Teha uus otsus, millega jätta AS INGES KINDLUSTUS hagi võlgnevuse ja viise nõudes rahuldamata.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta AS Inges Kindlustus kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi
andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts INGES KINDLUSTUS (hageja) esitas 22. veebruaril 2018 Harju Maakohtule hagi FERROLINE GRUPP OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1111 eurot 57 senti, viivise 80 eurot 64 senti võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29. märtsist 2017 kuni hagi esitamiseni ja edasiulatuva viivise protsendina põhivõlast hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja OÜ SuperWay (vedaja) veolepingu, mille alusel vedaja teostas 21. – 23. veebruaril 2017 kaubavedu Rootsist Eestisse. Kaubaveo käigus varastati osa kaupa. Kostja esitas kauba vargusega seoses vedajale kahjunõude 27 406 eurot 63 senti. Vedaja vastutuskindlustuse kindlustusandjaks on hageja. Hageja sõlmis kostjaga vedaja huvides kompromissilepingu, mille alusel hageja hüvitas kostjale tekitatud kahju 11 000 euro ulatuses. Kostja kinnitas ühtlasi, et tal puuduvad vedaja vastu kauba puudujäägiga seoses igasugused nõuded. Teostatud kaubaveo eest pidi kostja tasuma vedajale veotasu 1111 eurot 57 senti. Vedaja loovutas selle nõude hagejale. Kostja ei ole seda nõuet hagejale täitnud.
2.Hageja esitas 19. aprillil 2018 ja 30. oktoobril 2018 täiendavad seisukohad, milles leidis, et kostja ei ole veolepingut vaidlustanud. Isegi kui veotasu täpne suurus ei oleks olnud kokku lepitud, tuleb sellises olukorras maksta mõistlikku tasu (VÕS § 627 lg 2). Vedaja ja kostja vahelises koostöös oli tavapärane kilomeetri hind 0,77 eurot/km kohta + käibemaks. Seda tõendab poolte kirjavahetus. VÕS § 787 lg 1 kohaselt tuleb veotasu ja seisuraha maksta vedajale veose üleandmisel saajale. Seega muutus veotasu nõue sissenõutavaks veose üleandmise hetkel
23.veebruaril 2017. Veotasu maksmise tähtaeg oli vedaja esitatud arve kohaselt 28. märts 2017. Veolepingu sõlmimise tingimuste kahtluse alla seadmine on hea usu vastane. Veolepingu poolteks olid vedaja ja kostja, kompromissi poolteks hageja ja kostja. Hageja ei saanud sõlmida kompromissi vedaja veotasust loobumise küsimuses. Hageja sõlmis kompromissi vedaja huvide kaitseks. Enne kompromissi sõlmimist, samuti kompromissi läbirääkimiste ajal, ei viidanud kostja veotasule. Seega ei saanud kostja eeldada, et kompromissiga loobub vedaja õigusest veotasule. Kostja ei saa eeldada, et vedaja teostas kaubavedu tasuta. Kostja pidi olema teadlik, et kindlustusjuhtumi korral jääb vedaja kanda vaid kindlustuslepingu omavastutuse määr. Seega ei saanud kostja eeldada, et vedaja vastutuse küsimuses kompromissi sõlmimisel pidi vedaja kanda jääma see osa kahjust, mis ületab kindlustuse omavastutuse määra. Kompromissilepingu punktis B on selgelt määratletud vaieldavate küsimuste ring – millises ulatuses vedaja on kohustatud kauba puudujäägist tingitud kahju hüvitama. Kompromiss ei reguleeri vedaja nõudeid kostja vastu. See ei olnud kompromissilepingu eesmärk. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit nõude olemasolu kohta vedaja vastu, mida ta saaks tasaarvestada. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:
2 (7)
1) Hageja ei ole võlanõuet tõendanud ega esitanud veolepingut, millest nähtuksid kaubaveo teostamise tingimused ja veotasu suurus või veotasu arvestamise alused. Hageja on viidanud ainult kompromissi tekstile, milles on viide veolepingule. Seega ei ole võimalik veenduda, kas ja millistel tingimustel on veoleping sõlmitud, ning kas vedajal on üldse õigus veotasu nõuda, kuna veos varastati. 2) Hageja ei ole tõendanud, et veotasu nõue on muutunud sissenõutavaks. Kaubaveo toimumise faktist ei piisa veotasu nõude sissenõutavaks muutumiseks. Veotasu sissenõutavuse jaoks peab olema poolte kokkulepe veotasu kohta. 3) Kui kohus leiab, et veotasu nõue on tõendatud, siis ei ole hagejal õigust seda nõuda, kuna ta loobus veotasu nõudest 31. mail 2017 sõlmitud kompromissiga. Kompromissi sõlmimisel lähtus kostja eeldusest, et poolte vahelised nõuded loetakse kompromissi sõlmimisega lõppenuks. 4) Kui kohus asub seisukohale, et veotasu nõue on tõendatud ja sissenõutav, sh ei ole veotasust kompromissiga loobutud, ei ole hagejal õigust nõuda veotasu täies ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus, et osa veosest varastati ning üle anti mittetäielik veos. Seega ei ole vedaja oma lepingulisi kohustusi kohaselt täitnud. 5) Veotasu nõudmiseks ei ole alust olukorras, kus see tuli kahjunõudest maha arvata ja kostja nõustus kahjuhüvitise vähendamisega. Kompromissilepingut tuleb tõlgendada lepingupooltega sarnase mõistliku isiku seisukohalt, mis tähendab, et veotasu kaeti kahjuhüvitise vähendamisega. 6) Veotasu nõude rahuldamine on välistatud, sest sellele kohaldub VÕS § 578 lg-st 2 tulenev nõuetest loobumise eeldus. 7) Veotasu nõudmine on hea usu põhimõtte vastane. Veotasu nõude esitamisega kuritarvitab hageja enda õigusi: kompromiss sõlmiti kindlustusandjaga ning ligikaudu üheksa kuu möödumisel loovutati kindlustusandjale väidetav veotasu nõue eesmärgiga kostjat uue nõudega üllatada ning õõnestada kompromissiga saavutatud õigusrahu. 8) Kuna hageja väidete kohaselt ei ole vedaja kompromissilepingu pooleks ja veotasu nõudest loobumise eeldus ei kohaldu, siis ei oma vedaja suhtes siduvat toimet kompromissilepingus sisalduv kostja kinnitus nõuete puudumise kohta. Kinnitus oli tehtud hageja suhtes. Kuna vedaja ei ole kompromissilepingu pooleks, siis vedaja suhtes ei ole kostja oma kahjunõuet käsutanud. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega on kostjal jätkuvalt kauba kaotsiminekust tulenev kahju hüvitamise nõue vedaja vastu ning õigus tasaarvestada see veotasu nõudega. Kostja kahjunõue on 12 219 eurot 51 senti, millele lisandub jooksev viivis. 9) Tõendamata on kostja töötaja YY esindusõigus ning õigus kinnitada kostja nimel kokkuleppeid (hageja 19.04.2018 menetlusdokumendi lisa 2, YY 15.03.2017 e-kiri hagejale). 10) Tõendamata on, et veotasu 0,77 eurot/km kohta + käibemaks on mõistlik hind VÕS § 627 lg 2 tähenduses. Mõistlikuks hinnaks on turuhind. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et väidetav veotasu vastab turuhinnale.
MAAKOHTU OTSUS
4.Harju Maakohus rahuldas 15. jaanuari 2019. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt välja põhivõla 1111 eurot 57 senti, viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29. märtsist 2017 kuni hagi esitamiseni 22. veebruarini 2018, s.o 80 eurot 64 senti ning edasiulatuva viivise hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni protsendina põhivõlast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 200 eurot. 3 (7)
Maakohus tuvastas järgmist: 1) kostja ja vedaja vahel oli veoleping, mille alusel vedaja teostas 21. – 23. veebruaril 2017 kostja kauba vedu; 2) veosest varastati osa kaupa; 3) kostja esitas vedajale kahjunõude 27 406 eurot 63 senti; 4) hageja sõlmis vedaja vastutuskindlustusandjana kostjaga vedaja huvides kompromissilepingu, mille alusel hüvitas tekitatud kahju 11 000 euro ulatuses; 5) vedaja loovutas veotasu nõude hagejale. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda vedajale veotasu. Maakohus leidis, et hageja esitatud tõenditega on veotasu kujunemine ja suurus tõendatud ning VÕS § 627 lg-st 2 tulenevalt saab tasu määra 0,77 eurot kilomeetri kohta + käibemaks pidada mõistlikuks tasuks, mida kostja on kohustatud veo eest tasuma. Kostja töötajal YY-l oli esindusõigus, kuna ta töötas kostja veokorraldajana. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 kohaselt kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Kuna veokorraldaja on kostja kui tööandja majandustegevuses veo mahu ning veotasu küsimustes kokku leppinud vedajaga, siis eeldas maakohus, et tal oli kostja esindusõigus olemas. Veotasu muutus sissenõutavaks veose üleandmise hetkel 23. veebruaril 2017 (VÕS § 787 lg 1). Veose üleandmist ei ole vaidlustatud. Hageja arvestas nõude sissenõutavaks muutumist vedaja arves märgitud tähtpäevast 28. märtsist 2017, mis on kostjale soodsam. Veotasu 1111 eurot 57 senti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb mõista välja viivis põhinõudelt alates nõude sissenõutavaks muutumisest, s.o 29. märtsist 2017 kuni hagi esitamiseni 22. veebruaril 2018 ning edasiulatuv viivis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja seisukoht, et veotasu nõudest on loobutud, ei põhine kompromissilepingul, kuna kompromissileping ei reguleeri vedaja nõudeid kostja vastu. Kompromissilepingu punktis B on selgelt määratletud vaieldavate küsimuste ring – kauba jäägist tingitud kahju hüvitamise ulatus. Kostja väited kahjunõude olemasolu kohta on alusetud, sest kauba vargusega seotud kahju osas on kostja nõudest vedaja vastu kompromissilepinguga loobunud ja see on kehtiv. Kostjal ei ole seega nõuet, mida ta saab veotasu nõudega tasaarvestada. Kuna maakohus rahuldas hagi tervikuna, jäid menetluskulud tervikuna kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna tasutud riigilõivu 200 eurot.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ei nõustu maakohtu otsusega osas, milles maakohus leidis, et veotasu nõue on tõendatud. Hagi rahuldamiseks tuleb tuvastada veotasu suuruse kokkulepe ning selle sissenõutavaks muutmise tingimused. Hageja esitatud arved veoteenuse osutamise eest ei võimalda järeldada, et veotasu kokkulepe oli olemas. Maakohus on põhjendamatult tuvastanud, et veotasu suurus 0,77 eurot/km + käibemaks vastab poolte vahelisele kokkuleppele. Samuti ei ole selline veotasu suurus mõistlik VÕS § 627 lg 2 tähenduses. 4 (7)
Tõendatud ei ole, et kostja veokorraldaja YY pidas omapoolse vastusega „kinnitan“ silmas tasukokkuleppe või veo põhjendatud kilometraaži kinnitamist. YY e-kirjadest järeldub hoopis, et ta kinnitas teadete kättesaamist. Hageja on möönnud, et kokkulepped olid suulised. Maakohus ei ole arvestanud kostja vastuväidet, et veotasu nõudmine kogu veetud kauba eest on põhjendamatu, kuna osa veosest jäi saajatele üle andmata. Maakohus on vääralt järeldanud, et kauba vargusega seoses on kostja sõlminud hagejaga kompromissi ning loobunud sellega nõuetest vedaja vastu, ning see ei kokkulepe ei hõlmanud veotasu nõuet. Kui lähtuda eeldusest, et kompromissi sõlmimisel ajas hageja vedaja asju, tuleb lähtuda VÕS § 578 lg-s 2 sätestatud eeldusest, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõuetest loobumise eeldus on kehtiv ka siis, kui kompromissi sõlmib kindlustusandja oma kliendi huvide kaitseks. Seetõttu lähtus kostja kompromissi sõlmimisel eeldusest, et kõik poolte vahelised nõuded loetakse kompromissi sõlmimisega lõppenuks. Maakohus oleks pidanud sellest lähtuma ning järeldama, et veotasu nõudest on loobutud ning hagi tuleb rahuldamata jätta. Kui asuda seisukohale, et hageja ei sõlminud kompromissi vedaja nimel, ei saanud kostja oma nõuetest vedaja vastu loobuda ning loobumine ei ole vedaja jaoks siduv. Sellest tulenevalt on kostjal kahjunõue vedaja vastu ning kostja ei ole sellest loobunud. Sellisel juhul on kostjal võimalik tasaarvestada veotasu nõue oma kahjunõudega vedaja vastu. Maakohus ei ole seda vastuväidet arvestanud. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta hageja kanda.
8.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle puudub vaidlus apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel:
kostja ja Superway OÜ sõlmisid veolepingu, mille alusel Superway OÜ teostas 21. – 23.02.2017 kaubavedu veokiga 697BDD/609YJD Rootsist Eestisse;
kaubaveo käigus varastati osa kaupa;
kostja esitas kauba varguse tõttu Superway OÜ-le kahjunõude 27 406,63 eurot;
Superway OÜ vedaja vastutuskindlustus oli sõlmitud AS-is Inges Kindlustus;
hageja sõlmis kostjaga Superway OÜ huvides kompromissilepingu, mille alusel hüvitas tekitatud kahju 11 000 eurot;
Superway OÜ nõuded kostja vastu on loovutatud hagejale.
9.Hageja on esitanud kostja vastu veolepingust tuleneva tasu nõude VÕS § 108 lg 1 ja § 774 lg 1 järgi. Kaubaveolepingust tuleneva tasunõude eelduseks on lepingupoolte kokkulepe veo ja tasu kohta, veo teostamine ning tasunõude sissenõutavus. Pooled vaidlevad selle üle, kas kauba osalisel kaotsiminekul muutub veotasu sissenõutavaks üksnes osaliselt või muutub veotasu sissenõutavaks täies ulatuses, kuid veo tellijal on õigus nõuda hüvitist kauba osalise kaotsimineku eest vastavalt CMR artiklile 23.4.
10.Praegusel juhul oli tegemist rahvusvahelise kaubaveoga Rootsist Eestisse. Nii Rootsi kui Eesti on liitunud rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooniga (CMR). 5 (7)
Pooltevahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada CMR-i ning CMR-ga reguleerimata küsimustes rahvusvahelise eraõiguse seaduses (RvEÕS) sätestatud seadust. REÕS § 32 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud ning sama seaduse § 33 lg 1 järgi kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole valitud, kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. REÕS § 33 lg 5 järgi veolepingu puhul eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub lepingu sõlmimise ajal vedaja peamine tegevuskoht, kui selles riigis asub ka reisi lähte- või sihtkoht või kaubaveolepingute puhul saatja peamine tegevuskoht, peale- või mahalaadimiskoht. Veolepingu pooled ei ole lepingule kohalduvat õigust kindlaks määranud. Vedaja peamine tegevuskoht on Eesti ning siin asub reisi sihtkoht. REÕS § 33 lg 5 järgi saab eeldada, et CMRga reguleerimata küsimustes kohaldub lepingule Eesti õigus.
11.CMR ei reguleeri täpsemalt veotasu nõude sissenõutavaks muutumist. VÕS § 787 lg 1 järgi veotasu ja seisuraha tuleb vedajale maksta veose üleandmisel saajale. TsÜS § 3 järgi seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Kolleegiumi hinnangul tuleb VÕS § 787 lg 1 mõista selliselt, et veose osalisel üleandmisel muutub veotasu sissenõutavaks osaliselt. Veotasu sissenõutavaks muutumise proportsioon tuleneb VÕS § 796 lg-st 1 ja CMR art 23 lõikest 4. CMR art 23 lg 4 kohaselt kuuluvad veose osalise kaotsimineku korral hüvitamisele veomaksed proportsionaalselt kahju suurusele. Sarnaselt sätestab VÕS § 796 lg 1: „Kui vedaja vastutab veose kaotsimineku või kahjustumise eest, peab ta lisaks käesoleva seaduse § 794 kohaselt maksmisele kuuluvale hüvitisele hüvitama ka juba makstud veotasu, seisuraha ja muud vedajale makstud tasud ja maksud. Veose kahjustumise korral määratakse hüvitamiskohustuse suurus vastavalt käesoleva seaduse § 794 lõikele 2 arvestatavale kahjustamata ja kahjustatud veose väärtuste suhtele.“ VÕS § 787 lg-st 1 koostoimes CMR art 23 lg-ga 4 ja VÕS § 796 lg-ga 1 saab järeldada, et kui vedaja annab üle mitme saaja korral veose üksnes mõnele saajale, muutub veotasu sissenõutavaks osaliselt ja proportsioonis üleantud ja üleandmata veoste väärtuste suhtega.
12.CMR art 23 lg 4 ja VÕS § 796 lg 1 sõnastusest ei saa järeldada, vastupidiselt hageja arvamusele, et veotasu muutub igal juhul täielikult sissenõutavaks, kuid veose täielikul või osalisel kahjustumisel või üleandmata jäämisel on veose tellijal õigus nõuda hüvitist. Kooskõlas VÕS §-ga 5 võivad veolepingu pooled maksta veotasu ka erinevalt VÕS § 787 lg-s 1 sätestatust enne veose üleandmist ning viidatud sätete järgi saab veotasu maksnud pool sel juhul nõuda hüvitist.
13.Apellatsioonikohus selgitas pooltele 12.06.2020, et üleantud ja üleandmata veoste väärtuste suhte tuleb esile tuua ja tõendada hagejal kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1. Selleks on hagejal kui vedaja eriõiguseellasel võimalik kasutada kõiki TsMS-s nimetatud liiki tõendeid. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on sellise asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Kolleegium on seisukohal, et hageja ei ole esile toonud tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldusi ega põhistanud, et tal ei ole nende eelduste tõendamiseks objektiivselt võimalik tõendeid esitada. Hageja omandas nõude loovutamise teel vedajalt ning koos nõudega pidi ta saama veose dokumendid, mille abil pidi olema võimalik kindlaks teha saajate arv ja kauba parameetrid. Kui ka saadetiste väärtust veodokumentidest ei selgunud, oleks hageja saanud esile tuua, et tema valduses ei ole infot saadetiste väärtuse kohta, paluda kohtu abi selle info saamiseks kostjalt TsMS § 279 lg 2 järgi ning sel juhul oleks hageja saanud tugineda tõendamiskoormuse ümberpöördumisele. Seda aga hageja ei teinud.
6 (7)
14.Hageja on küll 26.06.2020 seisukohas märkinud, et kauba varguse kindlustusjuhtumi käsitlemisel ei avaldanud kostja veorahade täpsemat arvestust, mis oleks võimaldanud kontrollida puudu oleva kauba veorahade proportsiooni, kuid kolleegiumi hinnangul nii üldsõnalisest väitest tõendamiskoormuse ümberpöördumist ei teki. Hageja väitis edasi, et ta on kindlustusjuhtumi käsitlemisel teinud mõistlikke jõupingutusi tuvastamaks CMR art 23 kohast kahju suurust, kuid kostja ise ei teinud koostööd ning ei avaldanud küsitud infot kindlustusandjale. Võib aru saada, et hageja soovis kostjalt infot üksnes kaotsiläinud kauba väärtuse kohta, mitte aga kõikide saadetiste väärtuse kohta. Seda toetab ka hageja 19.04.2018 seisukohtade lisas 2 olev hageja ja kostja 09.03.2017 ja 15.03.2017 kirjavahetus. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks küsinud kostjalt infot üleantud kauba väärtuse kohta. Kohus on hagejale selgitanud, et kui hageja ei too esile kõiki asjaolusid, mille alusel saab kohus hinnata kohustuste täitmise proportsiooni, ei saa kohus sellist hagi rahuldada.
15.Et hageja ei ole esile toonud veotasu sissenõutavaks muutumise eeldusi, ei analüüsi kohus, kas kompromisslepingus on lepingupooled veotasu nõudest loobunud ning kas kostja on kompromisslepinguga loobunud juba makstud kompensatsiooni ületavatest kahjunõuetest, mida ta soovis hageja nõudega tingimuslikult tasaarvestada. Kohus jätab hagi rahuldamata tasunõude eelduste puudumise tõttu.
16.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus lahendab vaidluse maakohtust erinevalt, siis määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.