Kohtla-Järve linn Kohtla-Järve Linnavalitsuse kaudu (RK 75001017, Keskallee 19, 30395 KohtlaJärve; e-post: [email protected]; [email protected])
RESOLUTSIOON
Jätta Narva-Jõesuu Linna (Linnavalitsuse kaudu) hagi rahuldamata.
Poolte menetluskulud jätta hageja kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGI ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
Vabariigi Valitsuse 23.12.2016.a määrusega nr 153 „Narva-Jõesuu linna ja Vaivara valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 03.04.1995.a. määruse nr 159 Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine muutmine“ moodustati Narva-Jõesuu linna ja Vaivara valla ühinemise teel uus haldusüksus nimega Narva-Jõesuu linn (hageja). Haldusterritoriaalse korralduse muutmise käigus moodustatud Narva-Jõesuu linna piiriks määrati endise Narva-Jõesuu linna ja Valiavara valla piir, välja arvatud nende omavahelises osas. Viidatud määrus anti Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (ETHS) § 3 lg 1 § 71 lg 2-4 alusel. 01.07.2017.a. jõustus Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrus nr 103 „Kohtla-Järve linna ja Vaivara valla piiri muutmine territooriumiosa üleandmisega“. Määrus võeti vastu Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (edaspidi EHS) § 71 lg 3 alusel. Määruse § 1 lg 1 kohaselt muudeti Vaivara valla piiri senise Kohtla-Järve Viivikonna linnaosana (Viivikonna ja Sirgala) määratud territooriumi arvamisega Vaivara valla koosseisu. Piiri muutmine jõustus Narva-Jõesuu Linnavolikogu valimistulemuste väljakuulutamise päeval.
2.28.02.2018.a. ühepoolse notariaalse tahteavaldusega Narva-Jõesuu linna territooriumil olevate Kohtla-Järve linna kinnistute üleandmine, soovis Kohtla-Järve linn anda Narva-Jõesuu linnale üle Narva-Jõesuu linna territooriumil asuvad Kohtla-Järve linnale kuuluvad 39 kinnisasja (28.02.2018 avalduse p 3.1-3.39). 23.03.2018.a ühepoolse notariaalse tahteavaldusega, Narva-Jõesuu linna territooriumiosal olevate Kohtla-Järve linna vallasasjade üleandmine soovis Kohtla-Järve linn anda Narva-Jõesuu linnale üle Narva-Jõesuu linna territooriumil asuvad Kohtla-Järve linnale kuuluvad vallasasjad -ehitised, korterid ja rajatised (23.03.2018 avalduse p 3.1-3.274). 28.02.2018 tehtud ühepoolse tehingu (tahteavalduse) punktis 2.5 on ära toodud kostja seisukoht, et kuna Kohtla-Järve linn ja Narva-Jõesuu linn ei ole jõudnud kokkuleppele Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrusega 103 üle antud Kohtla-Järve endise Viivikonna linnaosa (nüüd Viivikonna ja Sirgala küla) territooriumil paikneva vara üleandmises, on võimalik vara anda üle HRS § 12 lg 10 alusel ühepoolselt. Viidatud punktist nähtuvalt leidis kostja, et antud juhul asendab kokkulepet, mis pidi olema sõlmitud Narva-Jõesuu linnaga, HRS § 12 lg 10 kui erinorm. Hageja osutab, et kostja nõudis tehingu tõestamist vaatamata notari poolt p 4.2 antud selgitusele, et haldusreformi seaduse nimetatud sätet on võimalik tõlgendada ka teisiti ning kuni Riigikohtu
poolt sätte tõlgendamiseni jääb oht, et omavalitsuse üksus, millele varad üle antakse, võib tõlgendada seda teistmoodi. 23.03.2018 tõestatud tehingu p 2.5 avaldas Kohtla-Järve linn oma seisukoha, et HRS § 12 lg 10 p 1 eesmärki silmas pidades on seaduse nimetatud säte aluseks ka ehitiste, koormatiste ja rajatiste kui vallasasjade üleandmisele teisele kohaliku omavalitsuse üksusele, kuna tegemist on asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 sätestatud vallasasjade käsutamise piirangu erandiga, mis võimaldab neid asju käsutada. P 2.6 leidis kostja, et kuna Kohtla-järve linn ja narva-Jõsuu linn ei ole jõudnud kokkuleppele Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrusega nr 103 üle antud Kohtla-Järve endise Viivikonna linnaosa (nüüd Viivikonna ja Sirgala küla) territooriumil paikneva vara üleandmises, on võimalik anda vara üle HRS § 12 lg 10 alusel ühepoolselt. Nimetatud punktist lähtuvalt leidis kostja, et antud juhul asendab kokkulepet, mis pidi olema sõlmitud Narva-Jõesuu linnaga , HRS § 12 lg 10 kui erinorm. Sarnaselt 28.02.2018 tehtud tehinguga selgitas notar kostjale, et HRS § 12 lg 10 on võimalik tõlgendada teisiti kui seda teeb kostja. Kostja soovis tehingu tõestamist.
3.Hageja on seisukohal, et ühepoolne mistahes vara üleandmine Narva-Jõesuu linnale HRS § 12 lg 10 alusel ei ole õiguslikult võimalik ning tegemist on tühise tehinguga. Hageja leiab tuginedes ETHS § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja 2 ning § 71 lg 2 ja 3, et haldusterritoriaalse korralduse muutmine ja haldusüksuse piiride muutmine oma sisult erineva õigusjärelmitega toimingud. Seega Sirgala ja Viivikonna külade üleandmisega Vaivara vallale muutus üksnes haldusüksuse piir, haldusterritoriaalne korraldus ei muutunud. ETHS § 7 lg 2 ja ETHS § 71 lg 3 sätestatud haldusüksuse piiride muutmisele ei kohaldu haldusreformi seaduses sätestatud põhimõtted. Seda kinnitab lisaks juba osutatud normide sõnastusele ka HRS § 2 lg 1, mis sätestab haldusterritoriaalse korralduse muutmise viisid. HRS § 2 lg 1 kirjeldatud muudatusi eelnevalt Kohtla-Järve linnale kuulunud Sirgala ja Viivikonna küla liitmisel algselt Vaivara valla/käesoleval ajal Narva-Jõesuu linnaga aset ei leidnud. HRS § 12 lg 10, milles kostja on näinud varale üleandmist õigustavat erinormi, ei andnud kostjale mistahes viisil õigust anda ühepoolselt hagejale üle eelnevalt kostjale kuulunud vara. HRS § 12 lg 10 käsitleb olukorda, mis ilmneb haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetluses. Sellist menetlust toimunud ei ole. Vallasasjade üleandmist HRS § 12 lg 10 ei reguleeri. Ehitiste kui vallasasjade üleandmise keeld tuleneb AÕSRS § 13 lg 6. Hagejale jääb arusaamatuks, mil viisil saab HRS § 12 lg 10 erinormiks AÕSRS § 13 lg 6 suhtes ning seda olukorras kus tegemist ei ole haldusterritoriaalse korralduse muutmisega. Kuna kostja poolt osundatud HRS § 12 lg 10 ei anna alust vara ühepoolse tehinguga hagejale üleandmiseks, on käsutused tehtud vastuolus HRS § 12 lg 10. TsÜs § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine kui keelu mõtteks on selle rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Keeld vara üleandmiseks tuleneb HRS § 12 lg 10 olemusest. Vara üleandmine ühepoolselt HRS § 12 lg 10 alusel on lubatud üksnes juhul, kui on täidetud HRS § 12 lg 10 sätestatud eeldused. Käesoleval juhul ei ole eeldused ei kinnisasjade ega vallasasjade ühepoolseks üleandmiseks täidetud. Hageja leiab, et vaidlusaluse vara omanikuks on jätkuvalt Kohtla-Järve linn ning 28.02.2018 ja 23.03.2018 ühepoolsete tehingute alusel tehtud kanded ebaõiged. Kuivõrd Kohtla-Järve linn ei ole andnud nõusolekut kinnistusraamatus olevate ebaõigete kannete parandamiseks kohtuväliselt, palub hageja, et kohus kohustaks hagi rahuldamise korral kostjat andma 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates nõusoleku ja tegema tahteavaldused hagiavalduses toodud kinnistusregistri registriosade II jakku Kohtla-Järve linna omanikuna
sissekandmiseks ning märkida, et nõusolekuid ja tahteavaldusi asendab käesolevas tsiviilasjas jõustunud kohtulahend.
4.Hageja palub tuvastada Kohtla-Järve linna 28.02.2018 ja 23.03.2018 tehtud tehingute tühisus ning asjaolul et 23.03.2018 tehtud tehingu p 3.1-3.274 loetletud vara omandiõigus ei ole käsutuse tühisuse tõttu Narva-Jõesuu linnale üle läinud; kohustada kostjat andma 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest nõusoleku ja tegema vajalikud tahteavaldused hagiavalduses loetletud registriosade II jakku Kohtla-Järve linna omanikuna sissekandmiseks (hageja taotlused p 3); märkida lahendis, et vajalikke nõusolekuid ja tahteavaldusi asendab jõustunud kohtulahend käesolevas asjas; menetluskulud jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kohtla-Järve Linn (Linnavalitsuse kaudu) on seisukohal, et maakohus ei ole pädev vaidlust lahendama ning hageja nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Kostja märgib, et hageja on üritanud hagiavalduses tõendada, et Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa (praegune Viivikonna ja Sirgala külad) liitmine Vaivara vallaga oli lihtsalt haldusüksuse piiride muutmine ja mitte haldusterritoriaalse korralduse muutmine ning seetõttu ei saa kohaldada HRS. Kostjale jääb selgusetuks, miks sel juhul oli see vaja siduda haldusterritoriaalse korralduse muutmisega, mille käigus tekib uus Narva-Jõesuu linn olemasoleva Narva-Jõesuu linna ja Vaivara valla liitmisel. Tegelikult analüüsiti Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa liitmist Vaivara vallaga ja sealtkaudu uue Narva-Jõesuu linnaga juba Vabariigi Valitsuse 23.12.2016 määruse nr 153 ettevalmistamisel. Vabariigi Valitsuse 22.06.2017.a. määruse nr 103 „Kohtla-Järve linna ja Vaivara valla piiri muutmine territooriumiosa üleandmisega“ § 1 lõike 1 kohaselt muudetakse Vaivara valla piiri senise Kohtla-Järve Viivikonna linnaosana (Viivikonna ja Sirgala) määratud territooriumi arvamisega Vaivara valla koosseisu. Seletuskirja kohaselt on eelnõu seotud Vabariigi Valitsuse
23.detsembri 2016. a määruse nr 153 „Narva-Jõesuu linna ja Vaivara valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi valitsuse 3. aprilli 1995. aasta määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine“ muutmine“ rakendamisega. HRS § 9 lg 7 kohaselt võib Vabariigi Valitsus enda algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmise käigus arvata ka territooriumiosa ühe kohaliku omavalitsuse üksuse koosseisust teise kohaliku omavalitsuse üksuse koosseisu Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (EHTS) § 7 lg 3 alusel kohaliku omavalitsuse üksuste suhtes siis, kui asjaomased volikogud ei ole kohaliku omavalitsuse üksuste volikogude algatatud ühinemisel EHTS § 6 lg 3 sätestatud korras selles kokku leppinud või muul põhjendatud juhul, kui territooriumiosa üleandmisega tagatakse omavalitsusüksuste haldusterritoriaalne terviklikkus tingimusel, et territooriumiosa üleandmine on vajalik ja otstarbekas omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumile mittevastava kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks. Seega vabariigi Valitsusel oli seadusest tulenev pädevus arvata Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa (Viiviknna ja Sirgala) Vaivara valla koosseisu, mis ühinemisel Narva-Jõesuu linnaga tagab haldusterritoriaalse terviklikkuse – Narva-Jõesuu linna ei jää Kohtla-Järve linna tükikesi ja suureneb ka elanike arv. Järelikult Kohtla-järve Viivikonna linnaosa üleandmine Vaivara vallale ei olnud tegevus iseenesest, Viivikonna linnaosa ei oleks Vaivara vallale üle antud kui see poleks olnud vajalik haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks EHTS § 71 lg 3 oli vaid HRS § 9 lg 7 ettenähtud vahend üleandmise teostamiseks haldusreformi käigus.
Haldusüksuste piiride muutmisega kaasnevate võimalike organisatsiooniliste, eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamiseks korraldati 11.04.2017.a. Kohtla-Järve linna ja Vaivara valla vahelised läbirääkimised, mille käigus Vaivara valla esindajad keeldusid ühinemiskokkuleppe kinnitamisest põhjusel et Vabariigi Valitsuse poolt ei ole täpselt kindlaks määratud haldusterritoriaalse piiri muutmisega kaasnevad tagajärjed ning millised on Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa (Viivikonna ja Sirgala) määratud territooriumi arvamisega Vaivara valla koosseisu finantseerimise võimalused. Kuigi Vaivara vald keeldus ühinemiskokkuleppe kinnitamisest, kinnitas Kohtla-Järve Linnavolikogu ühinemiskokkuleppe 04.05.2017 otsusega nr 213 Kohtla-Järve Viivikonna linnaosana (Viivikonna ja Sirgala) määratud territooriumi elanike küsitluse tulemused. KohtlaJärve Linnavolikogu kujundas oma arvamuse Vabariigi Valitsuse ettepanekule 4. mai 2017 otsuses nr 215. Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa (Viivikona ja Sirgala) üleandmine Vaivara vallale (ehk piiride muutmine) oli osa haldusreformist, mitte tavaline halduspiiride muutmine. Kuna nii Vabariigi valitsuse kui ka Kohtla-Järve Linnavolikogu ja linnavalitsuse toimingud olid tehtud lähtudes HRSst ning antud juhul on tegemist haldusterritoriaalse korralduse muutmisega, on asjakohane kohaldada ka HRS § 12 lg 10. HRS § 12 lg 10 rakendamisel ei ole tegemist üldõigusjärglusega. HRS § 12 lg 10 näeb ette kohustuse teatud vara üle anda (ja seega ka vastu võtma), mitte selle automaatse ülemineku. Tartu halduskohtu menetluses on Kohtla-Järve Linna esitatud kaebused kohtuasjades nr 3-19-1113 ja 3-19-2079, mille vaidlusküsimuseks on haldusterritoriaalse korralduse muutmise käigus ühe kohaliku omavalitsuse territooriumiosa teise kohaliku omavalitsuse koosseisu arvamisega selle territooriumiga seotud vara ja kohustuste üleminek. Seega on küsimus kohalike omavalitsuste territooriumide muutmisest tuleneva õigusjärgluse vaidlusega, mida ei saa lahendada eraõiguse normide alusel. Kohalike omavalitsusete territooriumide muutmisest tuleneva õigusjärgluse vaidluse lahendamisel, mis kuulub halduskohtu pädevusse, puudub ka edaspidine vaidlus tehingu tühisuse tuvastamisel.
6.Alternatiivselt – juhul kui kohus asub seisukohale, et tegemist on tsiviilkohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, vaidleb kostja hagile vastu. Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa (Viivukonna ja Sirgala) üleandmine Vaivara vallale oli osa haldusreformist, mitte tavaline halduspiiride muutmine. HRS § 2 lg 5 kohaselt haldusreformi elluviimise korraldamise eest Rahandusministeerium, pöördus kostja päringuga rahandusministeeriumi poole. Saadud vastuse kohaselt on antud juhul tegemist haldusterritoriaalse korralduse muutmisega ja seega kuulub kohaldamisele HRS § 12 lg 10, mis reguleerib territooriumiosa üleandmist Vabariigi valitsuse algatusel juhul kui omavalitsused ei jõudnud omavahel varade üleandmises kokkuleppele. Teise poole kokkulepet asendab antud juhul HRS § 12 lg 10 erinorm, mida tuleb tehingu tegemisel arvestada. HRS § 12 lg 10 rakendamisel ei ole tegemist üldõigusjärglusega, HRS § 12 lg 10 näeb ette kohustuse teatud vara üle anda (ja see ka vastu võtta)., mitte selle automaatse ülemineku. Hageja poolse keeldumisega seadusest tulenevaid kohustusi täita kasutades teadlikult venitamistaktikat kohustuste ülevõtmisega viivitamiseks, tekkis kostjal HRS § 12 lg 10 kohustus anda viidatud lõikes nimetatud asjad hagejale üle ühepoolselt. Kuivõrd HRS § 12 lg 10 ei reguleeri otseselt vallasasjade üleandmist, pöördus kostja Justiitsministeeriumi poole päringuga milles soovis selgitust HRS § 12 lg 10 p 1 ja AÕSRS § 13 lg 6 kohta – ehk kas juhul, kui ühe kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumiosa arvatakse teise kohaliku omavalitsuse üksuse koosseisu, tuleb lisaks HRS § 12 lg 10 p 1 nimetatud kinnisasjadele üle anda ka ehitised ja nende osad (korterid) mis on tsiviilkäibes kui vallasasjad. Justiitsministeeriumi selgituste kohaselt võis AÕSRS § 13 lg 6 5. lause kohaselt ehitisi kui vallasasju käsutada kuni 2006. aasta 1. märtsini, see ei mõjuta ehitise või selle osa omandiõiguse
üleminekut üldõigusjärgluse korras. Justiitsministeeriumi hinnangul tuleb HRS § 12 lg 10 p 1 eesmärki silmas pidades asuda seisukohale, et see on aluseks ka ehitiste ja nende osade kui vallasasjade üleandmisele teisel kohaliku omavalitsuse üksusele, st tegemist on erandiga, mis võimaldab neid asju käsutada. Kui käsutamine on võimalik, peab võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud vormis. Kostja ei saanud seadusest tulenevat kohustust – varad üle anda – täitmata jätta. 28.02.2018 ja 23.03.2018 notariaalaktidest teavitas kostja hagejat. Hageja vastuskirjas 28.03.2018 on märgitud, et muutmiskannete kohaselt on kõnealused kinnisasjad alates 05.03.2018 Narva-Jõesuu linna omand. Arvestades asjaolu, et kinnistusraamatu kandel on õiguslik tähendus, puudub ilmselt edaspidi ka mõistlik vaidlus selle üle, kes pidi või peab kandma vastavad varade hooldamisega seotud kulud. Selle kirjaga nõustus kostja arvates hageja kinnisasjade üleandmisega. 23.03.2018 tõestatud notariaalakti alusel on ehitisregistrile esitatud ehitise omaniku teatised vallasomandi üleminekust hagejale. Neil teatistel on õiguslik tähendus. Kuivõrd HRS § 12 lg 10 sätestatud eeldused olid täidetud, ei saa kostja arvates käesoleval juhul rakendada TsÜS § 87, kuivõrd eeldused ei ole täidetud. Tegemist ei ole tühiste tehingutega ning vara omandiõigus on ühepoolselt üle läinud hagejale.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.Narva-Jõesuu Linn (Linnavalitsuse kaudu) taotleb hagis tuvastada Kohtla-Järve linna 28.02.2018.a. ja 23.03.2018.a. notariaalselt tõestatud ühepoolsete tehingute tühisus. Nimetatud tehingutega andis Kohtla-Järve linn Narva-Jõesuu territooriumiosal olevad KohtlaJärve linna kinnis- ja vallasasjad ühepoolselt üle Narva-Jõesuu linnale lähtudes Vabariigi Valitsuse 23.12.2016 määruse nr 153 „Narva-Jõesuu linna ja Vaivara valla haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi valitsuse 03.04.1995.a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine“ muutmine“; Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määruse nr 103 „Kohtla-Järve linna ja Vaivara valla piiri muutmine territooriumiosa üleandmisega“ ja haldusreformi seaduse (HRS) § 12 lg 10 sätetest (tl 16-51).
Pooled vaidlevad selle üle, kas maakohus on pädev asja lahendama.
Kohtla-Järve Linn on seisukohal, et maakohus ei ole pädev vaidlust lahendama ning hageja nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Kostja leiab, et vaidluse lahendamine kuulu halduskohtu pädevusse kuivõrd tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega. Kostja on seisukohal, et kohalike omavalitsuste territooriumide muutmisest tulenevat õigusjärgluse vaidlust ei saa lahendada eraõiguse normide alusel, mistõttu puudub ka edaspidine vaidlus tehingu tühisuse tuvastamise küsimuses. Hageja Narva-Jõesuu linn leiab, et kuivõrd varade üleandmiseks hagejale oli vaja teha tehing, ei saanud tegemist olla õigusjärglusega. Hageja leiab, et käesoleval juhul on üks kohalik omavalitsus soovinud anda teisele omavalitsusele üle vara, ent on teinud seda ühepoolselt ilma õigusliku aluseta. Tehingute õiguspärasusele hinnangu andmine, õiguslike muudatuste tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemiseks kohustamine ning tahteavalduste asendamine on maakohtu pädevuses. Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel on määravaks õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom.
Riigikohus on märkinud, et kohtute pädevuse piiritlemisel tuleb tuvastada, milline on õigussuhte tegelik iseloom; kas oli tegemist tsiviilõigusliku või avalik-õigusliku suhtega ja vastavalt suhte iseloomule lahendama vaidluse. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus. Samuti ei ole otsustava tähtsusega suhteid reguleerivale lepingule antud nimetus (Riigikohtu 23.09.2003.a lahend haldusasjas nr 3-3-4-1-03). Käesoleval juhul on vaidluse all mitte kohalike omavalitsuste territooriumi muutmisest tulenev õigusjärglus nagu leiab kostja, vaid 28.02.2018 ja 23.03.2018 ühepoolsete tehingute õiguspärasus (kas Kohtla-Järve linnal oli õiguslik alus teha tehingud ühepoolselt või eeldanuks varade üleandmine kahepoolset kokkulepet). Kohus leiab, et tehingute õiguspärasusele hinnangu andmine, õiguslike muudatuste tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemiseks kohustamine ning tahteavalduste asendamine on maakohtu pädevuses olenemata sellest, et vaidlustatud tehingutele eelnes haldusreformiga haldusterritoriaalse korralduse ja kohaliku omavalitsuse piiride muutmisega seonduv.
10.Hageja leiab, et Kohtla-Järve Linna 28.02.2018 ja 23.03.2018.a tehtud notariaalsed tehingud on tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi vastuolu tõttu haldusreformi seaduse (HRS) § 12 lg 10. Kohtla-Järve Linna 23.03.2018 ja 28.02.2018.a. tehingud olid ühepoolsed, mille tegemiseks oli vaid ühe poole tahteavaldus (TsÜS § 67 lg 2). Tehingu tühisuse tuvastamiseks peab isik, kes ei ole vaidlustatava tehingu pool tõendama õigusliku huvi tehingu tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 09.02.2005.a. lahend tsiviilasjas 32-1-161-04 ja 15.06.2007 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-59-07) Hageja õiguslik huvi tehingu tühisuse tuvastamiseks on ilmne, kuivõrd vaidlustatud tehingutega on hageja omandisse ühepoolselt antud vara ja tehtud vastavad kanded kinnistus- ja ehitisregistris. Hageja on seisukohal, et käsutuse tühisuse tõttu ei ole vara omandiõigus Narva-Jõesuu linnale üle läinud.
11.TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus (vt Riigikohtu 05.11.2008 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08) Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). Hageja leiab, et keeld vara üleandmiseks tuleneb käesoleval juhul HRS § 12 lg 10 olemusest. Vara üleandmine ühepoolselt HRS § 12 lg 10 alusel on lubatud ainult juhul, kui on täidetud HRS § 12 lg 10 sätestatud eeldused. Kuna antud juhul eeldused kinnis- ega vallasasjade ühepoolseks üleandmiseks täidetud ei ole, ei ole normi kohaselt lubatav ka vara üleandmine mistahes vormis ning ühepoolsed tehingud TsÜS § 87 tulenevalt tühised.
12.Kohus ei nõustu hageja seisukohaga. Esmalt ei tulene HRS § 12 lg 10 keeldu, mille rikkumine tooks kaasa tehingu tühisuse. Vastupidi, sättest tuleneb kohalikule omavalitsusele kohustus vara üle anda olukorras, kus kohalikud omavalitsused haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasnevate eelarveliste ja muude varaliste kohustuste ja õiguste küsimustes kokkulepet ei saavuta.
HRS § 12 lg 1 kohaselt toimub Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmine Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (ETHS) §-s 8 sätestatud korras, arvestades HRS § 12 sätestatud erisusi. Tulenevalt HRS § 12 lg 10 kui Vabariigi Valitsuse ettepaneku saanud kohaliku omavalitsuse üksused, kellest ühe territooriumiosa on Vabariigi Valitsus arvanud teise kohaliku omavalitsuse üksuse koosseisu, ei lepi ühinemiskokkuleppes haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasnevate eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamises kokku, antakse sellele kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle koosseisu territooriumiosa haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusena arvatakse, üle järgmised varad: 1) territooriumiosal olevad kohaliku omavalitsuse üksuse kinnisasjad; 2) territooriumiosal oleva kohaliku omavalitsuse üksuse kinnisasjaga otseselt seotud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34 lõigetes 2 ja 7 nimetatud võlakohustused; 3) proportsioonis kohaliku omavalitsuse üksuse elanike arvu osakaaluga territooriumiosal oleva kohaliku omavalitsuse üksuse kinnisasjaga mitteseostatavad kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34 lõigetes 2 ja 7 nimetatud võlakohustused, välja arvatud juhul, kui nimetatud võlakohustuste summa on alla 1000 euro. Eeldused HRS § 12 lg 10 rakendamiseks tulenevad kohtu hinnangul (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (ETHS) § 3 lg 1 ja § 7 1 lg 2-4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.12.2016 määrusest nr 153 (tl 12) , ETHS § § 7 1 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22.06.2017.a. määrusest nr 103 (tl 14) . 22.06.2017 määruse nr 103 eelnõu seletuskirja kohaselt on määruse eelnõu seotud Vabariigi Valitsuse 23.12. 2016. a määruse nr 153 „Narva-Jõesuu linna ja Vaivara valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine” muutmine“ rakendamisega (kättesaadav https://haldusreform.fin.ee/static/sites/3/2017/06/20170605_kohtlajarve_vaivara_piiride_muutmine_sk.pdf) HRS eelnõu seletuskirja kohaselt reguleeritakse §-s 12 lg 10 varade üleandmist kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle koosseisu territooriumiosa arvatakse, olukorras, kus Vabariigi Valitsus kinnitab enda poolt algatatud territooriumiosa üleandmise kohaliku omavalitsuse üksuste osas, kes ei lepi kaasnevate eelarvelisi ja muid varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamises ühinemiskokkuleppes. Olukorra reguleerimise vajadust põhjendab seadusandja asjaoluga, et seadustes puudub reegel varade ja kohustuste jagamise kohta olukorraks, kus Vabariigi Valitsuse algatusel viiakse KOVide nõusolekuta territooriumiosa ühest KOVist teise. Varad ja kinnisasjadega otseselt seostatavad võlakohustuste lepingud lähevad territooriumiosaga kaasa (kättesaadav https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/KOV_haldusref_maavalitsus/hrs_eelnou _seletuskiri.pdf)
13.Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates põhjendamatud hageja väited, et Kohtla-Järve linnal puudus õiguslik alus varade ühepoolseks üleandmiseks. Mis puudutab hageja väiteid selles, et vallasvara üleandmine ei ole HRS § 12 lg 10 ka ühepoolse tehinguga võimalik, siis kohus sellega ei nõustu. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 kohaselt võis ehitist või selle osa vallasasjana käsutada kuni 2006. aasta 1. märtsini, see ei mõjuta ehitise või selle osa omandiõiguse üleminekut üldõigusjärgluse korras (sätte 5. lause). Käesoleval juhul, mil ühe kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumiosa arvati teise kohaliku omavalitsuse koosseisu, ei ole tegemist üldõigusjärglusega.
HRS § 12 lg 10 näeb ette kohustuse vara üle anda, mistõttu lg 10 p 1 eesmärki silmas pidades on kohaldatav sama sätte alusel ka ehitiste ja nende osade kui vallasasjade üleandmise teisele kohaliku omavalitsuse üksusele võimaldamaks nende käsutamise.
14.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hagi rahuldamata. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole 28.02.2018 ja 23.03.2018 ühepoolsed tehingud tühised, jäävad rahuldamata ka kannete muutmise ja tahteavalduste / nõusolekute kohtulahendiga asendamise nõuded.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
15.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldama, poolte menetluskulud jäävad hageja kanda.
/ allkirjastatud digitaalselt / Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.