XX hagi CC vastu kinnisasjale tehtud kulutuste hüvitamiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
100 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Hannes Toodu Kostja (vastustaja): CC (sünniaeg XX.XX.XXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Natalia Lausmaa
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
I.
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
I.1. Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2019 otsus tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata 4601,60 euro saamiseks ja tühistati hagi tagamine. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi 4601,60 euro saamiseks rahuldada ja jätta hagi tagamine osaliselt kehtima. Täiendada esimeses lauses viidatud otsust otsustusega, et kostja enda kanda jäävad tema ülejäänud menetluskulud peale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulude. Ülejäänud osas jätta esimeses lauses viidatud otsus muutmata. I.2. Muuta Pärnu Maakohtu 1. novembri 2013 määrusega määratud kohtuliku hüpoteegi summat ja määrata uueks summaks 4601,60 eurot. I.3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. I.4. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda, välja arvatud kostja esindaja riigi õigusabi tasu jätta riigi kanda.
KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS II.1. Hagi rahuldada osaliselt. II.2. Mõista kostjalt CC-lt hageja XX kasuks välja 4601,60 eurot. II.3. Muuta Pärnu Maakohtu 1. novembri 2013 määruse alusel kinnistusraamatu registriossa nr 3293037 hageja XX kasuks kantud kohtuliku hüpoteegi
summat ja asendada senine summa 100 000 eurot summaga 4601,60 eurot. Jätta eelmises lauses märgitud ulatusele vastavas osas hagi tagamise abinõu kehtima otsuse täitmise tagamiseks. II.4. Välja mõista Eesti Vabariigilt 668,88 eurot vandeadvokaadi Natalia Lausmaa kasuks. II.5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jaotada nii, et kummagi poole kulud jäävad poole enda kanda, välja arvatud kostja esindaja riigi õigusabi tasu, mis jääb riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 19. veebruaril 2013 Pärnu Maakohtule hagi CC (kostja) vastu kinnisasjale tehtud kulutuste hüvitamise nõudes. Esialgse hagiavalduse kohaselt nõudis hageja 67 191,60 euro maksmist, millest 4601,60 eurot oli erastamise kulu (edaspidi: erastamiskulu) ning 62 590 eurot kostja kinnistu väärtuse muutus ajavahemikul 8. oktoober 2008 – 6. jaanuar 2013. Hageja suurendas 16. oktoobril 2013 oma nõuet summani 100 000 eurot. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
Kvaliteedikontrolli keskus OÜ (edaspidi: loovutaja) ja kostja sõlmisid 2. augustil 2010 kavatsuslepingu (edaspidi: kavatsusleping). Lepingust võib välja lugeda, et kostja soovis Märjamaal aadressil Uus tn 5 asuvat tootmishoone kinnistut (registriosa nr 3293037, edaspidi vastavalt: tootmishoone ja kinnistu) müüa hinnaga 95 000 eurot; kavatsuslepingu kohaselt tuli ostjal tasuda riigituludesse kõik kinnistu maaüksuse erastamisega kaasnevad kulud. Loovutaja tasus 17. augustil 2010 Rapla Maavalitsusele erastamiskulu 72 000 krooni (≈ 4601,60 eurot); kavatsusleping andis loovutajale kindluse, et ta saab kinnistu omandada ja seetõttu jätkas ta juba varem alustatud tootmishoone ja seda ümbritseva krundi remondi- ja parandustöödega. Loovutaja teostas järgmised ehitustööd: hoone esise võsastunud platsi puhastamine ja betoneerimine, elektriühenduse loomine hoones, rullmaterjaliga (ruberoid) lamekatuse paigaldus hoonele, vanade akende teisaldamine ja uute plastikust pakettakende paigaldamine ning siseruumide viimistlustööd; loovutaja loovutas kõik rahalised ja mitterahalised nõuded kostja vastu
26.augustil 2011 hagejale. Kostjale saadeti kirjalik teade nõude loovutamise kohta; hagejale selgus 2012. aasta juulis, et kostja ei kavatse lepingut täita, vaid hakkas kinnistut müüma. Hagejal on õigus kostjalt tagasi nõuda erastamiskulu ja ehituslikku 2 (9)
-
investeeringusse kulutatud raha. Enne mahukate renoveerimistööde tegemist oli kinnistu turuväärtus 2 150 000 krooni (≈ 137 410 eurot), peale töid aga 200 000 eurot. Seega panustas loovutaja kinnistu väärtuse tõusu vähemalt 62 590 eurot; septembris 2013 koostatud eksperthinnangu kohaselt on kinnistule tehtud parendustöid kokku 188 880 euro väärtuses. Sel alusel suurendas hageja nõuet 100 000 euroni.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
loovutajal puudus kulutuste tegemiseks hageja eelnev nõusolek; kui kulutusi üldse tehti, siis olid need vajalikud loovutajale endale, kes kasutas kinnistut ja sel asuvat hooned omavoliliselt renditulu teenimiseks ning oma juhatuse liikme GG (edaspidi: loovutaja juhataja) eluruumina; kostjale ei ole väidetavad parendustööd kasulikud ega vajalikud, sest need ei arvesta kostja kavatsusi. Parendustööde tegemise käigus lammutati sisekonstruktsioone, eemaldati siseviimistlust, põrandakatteid, muudeti ukseavasid jms, millega tekitati kostjale varalist kahju; loovutaja kulutusi ei kandnud, selle kohta pole esitatud kuludokumente. Loovutajal polnud selleks majanduslikku võimekust, sest tal puudus majandustegevus ja loovutaja sundlikvideeriti majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu; loovutaja kantud erastamiskulu hüvitas hageja kohtueelselt, tasudes 4650 eurot loovutaja juhatajale sularahas 27. novembril 2010; kavatsusleping on tühine, sest lepingut ei sõlmitud notariaalselt ja kostja volitatud esindajal BB (edaspidi: kostja volitatud esindaja) ei olnud esindusõigust lepingu sõlmimiseks. Kostja ei ole tehingut heaks kiitnud ega kiida ka edaspidi. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja hagejal puudub õigus nõude loovutaja nimel kulutuste hüvitamist.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 23. detsembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel nii, et hageja kulud jäid tema enda kanda, aga kostja esindajakulud riigi kanda.
3.1.Esiteks tuvastas maakohus, et nõude loovutamine toimus õiguspäraselt. Loovutaja loovutas 26. augusti 2011 nõude loovutamise lepinguga hagejale kõik oma rahalised ja mitterahalised nõuded kostja vastu, mis on tekkinud kinnistul teostatud ehituslik-renoveerimise investeeringu ja maa erastamise kulude tagasinõudmisega. Loovutatud nõuded on piisavalt määratletud. Ühtlasi teatas loovutaja 29. augusti 2011 teatisega kostjale, et loovutas kõik oma nõuded kostja suhtes, mis tulenevad lepingust ja tootmishoonele teostatud ehituslikest investeeringutest, koos õigusega nõuda viivist ja kahju hüvitamist, hagejale. Kostja sai teatise nõude loovutamise kohta kätte 30. mail 2013 koos hagimaterjalidega.
3.2.Teiseks otsustas maakohus, et kavatsusleping on tühine vorminõude täitmata jätmise tõttu, sest seda ei sõlmitud notariaalselt. Lisaks on sama leping tühine kotja esindusõiguse puudumise tõttu. Kostja poolt 17. aprillil 2010 volitatud esindajale antud notariaalne volitus hõlmas üksnes õigust tegutseda kostja nimel vajalike erastamistoimingute tegemise eesmärgil. Seevastu ei antud volitust kinnistu valduse üleandmiseks või kinnistu müümiseks ja selle kohta eellepingute sõlmimiseks. Hageja ei tõendanud, et kostja kiitis heaks tehingu, et müüa kinnistu kavatsuslepingus kokkulepitud summa eest loovutajale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.
3.3.Kolmandaks otsustas maakohus, et erastamiskulu nõuet ei saa rahuldada, sest raha tagastati loovutaja juhatajale 27. novembril 2010. Kostja vande all antud seletusest nähtub, et ta maksis tagasi erastamise eest tasutud 4601,60 eurot. Tunnistajana üle kuulatud loovutaja 3 (9)
juhataja eitab raha saamist, kuid kinnitab, et sai kostjaga kokku Sankt-Peterburgis
27.novembril 2010 ühes restoranis. Sama kinnitavad tunnistaja QQ ütlused. Kostja ja loovutaja juhataja juhuslik kohtumine Venemaa hotellis ei ole eluliselt usutav, kuid raha üleandmise ja vastuvõtmise eesmärgil eluliselt täiesti usutav. Kostja ja loovutaja juhatuse liige sõlmisid 27. novembril 2010 ka akti raha üleandmise kohta, mida kinnitavad oma allkirjaga. Loovutaja juhataja eitab akti allkirjastamist. Kostjal ei ole esitada akti originaaldokumenti, mistõttu ta ei taotlenud käekirjaekspertiisi läbiviimist. Kuna esitati akti koopia, pole võimalik tuvastada, kas dokument on võltsitud.
3.4.Neljandaks kontrollis maakohus hageja nõuet kulutuste hüvitamiseks lepinguvälisel alusel ja tuvastas sellega seoses järgmised asjaolud: -
kinnistu asuv tootmishoone võeti kasutusele 1990. aastal; hoonestatud katastriüksuse turuväärtus oli 6. – 8. oktoobril 2008 2 150 000 krooni (≈ 137 410 eurot; eeldusel, et see on kantud kinnistusraamatusse); kinnistu turuväärtus 23. novembril 2010 oli 2 900 000 krooni (≈ 185 343 eurot); kinnistu turuväärtus 6. jaanuaril 2013 oli 200 000 eurot (käibemaksuta); müügiportaali väljavõttest nähtub, et 12. veebruaril 2013 müüdi tootmispinda hinnaga 125 000 eurot; tootmishoone renoveerimise maksumuse hinnangust nähtub, et tööde ja materjali maksumus koos käibemaksuga on 188 880 eurot; eksperthinnangust septembris 2016. aastal nähtub, et tootmishoones ja kinnistul teostati ehitustöid maksumusega 96 760,20 eurot (käibemaksuga). Kontorite alalt lammutatud konstruktsioonide hinnanguline ehituslik maksumus võis olla ehitamise ajal umbes 20 000 eurot.
3.5.Kostja vande all antud seletuse põhjal tuvastas maakohus lisaks, et kostja ei ole kunagi lubanud loovutaja juhatajal tootmis hoonesse minna, seal elada, hoonet lammutada ega teha renoveerimis- või ehitustöid. Samas nähtub 6. –8. oktoobri 2008 eksperthinnangust, et loovutaja juhataja sisenes hoonesse vähemalt ekspertiisi toimumise ajal. Vastavas aktis omaniku nime ebaõige kajastamine kinnitab sisenemiseks loa puudumist. Kokkuleppe puhul oleks omanik andnud hoonesse sisenemiseks võtme, aga hageja ei tõendanud, mil viisil ta hoonesse sisenes.
3.6.Märjamaa Vallavalitsuse 2017. aasta tõendist nähtuvalt ei ole tootmishoonet 2009. aastal ega hiljem kuulutatud varisemisohtlikuks ehitiseks. Vallavalitsus pole saanud taotlusi projekteerimistingimuste väljastamiseks, projekti muutmiseks ega teavitamisi ehitustegevuse kohta kinnistul või tootmishoones. Hageja ei tõendanud, et tootmishoone vajas lammutus- ja ehitustöid. Kui hoone ei olnud varisemisohtlik, siis polnud kostjal ka kohustust hoones midagi lammutada ega ehitada. Seega ei täitnud loovutaja hoonet lammutades ja/või ehitades kostja kohustust. Järelikult ei esine VÕS § 1041 eeldust.
3.7.Maakohus kontrollis kulutuste hüvitamise nõuet veel ka VÕS § 1042 lg 1, §1028 lg 1 ja § 1018 lg 1 alusel ega pidanud seda põhjendatuks. Kavatsuslepingust ei nähtu, et loovutajal oli luba enne müügilepingu sõlmimist alustada parendus- ja ehitustöödega. Vastuolude tõttu teist tõenditega ei ole usutavad loovutaja juhataja ütlused, et ta teatas 2009. aastal kostjale valla ettekirjutusest tootmishoone varisemisohtlikkuse kohta ja suusõnaliselt lepiti kokku hoone puuduste kõrvaldamises. Seega talitas loovutaja omavoliliselt. Tehes kinnistule kulutusi ei saanud loovutaja arvata, et on kulutuste tegemiseks õigustatud või kohustatud. Samuti ei tõendanud hageja, et kostjale ei saanud kulutuste tegemisest õigeaegselt teatada. Loovutaja kulutused pole tõendatud. Lisaks nõustus maakohus kostjaga, et võimalikud kulutused olid vajalikud loovutajale, sest loovutaja juhataja kasutas hoonet eluruumina ja sai 4 (9)
renditulu. Ehitustööde tegemisel ei arvestatud kostja kavatsustega, st tööd ei olnud kostjale kasulikud ega vajalikud. Kostjal puudus 10 aasta vältel võimalus kinnistut kasutada. Eksperthinnangutest nähtuvalt teostati tootmishoones ulatuslikke lammutustöid, väärtuslikud materjalid on vahetatud välja vähemväärtuslike materjalide vastu (aknad jm). Kostja vande all antud ütlusega ja 2016. aasta eksperthinnanguga on tõendatud, et hageja on kostjale materiaalset kahju tekitanud kordades rohkem kui 20 000 eurot.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks oleks pidanud maakohtunik ennast taandama. Kohtunik ei olnud erapooletu. See nähtub nii istungil esitatud isiklikest küsimustest hageja pere kohta, hinnangutest ja aktiivsusest hageja tunnistaja kohta registriväljavõtete tegemisel kui ka selgelt erapoolikust tõendite hindamisest otsuses. Hageja esitas 16. novembril 2018 taotluse kohtuniku taandamiseks, kuid selle jätsid nii kohtunik kui ka kohtu esimees rahuldamata.
4.2.Teiseks tegi maakohus kavatsuslepingu tühisuse kohta ekslikud järeldused.
4.2.1.Kavatsusleping sisaldas peale kinnisasja müügi eellepingu ka muud, mis ei pruugi olla tulenevalt TsÜS §-st 87 tühine. Loovutaja lähtus sõlmitud lepingust ka kinnistule parenduste tegemisel. Maakohus jättis tähelepanuta TsÜS § 118 lg 2 ja § 120 lg 2. Hageja tasus vastavalt lepingule erastamiskulu ja kostja sellele vastuväiteid ei esitanud, vaid väitis summa tagastamist. Olenemata lepingu tühisusest kinnisasja võõrandamise eellepinguna, seda vähemalt osaliselt täideti ning lepingule eelnenud ja järgnenud sündmused näitavad, et lepingupoolte vahel olid lepingulised suhted, loovutajal asja valdus ja parendused tehti kostja heakskiidul.
4.2.2.Lisaks rikkus maakohus selgitamiskohustust. Hageja sai alles kohtuotsusest teada, et ta oleks pidanud tõendama kostja heakskiitu vastavalt TsÜS § 129 lg-le 1. Tsiviilasja toimikust on kostja heakskiit selgelt nähtav, sest 17. oktoobri 2018 kohtuistungil väitis kostja, et tegemist oli vallasvaraga ja ta oli nõus, et hakatakse tegelema maa erastamisega ning erastamisega hakkab tegelema tema esindaja. Selline heakskiit võib olla vormivaba. Lisaks tõendavad kostja heakskiitu loovutaja juhataja ütlused.
4.3.1.Maakohus luges kostja seletuse põhjal tõendatuks, et kostja tagastas sularahas loovutaja juhatuse liikmele erastamiskulu. Samas ei esitanud kostja mingeid muid tõendeid raha üleandmise kohta. Hageja vaidlustas loovutaja juhataja allkirja dokumendil väitega, et see on kopeeritud kavatsuslepingult.
4.3.2.Tootmishoone valduse saamist ja parendusteks nõusoleku andmist käsitlevaid tõendeid hindas maakohus ühekülgselt ning eelistas põhjendamatult kostja tõendeid, sh tema ütlusi. Kostja ütlused olid vastuolulised: nende kohaselt andis ta vaikiva nõusoleku hoone valdamiseks (rendileping loovutajaga), aga samas pole ta lubanud hoones viibida; ütlustest nähtub, et kostja oli teadlik nii kavatsuslepingu sõlmimisest kui selle tingimustest, samuti sellest tulenevast erastamise kohustusest; tööde tegemise kokkulepet kinnitab ütlus, et kui ühe kuu möödumisel ei olnud hoonet ostetud, siis hakkas ta otsima teisi ostjaid. Asjakohatu on ka maakohtu viide kostja nime kirjapildile eksperthinnangus, sest vene nimede kuulmise järgi kirjutamisel on eksimine tavaline. Maakohus jättis arvestamata loovutaja juhataja ütlused koostoimes teiste tõenditega, et hoone valdus ega seal tehtud parendustööd polnud omavolilised. Arvestades tehtud parenduste väärtust, ei oleks omavoliline tegevus eluliselt usutav.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu.
5 (9)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja hagi 4601,60 euro saamiseks rahuldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt aga menetluskulude jaotuse jätab ringkonnakohus muutmata ja järgib sisuliselt samasugust jaotust apellatsioonimenetluse kulude osas.
7.Hageja kaebus ei sisalda väited ega selgitusi, mille eest ta kostjalt raha nõuab, neid ei nähtu selgelt ka varasematest menetlusdokumentidest.
7.1.Esialgse hagiavalduse kohaselt, mille maakohus 12. märtsil 2013 menetlusse võttis, nõudis hageja 67 191,60 euro maksmist, millest 4601,60 eurot oli erastamiskulu ja 62 590 eurot kinnistu väärtuse muutus ajavahemikul 8. oktoober 2008 – 6. jaanuar 2013. Hageja suurendas
16.oktoobril 2013 nõuet 100 000 euroni, mida põhjendas väitega, et kinnistule tehtud parendustööde kogumaksumus on 188 880 eurot. Maakohus ei vormistanud suurendatud nõude menetlusse võtmise kohta eraldi määrust, aga sedastas 1. novembri 2013 hagi tagamise määruses, et nõue 100 000 euro saamiseks on menetluses. Kostja on seejärel samuti vaielnud vastu nõudele 100 000 euro saamiseks, mistõttu ringkonnakohus saab lähtuda selles ulatuses nõude esitamisest ja maakohtus lahendamisest.
7.2.Erastamiskulu kohta väidab hageja, et loovutaja maksis 72 000 krooni Rapla Maavalitsusele kinnistu erastamistoimingute tarvis. Pooled ei vaidle selle üle, et niisugune sooritus tehti ja selle väärtus on 4601,60 eurot, aga kostja väitel on ta loovutajale raha 27. novembril 2010 tagastanud (vt selle kohta järgnevas p 10).
7.3.Väärtuste vahele ja/või kinnistule tehtud kulutustele vastavaks nõudeks kujuneb seega 95 398,40 eurot (= 100 000 – 4601,60). Hagiavalduses tõi hageja esile, et loovutaja teostas maist 2010–septembrini 2011 kinnistul tööd ja parendused, mis on loetletud hagiavalduse lk 4 p-des 1–5 (edaspidi: teostatud tööd). Kokkuvõttes võivad hageja väited tähendada, et loovutaja tegi teostatud tööd ja (a) nende tulemusel kinnistu väärtus suurenes või (b) nende tööde väärtus on või (c) neile töödele kulus vähemalt 95 398,40 eurot.
7.4.Hageja ei toonud esile, kas ja millises osas ta eelmises alapunktis loetletud alternatiividele tugineb. Kõnealune puudus hageja nõude sisustamisel omab tähtsust siiski üksnes juhul, kui kinnistu väärtuse suurenemise ja/või sellele tehtud kulutustele hüvitamise nõude rahuldamise üldised eeldused on täidetud. Maakohtu hinnangul see nii ei olnud. Seega saab ringkonnakohus vaidlustatud otsust kontrollida (järgnevas p 11).
8.Hageja kaebuse esimene väide käsitleb maakohtuniku võimalikku taandumiskohustust.
8.1.TsMS § 30 kohaselt võib kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Hageja ei väida kahte viimast alternatiivi, st kaebuse lahendamisel tuleb kontrollida, kas taandamisavaldus maakohtule esitati õigeaegselt.
8.2.TsMS § 25 lg 1 järgi ei saa menetlusosaline esitada kohtuniku taandamise avaldust sama seadustiku § 23 p-s 7 ettenähtud juhul, kui ta on osalenud kohtuistungil või pärast kohtuniku nime teadasaamist esitanud kohtule sisulise taotluse, ilma et ta oleks taandamisavaldust esitanud. TsMS § 25 lg 2 esimene lause lubab siiski esitada taandamisavalduse ka hiljem, kui taandamise alus tekkis pärast menetlustoimingu tegemist või kui menetlusosaline sai sellest teada pärast menetlustoimingu tegemist. 6 (9)
8.3.Kohtunik Lea Pavelson tegi esimese menetlustoiminguna 10. aprillil 2018 määruse hagi läbi vaatamata jätmise kohta. Hageja esitas 27. aprillil 2018 määruskaebuse, milles kohtuniku taandamise avaldust ei sisaldu. Hageja esindaja väljendas 17. oktoobri 2018 korraldaval istungil kahtlust, kas kohtunik on erapooletu, aga taandamise avaldust ka siis ei esitanud. Kohtuniku taandamise avalduse esitas hageja 16. novembril 2018, st enam kui pool aastat pärast kohtuniku esimest toimingut ja kuu aega pärast istungil avalduse tegemist kohtuniku võimaliku erapoolikuse kohta.
8.4.Hageja ei järginud taandamisavalduse esitamisel TsMS § 25 lg-s 1 sätestatud tähtaega. TsMS § 25 lg 2 teise lause kohaselt tuli tal järelikult avalduses põhistada asjaolusid, mis tingisid hilise esitamise, aga avaldusest neid piisava selgusega ei nähtu. Ringkonnakohus selgitas hagejale vajadust vastavad asjaolud senisest selgemalt esile tuua, aga hageja seda ei teinud.
8.5.Kokkuvõtvalt ei ole hageja põhistanud taandamisavalduse hilinenult esitamist ja TsMS § 30 kohaselt ei saa hageja apellatsioonimenetluses taandamise alustele tugineda. Kaebuse esimesele väitele pole järelikult vaja sisuliselt vastata.
9.Maakohus leidis, et loovutaja on oma võimalikud nõuded kostja vastu kohaselt hagejale loovutanud. Kaebusele vastates kostja maakohtu otsust selles osas ei kritiseerinud. Ringkonnakohus nõustub nõude loovutamise osas maakohtuga, aga märgib lisaks, et nõudeõiguse ülemineku õigusliku aluse moodustavad VÕS § 164 lg-d 1 ja 2.
10.Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus erastamiskuku 4601,60 eurot hüvitamise nõude lahendamist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et tõendatud on kostja väide raha loovutajale tema juhataja vahendusel 27. novembril 2010 tagastamise kohta. Selles osas tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja hagi rahuldada. Kaebuse kolmanda väite esimene osa on edukas.
10.1.VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Loovutajal oli kostja vastu viidatud sätte alusel (koostoimes TsÜS § 84 lg 1 teise lausega) nõue erastamiskulu hüvitamiseks.
10.2.Kostja ei vaielnud vastu, et loovutaja täitis kostja kohustuse maa erastamisel 72 000 krooni (≈ 4601,60 eurot) tasumiseks, aga väitis omakorda loovutajale raha maksmist selle katteks 27. novembril 2010. Hageja ei nõustunud kostja väitega ja esitas kostja vastuse lisana nr 1 esitatud kviitungile võltsituse vastuväite. Kostja väitel kirjutas kviitungile raha saajana alla loovutaja juhataja, kes maakohtus tunnistajana sellist allkirja eitas. Sel viisil on hageja piisavalt põhistanud dokumendi võltsituse TsMS § 277 lg 1 tähenduses (vrd Riigikohtu
11.detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1722, p 10.2 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Dokumendi ehtsuse peab tõendama pool, kes sellele tugineb, st käesoleval juhul kostja (Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10 teine lõik).
10.3.Vaatamata ringkonnakohtu vastavatele selgitustele ei esitanud kostja täiendavaid tõendeid kõnealuse rahalise kohustuse täitmise ega kviitungi ehtsuse kohta. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et raha maksmist tõendavad piisavalt kostja vande all antud seletus ja tunnistaja QQ ütlus. Viidatud tunnistaja ütlusest ei nähtu, et ta teaks väidetavalt üle antud raha summat ja kellele see anti. Lisaks vormistati tunnistaja teadmist mööda raha üleandmise kohta dokument, aga samas ei tõendanud kostja, et tema enda esitatud kviitung oleks ehtne. Loovutaja juhataja tunnistajaütlus on täpselt vastupidine ja sellises olukorras ei saa ühe isiku ütlusi teisele eelistada. Järelikult on kostja väide tasumise kohta tõendamata.
10.4.Kuna loovutajal oli 4601,60 euro suurune nõue kostja vastu VÕS § 1041 alusel, kostja ei tõendanud oma väidet kohustuse täitmise kohta ja nõue on hagejale loovutatud, siis tuleb hagi 4601,60 euro saamiseks rahuldada. 7 (9)
11.Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Hageja kaebuse teine väide ega kolmanda väite teine osa ei anna alust muuta vaidlustatud otsust kinnistu väärtuse suurenemise ja/või sellele tehtud kulutustele hüvitamise nõude osas olenemata sellest, millist eespool p-s 7.3 kirjeldatud alternatiivset argumentatsiooni järgida.
11.1.Maakohus otsustas õigesti ja põhjendas asjakohaselt, miks on kavatsusleping nii vorminõude rikkumise kui ka esindusõiguse puudumise tõttu tühine.
11.1.1.Teise väite esimese osaga heidab hageja sisuliselt ette TsÜS § 85 kohaldamata jätmist. Viidatud sätte järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Hageja ei toonud esile selle normi kohaldamise eeldused, sest ta nimetanud, milliste kokkulepete kaupa on leping osadeks jagatav ning milliste maakohtus esile toodud ja tõendatud asjaolude põhjal saab tuvastada eelduse, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. Lisaks märkis hageja, et lepingut on osaliselt täidetud, aga seadusest ei tulene sel viisil tühisuse kõrvaldamise võimalust.
11.1.2.Teise väite teises osas väidab hageja maakohtu otsuse üllatuslikust, aga ei esitanud apellatsioonimenetluses uusi tõendeid ega viidanud, milliste konkreetsete varem esitatud tõendite põhjal saaks väidetava heakskiidu tuvastada. Hageja etteheide kostja heakskiidu puudumise üllatuslikkuse kohta on ainetu, sest juba 22. oktoobri 2015 istungil avaldas hageja esindaja: „Meil on vaja tõendada, et on tööd tehtud ja on vaja tõendada, et on nõus oldud ja need tööd on heaks kiidetud.“ Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud kostja väidetu erastamiskulu tasumist, siis ei saa sellest järeldada heakskiitu.
11.2.Maakohus kontrollis piisava põhjalikkusega, kas hageja esile toodud ja tõendatud asjaoludel võib tal olla nõue lepinguvälisel alusel.
11.2.1.Kaebuse kolmanda väite teise osa etteheited käsitlevad tõendite hindamist küsimuses, kas loovutaja valdus oli omavoliline ja kas kostja andis nõusoleku või heakskiidu kulutuste tegemiseks. Kuigi ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnangutega, siis ei mõjutanud need otseselt ka asja lahendamist.
11.2.2.VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, et teostatud tööde tegemisega ei täitnud loovutaja kostja kohustust. Seega ei saa kõnealust nõuet rahuldada VÕS § 1041 alusel.
11.2.3.VÕS § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes mh arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 88 lg 1 esimene lause võimaldab valdajal nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, v.a juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Sama sätte teine lause viitab muude kulutuste hüvitamise alusena samuti VÕS §-le 1042. Neil alustel saaks hageja nõuda loovutaja poolt kinnistule tehtud kulutuste hüvitamist, kui sätetes nimetatud eeldused on täidetud.
11.2.4.Nii AÕS § 88 lg 1 kui ka VÕS § 1042 lg 1 annavad nõudeõiguse isikule, kes tegi võõrale asjale kulutusi. Hageja väitel tegi neid loovutaja, kostja vaidles sellele vastu. Seega tuli hagejal maakohtus tõendada, et teostatud tööd tegi loovutaja või need tehti tema tellimusel ja arvel. Maakohus leidis, et hageja väide on tõendamata ja seda järeldust kaebusega ei vaidlustatud. Seega ei saaks hageja nõuet kummalgi õiguslikul alusel rahuldada olenemata sellest, kuidas hinnata valduse õiguspärasust ja kostja nõustumist või heakskiitu kulutustele. 8 (9)
12.Eelneva põhjal saab kokkuvõtvalt märkida, et hagi on põhjendatud erastamiskulu summa 4601,60 eurot saamiseks, aga jäi ülejäänud osas maakohtus õigesti rahuldamata.
13.Maakohus tagas hagi 1. novembri 2013 määrusega ja määras seada kinnistule kohtulik hüpoteek hageja kasuks hagihinna ulatuses, st summas 100 000 eurot. TsMS § 445 lg 2 sätestab mh, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Hageja ei palunud hagi tagamise tühistamist. Kuna hagi rahuldatakse osasummas 4601,60 eurot, siis tuleb vastavalt muuta hagi tagamise ulatust ja määrata kohtuliku hüpoteegi uueks summaks 4601,60 eurot.
14.Maakohus juhindus menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg-st 1. Hagi rahuldamata jätmisel pidanuks see andma tulemuse, et kõik kulud jäävad hageja kanda. Tegelikult otsustas maakohus, et hageja kulud jäävad tema enda kanda ja kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud kannab riik. Otsustamata jäi kostja võimalike muuda menetluskulude kandmine, millega maakohus rikkus TsMS § 173 lg-d 1 ja 2. Menetluskulude osaliselt jaotamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine TsMS § 656 lg 4 tähenduses, mistõttu ringkonnakohus saab selles osas väljuda kaebuse piiridest. Samas ei saa hageja kaebuse alusel halvendada hageja positsiooni. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtus jaotamata kostja kulud kostja enda kanda.
15.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, v.a kostja esindaja riigi õigusabi kulu.
15.1.Kuigi hagi rahuldatakse ainult 4,6% ulatuses (≈ 4601,60 : 100 000), siis ei ole käesoleval juhul õiglane ega põhjendatud jaotada menetluskulusid vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Ringkonnakohus võtab arvesse, et maakohus määras mõlemale poolele menetlusabi. Kui jaotada kulud proportsionaalselt ja hakata neid rahaliselt kindlaks määrama, siis tuleb TsMS § 190 lg-te 3–5 järgi samas proportsioonis jaotada ka riigile hüvitatavad kulud. Tervikuna tähendaks kulude proportsionaalne jaotus, et kostja kanda jääb teatav osa hageja tasutud riigilõivust ja esindajakulust, aga samas peavad pooled riigile hüvitama suuremad summad. Sel viisil ei saaks hageja tegelikkuses mingit hüvitist, vaid mõlema poole tegelikud kulud suurenevad. Niisugune lahendus ei vastaks kulude proportsionaalse jaotamise eesmärgile.
15.2.Kostja esindaja riigi õigusabi tasu taotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid ülejäänud osas rahaliselt kindlaks määrata.
16.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse, sh kordab maakohtu otsustust kostja esindaja kulu väljamõistmise kohta, mida ei vaidlustatud. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.