2-24-5431/21 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

S.D (hageja) esitas 04.04.2024. a kohtusse hagiavalduse N.A vastu kulude hüvitamise nõudes summas 1706,39 eurot. Hagiavalduse kohaselt viibis hageja ja kostja isa, P. K. oma tervislikust seisundist lähtuvalt XXX pansionaadis 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a. Hageja tasus sel perioodil isa hooldusteenuse eest MTÜ-le Iseseisev Elu 5119,17 eurot. P. K.-l on lisaks hagejale veel kaks last, sh kostja, kellel on isa ülalpidamiskohustus ja kes peavad täitma kohustust osavõlgnikena. Seetõttu leiab hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt isa hoolduskulude hüvitamist ühe kolmandiku ulatuses, s.o summas 1706,39 eurot. Hageja kostja vastuväidetega hagile ei nõustunud ja jäi hagiavalduses esitatud nõude juurde. Hageja ei nõustu kostja väidetega selle kohta, et P. K. ei vajanud hooldekodu teenust. Hageja väitel oli P. K. enne XXX pansionaadis viibimist seoses covid-19-sse nakatumisega mitu kuud haiglaravil. Pärast haiglaravi lõppemist ei saanud P. K.-d tema seisundi tõttu koju viia. P. K. elas hagejale kuuluvas korteris XXX. Korteri kinkis hagejale tema ema M. K., kes on surnud. Hageja tagas isale korteri isikliku kasutusõiguse. Hageja elab ja töötab Eestist eemal ja tal ei olnud endal võimalik isa kohapeal toetada. Kostja ei soovinud isa hooldekodusse paigutada, samas ei soovinud kostja ka isaga tema eluruumis igapäevaselt toimetada. Seega otsustas hageja paigutada isa hooldusteenusele XXX pansionaati. Varasemalt oli kostja jätnud isa eest hooldamise ja ülalpidamise hageja abikaasa kanda, kuigi hageja abikaasal ei ole selleks seadusest tulenevat kohustust. XXX pansionaadis hooldusteenuse kuludeks tasus P. K. oma pensioni ja puudujääva osa summas 5119,17 eurot tasus hageja enda pere eelarvest. Hageja täitis seadusest tulenevalt ülalpidamiskohustust hoolimata sellest, et ülalpidamist saama õigustatud isa abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (alkoholism) ja isa kohta on algatatud kriminaalmenetlus füüsiliste vigastuste tekitamise eest hageja lähikondse suhtes. Samuti on hageja perekond, sh abikaasa ja viiest alaealisest lapsest neli määratud ohvriabi spetsialisti poolt vaimse tervise toetamise teenusele kui perevägivalla ohvrid. Hageja on korduval pöördunud kostja poole, et lahendada asja kokkuleppel, kuid kokkulepet ei ole saavutanud ja kostja keeldub isa hoolduskulude hüvitamisest hagejale. Hageja leiab, et kostja süüdistused hageja ja hageja abikaasa suunal, sh XXX korterist õhksoojuspumba äraviimise kohta on alusetud ja tõendamata ning kostja on esitanud haldusorganitele, sh PPA-le korduvalt teadvalt valeandmeid, eesmärgiga mõjutada tsiviilasjas kohtuotsuse tegemist tema kasuks. Kui selgus, et õhksoojuspumba pult oli kadunud, siis hageja ja tema abikaasa hoopis proovisid olukorda lahendada ja ja palusid kortermaja juhatuse liikmel A. L. minna tekkinud olukorraga tutvuma ja otsida võimalust P. K. aitamiseks, et inimene ei peaks külmas viibima. Hageja otsis ka infot, kuidas õhksoojuspumpa ilma puldita saaks sisse lülitada ja A. L. suutis seda ka teha. Kortermaja juhatuse liige teavitas 24.12.2024. a hagejat, et P. K. oli leidnud õhksoojuspumba puldi paar päeva tagasi koridorist üles. Kostja, kes pidi olema õhksoojuspumba puldi leidmisest teadlik, sellest kedagi ei teavitanud, mis kinnitab kostja tahtlust esitada hageja ja tema abikaasa kohta valeandmeid. Kui P. K. hooldekodust XXX korterisse naases, oli korter korras. Eluruumi eest olid hoolitsenud hageja ja tema abikaasa. Vastukaaluks 2025. aasta jaanuaris, vahetult peale seda, kui kostja eestkostjana oli P. K. sealt ära viinud, olid eluruumid räpased ja sisuliselt elamiskõlbmatud. Hageja on esitanud kostjale nõudekirja, milles nõuab, et viimane läheks XXX korterisse koristama enda eestkostetava järel. Kostja korterit ei koristanud ja hageja ei saanud korterit ka ise kasutada, sest kostja ei andnud teada, kas ta plaanib isa sinna tagasi tuua. Eelnev näitab hageja arvates kostja poolset pahatahtlikust hageja kui korteri omaniku suhtes. Hageja märgib veel, et tema abikaasa K. K. esitas 10.01.2025. a süüteoteate PPA-le kostja poolt haldusorganile ja tsiviilasja kohtuistungil suuliselt ning hiljem kirjalikult 2

Kostja, N.A hagi ei tunnistanud ja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda temalt isa P. K. hoolduskulude hüvitamist. Kostja väitel oli P. K. hooldekodusse paigutamine hageja ja tema abikaasa soov, mida nad kostjaga läbi ei arutanud, eeldades õigesti, et kostja on sellele vastu. Kostja selgitab, et 06.04.2014. a tegid tema ja hageja vanemad XXX asuva korteri kohta notariaalse kinkelepingu hageja kasuks tingimusel, et hageja tagab kinkijatele nimetatud korteri kasutamise õiguse ja korteriomand koormati tähtajatu isikliku kasutusõigusega kinkijate, M. K. ja P. K. kasuks selliselt, et nemad koos kingisaaja ja tema pereliikmetega on õigustatud kasutama isiklikuks tarbeks kogu lepingu eset. Hagejale oli juba kinke vastuvõtmise ajal teada, et isa on viinamees ja sellega tuleb temaga kooselamisel arvestada. Isa tervis halvenes 2022. aasta kevadel pärast Covid-19 läbipõdemist ja ta viibis ajavahemikus 10.03.-20.05.2022. a haiglaravil. Hageja ei ole tõendanud, et isa tervislik seisund oli haiglaravi lõppemisel selline, mis oleks vältimatult nõudnud hooldusasutusse paigutamist. Terviseportaalist haiglaravi kohta tehtud väljavõttest on näha, et isa taastusravi oli kokkuvõttes mõningase positiivse dünaamikaga, paranes koormustaluvus, üldfüüsiline vastupidavus, lühemat maad liigub abivahenditeta, pikemat maad liigub abivahendiga (madala rulaatoriga). Kostja hinnangul oleks isa kodustes tingimustes iseseisvat toimetulekut toetavate teenuste abiga rahuldavalt hakkama saanud. Kostjale ei ole teada, et hageja oleks ühtegi teist võimalust peale hooldekodusse paigutamise isa suhtes kaalunud. Isa hooldekodusse paigutamine oli täielikult hageja ja tema abikaasa K. K. initsiatiiv, mida kostjaga läbi ei arutatud. Enne isa hooldekodusse paigutamist teatas hageja abikaasa K. K. hageja ja kostja õele G. K.-le, et ei kavatse enam P. K.-le hooldaja olla ning avaldas, et kui muudmoodi ei saa, siis kannab hageja isa hoolduskulud. 2023. aasta mais tegi hageja taas ainuisikulise otsuse, lõpetas lepingu XXX pansionaadiga ja tõi P. K. koju XXX asuvasse korterisse elama. Isa külastades selgus kostjale, et korter ja kogu selle sisustus oli isa kojutoomise ajaks peaaegu täielikult lagastatud. Hageja paigutas isa ühte tuppa, mis oli hädapärasega sisustatud. Teised elaniku olid korterist lahkunud. Isal ei olnu raha, toitu ega dokumente. Sellele vaatamata isa iseseisev toimetulek hagejale enam muret ei tekitanud. Hageja enda pere oli selleks ajaks sealt korterist ära kolinud. Isaga vesteldes selgus, et hageja või tema abikaasa oli isalt ära võtnud ID-kaardi ja pangakaardi. Hageja keeldus dokumente tagastamast, väites, et enne on vaja võlgu jäädud hooldekoduarved isa laekumistest ära maksta. Kostja käis koos isaga PPA-s ja pangas, kus tegi isale uued dokumendid. Isa pangakonto väljavõtetega tutvumisel selgus, et isa nimel oli mitmete aastate jooksul võetud erinevaid kiirlaenusid ja tehtud kulutusi, mis kuidagi ei saa olla isaga seotud. Isa suhtes oli selle tõttu täitemenetluses ~41 000 euro suuruses summas võlgasid ja tema pangakonto oli arestitud. Kostja tegi hagejale ettepaneku raha isa kontole tagasi kanda. Vastuseks sai hagejalt nõude isa hooldekodu arvete tasumiseks. Isale kuuluva raha tagastamisest hageja keeldus, mistõttu esitas kostja identiteedivarguse kohta süüteoteate politseile. Asi on politsei menetluses, kuid hetkemenetlusliku seisundi kohta kostjal teave puudub. Tartu Maakohtu 22.05.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-3631 määrati kostja isa eestkostjaks. Eestkoste seati tehingute tegemiseks, mille koguväärtus kuus ületab 150 eurot, isa vara valitsemiseks ning tema järelevalve, hoolduse ja ravi korraldamiseks ja tema esindamiseks ametiasutustes. Pärast isa kojunaasmist on hageja ja tema abikaasa jätkanud isa elu võimatukstegemist. Korterist on välja lõhutud veetorustik, mistõttu veab kostja isale vett tünnidega. Ennast ja pesu käib isa pesemas kostja juures. Kuna korteriomanik lõpetas elektrilepingu, sõlmis kostja 3

3.4.Kohus leiab, et asjas esitatud tõenditega saab lugeda tõendatuks, et hageja ja kostja isa, P. K. oli PKS § 97 p 3 mõttes abivajav isik, kes oli õigustatud oma lastelt kui alanejatelt sugulastelt ülalpidamist saama. Hageja on esitanud tõendina väljavõtte arstliku ekspertiisi 30.09.2008. a otsusest (dtl 6), milles on tuvastatud P. K.-l raske puue, mille tõttu vajab isik kõrvalabi ja juhendamist igal ööpäeval, kuna ei ta ei tule toime hügieenitoimingutega, riietumisega, liikumisega ja vajab järelevalvet, kuna võib oma tegevusega või tegevusetusega tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele ja varale. Hageja on esitanud veel tõendina väljavõtte Sotsiaalkindlustusameti 04.10.2010. a otsusest (dtl 7), millega on P. K.-l tuvastatud püsiv töövõimetus. Nimetatud otsusest nähtuvalt on ekspertarst T. V. teinud kindlaks, et P. K.-l esineb alkohoolne ajukahjustus tasakaalu ja koordinatsioonihäirete, jäsemete värinaga, hulginärvide kahjustusega jäsemetel, teadmata sagedusega epilepsiahoogudega. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et perioodil 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a oli P. K. terviseseisund võrreldes 2008. ja 2010. aastal ekspertarstide poolt tuvastatuga paranenud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Tartu Maakohtu 22.05.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-3631 määrati P. K.-le eestkostja ja eestkostjaks määrati kostja, N.A. Kohus tegi kindlaks, et kohus jättis määrusega eestkostetavale P. K.-le õiguse teha iseseisvalt tehinguid kuni 150 euro ulatuses kuus. Kõikide muude tehingute tegemine P. K. nimel, samuti temale vajaliku hoolduse ja ravi tagamine, määrati eestkostja ülesandeks. PKS § 203 lg-de 1 ja 2 kohaselt on täisealisele eestkostja määramise eelduseks see, et isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ning isiku huve ei saa kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3 järgi, kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et P. K. elas 2022. aastal hagejale kuuluvas korteris XXX. Vaidlust ei ole ka selle üle, et ajavahemikul 10.03.-20.05.2022. a viibis P. K. seoses tervise halvenemisega Covid-19 viirusesse haigestumise järgselt haiglaravil. 5

Kohus leiab, et eelnimetatud tõenditest kogumis saab teha järelduse, et P. K.-d ei oleks peale haiglaravi lõppemist saanud jätta üksi koju elama, sest oma terviseseisundist tulenevalt vajas ta igapäevast kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet igapäevatoimingutes. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et P. K. toimetulekut oleks saanud korraldada mõne muu ja odavama teenusega kui seda oli hageja poolt korraldatud teenus XXX pansionaadis. Kostja on esitanud tõendina väljavõtte P. K. 10.03.2022-20.05.2022 haiglaravi epikriisist (dtl 291-294). Nimetatud tõendis kirjeldatakse haiglaravi ajal patsiendile tehtud uuringuid ja protseduure. Epikriisis märgitakse kokkuvõtteks: „ Taastusravi kokkuvõttes positiivse dünaamikaga. Paranes koormustaluvus, üldfüüsiline vastupidavus. Lühemat maad liigub ilma abivahendita, pikemat maad liigub abivahendiga. Patsient liigub omaste poolt organiseerituna pansionaati elama.“ Kohus leiab, et nimetatud tõend annab kinnitust sellest, et haiglaravi jooksul taastus pärast haigestumist P. K. üldfüüsiline seisund. Sellest ei saa teha aga järeldust, et P. K. seisund paranes sedavõrd, et kadus vajadus temal varasemalt tuvastatud igapäevaseks kõrvalabiks, juhendamiseks ja järelevalveks igapäevatoimingutes. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja elas ja töötas Eestist eemal ja ei saanud seetõttu isa eest igapäevaselt hoolitseda. Kohus leiab, et kostja väited selle kohta, et nende isa eest oleks pidanud hoolitsema hageja abikaasa, ei ole asjakohased, sest hageja abikaasal selleks seadusest tulenevat kohustust ei olnud. Arvestades olukorda hindab kohus, et hageja paigutas põhjendatult isa pärast haiglaravi lõppu elama pansionaati, kus isal oli tagatud vajalik kõrvalabi ja järelevalve. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et P. K. pension ei olnud piisav MTÜ Iseseisev Elu XXX pansionaadis osutatud teenuste eest maksmiseks ja P. K.-l puudus muu vara, mille arvel kohustust täies ulatuses täita. Hageja tasus perioodil 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a P. K.-le osutatud teenuste eest viimase pensionist puudujääva osa kokku 5119,17 eurot. Kõike eeltoodut arvestades saab kohtu hinnangul järeldada, et P. K. oli PKS § 97 p 3 mõttes abivajav isik, kes ei olnud võimeline ennast ise üleval pidama ning PKS § 96 lg 1 alusel olid lapsed alanejate sugulastena kohustatud andma talle ülalpidamist. Kohus leiab, et perioodil 20.05.2022. a kuni 20.03.2023. a osutatud pansionaadi teenuse kulud saab lugeda P. K. vajalikeks ülalpidamiskuludeks.

PKS § 103 lg 1 näeb ette, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui: 1) ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel; 2) õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu; 3) õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes. Kostja ei tugine hagile vastu väites PKS § 103 lg-s 1 sätestatud asjaoludele, mistõttu kohus vastavate asjaolude esinemist ka ei käsitle. Kostja tugineb hagile vastu väites sellele, et tal on neli alaealist last, kellel on hagejalt ülalpidamise saamise eelisõigus ning hagi rahuldamisel tuleks kostjal ülalpidamiskohustust isa ees täita oma alaealiste laste arvel, sest kõigi ülalpidamiskohutuste katteks kostjal vahendeid ei jätku. Kostja poolt välja toodud põhjusel tema vabastamine isa kui üleneja sugulase ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleks kõne alla PKS § 102 lg 1 alusel. Kohus leiab aga, et kostja ei ole tõenditega põhistanud, et tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline maksma temalt ühekordselt nõutavaid isa ülalpidamiskulusid, kahjustamata enese või oma alaealiste laste tavalist ülalpidamist. Iseenesest tuleb vastavalt PKS § 98 lg-le 1 eelistada alaealist last ülenejale sugulasele, kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu. Samas ei ole kostja üldse esitanud teavet ega tõendeid oma sissetuleku ja vara kohta ning tema väited selle kohta, et tal laste ülalpidamisest isa ülalpidamiskulude maksmiseks vahendeid ei jätku, on paljasõnalised ning tõendamata. Kohtuistungil (dtl 255) selgitas kohus pooltele nende tõendamiskoormus, sh kostja kohustust tõendada oma vastuväiteid, sh asjaolusid, mis annavad alust tema ülalpidamiskohustuse piiramiseks või ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks ning andis pooltele, sh kostjale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Vaatamata sellele ei esitanud kostja tõendeid, tõendamaks oma väiteid selle kohta, et oma varalisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline isa hoolduskulusid nõutavas ulatuses maksma, ilma et saaks kahjustada tema enda või tema alaealiste laste tavaline ülalpidamine. Kostja ei esitanud üldse mingit teavet enda varalise seisundi kohta, sh enda sissetuleku ja kohustuste, sh alaealiste laste vajaduste suuruse kohta.