XX, YY ja CC hagi QQ, BB ja LL vastu kahju tekitamisega ähvardamisest hoidumiseks, lähenemiskeelu kohaldamiseks, suhtlemise reguleerimiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.01.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik, hind
BB ja LL apellatsioonkaebus, 0 eurot QQ apellatsioonkaebus, 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I (vastustaja I): XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II (vastustaja II): YY (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Hageja III (vastustaja
III):
CC (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja I (apellant I): QQ (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II (apellant II): BB (B) (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja III (apellant III): LL (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja Kerstin Malberg
Muuta Harju Maakohtu 08.01.2020 otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas, jättes maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.
2.BB ja LL apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.QQ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 1(13)
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja I), YY (hageja II) ja CC (hageja III) esitasid 31.10.2018 Harju Maakohtule hagi QQ (kostja I), BB (kostja II) ja LL (kostja III) vastu, milles hagejad paluvad: a) kohustada kostjat I hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse tekitada hagejale I, hagejale II või hagejale III kehavigastus, tervisekahjustus või ähvardatakse põhjustada eelnimetatud isikute surm; b) kohustada kostjat II hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse tekitada hagejale III kehavigastus või tervisekahjustus; c) kohustada kostjat III hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse sulgeda või kahjustada XXX kinnistu oluliseks osaks olevat kanalisatsioonitorustikku, mis ühendab hagejatele I ja II kuuluvate korterite kanalisatsiooni Keila linna ühtse kanalisatsioonitrassiga ning mis on tähistatud hagiavalduse lisana 14 esitatud plaanil roosa joonega; d) keelata kohtuotsuse jõustumisest alates 3 aastaks kostjal I läheneda hagejatele mitte lähemale kui 2,5 meetrit; e) keelata kohtuotsuse jõustumisest alates 3 aastaks kostjal I verbaalselt suhelda hagejatega, samuti pöörduda eelnimetatud isikute poole kolmandate isikute kaudu; f) mõista välja kostjalt III hagejate I ja II kasuks varaline kahju 454 eurot; g) mõista välja kostjalt I hagejate kasuks mittevaraline kahju kohtu poolt kindlaks määratud suuruses; h) jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt on Keila linnas aadressil XXX asuv kinnistu jagatud viieks korteriomandiks. Kinnistul asuvad korterid nr 3 ja 4 on hagejate I ja II kaasomandis ja nendega elab koos ka nende 12-aastane poeg CC (hageja III). Kinnistul asuva korteri nr X omanik on kostja III ja temaga koos elavad selles korteris ka tema tütar, tema tütre mees BB (kostja II) ja tütretütar QQ (kostja I).
3.Alates sügisest 2017 on kostjad erinevatel viisidel näidanud hagejate suhtes üles väga agressiivset kahju tekitavat käitumist, mille käigus on hagejate isikuõigusi korduvalt raskelt rikutud, samuti on toimunud isikuõiguste rikkumisega ähvardamised. Kostjad on hagejaid solvanud ja alandanud ebakohaste väärtushinnangutega, teinud väga 2(13)
tõsiseid isiklikke ähvardusi (eelkõige raske tervisekahjustuse tekitamisega seonduvad ähvardused) ning ähvardanud hagejate omandiõiguse rikkumisega. Ühel korral tekitas kostja I hagejale I ka kergemat laadi kehavigastuse. Kostja I arvukad ja üha tõsisemaks muutuvad ähvardused ja põhjendamatud ebakohased väärtushinnangud põhjustavad hagejatele kestvalt hingelisi läbielamisi, rikuvad hagejate psüühilist tervist, hagejate inimväärikust ja põhiseadusest tulenevat õigust aule ja väärikusele, millega on tekitatud hagejatele mittevaralist kahju.
4.Sarnaselt kostjale I on ka kostja II hagejate suhtes vaenulikult meelestatud. Kostja II ähvardas XXX kinnistu hoovis rusikat viibutades füüsilise vägivallaga hagejat III.
5.XXX kinnistul asub kinnistusisene kanalisatsioonitorustik, mis ühendab kuni liitumispunktini korteriomanike, sh hagejate I ja II korterite, kanalisatsiooni Keila linna ühiskanalisatsiooniga. Vaatamata sellele, et kanalisatsioonitoru on kaasomandis, saatis 18.04.2018 kostja III hagejatele I ja II teavituse, millega ähvardas alates 19.05.2018 kanalisatsioonitoru sulgeda. Kostja III tõkestas teistel kaasomanikel juurdepääsu kanalisatsioonikaevule. Sellise käitumisega rikkus kostja III teiste korteriomanike, sh hagejate I ja II omandiõigust. Omandiõiguse rikkumise tõkestamiseks olid hagejad I ja II sunnitud pöörduma professionaalse õigusnõustaja poole. Õigusnõustaja abil soovisid hagejad takistada kanalisatsioonitoru õigusvastast sulgemist ja kandsid sellega seonduvalt õigusabikulusid kokku 230 eurot. Kostja III keeldus põhjendamatult õigusabikulude hüvitamisest. Seetõttu olid hagejad I ja II sunnitud täiendavalt pöörduma advokaadibüroo poole, mis andis õigusabikulude hüvitamise nõudele sisulise õigusliku hinnangu ja koostas kostjale III nõudekirja õigusabikulude hüvitamise nõudega, millise nõudekirja koostamise maksumus oli 216 eurot ja postikulu 8 eurot. Kostjate vastuväited
6.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
7.Kostja I möönab, et on käitunud hagejaga I ebaviisakalt ning vähesel määral ka hagejaga II. Hagejaga III ei ole kostja I suhelnud. Tegemist on olnud kostja I poolt mõtlematute sõnadega pingelises vaidlussituatsioonis, kuid asjaolust, et kostja I on raevuhoos hagejatele I ja II öelnud läbimõtlematud väljendeid, ei saa järeldada, et kostja I kujutaks endast reaalset ohtu hagejatele I ja II ning veel vähem nende lapsele (hageja III). Isegi juhul kui hageja I reaalselt kardaks kostjat I, siis ei ole vastav asjaolu piisav kostjale I lähenemiskeelu ja suhtluspiirangu kohaldamiseks. Kostja I ei nõustu hagejate väitega nagu oleks kostja I solvanud hagejat II. Hagejate taotletud lähenemiskeelu kohaldamisel kaotaks kostja I mõistliku võimaluse jätkata elamist oma kodus, kuivõrd kostjal I ei oleks muu hulgas võimalik pääseda koju ja sealt välja tänavale ilma hagejate kodu sissepääsust vahetult möödumata. Kostja I on korduvalt teavitanud hagejaid I ja II sellest, et kostja I ei soovi mingil viisil hagejatega I ja II verbaalselt suhelda, et vältida konfliktseid olukorda. Põhjendatud ei ole rahalise kompensatsiooni väljamõistmine hagejate kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks. Juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja I on hagejate õigusi rikkunud, tuleb piisavaks pidada kostja I poolt vabandamist hagejate ees. Kostja I palub seoses kahju hüvitamise nõudega arvestada tema majanduslikku olukorda. 3(13)
8.Kostja II ei ole rusikat viibutades ähvardanud hagejat III füüsilise vägivallaga ja seega ei ole täidetud eeldused sellise kahju tekitava tegevuse keelamiseks.
9.Vaidlusaluse kanalisatsioonitorustiku kahjustamine, millest kostja III peaks hoiduma, on kostja III poolt välistatud, kuivõrd tegemist on kostjate elukoha ainsa kanalisatsiooniühendusega, mis on kostjatele eluks vajalik. XXX asuva elumaja all paikneb lisaks vaidlusalusele kanalisatsioonitorule, mis on kostja III poolt ja isiklike vahendite arvelt rajatud 1989, ka kaasomandis olev kanalisatsioonitorustik, mida on võimalik kõikidel korteriomanikel kasutada ning mille kasutamist ei ole kostja III mingil viisil kunagi takistanud. Kostja III ei ole omavoliliselt hõivanud kaasomandisse kuuluvat kanalisatsiooni.
10.Hagejad ei ole kasutanud võimalusi tasuta õigusabi saamiseks ning otsustasid koheselt kostja III teavituse saamisel tasulise õigusteenuse kasuks. Hagejatel oli võimalik õigusabikulude tekkimist vältida. Hagiavaldusele ei ole lisatud tõendeid, millest nähtuks õigusteenuse osutamise tulemus seoses kanalisatsiooniga, sh mingi nõude või teate esitamine kostjale III. Kostjal III ei ole kohustust hagejate I ja II tehtud õigusabikulude hüvitamiseks. Maakohtu otsus
11.Maakohus rahuldas 08.01.2020 otsusega hagi osaliselt. Maakohus kohustas kostjat I hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse tekitada hagejale I kehavigastus, tervisekahjustus või ähvardatakse põhjustada tema surm ja mõistis kostjalt I välja hageja I kasuks 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
12.Põhjendatud on rahuldada hageja I hagi kostja I vastu, millega kohustatakse kostjat I hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse tekitada hagejale I kehavigastus, tervisekahjustus või ähvardatakse põhjustada tema surm, kuna hagejad tõendasid, et kostja I on alates suvest 2018 ähvardanud hagejat I kehavigastuse, tervisekahjustuse tekitamisega ning tapmisega. Kuigi kostja I leidis, et kohtule ei ole esitatud tervikpilti tekkinud konfliktist ning kostja I käitumine on olnud provotseeritud hageja I käitumisest, siis ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt ühtegi isikut õigus ähvardada talle kehavigastuse, tervisekahjustuse või surma tekitamisega. Kostja I väide, et tema tehtud ähvarduste täideviimine hageja I suhtes ei ole eluliselt usutav, ei luba kohtu arvates ikkagi mitte kedagi ähvardada kehavigastuste, tervisekahjustuse või surma tekitamisega.
13.Pooltel ei olnud vaidlust, et kostja I ähvardused on olnud just hageja I suhtes ning hageja II ei põhistanud kohtu arvates veenvalt, et videosalvestisest nähtuv ähvardus oleks suunatud hageja II suhtes tervisekahjustuse tekitamiseks või tapmiseks. Kohus ei nõustunud hagejatega, et kui kostja I on ähvardanud hagejat I, siis saaks tema ähvardustega tekitada õigusvastaselt kahju hagejale I olla hõlmatud ka ähvardus tekitada kahju kõikidele teistele hageja I perekonnaliikmetele.
14.Pooled ei vaielnud, et kostja I ei ole hagejat III ähvardanud tekitada hagejale III kehavigastus, tervisekahjustus või põhjustada tema surm. Ka asjaolu, kus kohus peaks tuvastama, et kostja I on ähvardanud hageja III vanemaid, ei luba iseenesest tuletada 4(13)
hageja III suhtes samasuguste ähvarduste täideviimist. Üksnes hagejate väited, et hageja III võiks karta kostjat I, ei luba iseenesest eeldada, et kostja I sooviks hagejale III tekitada õigusvastaselt kahju ja seetõttu peaks kostjat I eelnevalt kohustama hoiduma sellise kahju tekitamisest.
15.Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja I kasutas hageja I suhtes ebakohaseid väärtushinnanguid: a) „Vähe sitta püksis või?/---/ Sest, et sa oled pedofiil, sul on mingi fetiš, sa peaksid ravima end minema, saad sa sellest aru või? Sinusugune peaks olema invaliid.. asjaga ringi sõitma. Said sa sellest aru või? Sul on invaliidsussündoom peas ja mitte ainult seal. Mine rahulda ennast ja oma sekretäri“; b) „Sellepärast, et sa oled idioot peast, vaata ennast peeglisse ükspäev, sa oled näinud ennast?“; c) „Oled ori või, anna kuuma siis, istu terve öö ja oota kuna me tuleme /---/ ja sa oledki ori, sa oledki ori, sa oledki ori, istu akna peal ja oota terve öö, millal me tuleme“; d) „See, et sul mingi pedofiilsed mõtted on peas ja sa käid võõraste akende all ja rahuldad ennast väravate kinnipanemisega, siis hoia need endale /---/. Sellepärast, et sa oled ebaharitud inimene, sinusuguse lolliga pole mõtet üldse rääkida“; e) „Sinu jaoks ei ole mitte sittagi, sa oled siin ainult kolm aastat olnud /---/. See, et sa oled tõsiselt loll enda peas, ei ole absoluutselt minu probleem /--/. Sa teed sellepärast pilti, et sul on reaalne probleem teisel korrusel, sa tõsiselt peaksid ravima ennast /---/. See, et sa oled nagu eit ja jooksed probleemide eest ära ja ei julge teisele inimesele näkku midagi öelda, siis sa peaksid tõesti minema ravima ennast“. Kuna kostja I on kasutanud hageja I suhtes ebakohaseid väärtushinnanguid, siis on põhistatud hageja I väide, et selliste väljenditega on kostja I teotanud hageja I au. Kohtu arvates ei õigusta selliste väljendite kasutamist ükskõik milline väidetav provokatiivne käitumine hageja I poolt, mistõttu ei saa selline käitumine kostja I poolt olla kuidagi õigustatud.
16.Pooled ei vaielnud, et kostja I on hageja II suhtes kasutanud järgmiseid väljendeid: a) „Miks sa siis ei filminud kui su „a la mees“, vaatamata sellele, et õige mees on teises kohas /---/ aga see, et sulle teatud tõde ikka perse torgib /---/“; b): „Sa käi perse üldse, kes sa selline oled?“. Kohtu arvates käitus kostja I eelnimetatud väljenditega kahtlemata hageja II suhtes ebaviisakalt, kuid kohtu arvates ei ole selliste väljenditega hageja II suhtes avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid, mistõttu ei ole hageja II väide tõendatud, et nende väljenditega oleks hageja II au teotatud.
17.Pooled ei vaielnud, et suvel 2018 viibutas kostja II XXX kinnistu hoovis rusikat hageja III poole. Kohus ei nõustunud hagejatega, et mistahes rusikaviibutusest saab järeldada kellelegi kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise soovi või sellega ähvardamist. Hagejad ei põhistanud veenvalt, et kostja II sõnadeta rusikaviibutusega oleks viimane ähvardanud hagejale III tekitada tervisekahjustus või kehavigastus.
18.Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja I oleks rikkunud hagejate II ja III isikuõigusi, siis ei ole hagejatel II ja III õigus nõuda kostja I suhtes neile lähenemise keelamist. Kuigi vaidlust ei ole, et kostja I on hagejat I ähvardanud kahju tekitamisega, siis kohtu arvates ongi kohane meede keelata kostjal I kahju tekitamisega ähvardamine. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et pooled elavad ühel kinnistul või vähemalt elasid sel momendil, kui kostja I ähvardas hagejat I, siis ei ole kohtu arvates kostja I suhtes
5(13)
mõistlik kohaldada lähenemiskeeldu, sest see võib tekitada pooltel põhjendamatuid vaidlusi seoses kinnistu kasutamise ja kinnistul liikumisega.
19.Kohtu arvates ei ole VÕS § 1055 eesmärgiks keelata igasugune isikutevaheline suhtlemine, sh verbaalne suhtlemine, vaid suhtlemist on selle sätte alusel teatud asjaoludel võimalik reguleerida. Kuna hagejad paluvad keelata kostjal I igasugune verbaalne suhtlemine hagejatega, siis ei ole hagejate nõue tõendatud. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja I oleks mingilgi moel rikkunud hageja III isikuõigusi, et kostja I oleks teotanud hageja II au, mistõttu ei ole hagejal II ja III õigust nõuda ka pooltevahelise suhtlemise reguleerimist. Kuigi pooled ei vaidle, et kostja I on ebasobival viisil käitunud hageja I suhtes, missugust väljendusviisi saabki pidada hageja I suhtes solvavaks, siis ei luba see asjaolu iseenesest piirata kostja I õigust suhelda üleüldse, sh verbaalselt ja viisakalt.
20.Kuna hagejad I ja II ning kostja III vaidlevad tsiviilasjas nr 2-18-9606 kanalisatsioonitorustiku kasutamise üle, mille suhtes paluvad hagejad kohustada kostjat III hoiduma ähvardustest see sulgeda või kahjustada, siis ei ole hagejatel õigust nõuda kostjalt III hoidumist ähvardustest see sulgeda, kuni ei ole kindlaks määratud kanalisatsioonitorustiku kasutamise kord, sh tuvastatud kellele kanalisatsioonitoru kuulub.
21.Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja III on tekitanud hagejatele I ja II varalist kahju seoses kohtuväliste õigusabikulude tasumisega 454 eurot. Kuna hagejad on tasunud õigusabikulusid 50 eurot teises tsiviilasjas nr 2-18-6329 neile antud konsultatsiooni eest, siis ei ole hagejad tõendanud, et sellise kulu kandmine oleks põhjuslikus seoses kohtuväliste kulude kandmisega seoses kostja III nõudekirjale kanalisatsioonitoru kohta vastamiseks. Kohtu arvates ei tõendanud hagejad, et kostja III poolt väidetava ebaseadusliku kanalisatsioonitoru sulgemise takistamiseks kirjutatud kohtuvälise kirja kirjutamine oleks olnud põhjuslikus seoses kostja III käitumisega, kus tegelikult pooled vaidlevad kanalisatsioonitoru kasutamise üle kostja III avalduse alusel teises tsiviilasjas. Samuti ei saa pidada põhjendatuks eelnimetatud toimingutega seoses õigusabiteenuse tasu summas 224 eurot. Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et kostja III ei ole rikkunud oma kohustust tasuda hagejatele I ja II varalise kahju hüvitamiseks 454 eurot ning hagejatel ei ole õigust nõuda sellise kohustuse täitmist.
22.Kuna kohus ei tuvastanud kostja I poolt õigusvastaselt kahju tekitamist hageja II ja III suhtes, siis ei ole tõendatud hagejate II ja III nõue kostjalt mittevaralise kahju hüvitamiseks.
23.Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja I on hageja I au teotanud ebakohaste väärtushinnangutega ja kostja I ei tõendanud, et ta ei ole süüdi, siis oli kostja I tegutsenud tahtlikult. Kohtu arvates põhistas hageja I veenvalt, et selliste ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega ja pideva ähvardamisega tekitada hagejale I tervisekahjustusi on hagejale I põhjustatud hingelist kahju, s.o rikutud tema psüühilist seisundit. Võttes arvesse, et kostja I ei ole vabandanud hageja I ees, samuti arvestades pooltevahelist konflikti ja kostja majanduslikku olukorda, on mõistlik kahju hüvitise määramisel arvestada, et kohtu määratav hüvitis hoiaks kostjat I edaspidi selliste ebakohaste väljendite kasutamisest hageja I suhtes. Arvesse võttes kohtupraktikat, kus sarnaste kaasuste puhul on välja mõistetud hüvitisi 100 – 10 000 eurot, siis on kohtu 6(13)
arvates põhjendatud määrata hagejale I mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot. Kohus võttis hüvitise määramisel arvesse ka asjaolu, et kostjal I on käesoleva kohtuotsusega kohustus hoiduda hagejat I ähvardamast.
24.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, kuna hagi rahuldati osaliselt. Kostja I apellatsioonkaebus
25.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja hageja I kasuks 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamise katteks (resolutsiooni p 9) ja menetluskulude jaotuse osas (otsuse resolutsiooni p 11), v.a osas, millega hageja I poolt kostja I vastu esitatud haginõuetega seotud menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Kostja I palub teha uue otsuse, millega hageja II poolt kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud jätta hageja II kanda, hageja III poolt kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud jätta hageja III kanda ning jätta rahuldamata hageja I nõue kostjalt I mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks, alternatiivselt mõista kostjalt I välja hageja I kasuks mittevaralise kahju hüvitis 50 eurot. Alternatiivselt saata asi vaidlustatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja I jätta solidaarselt hagejate kanda.
26.Maakohus rikkus õigusnorme mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmisel. Otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, millele tuginedes maakohus leidis, et mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmine oli üldse vajalik. Riigikohus on selgitanud, et moraalse kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel au õigusvastase teotamise korral peab hageja hüvitamise nõuet põhjendama ja tõendama kahju olemasolu. Mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, et kostja rikkus hageja õigusi. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt.
27.Rõhutamist väärib asjaolu, et hageja I ja kostja I vahelisi suhtlusi ei kuulnud kordagi pealt kolmandad isikud (üksikutel juhtudel vaid hageja I ja kostja I enda perekonna liikmed). Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks kaalunud mittevaralise kahjuhüvitise välja mõistmata jätmist hageja I kasuks. Kostja I on seisukohal, et isikuõiguste rikkumise korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mittevaraline kahju üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige hingeline valu, seda õigustab.
28.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 134 lg 5, jättes kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtmata olulised asjaolud. Kostja I on rõhutanud, et peale kohtumenetluse algust on kostja I teadlikult vältinud igasugust kontakti ja suhtlust hagejatega eesmärgiga vältida provokatsioonidele allumist. Seega on kostja I oma käitumist hageja I suhtes parandanud ning lõpetanud täielikult hageja I õiguste rikkumise. Arvestades kostjate poolt kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid on ilmselge, et hagejal I on endal oluline osa kahju tekkimises, kuivõrd hageja regulaarselt ja tahtlikult provotseeris kostjaid. VÕS § 134 lg 5 kohaldamisel ei ole maakohus arvesse võtnud hageja I kui kannatanu enda osa kahju tekkimises. Maakohtu otsusest ei selgu, milliseks pidas kohus kostja I majanduslikku olukorda ja millest tulenevalt maakohus leidis, et põhjendatud on mittevaralise kahjuhüvitise 7(13)
väljamõistmine 500 eurot. Kostja I on 22-aastane noor naine, kellel puudub kinnisvara ja seotus ettevõtlusega. Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et kostjal I on võimalik sellises suuruses kahjuhüvitist maksta. Maakohus ei viidanud mittevaralise kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel ühelegi konkreetsele kohtulahendile. Seega ei ole otsus jälgitav ega kontrollitav ning on põhjendamata, kuna puuduvad viited konkreetsele kohtupraktikale, millele maakohus tugineb.
29.Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 163 lg 1. TsMS § 207 lg 2 sätestab, et iga hageja või kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Maakohus käsitas hagejaid ja kostjaid menetluskulude jaotuse osas kompleksselt ega eristanud, kelle poolt ja kelle vastu ning millises ulatuses nõuded esitati ja otsusega rahuldati. Hagejate menetluslik otsustus esitada kõik nõuded ühes hagiavalduses ei saa viia olukorrani, kus menetluskulud jaotatakse erinevalt võrreldes sellega, kui hagejad oleksid esitanud eraldi hagiavaldused. Maakohus jättis hagi kostjate II ja III vastu tervikuna rahuldamata. Kuivõrd TsMS § 163 lg 1 reguleerib menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral, siis nimetatud säte kostjate II ja III puhul ei kohaldu. Maakohus oleks pidanud kostjate II ja III menetluskulud jätma TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Kostjate II ja III apellatsioonkaebus
30.Kostjad II ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha uue otsuse, millega jätta kostja II menetluskulud täies ulatuses hageja III kanda, seoses hageja I ja hageja II poolt kostja III vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega (resolutsiooni p 8 nõue) kostja III menetluskulud solidaarselt hageja I ja hageja II kanda, seoses hagejate poolt kostja III vastu esitatud kohustamisnõudega (resolutsiooni p 7 nõue) kostja III menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus paluvad kostjad II ja III jätta solidaarselt hagejate kanda.
31.Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 163 lg 1. TsMS § 207 lg 2 sätestab, et iga hageja või kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Maakohus käsitas hagejaid ja kostjaid menetluskulude jaotuse osas koos ega eristanud, kelle poolt ja kelle vastu ning millises ulatuses nõuded esitati ja otsusega rahuldati. Hagejate menetluslik otsustus esitada kõik nõuded ühes hagiavalduses ei saa viia olukorrani, kus menetluskulud jaotatakse erinevalt võrreldes sellega, kui hagejad oleksid esitanud eraldi hagiavaldused. Maakohus jättis hagi kostjate II ja III vastu tervikuna rahuldamata. Kuivõrd TsMS § 163 lg 1 reguleerib menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral, siis nimetatud säte kostjate II ja III puhul ei kohaldu. Maakohus oleks pidanud kostjate II ja III menetluskulud jätma TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda, kelle kahjuks otsus tehti.
32.Maakohtu põhjendus seonduvalt menetluskulude jaotusega on selgelt ebapiisav ega ole veenev. Maakohus oleks pidanud selgelt välja tooma, millel põhineb kohtu veendumus, et antud juhul on õiglane poolte menetluskulud nende endi kanda jätta. Maakohus on täielikult jätnud käsitlemata ja arvesse võtmata asjaolu, et antud vaidluses olid poolteks 3 hagejat ja 3 kostjat ning suuremas osas jäeti nõuded rahuldamata. 8(13)
Vastustajate seisukohad
33.Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
35.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust on vaidlustatud üksnes osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja hageja I kasuks 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamise katteks (resolutsiooni p 9) ja menetluskulude jaotuse osas (otsuse resolutsiooni p 11), v.a osas, millega hageja I poolt kostja I vastu esitatud haginõuetega seotud menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Seega ülejäänud osas, s.o maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 – 8 ja 10, ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
36.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda ega pea vajalikuks veelkord igat väidet eraldi käsitleda.
37.Esmalt käsitleb ringkonnakohus mittevaralise kahju hüvitamisega seonduvat. Kostja I apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlustab kostja I maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 134 lg-d 2 ja 5, rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja hindas tõendeid valesti ning apellatsioonkaebuse taotlusest võib aru saada, et kostja I soovib kohtult lahendit, millega jäetakse mittevaralise kahju hüvitise nõue rahuldamata või alternatiivselt mõistetakse kostjalt I hageja I kasuks välja kahju hüvitis 50 eurot.
38.Ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist kahju hüvitise väljamõistmisel maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Ringkonnkohtu arvates on maakohus hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
39.Maakohtu poolt hageja I kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramise hindamise osas juhindub kolleegium muuhulgas Riigikohtu 26.06.2013 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, mille p-des 20-24 selgitas Riigikohus, et juhtudel, kus hageja jätab hüvitise suuruse hagis märkimata ja palub mõista kostjalt 9(13)
välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel, on võimalus madalama astme kohtu otsuse vaidlustamiseks piiratud kohtule antud diskretsiooniõiguse tõttu. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Eeltoodud seisukohast järeldab ringkonnakohus, et menetlusosalisel, s.t nii hagejal kui ka kostjal, on õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja kas siis sümboolse või ilmselgelt ebamõistlikult suure hüvitise.
40.Praeguses asjas jätsid hagejad hüvitise suuruse hagis märkimata ja palusid mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Maakohus tuvastas, et kostja I on hageja I au teotanud ebakohaste väärtushinnangutega, kostja I ei tõendanud, et ta ei ole süüdi hageja I suhtes mittekohaste väärtushinnangute avaldamises, millest maakohus järeldas, et kostja I tegutses tahtlikult. Selles osas kostja I maakohtu otsust ei vaidlustanud. Kostja I on ka ise käesolevas menetluses möönnud, et on raevuhoos hagejatele I ja II öelnud läbimõtlematuid väljendeid ja käitunud hagejatega ebaviisakalt. Ringkonnakohus, tutvunud poolte esiletooduga ja asjas esitatud tõenditega, nõustub maakohtu järeldusega, et kostja I on ebakohaste väärtushinnangute avaldamise ja pideva ähvardamisega põhjustanud hagejale I hingelist kahju.
41.Ringkonnakohus ei saa nõustuda kostja I seisukohaga, et käesoleval juhul piisanuks kahju hüvitamiseks üksnes kostja I vabandusest, kuna kostja I ei ole vabatahtlikult seda võimalust menetluse ajal kasutanud. Kostjate menetlusdokumentidest ega kohtuistungi protokollidest ei nähtu kostja I soovi suhteid naabritega parandada. Üksnes see, et kostja I oli maakohtus valmis vande all ütlusi andes kinnitama, et ta väldib edaspidi hagejatega suhtlemist, ei kinnita tema soovi juba välja öeldud sõnade eest siiralt vabandada. Pigem on kostjad hagejaid süüdistaval positsioonil, leides, et kostja I ebasündsad väljaütlemised on vabandatavad sellega, et hagejad on teda provotseerinud. Sellistel asjaoludel ei saanud maakohus leida, et mitterahalise hüvitise väljamõistmine ei ole üldse põhjendatud.
42.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga I, et kahju hüvitis 50 eurot on piisav, et mõjutada kostjat I edaspidi kahju tekitamisest hoiduma. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 2 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu praeguse asja materjalidest, et maakohus oleks VÕS § 134 lg-s 2 ettenähtud hüvitise suuruse üle otsustamisel rikkunud menetlusõiguse norme või ületanud diskretsiooni piire. Maakohus mõistis välja 500 euro suuruse hüvitise, mida ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Kahju hüvitise määramisel peab arvestama rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Maakohus võttis hüvitise määramisel kõigiti arvesse rikkumise asjaolusid, et hüvitada hagejale I 10(13)
põhjustatud moraalne kahju. Maakohus analüüsis piisavalt asjaolusid ja arvestas tõendeid ning selgitas selle kaudu õiglase hüvitise summa kujunemist. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole kostja I käitumine ega suhtumine menetluse ajal naabritesse märkimisväärselt muutunud ning arvestades hageja I suhtes korduvalt kasutatud ebasündsaid väljendeid, tuli maakohtul määrata kahju hüvitis suuruses, mis paneks kostja I edaspidi tõsiselt kaaluma, milliseid väljendeid ta suhtluses naabritega kasutab. Seega on kolleegiumi arvates maakohtu määratud mittevaralise kahju hüvitis praegustel asjaoludel põhjendatud ja õiglase suurusega ning kohus on hüvitise väljamõistmisel kasutanud diskretsiooniõigust seaduspäraselt.
43.Järgmisena käsitleb ringkonnakohus menetluskulude jaotuse küsimust. Esmalt märgib kolleegium seoses kostja I seisukohaga apellatsioonkaebuse põhjendustes, et maakohus oleks pidanud kostjate II ja III menetluskulud jätma TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda, et menetlusosaline saab vaidlustada maakohtu otsuse üksnes osas, mis puudutab tema õigusi ja seega ei saa kostja I vaidlustada maakohtu otsust osas, milles maakohus jaotas kostja II ja kostja III menetluskulud.
44.Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsustus. Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt.
45.Maakohus kohaldas kulude jaotamisel TsMS § 163 lg 1, mis võimaldab kohtul hagi osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus põhjendas menetluskulude poolte enda kanda jätmist TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi alusel üksnes hagi osalise rahuldamisega. Ringkonnakohus leiab, et selliselt põhjendades ei ole vastava kaalutlusotsustuse tegemise motiivid jälgitavad (TsMS § 442 lg 8).
46.Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et TsMS § 163 lg 1 saab kohaldada hagi osalise rahuldamise korral. Käesoleval juhul 3 hagejat esitasid ühises hagiavalduses 3 kostja vastu erinevaid nõudeid, millest maakohus rahuldas üksnes hageja I nõude kostja I vastu (nõue a) ja hageja I osas ka mitterahalise kahju hüvitise nõude (nõue g). Ülejäänud nõuete osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Kuivõrd hagejad esitasid erinevaid nõudeid ja kostjad ei olnud kaaskostjad, ei ole põhjendatud kõigi menetlusosaliste suhtes kohaldada ühiselt TsMS § 163 lg 1, kuna kostja II ja kostja III vastu suunatud nõuded jäid rahuldamata. Nimetatud sätet oli maakohtul käesolevas asjas põhjendatud kohaldada seega üksnes hageja I ja kostja I vahelises suhtes, kuivõrd hageja I poolt esitatud kostja I vastu suunatud kolmest nõudest rahuldati kaks. Selles osas kostja I maakohtu otsust ka ei vaidlusta.
47.Seega tuleb kostja I menetluskulude osas otsustada, kas asjaolu, et hagejad esitasid ähvardustest hoidumise nõude (nõue a) ühiselt ja see rahuldati üksnes hageja I osas ning kõigi hagejate poolt kostja I vastu esitatud nõue keelata hagejatele lähenemine ja nendega suhtlemine (nõuded d ja e) jäi rahuldamata, põhjendab nende nõuete osas kostja I menetluskulude hagejate kanda jätmise. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks vaidluse asjaolusid arvestades õiglane lahendus jätta nimetatud rahuldamata jäetud 11(13)
nõuete osas menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda, nagu kostja I apellatsioonkaebuses leiab. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab õiglase menetluskulude jaotuse käesoleval juhul TsMS § 162 lg 4 kohaldamine. Tegemist ei ole olukorraga, kus kostja I puhul saaks eitada hagi esitamise põhjustamist. Asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt puudub vaidlus, et poolte, kes olid naabrid, suhted on väga konfliktsed, kostja I suhtub vaenulikult kõigisse hagejatesse, mistõttu ei pidanud hagejad taluma sellise olukorra jätkumist. Kostjate seisukohtadest nähtuvalt kostja I enda ebakohaseid väljaütlemisi ei eita ja möönab ka ise, et on käitunud hagejaga I ebaviisakalt ning vähesel määral ka hagejaga II. Vaatamata sellele, et osad nõuded jäid rahuldamata, peab kolleegium õiglaseks jätta nimetatud nõuete osas kostja I menetluskulud tema enda kanda ja hagejate menetluskulud nende endi kanda. Olgugi, et maakohus ei tuvastanud, et kostja I oleks lisaks hagejale I otseselt ähvardanud hageja I abikaasat (hageja II) või nende alaealist last (hageja III), ei saa hagejatele ette heita, et nad pidasid vajalikuks kaitsta kõigi pereliikmete õigusi, arvestades, et kostja I poolne ähvardamine leidis aset hagejate kodus ja koduhoovis.
48.Kostja II vastu esitati nõue kohustada kostjat II hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse tekitada hagejale III kehavigastus või tervisekahjustus (nõue b). Kuigi maakohus leidis, et sõnadeta rusikaviibutusest ei saa järeldada ähvardamist tekitada kehavigastus või tervisekahjustus ja jättis hagi selles osas rahuldamata, ei saa leida, et hageja III esitatud nõue täiesti põhjendamatu oli, kuivõrd puudus vaidlus, et alaealise lapse suunas rusikaga viibutamine aset leidis. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta ka kostja II ja hageja III menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel nende endi kanda.
49.Kostja III vastu esitati nõue kohustada kostjat III hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse sulgeda või kahjustada XXX kinnistu oluliseks osaks olevat kanalisatsioonitorustikku, mis ühendab hagejatele I ja II kuuluvate korterite kanalisatsiooni Keila linna ühtse kanalisatsioonitrassiga ning mis on tähistatud hagiavalduse lisana 14 esitatud plaanil roosa joonega (nõue c). Lisaks esitati kostja III vastu ka nõue mõista välja hagejate I ja II kasuks varaline kahju 454 eurot (nõue f). Pooltel puudub vaidlus, et nii hagejad kui kostjad soovivad kasutada vaidlusalust kanalisatsioonirajatist oma eluruumidest olmereovee ärajuhtimiseks. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja III avaldas tahet sulgeda kanalisatsioonitoru ühenduse hageja I ja hageja II korterite kanalisatsioonitoruga (I kd, tl 15) ja pidas kanalisatsioonitorustikku ja kanalisatsioonikaevu luuki enda omandiks (I kd, tl 129). Hagejatele ei saa iseenesest ette heita oma õiguste kaitseks õigusabi kasutamist ja hagi esitamist olukorras, kus nende jaoks igapäevaselt vajalik eelduslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse kuuluv kanalisatsioonitorustik ähvardatakse kasutamiseks sulgeda. Nõuded kostja III vastu jäid maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt rahuldamata üksnes seetõttu, et poolte vahel oli samaaegselt käimas ka vaidlus kaasomandi eseme kasutuskorra kindlaksmääramiseks, sh vaidlus kanalisatsioonitorustiku kasutuse üle. Seega ei olnud nõue iseenesest põhjendamatu, vaid nõude rahuldamine sõltus teises tsiviilasjas tehtavast lahendist sellisel määral, et maakohus pidas õigeks jätta kanalisatsioonitorustikku puudutav nõue käesolevas tsiviilasjas rahuldamata. Ringkonnakohus ei leia, et hageja I ja hageja II pöördusid 12(13)
kohtusse selgelt asjatult. Pigem oli tegemist olukorraga, kus hagejal I ja hagejal II tuli pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ja vähemalt osaliselt oli kohtuvaidluse põhjustanud ka kostja III.
50.Seega vastab ringkonnakohtu hinnangul eelnevalt kirjeldatud olukord tervikuna TsMS § 162 lg 4 eeldustele. Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei ole õiglane, et hagejad peavad kostjate menetluskulusid hüvitama. Seega jättis lõppjärelduses maakohus õigesti menetluskulud poolte endi kanda.
51.Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb eelpool toodud kaalutlustel samuti jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Viidatud sätet saab kohaldada ka apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise korral (Riigikohtu 04.04.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10). Tagamaks menetluskulude tervikuna õiglane jaotus ei anna kostjate kaebuste rahuldamata jätmine käesoleval juhul alust jätta kaebemenetluse kulusid TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.