Menetlusosalised ja nende Hageja XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Olavi Järve esindajad ringkonnakohtus Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 13.05.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta YY kanda.
4.Välja mõista YY-lt ringkonnakohtu menetluskulud 1020 eurot XX kasuks.
5.YY-l tuleb välja mõistetud ringkonnakohtu menetluskuludelt tasuda XX-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja
järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 10.12.2018 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu ning palus välja mõista 7677,47 eurot ja seadusjärgse viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja 29.10.2003 ning abielu lahutati 18.10.2016. Kostja sõlmis AS-iga SEB Pank laenulepingu kinnistu asukohaga XXX (registriosa number XXXXXXX) ostmise finantseerimiseks. 06.11.2008 sõlmisid pooled abieluvaralepingu. Abieluvaralepingu p 3.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja lahusvaraks jääb kinnistu nr XXXXXXX. Sama punkti kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja lahusvaraks jäävad kostja poolt abielu kestel, peale lepingu sõlmimist, oma nimele omandatav igasugune kinnis- ja vallasvara, sh nimelised aktsiad ja muud väärtpaberid, avatavad hoiuarved, sõidukid, samuti tema nimel võetud ja võetavad varalised õigused ja kohustused. Sama lepingu p 3.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et ühist varalist vastutust kannavad abikaasad ainult ühiselt võetud varaliste kohustuste eest, muul juhul vastutab kumbki abikaasa oma nimel võetud kohustuste eest oma lahusvaraga. Abieluvara lepingu p 3.1 kohaselt jagasid pooled kinnistu selliselt, et see jäi kostja lahusvaraks ning kinnistu soetamiseks sõlmitud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused jäid poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtest tulenevalt kostja ainukohustuseks.
3.Kostja refinantseeris AS-ist SEB Pank võetud laenu 08.04.2009 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga sõlmitud laenulepingu nr 0932012453500 alusel. Laenulepingust tulenevate kostja kohustuste täitmiseks sõlmis hageja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga 08.04.2009 käenduslepingu. Kuna kostjal tekkisid uuesti makseraskused, sõlmiti võlgnevuse refinantseerimiseks 27.10.2012 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga laenuleping nr 09220124535. Hageja kaasati kaaslaenusaajana 27.10.2012 laenulepingusse kostja kohustuste täitmise tagamiseks. Poolte sisesuhtes jäi laenulepingust tulenev kohustus kostja kohustuseks. Hageja on seisukohal, et laenu refinantseerimisega ei tekkinud uut laenusuhet. Tegemist oli ikka sellesama laenusuhtega, millest tulenevad kohustused olid pooled otsustanud abieluvaralepinguga jätta kostja kanda. Lisaks sõlmis kostja kinnistu kindlustuslepingu, kuid kuna kostja arvelt kindlustusmakseid maha võtta ei saanud, on need tasutud hageja poolt.
4.Hageja on kostja eest tasunud makseid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalile kokku 29 076,96 eurot. Hageja nõuab kostjalt tagasi kostja eest tehtud makseid, mida kostja hüvitanud ei ole alates 01.01.2015 kokku summas 7677,47 eurot, millest 204,72 eurot on kindlustussuhtest tulenev nõue ja 7472,75 eurot on laenusuhtest tulenev nõue.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja pangakonto väljavõttelt nähtub, et samaaegselt panga ees kohustuste täitmiseks tehtud ülekannetega on toimund sularaha sissemaksed kas hageja enda poolt või kostja või kostja õe poolt. Sissemaksed olid tehtud eesmärgiga täita panga ees kohustusi. Hageja ei tasunud pangale enda raha eest, vaid kostja raha eest. Hageja on
esitanud tõendi, mille kohaselt on hageja tasunud 02.04.2018 pangale 569,22 eurot. Tegelikult on kostja ka läbi kolmanda isiku laenumakse nimetatud summas pangale tasunud. Ebaõige on hageja arusaam, et tema poolt pangale tehtud ülekannete sisuks oli kostja kohustuse täitmine. Alates 27.10.2012 laenu refinantseerimise lepingust muutus laen ka hageja laenuks ehk ühiseks kohustuseks abieluvaralepingu p 3.3. järgi.
ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
6.Pärnu Maakohtu 13.05.2019 otsusega rahuldas kohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7472,75 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 10.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 204,72 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 10.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud 1760 eurot ning viivise seadusjärgses määras.
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu asjas esitatud tõenditest, et enne abieluvaralepingu sõlmimist oleks kostja oma nimel laenulepingut sõlminud. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks 08.04.2009 sõlminud laenulepingu nr 0932012453500 mõne varasema laenukohustuse refinantseerimiseks. Kuna tegemist oli laenulepinguga, mis sõlmiti kostja poolt abielu kestel, aga pärast abieluvaralepingu sõlmimist, siis 08.04.2009 sõlmitud laenulepingust tulenevad laenusaaja kohustused olid abieluvaralepingu p 3.1 kohaselt kostja lahuskohustusteks, mille täitmist tagas hageja käendus.
8.Maakohus nõustus hagejaga selles, et laenulepinguid nr 0932012453500 ja 09220124535 tuleb hinnata ühe võlasuhtena. Kuna hilisema laenulepingu sisuks oli võimaldada tasuda varasem laen uutel tingimustel, siis järeldub sellest kohtu hinnangul, et hilisem laenuleping oli varasema laenulepingu muudatus (Riigikohtu 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13 p 17). Maakohtu hinnangul oli tegemist kostja kohustusega ühinemisega võlausaldaja nõude tagamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 178 lg 1 ja 4 tähenduses. Menetluses ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et hageja huvi oleks laenulepingut sõlmides varasema tagamise huviga muutunud. VÕS § 178 lg 4 kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Maakohus oli seisukohal, et abieluvaralepingu p-s 3.3 on pooled sisuliselt kokku leppinud, et kumbki pool ei saa ise oma käitumisega tekitada teisele poolele kohustusi. Seega ei välista lepingu p 3.3 hageja õigust tagasinõuet esitada VÕS § 178 lg 1 ja 4 ning VÕS § 152 lg 1 alusel.
9.Maakohus tuvastas hageja pangakonto väljavõtte alusel, et perioodil 01.01.2015 – 30.05.2017 on hageja kontolt laenulepingu nr 09220124535 katteks tehtud makseid kokku summas 11 930,88 eurot. Perioodil 31.05.2017 – 10.09.2018 on hageja kontolt laenu katteks tasutud 569,22 eurot. Seega kokku on hageja kontolt laenu katteks tasutud 12 500,10 eurot. Konto väljavõtetelt sama perioodi kohta nähtub, et kostja ja kostja õe poolt on hageja kontole kantud 5027 eurot. Hageja pangakontodelt küll nähtub, et perioodil 01.01.2015 – 10.09.2018 on hageja teinud kontole sularahamakseid kokku summas 5260,22 eurot, kuid asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et selles ulatuses raha oleks hageja saanud kostjalt või tema õelt pangalaenu maksete hüvitamiseks. Maakohus tuvastas vaidluse all oleva laenumakse 569,22 euro kohta, et hageja tegi nimetatud makse 30.03.2018 ning kostja tasus 20.04.2018 laenuandjale 575 eurot. Kohus tuvastas panga 25.02.2019 tõendi alusel, et kostja makse arvestati 30.04.2018 sissenõutavaks muutunud laenumakse katteks. Seega ei tasunud hageja 30.03.2018 makset pangale alusetult, vaid kostja kohustuse täitmiseks.
Eeltoodule tuginedes on hageja õigustatud esitama tagasinõude kostja vastu kokku summas 7472,75 eurot.
10.Maakohtule esitatud If P&C Insurance AS kindlustuspoliisilt nähtub, et kindlustusmaksete osas on kindlustusvõtjaks kostja ja kindlustusperioodideks on olnud 01.03.2015 – 29.02.2016 ja 01.03.2016 – 28.02.2017. Järelikult oli If P&C Insurance AS-i suhtes kohustatud isikuks kostja. Maakohus tugines VÕS §-dele 78 lg 1 ja 4, 1018 lg 1 p 2 ja 1023 lg 1. Maakohus nõustus hagejaga selles, et kostja eest kindlustusmaksete tasumine vastas kostja huvile ja vähemalt eeldatavale tahtele selleks, et kostja kohustus tasuda kindlustusmakseid oleks täidetud ja säiliks kindlustuskaitse. Maakohus tuvastas, et perioodil 01.01.2015 – 30.05.2017 on hageja pangakontolt tasutud kindlustusmakseid kokku summas 204,72 eurot. Pangakonto väljavõtetelt ei ole võimalik tuvastada, et hagejale oleks kindlustusmaksete tegemiseks raha andnud kostja või kostja õde. Muid vastuväited peale selle, et hagejale andis kindlustusmakseteks raha kostja ja kostja õde, kostja hageja nõudele ei esitanud. Seega on hageja nõue kostja vastu summas 204,72 eurot põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohus luges põhjendatuks ka seadusjärgse viivisenõude nii laenumaksete kui ka kindlustusmaksete osas.
APELLATSIOONKAEBUS
11.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
12.Esimene laen AS-ist SEB Pank võeti abielu ajal ning seda abieluvaralepinguga ei jagatud. Edasised laenulepingud olid varasemate laenude refinantseerimised. Seega on tegemist järjestikuste laenulepingute muutmistega, mistõttu kandis hageja samasugust vastutust laenulepingute täitmise eest nagu kostja. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 20 lg 2 sätestas, et perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Abielulahutus jõustus 18.10.2016, seega alates sellest ajast tuleb kohustused lugeda kohustusteks, mis ei ole tehtud perekonna huvides ning alates sellest ajast on hagejal võimalik nõuda kostjalt hüvitist. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et 27.10.2012 laenulepingu puhul ei ole tegemist varasemate lepingute muutmisega, vaid uue laenulepinguga.
13.Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et sõlmis 27.10.2012 laenulepingu kostja kohustuse täitmise tagamiseks. Maakohus leidis, et abieluvaralepingu p 3.3 ei välista tagasinõudeõigust, kuid ei ole seda põhjendanud. Samuti ei antud kostjale võimalust tõendada, et tegemist ei olnud kohustuse täitmise tagamisega.
14.Kindlustusmaksete osas leiab kostja, et kuna need on olemuselt seotud laenulepingu täitmisega, mis oli sõlmitud perekonna huvides, siis puudub hagejal nõue kindlustusmaksete hüvitamiseks. Ebaõige on maakohtu viide käsundita asjaajamise sätetele, kuivõrd hageja ajas kindlusmaksete tasumisega ka enda asja.
VASTUS APELLATSIOONKAEBUSELE
15.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Tsiviilasjast nähtuvalt sõlmisid pooled 06.11.2008 abieluvaralepingu, mille 3.1 kohaselt jäi kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX kostja lahusvaraks. Samuti jäid punktide 3.1 ja 3.2 kohaselt kostja lahusvaraks kostja nimel võetud ja võetavad varalised õigused ja kohustused ning hageja lahusvaraks hageja nimel võetud ja võetavad varalised õigused ja kohustused. Punkti 3.3 kohaselt kannavad pooled ühist varalist vastutust ainult ühiselt võetud varaliste kohustuste eest, muul juhul vastutab kumbki abikaasa oma nimel võetud kohustuste eest oma lahusvaraga.
18.Maakohus leidis, et tõendatud ei ole hageja väide, et kostja oleks enne abieluvaralepingu sõlmimist oma nimel laenulepingu sõlminud. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et kostja sõlmis AS-iga SEB Pank laenulepingu kinnistu ostmise finantseerimiseks enne abieluvaralepingu sõlmimist. Kostja ei ole sellele maakohtus vastu vaielnud. Lisaks on kostja seda selgelt kinnitanud ringkonnakohtule 12.06.2020 esitatud menetlusdokumendis. 08.04.2009 sõlmis kostja, AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingu refinantseerimiseks, laenulepingu Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga. Sellega, et tegemist oli varasema laenulepingu refinantseerimisega, on kostja nõustunud 12.06.2020 seisukohas. Kuna abieluvaralepingu p 3.1 kohaselt oli kostja nimel võetud ja võetavad varalised kohustused kostja lahusvaraks, siis oli AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus ja 08.04.2009 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus kostja lahusvaraks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tegemist oli poolte ühise kohustusega abieluvaralepingu p 3.3 järgi. Nimetatud punkti järgi kannavad pooled ühist varalist vastutust ühiselt võetud kohustuste eest. Punktide 3.1 ja 3.2 järgi on aga hageja või kostja nimel võetud varalised kohustused vastava poole lahusvara. Vaidlus puudub, et kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX jäi kostja lahusvaraks ning laenulepingud sõlmiti kostja nimel. Seega oli kohustuste puhul tegemist kostja lahusvaraga.
19.27.10.2012 sõlmiti Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga laenuleping. Laenulepingust nähtub, et see sõlmiti 08.04.2009 laenulepingu refinantseerimiseks. Laenulepingusse oli kostja kõrvale laenusaajana kaasatud ka hageja. Arvestades, et AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingu alusel ostetud kinnistu jäi kostja lahusvaraks, AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingust ja 08.04.2009 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus oli kostja lahusvara, mida kostja ei suutnud täita, siis saab hageja poolt 27.10.2012 laenulepingu sõlmimist hinnata kui hageja ühinemist kostja kohustusega võlausaldaja nõude tagamiseks VÕS § 178 lg 1 ja lg 4 alusel. VÕS § 178 lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). VÕS § 178 lg 4 sätestab, et kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt käesoleva seaduse §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Vastavalt VÕS § 152 lg-le 1 läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et hagejal on tema poolt tasutud laenusummade osas tagasinõude õigus kostja vastu. Maakohtus leidis põhjendatult, et abieluvaralepingu p 3.3 ei välista
hageja tagasinõudeõigust, kuna kohustusega ühinemise eesmärgiks oli kostja lahusvaraks olnud kohustuse tagamine.
20.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust kostja väide, et tal ei olnud võimalust maakohtus tõendada, et hageja ei sõlminud laenulepingut kostja kohustuse tagamiseks. Kui kostja leidis, et tema õigust tõendite esitamiseks on rikutud, siis saanuks ta esitada tõendid ringkonnakohtule. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, milliseid tõendeid ta soovis esitada ega ole esitanud tõendeid ka ringkonnakohtule.
21.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega kindlustusmaksetega seonduva nõude osas. Maakohus leidis õigesti, et kindlustuslepingu järgi oli kohustatud isikuks kostja, hageja täitis kindlustusmaksete tasumisega kostja kohustust ning hagejal on tasutud kindlustusmaksete osas kostja suhtes käsundita asjaajamisest tulenev tagasinõude õigus. Kolleegium märgib, et kostja apellatsioonkaebuse väide, et kindlustusmaksed olid olemuslikult seotud laenulepinguga, on uus väide. Seetõttu jätab kohus selle väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Pealegi on abieluvaralepingu p 3.1 kohaselt kostja nimel võetud ja võetavad varalised õigused ja kohustused kostja lahusvara. Vaidlust ei ole, et kindlustusleping sõlmiti kostja nimel, mistõttu on abieluvaralepingu p 3.1 järgi kindlustuslepingust tulenevad kohustused kostja lahusvara.
22.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et tõendamata on kostja väide, et hageja sai vaidlusaluste laenu- ja kindlustusmaksete tegemiseks raha kostjalt ja kostja õelt. Kostja ei ole maakohtu järeldust apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud.
23.Ülaltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
24.Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et kui kostja ei võta omaks hageja väidet, et esimene laenuleping sõlmiti kostja poolt enne abieluvaralepingut, siis palus hageja kohustada AS-i SEB Pank väljastama kosjaga sõlmitud laenulepingu, samuti kohustada Luminor Bank AS-i väljastama Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ja kostja vahel 08.04.2009 sõlmitud laenulepingu. Kolleegium märgib, et kuna kostja on väite, et esimene laenuleping sõlmiti enne abieluvaralepingut, 12.06.2020 menetlusdokumendis sõnaselget omaks võtnud, siis tuleb lugeda, et hagejal ei ole taotlust tõendite väljanõudmiseks.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
25.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Samuti ei ole alust muuta maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses menetluskulude suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud.
26.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja palus kostjalt välja mõista apellatsiooniastme menetluskulud 1020 eurot. Apellatsioonkaebuse vastuses on hageja palunud välja mõista ka viivise menetluskuludelt. Hageja esitatud arvete kohaselt on esindajal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele 5,5 tundi ning 12.06.2020 menetlusdokumendi koostamisele 3 tundi. Esindaja tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane.
27.Arvestades apellatsioonimenetluse menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning esindaja poolt tehtud toiminguid, peab ringkonnakohus esindaja ajakulu põhjendatuks. Samuti ei ületa
esindaja tunnitasu keskmist tunnitasu määra. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulud 1020 eurot. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.