kokku selliselt, et kostja II tasub ostuhinna 6000 eurot kostjale I ühe kuu jooksul tehingu tegemisest. Hageja leiab, et asjaolu, et kostja II, kes on aastaid vanglas viibinud ja kellel puudub igakuine regulaarne sissetulek, tasub müügihinna 6000 eurot sularahas, ei ole eluliselt usutav. Hageja esitatud andmetel, mis on maksuhaldurile kättesaadavad, ajavahemikul 2011 kuni 2018 on Sotsiaalkindlustusamet teinud kostjale III väljamakseid järgmiselt: 2011. aastal 3696,24 eurot (308,02 kuus); 2012. aastal 3815,13 eurot (jaanuar kuni märts 308,02 kuus ja aprill kuni detsember 321,23 kuus); 2013. aastal 3995,61 eurot (jaanuar kuni märts 321,23 kuus ja aprill kuni detsember 336,88 kuus); 2014. aastal 4213,92 eurot (jaanuar kuni märts 336,88 kuus ja maist kuni detsembrini 355,92 kuus); 2015. aastal 4467,78 eurot (jaanuar kuni märts 355,92 kuus ja maist kuni detsembrini 377,78 kuus); 2016. aastal 4722,54 eurot (jaanuar kuni märts 377,78 kuus ja maist kuni detsembrini 398,80 kuus); 2017. aastal 4964,43 eurot (jaanuar kuni märts 398,80 kuus ja maist kuni detsembrini 418,67 kuus; 2018. aastal 3815,13 eurot (jaanuar kuni märts 308,02 kuus ja maist kuni detsembrini 321,23 kuus). Kostjale II on aastatel 2010 kuni 2018 tehtud järgmised väljamaksed: 2010. aastal on tema eest jaanuaris tasunud Eesti Töötukassa sotsiaalmaksu 511 krooni, muid väljamakseid ei ole; 2011. aastal on märgitud väljamakse tegijaks Harku ja Murru Vangla; 2012. aastal väljamaksed puuduvad; 2013. aastal väljamaksed puuduvad; 2014. aastal AS E maist kuni detsembrini kokku 514,87 eurot; Viru Vangla maist kuni detsembrini kokku 90,92 eurot; 2015. aastal AS E jaanuarist juunini kokku 596,50 eurot; Viru Vangla jaanuaris ja juunis kokku 195,28 eurot; Eesti Töötukassa on tasunud juulist kuni detsembrini isiku sotsiaalmaksu kokku 266,48 eurot; 2016. aastal on Eesti Töötukassa tasunud jaanuarist juunini isiku sotsiaalmaksu kokku 285,61 eurot; 2017. aastal väljamaksed puuduvad; 2018. aastal väljamaksed puuduvad. Kostja II ja kostja III hageja esitatud andmeid ei vaidlustanud ega esitanud ka tõendeid, mis neid andmeid ümber lükkaks. Kohus nõustub hageja väitega, et kostjal II ei olnud võimalik maksta kostjale I ostuhinda 6000 eurot sularahas enne notari juures lepingu sõlmimist. Kuigi lepingu p 4.2. kohaselt on pooled avaldanud, et ostuhind on tasutud, on poolte avaldus alusetu. Arvestades kostja II sissetulekuid aastatel 2010 kuni 2018, kostja II viibimist kinnipidamisasutuses, ei ole eluliselt usutav, et kostjal II võis endal olla 6000 eurot sularaha korteri eest tasumiseks. Samuti ei ole usutav, et kostja II 12(17)

2-18-11772 vanemad, kelle peamine sissetulek on vanaduspension, oleks omanud 6000 eurot sularahas, mida kostjale II laenata. Kohus möönab, et tegemist võis olla ebaseadusliku tuluga, mida kostja II või tema vanemad Maksu- ja Tolliametile ei deklareerinud, kuid sellisel juhul pidid kostjad seda tõendama. Kostja II ega kostja III ei ole raha olemasolu tõendanud. Kohus loeb kostja II vande alla antud ütlused raha maksmise osas ebausaldusväärseks ega arvesta nendega. Samuti loeb kohus ebausaldusväärseks kostja I ütlused selle kohta, et lepiti kokku ostuhinna 6000 euro hilisem tasumine. Tehing tehti 2017. aasta mais, hagi kohtule esitati augustis 2018, kuid käesoleva ajani ei ole kostja I midagi ette võtnud, et saada kostjalt II raha korteriomandi eest. Kostja I ei ole esitanud hagi kohtule ega muul viisil püüdnud oma raha kostjalt II kätte saada. Kostja I ei osanud ka anda mõistlikku selgitust, miks ta seda senini teinud ei ole. Kostja I, olles teadlik oma võlgnevusest hagejale, sealjuures mitte omades vara, ei võtnud midagi ette, et saada kostjalt II 6000 eurot korteri müügi eest. Kostja I selgitus, et olles Saksamaal, ei saanud ta midagi ette võtta võlgnevuse sissenõudmiseks, ei ole eluliselt usutav. Tsiviilasja menetluse kestel on kostjal I olnud esindaja ja kostja I on ka ise osalenud asja arutamisel, samas ei ole kostja I teinud selle aja jooksul midagi, et saada kostjalt II raha sisse nõutud. Seega ei ole tõendatud, et korteriomandi ostu-müügi lepingu pooled oleks kokku leppinud ostuhinna tasumise selliselt, et kostja II tasub ostuhinna kostjale I kuu aja jooksul tehingu tegemisest. Võttes aluseks tõendid kogumis, järeldab kohus, et pooled ei ole kokku leppinud korteriomandi ostuhinna tasumist. Kuigi lepingus on pooled avaldanud, et ostuhind 6000 eurot on tasutud enne lepingu allkirjastamist, ei ole tõendatud, et poolte avaldus vastaks tegelikkusele. Kostjad ei ole tõendanud, et kostja II oleks kostjale I maksnud 6000 eurot korteriomandi eest või et kostja I ja kostja II oleks üldse kokku leppinud tasu maksmises korteriomandi võõrandamisel. Seega ei ole tõendatud, et kostja I oleks saanud kostjalt II vastusoorituse korteriomandi kostjale II võõrandamise eest ning korteriomandi võõrandamise tehingul on kinke iseloom. Kohus selgitab, et TMS § 189 puhul on tegemist erinormiga TMS § 188 suhtes, mistõttu TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja eraldi tuvastada, kas võõrandamislepinguga kahjustati teadlikult hageja huve. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, s.t et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Seetõttu puudub vajadus tuvastada hagi rahuldamiseks TMS § 189 lg 1 alusel sissenõudja huvide kahjustamine. Vaidlust ei ole, et korteriomandi ostumüügi leping kostja I ja kostja II vahel sõlmiti 09. mail 2017. Hageja on tehingu tagasivõitmise hagi kohtule esitanud 06. augustil 2018. Seega on võõrandamisleping sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist. Kohus asub seisukohale, et kostja I ja kostja II vahel 09. mail 2017 sõlmitud kinnisasja võõrandamistehing (võlaõiguslik ja asjaõiguslik leping) tuleb TMS § 187 lg 1 ja lg 2 ja TMS § 189 lg 1 ja lg 2 tunnistada kehtetuks. Hageja on tuginenud alternatiivselt ka väitele, et kostja I kahjustas korteriomandi võõrandamisega teadlikult hageja huve. Kohus leiab, et hagi kuuluks rahuldamisele ka TMS § 187 ja 188 alusel. TMS § 188 lg-s 1 on sätestatud, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist (TMS § 188 lg 2). 13(17)

2-18-11772 Vaidlust ei ole, et tehing tehti vähem kui kuus kuud enne võlgniku, kostja I vara arestimist. Tehing tehti 09. mail 2017, maksuhaldur arestis kostja I vara 12. septembril 2017, s.o neli kuud ja 3 päeva peale tehingu tegemist. Seega ei pea kohus võtma seisukohta kostja I ja kostja II lähikondsuse osas. Kohtul tuleb tuvastada, kas tehing on tehtud tahtlikult hageja huvide kahjustamiseks. Kui kohus tuvastab, et tehing tehti tahtlikult hageja huvi kahjustamiseks, saab eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse hageja huve. Hageja väitel 31. jaanuari 2017 teatega nr 12.2-3/037196-2 alustas maksuhaldur maksumenetlust ning 23. märtsil 2017 tegi hageja maksuotsuse nr 12.2-3/037196-6 (t.l.-22, I kd), millega kohustas kostjat I koos teiste isikutega tasuma solidaarselt tubakaaktsiisi 13 650 eurot. Kostja I oli maksumenetlusest ja sissenõutavast summast teadlik, kuna esitas 26. aprillil 2017 hagejale taotluse maksuvõla tasumise ajatamise kohta (t.l.-27,28, I kd). Kostja I maksuvõla tasumise ajatamise taotlus jäeti rahuldamata 12. juuni 2017 otsusega. Kostja võõrandas korteriomandi 09. mail 2017, s.o vahetult peale maksuvõla ajatamise taotluse esitamist. Kohus tuvastas, et muu vara peale korteriomandi kostjal I puudus sel ajal. Kostja I vande alla antud ütlused kinnitavad, et kostja I teadis maksumenetlusest ning sellest, et korter arestitakse ja sellele järgneb sundmüük (t.l.-14 pöördel, II kd) ning kostja otsustas korteri ära müüa, et osa võlgadest ära maksta. Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja I ja kostja II oleks üldse kokku leppinud korteri eest tasumise või et kostja II oleks kostjale I korteri eest maksnud, tuleb järeldada, et kostja I teadlikult kahjustas hageja huve sellega, et võõrandas oma ainukese vara kostjale II ja tegi seda tasuta, et vältida korteriomandi sundkorras võõrandamist hageja nõude rahuldamiseks. Lähtuvalt TMS § 188 lg 1 ja lg 2 tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Kohus asub seisukohale, et kostja I ja kostja II vahel 09. mail 2017 sõlmitud kinnisasja võõrandamistehing (võlaõiguslik ja asjaõiguslik leping) tuleb TMS § 187 lg 1 ja lg 2 ja TMS § 188 lg 1 ja lg 2 tunnistada kehtetuks. Vaidlust ei ole, et kostja II võõrandas korteriomandi 26. juuni 2018 kinkelepinguga oma emale ning sama lepinguga seati korteriomandile isiklik kasutusõigus kostja II kasuks. Seega on kostja III kostja II eriõigusjärglane. Vastavalt TMS § 194 võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 kehtestatud korras. Pankrotiseaduse (PankrS) § 116 lg 2 ja lg 3 kohaselt võib tagasivõitmise nõude esitada võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud või kui eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. Kui eriõigusjärglane oli omandamise ajal võlgniku lähikondne, siis eeldatakse, et võlgniku tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud olid talle teada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt võib lõikes 2 nimetatud alustel tagasivõitmise nõude esitada ka isiku vastu, kes on võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglaselt omandanud kasutusõiguse või muu õiguse tagasivõidetavale esemele. Vaidlust ei ole, et kostja III omandas vaidlusaluse korteriomandi kostjalt II tasuta, kinkelepingu alusel. Samuti puudub vaidlus, et kostja III on kostja II lähikondne. Kostja III on kostja II ema, üleneja sugulane, keda PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt loetakse lähikondseks. 14(17)

2-18-11772

Kohus leiab, et kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 tehtud tehing, korteriomandi kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping tuleb tunnistada kehtetuks, kuna tehing oli tehtud võlgnikuga tehingu teinud poole ja tema eriõigusjärglase vahel ning eriõigusjärglane on võlgnikuga tehingu teinud poole lähikondne, s.o täidetud on TMS § 194 ja PankrS § 116 sätestatud tingimused tagasivõitmiseks. Kohus rahuldab hagi ja tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 09. mail 2017 sõlmitud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning kostja II ja kostja III vahel 26. juunil 2018 sõlmitud korteriomandi kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Kui kohtumenetluses on tuvastatud alus tehingute tagasivõitmiseks ning tehingud on kehtetuks tunnistatud, on selle õiguslikuks tagajärjeks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause, TsÜS § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 alusel, et lepingutega taotletud õigusmuudatust (vara võõrandamist) ei ole toimunud ning lepingutega jagatud vara on endiselt selle võõrandaja omandis (vt RKTsKo nr 3-2-1-74-16, p 18). Kui tagasivõidetava tehingu esemeks on kinnisasi, muutuvad kinnistusraamatu kanded lepingute kehtetuks tunnistamise korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus (vt RKTsKo nr 3-2-1-74-16, p 18.1). Kuna võõrandamislepingute kehtetuks tunnistamise korral muutuvad kinnistusraamatu kanded kostja III omanikuks olemise ning kostja II isikliku kasutusõiguse kohta materiaalselt ebaõigeks, tuleb AÕS § 65 lg 1 alusel rahuldada hageja nõue kinnistusraamatu kannete parandamist puudutavas osas, millega hageja nõuab kostja I kandmist kinnisasjade omanikuna kinnistusraamatusse ja kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamist. Hagi hind Hageja nõudeks on tunnistada täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tehingud, millega võlgnik, kostja I võõrandas korteriomandi kostjale II, kes omakorda kinkis selle edasi kostjale III ning seati kinnisasjale isiklik kasutusõigus kostja II kasuks. Hageja palub tagasivõitmise korras tagastada korteriomand kostjale I ja selleks tuvastada kostjate kohustused anda vastavad nõusolekud kinnistusraamatu kannete muutmiseks selliselt, et kustutada omaniku kanne kostja III osas ja kanda kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kostja I ning kustutada kostja II osas isikliku kasutusõiguse kanne. Seega on hageja esitanud kostjate vastu nõuded tagasivõitmise korras kahe erineva tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja kinnisasja tagastamiseks kostja I omandisse ning nõude tuvastada vajalike omanikukannete tegemiseks kostjate tahteavalduste andmise kohustus ning lugeda need tahteavaldused kohtuotsusega asendatuks. Tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Kohus on seisukohal, et tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Kohus leiab, et hagi rahuldamise korral hageja poolt saadava hüve väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega, kinnisasja hind on ajas muutuv ja väärtus sõltub kinnisasja sundmüügi tulemusest, ning seega on tegemist mittevaralise nõudega, mille hind on TsMS § 132 lg 1 alusel 3500 eurot.

15(17)

2-18-11772 Hageja nõude tuvastada vajalike omanikukannete tegemiseks kostjate tahteavalduste andmise kohustus ning lugeda need tahteavaldused kohtuotsusega asendatuks loeb kohus mittevaraliseks nõudeks, mille hind on TsMS § 132 lg 1 alusel samuti 3500 eurot. TsMS § 134 lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Hagi hind on kokku 7000 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Hagi oli esitatud kolme kostja vastu. Kohus rahuldas hagi ja lähtuvalt TsMS § 165 lg 1 esimese lause alusel jätab kohus hageja menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades ja iga kostja menetluskulud tema enda kanda. Kohus ei arvesta menetluskulude jaotamisel hageja ühe nõude läbivaatamata jätmist. Kohus jättis läbivaatamata hageja formaalse nõude ja kuna hagi rahuldamine ilma läbivaatamata jäetud nõudeta ei muuda hagi rahuldamise ulatust, s.o hageja poolt saadava hüve suurust ega ka kostjate kohustusi, mis tulenevad hagi ülejäänud nõuete rahuldamisest, ei mõjuta hageja nõude läbivaatamata jätmine menetluskulude jaotust. Kooskõlas TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Lähtuvalt TsMS § 145 lg 1 on Eesti Vabariik kui menetlusosaline hagi esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. TsMS § 190 lg 3 ja kohased menetluskulud, tasumata riigilõivu, mõistab kohus kostjatelt riigituludesse välja kooskõlas TsMS § 179 lg 1 eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Viru Maakohtu 27. september 2018 kohtumäärusega anti kostjale II riigi õigusabi, ning Viru Maakohtu 17. jaanuari 2020 kohtumäärusega määras kohus kindlaks riigi õigusabi osutamise tasu ja kulude hüvitise suuruse. TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 kohased menetluskulud, riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitise, mõistab kohus kooskõlas TsMS § 179 lg 1 kostjalt II riigituludesse välja eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Hagi tagamine Viru Maakohtu 07. augusti 2018 kohtumäärusega tagas kohus hagi ja arestis kostjale III kuuluva kinnisasja, korteriomandi aadressil XXX (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 3502309) ning kandis kostjale III kuuluvale kinnistu, aadressil XXX, (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 3502309) III jakku käsutamise keelumärke hageja kasuks. Kohus rahuldas hagi, hageja hagi tagamise abinõu tühistamist ei taotlenud ning seega jätab kohus kooskõlas TsMS § 445 lg 2 kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kuna see on lahendi täitmise tagamiseks vajalik, et vältida korteriomandi soovimatut võõrandamist. Digitaalne allkiri 16(17)

2-18-11772 Aarne Lõhmus Kohtunik

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.