Osaühingu RGR Metall hagi solidaarselt Raudrohi OÜ-lt ja XX-lt 13 468,07 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. detsembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu RGR Metall apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
13 468,07 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: Osaühing RGR Metall (registrikood 10520479), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik ja esindajad Yulia Zaitseva apellatsioonimenetluses Kostja II: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sulev Tammemäe Kohtuistungi toimumise aeg
02. juuni 2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 19. detsembri 2019 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja, Osaühingu RGR Metall kanda.
4.Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja välja mõista Osaühingult RGR Metall menetluskulude hüvitis 1178,40 eurot XX kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD
1.Osaühing RGR Metall esitas 31.01.2019 Harju Maakohtule hagi Raudrohi OÜ ja XX vastu ja 01.03.2019 selle täpsustuse, paludes välja mõista kostjalt I hageja kasuks võlg 13 468,07 eurot ja kostjalt II solidaarselt kostjaga I kahjuhüvitis 13 468,07 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale I müügilepingu nr RMP-004 alusel 22 115,65 euro eest metalli. Kostja I sai kauba kätte ja hageja väljastas talle arve-saatelehed, mis on 13 468,07 euro ulatuses tasumata. Kostja I võlg hageja ees on arve nr 7714 alusel 900 eurot, arve nr 7716 alusel 4983,11 eurot, arve nr 7775 alusel 3690,76 eurot, arve nr 8832 alusel 1855,73 eurot, arve nr 8835 alusel 631,84 eurot ja arve nr 8836 alusel 1406,63 eurot.
3.Kostja II vastutab hageja ees äriseadustiku (ÄS) § 1671, § 180 ja § 187 lg 4 alusel kostja I juhatuse liikmena, kuna kostja I vastu esitatud hagi rahuldamise korral ei saa hageja oma nõudeid kostja I vara arvel rahuldada. Kostjal I puuduvad selleks vahendid. Kostja II ei täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Osaühingu juhatuse liige pidi maksejõuetuse ilmnemisel viivitamata esitama osaühingu pankrotiavalduse. Kostja I kohustused hageja ees muutusid sissenõutavaks 25.07.2017. Kostja I kohustust ei täitnud ja hageja esitatud pankrotihoiatusele ei reageerinud. Kostjal I on alates 19.08.2017 maksuvõlg. Tema suhtes on varem toimunud pankrotimenetlus ja toimub täitemenetlus. Hagejaga müügilepingu sõlmimise ajal kostja II ilmselt teadis, et kostja I on maksevõimetu ega saa hageja ees oma kohustusi täita. ÄS § 180 ja § 187 on deliktiõiguslikud kaitsenormid võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 mõttes.
KOSTJATE VASTUVÄITED
4.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja nõue kostjatelt võla solidaarselt väljamõistmiseks ei ole õiguslikult võimalik. Hageja väidetav nõue kostja I vastu tuleneb müügilepingust ja nõue kostja II vastu kahju hüvitamise kohustusest. Tegemist on eri laadi kohustustega, mille korral solidaarse vastutuse tekkimine ei ole võimalik.
6.Hageja viidatud ÄS § 1671 ja § 187 lg 4 ei kohaldu kostja II vastutuse alusena. Nende sätete alusel saaks hageja nõuda kahju hüvitamist üksnes osaühingule, mitte endale, s.o võlausaldajale. Igal juhul ei ole hageja esile toonud ega tõendanud juhatuse liikme vastutuse tekkimise aluseks olevaid asjaolusid. Tõendamata on ka see, et hageja ei saa oma nõuet rahuldada osaühingu vara arvel. Sel hetkel, kui kostja I kaupu tellis ja kui tekkis maksekohustus, ei olnud kostja I maksujõuetu. Isegi kui kostja I oleks olnud maksejõuetu, ei ole hageja välja toonud, milline on temale tekkinud kahju.
7.Hageja nõue kostja I vastu ei ole selge, sest tõendamata on kauba üleandmine.
ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
8.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 13 468,07 eurot. Kostja II vastu esitatud hagi jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda.
9.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja I sõlmisid 12.11.2014 ostu-müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale I kaupa; arve nr 7714 tasus osaliselt kostja I ja osaliselt Ferm OÜ.
10.Poolte omavahelises praktikas ei allkirjastanud arveid/saatelehti reeglina seaduslik esindaja kostja II. Seda tegid ka kostja I töötajad. Kostjate käitumisest ja pooltevahelisest praktikast järeldub, et hageja saadetud kauba allkirjastas mõni kostja I määratud/volitatud isikutest, kostja I aktsepteeris teiste töötajate allkirjastatud arve/saatelehti ja tasus need. Volitatud isikute nimekirja eraldi ei fikseeritud. Hageja on kostjale I edastanud arved, pretensiooni ja pankrotihoiatuse lepingus märgitud aadressile Kuressaares, XXX ja e-postiga aadressil XXX. Kostjad ei ole hagejale teatanud, et ei oleks mingit kaupa kätte saanud või et mingi osa kaubast oleks ebakvaliteetne.
11.Hageja on tõendanud kogu arve-saatelehtedel nr 7714, 7716, 7775, 8832, 8835 ja 8836 märgitud kauba üleandmise kostjale I kokku 13 468,07 euro eest. Kostja II sisuliselt tunnistas 25.07.2017 ja 17.08.2017 e-kirjadega kostja I võlgnevust hageja ees. Kostjal I on kauba eest tasumise kohustus ja hagejal on õigus nõuda kostjalt I kohustuse täitmist.
12.Kostja II ei vastuta hageja ees ÄS § 1671 ja § 187 alusel. ÄS § 1671 sätestab kolmanda isiku vastutuse osaühingu ees. Kuna kostja II on kostja I juhatuse liige, mitte kolmas isik, ei kohaldu see säte kostja II suhtes. Igal juhul saaks hageja selle sätte alusel nõuda kahju hüvitamist kostjale I, mitte endale. Ka ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab nõuda osaühingule, mitte võlausaldajale.
13.Kostja II vastutus hageja ees võib tuleneda ÄS § 180 lg-st 51. Vaidlus puudub selles, et kostja II ei ole esitanud avaldust kostja I pankroti väljakuulutamiseks. Kuna kostja I ei ole võlga siiani tasunud, võib hagejale olla tekkinud kahju kostja I poolt hagejale müügilepingu alusel väljastatud kauba eest tasumata jäetud 13 468,07 euro ulatuses juhul, kui kostja I oli juba mais/juunis 2017 püsivalt maksejõuetu. Arvete kohaselt sai kostja I kauba 23.05.2017 ja 09.06.2017 ning jäi kauba eest tasumisega viivitusse 07.07.2017 ja 24.07.2017.
14.Kostja I ei olnud 23.05.2017 – 09.06.2017 püsivalt maksejõuetu. Seega ei pidanud kostja II hetkeks, kui hageja kostjale I kaupa müüs, olema esitanud pankrotiavaldust ja kostja II ei ole pankrotiavalduse esitamata jätmisega hagejale kahju tekitanud.
15.Creditinfo maksuvõlgade raporti kohaselt on seisuga 31.01.2019 kostjal I esitamata 8 maksudeklaratsiooni, kuid raport ei kajasta asja lahendamiseks tähtsust omavat perioodi. Tsiviilasjas nr 2-17-11277 esitatud 25.07.2017 pankrotiavalduse kohaselt on kostjal I 2 lõpetatud ja 3 aktiivset maksehäiret ning maksuvõlg. Makseraskuste algus on 2016.a. Kostja II 26.06.2017 e-kirja kohaselt olid kostjal I sel ajal ajutised makseraskused, mis olid tingitud suurkliendi tasumata arvetest. Pankrotimenetlus lõpetati 11.09.2017 pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 alusel. Kohus ei määranud kostjale I ajutist haldurit, kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja kohus leidis, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. E-Krediidiinfo andmete kohaselt olid kostjal I võlad alates oktoobrist 2016. Viimane majandusaasta aruanne on esitatud 30.06.2016. Need tõendid võivad küll näidata, et kostjal I olid sel perioodil makseraskused, kuid neist ei saa järeldada, et kostja I oli 2017.a mais/juunis püsivalt maksejõuetu. Kostjal I on võlg maksuameti ees alates 10.08.2017 ja esitamata käibedeklaratsioonid alates 20.02.2018.
Kostja I suhtes algatati 22.12.2017 täitemenetlus. 29.01.2018 toimetati kostjale I kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 22.11.2017 maksekäsk. Kohtutäitur avaldas 30.01.2018 täitemenetluses neli vallasasjade enampakkumise teadet. 24.04.2018 avaldati kahe ja 16.05.2018 ühe kinnisasja enampakkumise teade, millega müüdi kogu kostjale I kuuluv kinnisvara. Need tõendid iseloomustavad kostja I maksevõimet augustist 2017 maini 2018, kuid ei tõenda, et kostja I oli püsivalt maksejõuetu 2017 mais/juunis.
APELLATSIOONKAEBUS
16.Hageja palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt II solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja 13 468,07 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
17.Hageja ei tuginenud kostja II vastu nõude esitamisel ÄS §-le 1671, §-le 187 ja §-le 180, nagu märkis maakohus. Hageja selgitas, et juhatuse liikmete vastutust reguleerib ÄS § 187, mille lg 4 kohaselt on kahju tekitanud juhatuse liikmelt võimalik kahju hüvitamist nõuda ka osaühingu võlausaldajal, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Hageja nõude alus on VÕS § 1043 (koosmõjus VÕS § 1045 lg-ga 7). Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajatel ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks võib olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus. Hageja tõendas, et kostja I oli maksejõuetu juba 2017.a, käis varade sundmüük ja majandusaasta aruanded on esitamata, mistõttu oli kostjal II kohustus esitada osaühingu pankrotiavaldus. Kuna kostja II ei täitnud ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat juhatuse liikme kohustust, sai võimalikuks toodete müümine kostjale I, kellel puudusid vahendid ja kes ei suutnud 2017.a saadud toodete eest tasuda. Tegemist on kostja II põhjustatud tagajärjega. Kohus jättis ÄS § 187 lg 4 kohaldamata.
18.Arvestades Riigikohtu juhiseid tsiviilasjas nr 2-14-50307, piiritles maakohus ebaõigesti kostja I maksejõuetuse kontrolli perioodiga mai-juuni 2017. Maksejõuetuse kontroll piiratud perioodil on seotud ÄS § 180 lg 51 kahju teise liigiga (pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagab, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta ei suuda täita). Maakohus jättis arvestamata kahju esmase liigi, s.o pankrotiavalduse õigeaegne esitamine peab tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ja seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Seega omab tähtsust mitte see, kas kostja I muutus püsivalt maksejõuetuks 2017. või 2018.a, vaid see, et juhatuse liige ei esitanud pankrotiavaldust, ei taganud võimalikult suures ulatuses vara säilimist ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamist.
19.Kohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et kostja I ei olnud 23.05.2017 – 09.06.2017 püsivalt maksejõuetu. Kostja I oli maksejõuetu juba enne 23.05.2017. Kohtuotsus on ka vastuoluline. Kohus leidis, et tõenditest ei saa järeldada, et kostja oli püsivalt maksejõuetu, kuid märkis samas, et tõendid võivad küll näidata, et kostjal I olid makseraskused, kuid neist ei saa järeldada, et kostja I oli 2017.a mais/juunis püsivalt maksejõuetu. Kohus tuvastas, et perioodil 23.05.2017 – 09.06.2017 oli kostja I makseraskustes ja jaanuariks 2018 muutus maksejõuetuks. Maksejõuetus võib olla ajutine vaid teatud perioodi jooksul. Maakohus ei tuvastanud, et kostja I oleks perioodil 23.05.2017 kuni jaanuar 2018 ajutised makseraskused ületanud. Kostja I juhatus ei esitanud ka saneerimisavaldust.
20.Maakohus jättis arvestamata, et kostja I eest maksis võlausaldajatele kolmas isik, OÜ Ferm. Samuti ei andnud maakohus hinnangut asjaolule, et viimane majandusaasta aruanne esitati
2016.a eest. Kui äriühingul on 2017.a majandusaasta aruanne esitamata, on võimatu väita, et kostja I võis muutuda püsivalt maksejõuetuks jaanuariks 2018.
21.Kohus jättis hindamata võlausaldaja STM Works OÜ tsiviilasja nr 2-17-11277 esitatud pankrotiavalduse. Võlausaldaja märkis selles asjas, et kostja I makseraskused algasid 2016.a ja kostja II juhatuse liikmena ei täitnud kohustust esitada ise pankrotiavaldus. Võlausaldaja rõhutas, et kostjal I puudub majandus-/äritegevus ja et kostja II tunnistas 26.06.2017 e-kirjas, et äriühingul on makseraskused. PankrS § 10 kohaselt oli tegemist pankrotiolukorraga.
VASTUS APELLATSIOONKAEBUSELE
22.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud osas, milles kohus rahuldas hagi kostja I vastu. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata kahju hüvitamise hagi kostja II vastu. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
24.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
25.Maakohus leidis õigesti, et hageja ei saa nõuda ÄS § 187 lg 4 alusel kostjalt II kahjuhüvitist endale. Hageja vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ega senise kohtupraktikaga. ÄS § 187 lg 4 järgi on isikul õigus nõuda oma võlgniku vara suurendamist, esitades kahju hüvitamise hagi võlgniku juhatuse liikme vastu ja nõudes kahju hüvitamist võlgnikule, s.o antud juhul kostjale I (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-129-14, p 16). Maakohus jättis aga otsuses märkimata, et juriidilise isiku, sh osaühingu juhatuse liige võib vastutada võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
26.Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tugineb sellele, et kostja II rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama, et saaks rakendada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud deliktilist vastutust, arvestades ka 1045 lg-s 3 sätestatut. Seaduses sätestatud kohustust rikkunud isik vastutab kahju tekitamise eest süü olemasolul, kusjuures vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse rikkuja süüd. Maakohus selgitas hagejale 20.02.2019 kirjas, millised asjaolud tuleb hagejal deliktiõigusliku vastutuse kohaldamiseks kohtu ette tuua ja nende tõendamise vajadust (tlk 37).
27.Hageja tugines hagiavalduse täienduses sellele, et kostja II, jättes õigel ajal esitamata kostja I pankrotiavalduse, rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ning põhjustas sellega hagejale varalise kahju, milleks on kostjale I 2017.a müüdud kauba maksumus, mille eest ei suutnud kostja I hagejale tasuda.
28.Hageja esitas maakohtu menetluses erinevaid seisukohti, millal oleks kostja II pidanud tema arvates esitama kohtusse kostja I pankrotiavalduse. Hagiavalduses märkis hageja, et tal on alus arvata, et kostja I oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal maksevõimetu. Hagiavalduse täienduses täpsustas hageja, et pankrotiavaldus oleks tulnud esitada juba 2017.a alguses (tlk 39 pöördel). 17.09.2019 menetlusdokumendis märkis hageja, et see oleks tulnud esitada hiljemalt 2017.a septembris (tlk 88). Ringkonnakohtu istungil tugines hageja nii sellele, et pankrotiavaldus oleks tulnud esitada 2017.a alguses, kui ka sellele, et seda oleks tulnud teha mais 2017, seostades seda jätkuvalt asjaoluga, et sellisel juhul ei oleks hageja kostjale I kaupa müünud ja kahju ei oleks tekkinud.
29.Maakohus märkis õigesti, et ÄS § 180 lg 51 on võlausaldajaid kaitsev norm, mille eesmärk on kaitsta osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (vt Riigikohtu lahendit nr 2-14-50307, p 19.1)
30.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, nagu ei omaks asja lahendamisel tähtsust see, millal muutus kostja I püsivalt maksejõuetuks. Selline seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on korduvalt märkinud, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb esmalt tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning juhatuse liikmel tekkis kohustus esitada pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-188-12, p 16, nr 2-14-50307, p 19.1 jt). Asjas puuduvad konkreetsed tõendid selle kohta, millal tekkis kostjal I püsiv suutmatus rahuldada võlausaldajate nõudeid või millisest hetkest ei katnud võlgniku vara enam püsivalt tema kohustusi (PankrS § 1 lg-d 2 ja 3).
31.TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 363 lg-s 1 on sätestatud, et hagejal tuleb hagiavalduses lisaks nõudele (hagi ese) märkida ka hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Hagi aluse moodustab selliste eluliste asjaolude ja suhete kogum, millega hageja oma nõuet põhjendab. Hagimenetluses on asjaolude kohtu ette toomise kohustus pandud pooltele, kes saavad selle kaudu määrata kindlaks asjaolud, mille põhjal kohus otsuse teeb ning pooled vastutavad lahendi tegemiseks vajalike asjaolude kohtule teatavaks tegemise ja tõendamise eest.
32.Maakohus hindas kostja I maksevõimet perioodil 23.05.2017-09.06.2017 tulenevalt hagiavalduses märgitud asjaoludest, st kui kostja II oleks esitanud avalduse kostja I pankroti väljakuulutamiseks enne eelnimetatud perioodi, st 2017.a alguses või sama aasta mais, ei oleks hageja kostjale I kaupu müünud ja kahju kauba eest maksmata raha näol ei oleks hagejale tekkinud. Seda seisukohta kinnitas hageja ka ringkonnakohtu istungil. Isegi kui lähtuda apellatsioonkaebuses märgitust, et maakohus piiritles kostja I maksejõuetuse kontrolli liiga kitsa ajaperioodiga, tegi maakohus otsuses tõendeid hinnates ka järelduse, et kostja I võis muutuda püsivalt maksejõuetuks 2018.a jaanuariks, milliseks ajaks tal oli tekkinud maksuvõlg ning kohtutäitur hakkas võlausaldajate nõuete täitmiseks müüma kostja I vallas- ja kinnisvara. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus eeltoodu tuvastamisel tõendeid õigesti ja ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6).
33.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja I makseraskusi mais/juunis 2017 tuli juba siis pidada püsivaks maksejõuetuseks. Kostja II 25.07.2017 e-kirjast hagejale nähtub, et kostjale I olid tema võlausaldajad samuti võlgu (tlk 135), samuti oli tal olemas nii vallasvara kui ka kinnisvara. Seega ei saanud sel ajal kohustuste täitmist võlausaldajatele pidada võimatuks Asjaolu, et osaliselt täitis kostja I kohustusi hageja ees kolmas isik, ei tõenda kostja I püsivat maksejõuetust enne 2018.a algust. Samuti ei tõenda seda asjaolu, et kostja II jättis 2018.a esitamata kostja I 2017.a majandusaasta aruande. STM Works OÜ pankrotiavaldus ei ole asjakohane tõend, mida kohus oleks pidanud kostja I maksevõimetuse aja tuvastamisel arvestama. See avaldus tõendab üksnes seda, et võlausaldaja esitas kohtule avalduse kostja I pankroti väljakuulutamiseks, kuid selle alusel ei saa teha mingeid järeldusi kostja I püsiva maksejõuetuse kohta. Maakohus jättis selle avalduse alusel ajutise halduri kostjale I nimetamata, st avalduse põhjendatust kohus ei kontrollinud.
34.Isegi siis, kui nõustuda hageja seisukohaga, et kostja II oleks pidanud esitama pankrotiavalduse pärast hageja poolt kauba müümist kostjale I, kas septembris 2017, jaanuaris 2018 või muul ajal, ei saaks hagi rahuldada. Nimelt ei ole hageja välja toonud, kui suures ulatuses oleks tema nõuet olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku olukorraga. See tähendab, et hageja oleks pidanud välja tooma, milline on vahe hageja nõuete hüpoteetilise ja tegeliku rahuldamise määra vahel. Kahju olemasolu ja suuruse hindamiseks tuleb VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 järgi võrrelda hageja varalist olukorda olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui kostja ei oleks ÄS § 180 lg-t 51 rikkunud.
35.Seega saaks hageja kahju seisneda rahasummas, mis tal jäi saamata selle tõttu, et kostja II ei esitanud kostja I pankrotimenetluse algatamiseks avaldust. Selleks tuleks võrrelda rahasummat, mida hageja oleks saanud kostja I pankrotimenetluses juhul, kui pankrot oleks mingil konkreetsel ajal välja kuulutatud, rahasummaga, mis tal jäi saamata. Selle summa kindlakstegemiseks oleks tulnud kindlaks teha hageja nõude, teiste kostja I võlausaldajate nõuete ja kostja I vara suurus olukorras, kus kostja II oleks esitanud pankrotiavalduse hageja märgitud ajal. Üksnes eelnimetatud asjaolusid arvestades oleks kohus saanud anda põhjendatud hinnangu selle kohta, kui suures ulatuses kostja II hagejale ÄS § 180 lg 51 rikkumisega kahju tekitas. Selliseid asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud ja hagi ei ole võimalik rahuldada.
36.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
37.Menetluskulude nimekirja järgi on kostja II menetluskuluks õigusabikulud. Kostja II esindajal kulus apellatsioonkaebuse läbitöötamisele ja vastuse koostamisele 5,5 tundi (maksumus 792 eurot) ja kohtuistungiks ettevalmistumisele 1,5 tundi (maksumus 216 eurot). Esindaja tunnihind on 144 eurot (käibemaksuga). Sellele lisandub esindaja tasu kohtuistungil viibitud aja eest vastavalt selle kestusele. Kohtuistungi protokolli järgi kestis istung 1 tund 11 minutit.
38.Ringkonnakohtu hinnangul olid eelnimetatud toimingud ning ajakulu 8 tundi 11 minutit kostja II õiguste efektiivseks kaitsmiseks mõistlikud ja vajalikud. Kostja II esindaja tunnihind on mõistliku suurusega. Seega kuulub hageja poolt kostjale II hüvitamisele õigusabikulu suurusega 1178,40 eurot (8 tundi 11 minutit x 144 eurot käibemaksuga) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.