R S hagi Osaühingu Artaro vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas 025/2019/2131
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja R S (isikukood xxx), seaduslik esindaja A-L S, lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello Kostja Osaühing Artaro (registrikood 10145337), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata hageja taotlus aegumise kohaldamise osas vaheotsuse tegemiseks.
2.Hagiavaldus rahuldada.
3.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 025/2019/2131 lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks OÜ Artaro võlgnevuse katteks rohkem kui põhinõude 12 000 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus
4.Jätta menetluskulud kostja OÜ Artaro kanda.
5.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hageja esile toodud asjaoludel sõlmisid OÜ Artaro (kostja) ja Xxx OÜ 24.11.2015 laenulepingu, mille alusel andis kostja Xxx OÜ-le laenu 12 000 eurot, täitmise tähtaeg oli 23.05.2016, intressimäär 10% ja viivisemäär 0,27% päevas. Laenulepingust tulenevaid kohustusi käendas 24.11.2015 lepinguga R K maksimaalses summas 24 000 eurot. Käenduslepingust tulenevate kohustuste tagamiseks seati R K kuulunud kinnisasjale asukohaga xxx kolmanda järgu hüpoteek summas 24 000 eurot. Samale kinnisasjale oli seatud esimese ja teise järjekoha hüpoteek xxx-i kasuks.
2.R K surma järel päris nimetatud kinnisasja R K (hageja). Kinnisasja suhtes algatati xxx-i ees lasuvate kohustuste täitmiseks täitemenetlus, milles võõrandati kinnisasi. Hüpoteegipidajana ühines täitemenetlusega ka kostja, kelle väitel on tema nõue 24 000 eurot.
3.Hageja vaidlustab sundtäitmise kostja nõude osas summas 12 000 eurot, so hüpoteegi summast viivise ja intressinõuetele vastavas osas. Hageja palub kohaldada aegumist ja tunnistada sundtäitmine lubamatuks suuremas summas kui 12 000 eurot. Hageja leiab, et kuna laenulepingust tulenevad nõuded on põhivõlgniku vastu aegunud, siis saab kostja nõuda üksnes põhinõude täitmist ning ei saa nõuda viivise ja intressinõude täitmist. Kohtupraktika kohaselt ei ole ka pandiga tagatud nõude aegumise korral võimalik nõuda sisse kogu võlgnevust, vaid üksnes põhinõue. Hageja nõuab alternatiivselt viivise ja intressinõude vähendamist mõistliku suuruseni arvestades, et kostja pole kordagi põhivõlgnikult täitmist nõudnud ega teinud midagi, et mõistliku aja jooksul käendajalt kohustuse täitmist nõuda. Seeläbi on kostja ise tekitanud intressi ja viiviste kasvamise ebamõistliku suuruseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.26.06.2020 vastuses kohtunõudele leiab hageja, et kostja on muutunud sissenõudjaks TMS § 149 kohaselt, kuna kostja on esitanud 17.01.2020 taotluse nõude rahuldamiseks tulemist hageja vara suhtes ning tulemi jagamisel kuulus kostja hüpoteegiga tagatud nõue arvesse võtmisele. Hageja on käendajana R K üldõigusjärglane ja muutunud pärijana käenduslepingu pooleks. Hagejale on käenduslepingust tulenevad kohustused üle läinud seadusest tulenevalt üldõigusjärglasena. Riigikohus on leidnud, et leppetrahvi alandamine on kohtu diskretsiooniotsus. Seadusjärgsest viivisemäärast 12 korda suurema viivisenõude tõendamiskoormis lasub kostjal. Hageja nõustub kohtuga, et AÕS § 346 lg 1 kohaselt on kostja nõuete täitmine täiendavalt piiratud.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja vaidleb hagile vastu. Käenduslepingus on kokku lepitud käenduse tähtajas, milleks on 5 aastat. Seega ei saa nõue aeguda enne 24.11.2020. Tähtajalise käenduse korral eeldatakse, et käendaja vastutab kohustuse eest kuni käenduslepingu tähtaja lõppemiseni, mitte põhivõlgniku kohustuste tähtaja lõppemiseni. Kui käenduslepingu tähtaeg on pikem kui aegumistähtaeg, ei saa käendaja vastu esitatav nõue aeguda enne käenduslepingus märgitud tähtaja saabumist. Kostja väitel vastutab käendaja VÕS § 142 lg 5 alusel sarnaselt garantii andmisega. Kostjal polnud kohustust pöörduda põhivõlgniku vastu ja kostja esitas nõude täitemenetluses.
6.Kostja leidis, et intressi ja viivisenõude vähendamine pole põhjendatud, kuna käendaja oli kohustuste täitmisega viivituses pikka aega. Laenuintressi määr tuleb 21,9% aastas, mis on tavapärane intressimäär. Kuna kostja saab nõuda viivist üksnes ulatuses, mis jääb hüpoteegisummast alles pärast põhivõlgnevuse ja intressivõlgnevuse maha arvamist, ei ole tegelik viivisemäär suurem, kui 0,06% päevas. Hageja on kohustuse täitmisega viivitanud 4 aastat, mistõttu ei ole kostja hinnangul põhjendatud viivisemäära vähendamine.
7.26.06.2020 seisukohas leiab kostja, et hageja taotlus vaheotsuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata kui õiguslikult ja faktiliselt põhjendamatu. Käenduslepingust tulenev kostja nõue ei ole aegunud. Tegemist ei ole mitte käenduse piiramise, vaid käendusest tuleneva nõude aegumistähtaja laiendamisega. Selline pooltevaheline kokkulepe on seaduslik (TsÜS § 145 lg
2) ning lepingust tulenevalt üheselt mõistetav. Võlgnik R K suri enne nõude sissenõutavaks muutumise tähtaja saabumist. Menetluses puudub igasugune info selle kohta, kas ja kui siis millal hageja seaduslik esindaja hageja nimel pärandi vastu võttis, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei võtnud pärandit vastu enne 21.02.2017, so pärimisõiguse tunnistusel märgitud kuupäeva. Seega oli hagi aegumine peatunud TsÜS § 166 lg 1 alusel alates pärandaja surmast xxx kuni hagejale pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseni 21.02.2017. Kirjaliku kokkuleppega on tõendatud poolte soov ja tahe käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaja pikendamiseks viie aastani. Nii seaduse kui ka kehtiva kohtupraktika kohaselt käenduslepingust tulenevad kohustused kehtivad kuni käenduslepingu tähtaja lõppemiseni, mitte põhivõlgniku kohustuste tähtaja lõppemiseni.
8.Lepingust tulenevalt on kostjale tasutud viivisintress, kuid maksmata on põhivõlg. Kuna hagi esitamise ajaks oli kostjale nõue osaliselt rahuldatud (vastavalt lepingule eelkõige viivise ja intressi osas), tuleb asuda seisukohale, et hageja on nõuet tunnistanud, mis omakorda toob kaasa aegumise katkemise.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
10.Esmalt lahendab kohus hageja taotluse aegumise kohaldamise osas vaheotsuse tegemiseks. Kohus leiab, et hageja taotlus vaheotsuse tegemiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaheotsuse tegemine ei ole põhjendatud olukorras, kus tsiviilasi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis.
11.Hageja palub kohaldada aegumist ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 025/2019/2131 OÜ Artaro kasuks lubamatuks suuremas summas kui 12 000 euro ulatuses. Hageja nõue on esitatud ja võiks kuuluda rahuldamisele täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on öelnud, et võlgnikul on õigus esitada sissenõudja vastu TMS § 221 lg 1 järgne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, milles ta saab mh toetuda nõude aegumisele (vt RKTKo nr 3-2-1-134-07, p 11). Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 11). TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt RKTko nr 3-2-1-190-13, p 17 ja selles viidatud RKTKo nr 3-2-1-64-12, p 16).
12.Kohus täitis 05.06.2020 määrusega selgituskohustust ning selgitas pooltele kohalduvat õigust ja tõendamiskoormist (tl 81-83).
13.Kohus tuvastab, et OÜ Artaro (kostja) ja Xxx OÜ sõlmisid 24.11.2015 laenulepingu, mille alusel andis kostja Xxx OÜ-le laenu 12 000 eurot, täitmise tähtaeg oli 23.05.2016, intressimäär 10% ja viivisemäär 0,27% päevas (tl 26-27 pöördel). Laenulepingust tulenevate kohustuste käendamiseks sõlmisid kostja ja R K 24.11.2015 käenduslepingu, mille kohaselt on käendatav maksimaalne summa 24 000 eurot (tl 27-27 pöördel). Käenduslepingu p 4 kohaselt on käendus antud tähtajaga viis aastat arvates lepingu sõlmimisest. Käenduslepingust tulenevate kohustuste tagamiseks seati R K kuulunud kinnisasjale asukohaga xxx kolmanda järgu hüpoteek summas 24 000 eurot (tl 19-23). Samale kinnisasjale
oli seatud esimese ja teise järjekoha hüpoteek xxx-i kasuks (tl 7 ja 7 pöördel). R K suri xx. 21.02.2017 koostatud pärimistunnistuse kohaselt on 29.04.2016 surnud R K pärijad tema lapsed H K, R S (hageja) ja R K (tl 6-6 pöördel). Pärijate poolt pärandvara jagamise tulemusena jäi kinnisasi asukohaga xxx hageja omandisse (tl 7). Kinnisasja suhtes algatati xxx-i ees lasuvate kohustuste täitmiseks täitemenetlus nr 025/2019/2131, milles võõrandati kinnisasi.
14.Kohus tuvastab esmalt, kas kostja on muutunud sissenõudjaks TMS § 149 tähenduses. Täitemenetluse osalised on isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab (TMS § 5 lg 1). Menetlusega ühinenud sissenõudjal on samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti (TMS § 149 lg 2). Kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses (TMS § 149 lg 1). Seega saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada üksnes sissenõudja vastu. Sissenõudjaks on isik, kelle nõuet täitemenetluses täidetakse või kes on ühinenud täitemenetlusega TMS § 149 tähenduses. 17.09.2019-11.12.2019 toimunud kirjavahetusest nähtuvalt teatas kostja kohtutäiturile, et soovib täiteasjaga nr 025/201972131 ühineda (tl 910). Kohtutäitur Kaire Põltsi 16.06.2020 õiendi nr 025/2019/2131 kohaselt on kostja esitanud 17.01.2020 nõude rahuldamiseks tulemist hageja vara suhtes ning tulemi jagamisel kuulus kostja hüpoteegiga tagatud nõue arvesse võtmisele (tl 87). Seega on tõendamist leidnud, et kostja on muutunud sissenõudjaks TMS § 149 tähenduses.
15.Kohus analüüsib, kas hageja on muutunud käenduslepingu pooleks. Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga (VÕS § 149 lg 1 ls 1). Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus (VÕS § 149 lg 1 ls 2). Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud vastuväiteid käendajana. VÕS § 149 lg 1 alusel võib hageja esitada käendaja vastuväiteid, kui hageja on muutunud käenduslepingu pooleks või temale on üle läinud käenduslepingust tulenevad õigused ja kohustused. Pärimistunnistuse kohaselt on R K pärijad tema lapsed H K, R S (hageja ja R K (tl 6). Isiku surma korral läheb tema vara üle teisele isikule (PärS § 1 lg 1). Pärand on pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga (PärS § 2). seega on hageja käendaja R K üldõigusjärglane ja muutunud pärijana käenduslepingu pooleks. TsÜS § 6 lg 1 ja 2 kohaselt tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus. Seega on hagejale käenduslepingust tulenevad kohustused üle läinud seadusest tulenevalt üldõigusjärglasena. Eeltoodust tulenevalt on hageja muutunud käenduslepingu pooleks ja saab esitada vastuväiteid käendajana.
16.Kohus võtab seisukoha, kas kostja nõue hageja vastu on aegunud. Hageja palub kohaldada aegumist, et kuna laenulepingust tulenevad nõuded on põhivõlgniku vastu aegunud, siis saab kostja nõuda üksnes põhinõude täitmist ning ei saa nõuda viivise ja intressinõude täitmist. Käendaja võib mh esitada vastuväite, et põhivõlgniku suhtes on nõue aegunud (RKTKo 3-2-1-178-10, p 37). Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja on muutunud käenduslepingu pooleks ja saab esitada vastuväiteid käendajana. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1 ls 2). Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsÜS § 147 lg 1 ls 1). Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Esitatud asjaoludel tuli laenulepingu alusel saadud raha ja intressid tagastada hiljemalt 23.05.2016. Seega võis kohustuse täitmist nõuda põhivõlgnikult alates 24.05.2016 ning samal päeval hakkas kulgema ka põhivõlgnevuse ja
intressinõude aegumistähtaeg. Seega saabus põhivõlgniku vastu esitatava laenulepingust tuleneva põhinõude ja intressinõude aegumistähtaeg 23.05.2019. Eeltoodust tulenevalt on laenulepingust tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. TsÜS § 1451 lg 1 kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kui see ei oleks eraldi veel aegunud (TsÜS § 144). Kõrvalkohustusteks loetakse viivisenõuet (RKTKo 3-2-1-106-16, p 14). Samamoodi põhinõudele aegusid ka viivisenõuded 23.05.2019 isegi siis, kui viivisenõuded eraldiseisvalt ei oleks veel olnud aegunud. Seega on kostjal õigus nõuda viidatud sätete alusel täitmisel oleva laenulepingu alusel tasumata põhinõude 12 000 euro täitmist, kuid kostjal ei ole õigust saada nõude aegumise tõttu täitmisel oleva laenulepingu tasumata intresse, viivist ja leppetrahvi.
17.Kostja väitis, et käendaja nõuete aegumisele kehtib eraldi regulatsioon tulenevalt käenduslepingu tähtajast. Riigikohus on selgitanud, et käendaja vastu esitatav nõue on iseseisev tehingust tulenev nõue ja võlausaldajal on iseseisev nõudeõigus käendaja vastu (RKTKo 3-2-1-12-10, p 11). Üldjuhul aeguvad käendaja vastu esitatavad nõuded TsÜS § 146 lg 1 alusel samal ajal kui võlgniku vastu esitatavad nõuded, sest kohustuse sissenõutavaks muutumisega tekib võlausaldajal üldjuhul õigus nõuda täitmist ka käendajalt. Kostja väitel tähendas tähtaja kokkuleppimine käendaja vastu esitatavate nõuete aegumise tähtaja pikendamist. VÕS § 142 lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga (VÕS § 142 lg 3). VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi lõpeb tähtajaline käendus tähtaja möödumisega. Tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest (VÕS § 153 lg 3). Tähtajalise käenduse puhul tuleb välja selgitada tähtaja määramisega silmas peetud õiguslikud tagajärjed.1 Olemasoleva kohustuse käendamise korral kannab reeglina käenduse tähtajalisus selguse tagamise funktsiooni, kui tähtaeg möödub, võib käendaja olla kindel, et tema vastu nõudeid ei esitata.2 Samas ei tähenda eeltoodu, et käenduslepingu kehtivuse ajal oleksid välistatud käendaja võimalikud vastuväited kohustuse täitmisele. Käenduslepingust tulenevalt tuleb tõlgendada, kas tähtaja määramise eesmärk oli piirata käendust üksnes nõuetele, mis on tekkinud käenduslepingu kehtivuse ajal, või piirata nõuete käendaja vastu maksma paneku võimalusi pärast tähtaja saabumist.3 Erikokkuleppe puudumisel saab lähtuda seadusest tulenevast reeglist.4
18.Poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani (TsÜS § 145 lg 2). Seega saaks võlausaldaja ja käendaja vahelise kokkuleppega leppida kokku pikemas aegumistähtajas. Selline kokkulepe on iseenesest seaduse järgi lubatav. Käenduslepingu p 4 kohaselt käendus on antud tähtajaga viis aastat arvates käesoleva lepingu sõlmimisest. Kohtu hinnangul ei ole kostja aga tõendanud, et käenduslepingus kokkulepitud tähtaeg tähendas kokkulepet aegumistähtaja pikendamiseks. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kirjaliku kokkuleppega on tõendatud poolte soov ja tahe käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaja pikendamiseks viie aastani. Kohus leiab, et pooled on käendust VÕS § 142 lg 3 kohaselt ajaliselt piiranud. Tähtajalise käenduse puhul lepitakse reeglina kokku, et käendus lõpeb, kui võlausaldaja ei ole teatud tähtajaks esitanud nõuet käendaja vastu. Kohtu hinnangul ei saa käenduslepingu punkti 4 tõlgendada nii, et punktist 4 saaks järeldada poolte tahet leppida kokku aegumistähtaja pikendamises. Käenduslepingu punktis 4 puuduvad igasugused viited nõuete aegumisele. Lepingu sõnastusest nähtuvalt oli poolte ühiseks tahteks piirata käenduslepingu kehtivust tähtajaliselt.
VÕS I komm vlj (2006), § 142, p 3.3. VÕS I komm vlj (2006), § 153, p 3.4.
VÕS I komm vlj (2006), § 153, p 3.4.
VÕS I komm vlj (2006), § 153, p 3.4.
19.Kostja tugines ka VÕS § 142 lg-le 5. Kui käendatakse kohustust, millele võib esitada aegumise vastuväite või mida võib tühistada põhivõlgniku eksimuse tõttu või mille aluseks olev tehing on kehtetu põhivõlgniku teovõime piiratuse tõttu ja käendaja oli käenduslepingu sõlmimisel neist asjaoludest teadlik, vastutab käendaja kohustuse täitmise eest samamoodi kui garantii andmise puhul (VÕS § 142 lg 5). Esitatud asjaoludel sõlmiti käendusleping samal ajal laenulepinguga, mistõttu ei saanud olla tegemist olukorraga, kus käendati kohustust, millele sai esitada aegumise vastuväite, sest põhikohustuse täitmise tähtaeg ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal saabunud. Seetõttu on kohtu hinnangul viidatud norm käesolevas asjas asjakohatu.
20.Kohus on seisukohal, et R K pärand võeti vastu tema surmapäeval, ehk enne põhivõlgniku laenu tagastamise tähtaega, siis ei mõjuta pärandi vastuvõtmine hagi aegumise tähtaega. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja esitas hagiavalduse enne täitemenetluses väljamaksete tegemist ning hageja ei ole kostjale ühtegi summat tasunud. Sellest tulenevalt ei ole hageja kostja nõudeid tunnustanud, ei ole andnud võlatunnistusi ja loobunud vastuväidetest.
21.Eeltoodust tulenevalt on sundtäitmine täiteasjas lubamatu suuremas summas kui põhivõlg 12 000 eurot. Seetõttu ei ole vaja edasi analüüsida hageja alternatiivset nõuet viivise ja intressinõude vähendamiseks.
22.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse lahendamisel tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
MENETLUSKULUD
23.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
24.TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere Kohtunik Otsuse põhjendusi muudetud TRK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.