Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 4 järgi võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa. Kohus selgitab siiski nõude kujunemisega seonduvalt järgnevat. Hagiavalduse kohaselt sõlmis X X laenuandjaga Luminor Bank AS x MasterCard lepingu krediidilimiidiga 30 000 krooni (1 905,16 eurot). Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, ei tagastanud osamakseid vastavalt kokkulepitule. 20.09.2019 edastas pank kostjale e-posti teel teate, et kostja vastu olev nõue on loovutatud uuele võlausaldajale, s.o Omega Invest OÜ-le 06.09.2019. Hageja nõudeks on: 1) põhivõlg 1 905,16 eurot (krediidilimiit); 2) kahjuhüvitis 100 eurot - kuivõrd hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis ta eelnevalt nimetatud võla tasumata jätmisest tuleneva nõude sissenõudmiseks käsunduslepingu inkassoga. Sellega tekkis hagejal kahju, mis seisneb makstud teenustasus; 3) vähendatud viivis 494,84 eurot - alates laenulepingu ülesütlemisest 27.03.201930.04.2020 määraga 0,066 % päevas. Kohus mõistab välja kostjalt põhivõla 1 905,16 eurot. Hageja on viivisemääraks märkinud 0,066% päevas ja põhjendanud seda sellega, et tegu on mõistliku määraga, mis on kolmekordne seadusjärgne määr. VÕS § 113 lg 1 sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Kohus märgib, et hageja ei saa ainuisikuliselt määrata viivisemäära – viivis peab olema lepingus kokku lepitud ja kui kokkulepe puudub, siis saab nõuda üksnes seadusjärgses määras viivist. Hageja ei ole tuginenud sellele, et viivise osas oleks olnud kokkulepe lepingus. Seega arvestab kohus viivise ümber seadusjärgse määra alusel. Kohus mõistab välja viivise summas 167,31 eurot. Hageja palub välja mõista ka kahju summas 100 eurot, milleks on võla sissenõudmiseks inkassole makstud teenustasu. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Lõige 4 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud võla sissenõudmisega seotud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud hüvitise määra, sealhulgas kohtutäituri seaduse §-s 48 sätestatud juhul, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude hüvitise määra ületava kahju hüvitamist üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad. Hageja ei ole toonud esile, milliseid sissenõudmistoiminguid üldse tehtud on, rääkimata sellest, et need oleks olnud erakordselt keerukad. Seega ei pea kohus põhjendatuks mõista välja sissenõudmiskulude hüvitiseks välja rohkem kui 50 eurot. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 2 122,47 eurot.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse ca 85% ulatuses, jagab kohus menetluskulud sama proportsiooni alusel – 85% menetluskuludest jääb kostja kanda ja 15% hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 1 määrab kohus menetluskulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks käesolevas otsuses. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulud 300 eurot. Kohus peab põhjendatud õigusabikuludeks 100 eurot ja põhjendatud riigilõivukuluks 250 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 297,50 eurot ja ülejäänud osas jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist, kohus rahuldab selle nõude. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.