Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Pärnu Maakohus Siiri Malmberg
13.mail 2019. a Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja Rüütli kohtumaja kantselei kaudu 2-18-18579 A.U. nõue R.U. vastu 7677,47 euro ja viivise väljamõistmiseks 8237,93 eurot Hageja:
A.U.,
Xxxxxxxxxxxx
isikukood
xxxxxxxxxxxx,
elukoht
Hageja lepinguline esindaja: advokaat Olavi Järve, Advokaadibüroo Kaire Aus, Rüütli 28, Pärnu linn, Pärnu linn, e-post: [email protected] Kostja:
R.U.,
Xxxxxxxxxxxx
isikukood
xxxxxxxxxxxx,
elukoht
Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Tanel Mällas, Advokaadibüroo Luberg ja Päts, Pärnu mnt 20, Tallinn, e-post: [email protected] Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada.
2.Mõista R.U.ilt (isikukood xxxxxxxxxxxx) A.U.i (isikukood xxxxxxxxxxxx) kasuks välja 7472,75 eurot VÕS § 178 lg 4 ja VÕS § 152 lg 1 alusel.
3.Mõista R.U.ilt (isikukood xxxxxxxxxxxx) A.U.i (isikukood xxxxxxxxxxxx) kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras p-s 2 nimetatud põhinõudelt, s.o 7472,75 eurot alates 10.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Mõista R.U.ilt (isikukood xxxxxxxxxxxx) A.U.i (isikukood xxxxxxxxxxxx) kasuks välja 204,72 eurot VÕS § 1023 lg 1 alusel.
2-18-18579
5.Mõista R.U.ilt (isikukood xxxxxxxxxxxx) A.U.i (isikukood xxxxxxxxxxxx) kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras p-s 4 nimetatud põhinõudelt, s.o 204,72 eurot alates 10.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni.
6.Menetluskulud jätta R.U.i kanda. Määrata R.U.i poolt A.U.ile hüvitatava menetluskulu rahaliselt kindlaks summas 1760 eurot. Mõista R.U.ilt A.U.i kasuks välja menetluskulud summas 1760 eurot.
7.Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.Jätta vastu võtmata ja tagastada hagejale 26.04.2019 esitatud kindlustuspoliis perioodi 01.03.2015 – 29.02.2016 kohta ja kirjavahetus hageja ja Luminor Bank AS vahel.
9.Võtta vastu hageja poolt 26.04.2019 esitatud kindlustuspoliis perioodi 1.03.2016 – 28.02.2017 kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
1.KIRJELDAV OSA
1.1.10.12.2018 esitas hageja kostja vastu hagiavalduse 7677, 47 euro ja viivise nõudes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 10.12.2018. Hageja seisukohad
1.2.Hagiavalduse ja hageja poolt hiljem esitatud väidete kohaselt kuulub kostjale poolte vahel 06.11.2008 sõlmitud abieluvaralepingu kohaselt kinnistu nr 1814506 (edaspidi nimetatud kinnistu). Vastavalt abieluvaralepingu p-le 3.1 jäi kinnistu soetamiseks AS-ga SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtest tulenevalt kostja ainukohustuseks (VÕS § 69 lg 1). Nimetatud asjaolude tõendamiseks esitas hageja poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingu (tl 11 – 17). Kostja refinantseeris AS-ist SEB Pank võetud laenu 08.04.2009 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaaliga sõlmitud laenulepingu nr 0932012453500 alusel. Laenulepingust tulenevate kostja kohustuste täitmiseks sõlmis hageja Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaaliga 08.04.2009 käenduslepingu (käendusleping tl 18). Hageja ja kostja refinantseerisid laenulepingu nr 0932012453500 uuesti 27.10.2012 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaaliga sõlmitud lepingu nr 09220124535 alusel (laenuleping tl 19 – 29). Hageja kaasati kaaslaenusaajana 27.10.2012 laenulepingusse kostja kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja on seisukohal, et laenu refinantseerimisega ei tekkinud uut laenusuhet. Tegemist oli ikka sellesama laenusuhtega, millest tulenevad kohustused olid pooled otsustanud
2-18-18579 abieluvaralepinguga jätta kostja kanda. Hageja on kostja eest tasunud makseid Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalile. Hageja nõuab kostjalt viimase eest laenu tasumiseks tehtud makseid alates 01.01.2015 kokku summas 7472,75 eurot VÕS § 69 lg 2 alusel ja alternatiivselt VÕS § 178 lg 1 ja lg 4 ning VÕS § 152 lg 1 alusel. Samuti võib hageja arvates kohalduda VÕS § 69 lg-s 1 toodud kolmas erand, s.t kui kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Hageja on seisukohal, et laenukohustus on olemuslikult kostja kohustus, kuna selle abil finantseeriti kostjale kuuluva kinnistu soetamist ja tal puudus esialgse laenukohustusega igasugune seos. Hageja esitas tema poolt kostja eest teostatud maksete tõendamiseks oma pangakonto väljavõtted (tl 30 – 41). Hageja on seisukohal, et kostja seisukoht, et hagejale on laenu tasumiseks andnud raha kostja, ei vasta nõude ulatuses tõele. Kokku tasus hageja laenu- ja kindlustussuhtest tulenevate kohustuste katteks alates 01.01.2015 12 704, 47 eurot. Hageja nõuab enda poolt tasutud makseid ulatuses, mida kostja ei ole hüvitanud. Kostja ja tema õde R.B. on kas kandnud või teinud sularahamakseid sama perioodi jooksul kogusummas 5027 eurot, millest tulenevalt on hageja nõue 7677,47 eurot. Hageja tugineb oma seisukohtades hageja pangakonto väljavõtetele (tl 30 – 41). Hageja esitas perioodi 01.01.2014 – 24.02.2019 laenu arvestuse väljavõtte (tl 83 – 84), millelt nähtub, et kostja on olnud laenumaksete tasumisega pidevalt võlgnevuses. Samuti, et 15.03.2018 tasus kostja 28.02.2018 sissenõutavaks muutunud laenumakse. 30.03.2018 sissenõutavaks muutunud laenumakse tasus hageja ning kostja järgmine laenumakse 20.04.2018 läks 30.04.2018 sissenõutavaks muutunud laenumakse katteks. Hageja on kostja eest tasunud ka kindlustusmakseid kokku summas 204,72 eurot, mille hüvitamist hageja nõuab. Asjaolu kohta, et kindlustusmaksed olid kostja kohustus, esitas hageja kindlustuspoliisi. Kindlustusmaksete teostamise kohta kostja eest esitas hageja oma pangakonto väljavõtted (tl 30 – 41). Kindlustusmaksete hüvitamise nõue tugineb VÕS § 78 ja VÕS § 1018 lg 1 p-le 2 ja VÕS § 1023 lg-le 1, s.t käsundita asjaajamise sätetele. Hageja on esitanud kostja vastu lisaks eeltoodule viivise nõude. Hageja taotleb kostjalt põhivõlgnevustelt viivise väljamõistmist hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täieliku täitmiseni (TsMS § 367). Kostja seisukohad
1.3.Kostja on vaielnud hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hageja on tasunud kostja eest laenu- ja kindlustuse makseid rahaga, mille selleks otstarbeks on hagejale andnud kostja ja kostja õde R.B.. Nimetatud asjaolu tõendamiseks tugineb kostja hageja poolt esitatud pangakonto väljavõttele (tl Kostja esitas oma pangakonto väljavõtted perioodist september 2016 (kostja vastuses ekslikult märgitud 2019) kuni käesoleva ajani (tl 76 – 77), millest nähtub, et hageja poolt 02.04.2018 makse teostamisel summas 569,22 eurot on ka kostja läbi kolmanda isiku laenumakse sooritanud. Kostja on seisukohal, et alates 27.10.2012, kui kostja refinantseeris laenu ja kaaslaenuvõtjana kaasati hageja, muutusid laenulepingust tulenevad kohustused ka hageja enda isiklikeks kohustusteks, s.t iga makse, mida hageja tegi, oli tehtud samaaegselt ka hageja enda kohustuse täitmiseks. Nimetatud asjaolu tõendamiseks tugineb kostja hageja poolt esitatud abieluvaralepingu p-le 3.3, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et ühist varalist vastutust kannavad abikaasad ainult ühiselt võetud varaliste kohustuste eest, muul juhul vastutab kumbki abikaasa oma nimel võetud kohustuste eest oma lahusvaraga. Seega ei ole võimalik 100% tagasinõude esitamine kostja vastu.
2-18-18579 Kostja on seisukohal, et ka kindlustusmaksed tasuti kostja raha eest, s.t kas kostja või tema õe poolt hagejale makstud raha arvel tasuti nii laenu- kui ka kindlustusmaksed. Menetluse käik
1.4.11.12.2018 määrusega võttis kohus hagi menetlusse.
1.5.12.03.2019 määrusega määras kohus vaadata asi läbi kirjalikus menetluses poolte nõusolekul ja andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Kohus selgitas hagejale vajadust esitada tõendid selle kohta, et kinnistu nr 1814506 soetamiseks sõlmitud laenulepingu suhtes kohaldub abieluvaralepingu p 3.1 ja et laenukohustus oli olemuslikult kostja kohustus. Samuti tegi kohus hagejale ettepaneku esitada tõendeid selle kohta, et hageja sõlmis 27.12.2012 laenulepingu laenuandja nõude tagamiseks. Kohus selgitas kostjale vajadust täpsustada ja tõendada asjaolusid selle kohta, kas hagejale anti raha kõikide hageja nõude aluseks olevate laenumaksete tegemiseks või osaliselt. Samuti selgitas kohus vajadust esitada asjaolud ja tõendid selle kohta, et laenusuhtest tulenev vastutus jagunes teisti, kui hageja on seda väitnud ning asjaolude täpsustamise vajadust seoses hageja väidetega kindlustusmaksete tasumisse puutuvalt.
2.KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
2.1.Kohus tuvastab, et pooled olid abielus alates 29.10.2003 kuni 18.10.2016. Nimetatud asjaolu tõendavad kohtule esitatud 29.10.2003 abielutunnistus (tl 9) ja 18.10.2016 abielulahutuse tõend (tl 10). Kohus tuvastab, et 06.11.2008 sõlmisid pooled abieluvaralepingu (tl 11 – 17). Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 9 lg 1 p-de 1 – 2 kohaselt võis abieluvaralepinguga kindlaks määrata, milline enne abiellumist abikaasale kuulunud vara jääb tema lahusvaraks ja milline vara saab abikaasade ühisvaraks, samuti milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara. Abieluvaralepingu p 3.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja lahusvaraks jääb kinnistu nr 1814506. Sama punkti kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja lahusvaraks jäävad kostja poolt abielu kestel, peale lepingu sõlmimist, oma nimele omandatav igasugune kinnis- ja vallasvara, sh nimelised aktsiad ja muud väärtpaberid, avatavad hoiuarved, sõidukid, samuti tema nimel võetud ja võetavad varalised õigused ja kohustused. Sama lepingu p 3.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et ühist varalist vastutust kannavad abikaasad ainult ühiselt võetud varaliste kohustuste eest, muul juhul vastutab kumbki abikaasa oma nimel võetud kohustuste eest oma lahusvaraga. Arvestades abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 9 lg 1 p-des 1 – 2 sätestatut, siis olid lepingu p-des 3.1 ja 3.3 toodud kokkulepped lubatud. Kohtu hinnangul ei ole siiski asja materjalide põhjal tuvastatav, et abieluvaralepinguga oleksid pooled leppinud kokku enne abieluvaralepingu sõlmimist abielu kestel võetud mõne konkreetse laenukohustuse sisesuhte jagamises (lepingu esemena ei ole ühtegi kohustust nimetatud). Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et enne abieluvaralepingu sõlmimist oleks kostja oma nimel üldse laenulepingu sõlminud, et oleks võimalik hinnata abieluvaralepingu p-i 3.1 kohaldatavust. Kohus selgitas hagejale vastavas osas oma
2-18-18579 sellekohase väite tõendamise vajadust 12.03.2019 kohtumääruses. Seega ei ole kohtu hinnangul võimalik tuvastada hageja väidetud abieluvaralepingu sõlmimise ajaks sõlmitud laenukohustuse sisesuhte jagamist abieluvaralepinguga.
2.2.Kohus tuvastab Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali (edaspidi Nordea) ja hageja vahel 08.04.2019 sõlmitud käenduslepingu (tl 18) alusel, et 08.04.2009 sõlmisid Nordea ja kostja laenulepingu nr 0932012453500 ja nimetatud laenulepingust tulenevate kostja kohustuste täitmist tagas hageja käendus. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks sõlminud laenulepingu nr 0932012453500 mõne varasema laenukohustuse refinantseerimiseks. Kuna tegemist oli laenulepinguga, mis sõlmiti kostja poolt abielu kestel, aga pärast abieluvaralepingu sõlmimist, siis on kohus seisukohal, et 08.04.2009 sõlmitud laenulepingust tulenevad laenusaaja kohustused olid abieluvaralepingu p-i 3.1 kohaselt kostja lahuskohustusteks, mille täitmist tagas hageja käendus.
2.3.Kohus tuvastab, et 27.10.2012 sõlmisid Nordea laenuandjana ja hageja ning kostja laenusaajatena laenulepingu nr 09220124535 (tl 19 – 24). Laenulepingu p-s 2 lepiti kokku, et laenuga refinantseeritakse laenulepingust nr 0932012453500 tulenevad kohustused. Kohus nõustub hagejaga selles, et laenulepinguid nr 0932012453500 ja 09220124535 tuleb hinnata ühe võlasuhtena. Kuna hilisema laenulepingu sisuks oli võimaldada tasuda varasem laen uutel tingimustel, siis järeldub sellest kohtu hinnangul, et hilisem laenuleping oli varasema laenulepingu muudatus. Nimetatud järeldust toetab ka Riigikohtu 19.02.2014 lahendis nr 3-2-1-169-13 p-s 17 esitatud hinnang käesoleva asjaga võrreldavatele asjaoludele. Seega olukorda, kus hageja tagas käendusega esialgset kostja lahuskohustust ja hilisema lepingumuudatusega astus hageja lepingu pooleks, saab kohtu arvates hinnata kui kostja kohustusega ühinemist võlausaldaja nõude tagamiseks VÕS § 178 lg 1 ja 4 tähenduses. Käesolevas menetluses ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et hageja huvi oleks laenulepingut sõlmides varasema tagamise huviga muutunud.
2.4.VÕS § 178 lg 4 kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. VÕS § 152 lg 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Seega saab hagejal olla kostja vastu tagasinõue VÕS § 178 lg 4 ja VÕS § 152 lg 1 alusel, mitte VÕS § 69 lg 1 alusel.
2.5.Kostja on tuginenud väitele, et pooltel tekkis laenulepingu nr 09220124535 sõlmimisel ühine kohustus abieluvaralepingu p 3.3 kohaselt. Kohtu arvates ei välista abieluvaralepingu p-s 3.3 kokku lepitu hageja õigust tagasinõuet esitada VÕS § 178 lg 1 ja 4 ning VÕS § 152 lg 1 alusel. Kohus on seisukohal, et abieluvaralepingu p-s 3.3 on pooled sisuliselt kokku leppinud selle, et kumbki pool ei saa ise oma käitumisega tekitada teisele poolele kohustusi (2008.a kehtinud PKS § 20).
2.6.Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja esitanud kostja suhtes tagasinõude laenulepingu täitmiseks tehtud maksete osas alates 01.01.2015 summas 7472,75 eurot. Kostja on seisukohal, et tagasinõue on välistatud, kuna hageja on makseid teinud rahaga, mida on talle selleks otstarbeks teinud kostja ise või tema õde R.B., s.t kostja ja R.B. on kõik maksed hagejale hüvitanud ja hageja varaline sfäär ei ole maksete tegemisega vähenenud.
2-18-18579 Kohus tuvastab hageja pangakonto väljavõtte alusel, et perioodil 01.01.2015 – 30.05.2017 (tl 30 – 40) on hageja kontolt laenulepingu nr 09220124535 katteks tehtud makseid kokku summas 11 930,88 eurot. Perioodil 31.05.2017 – 10.09.2018 on hageja kontolt laenu katteks tasutud 569,22 eurot (tl 41). Seega kokku on hageja kontolt laenu katteks tasutud 12 500,10 eurot. Samadelt konto väljavõtetelt sama perioodi kohta nähtub, et kostja ja R.B. poolt on hageja kontole kantud 5027 eurot. Hageja pangakontodelt küll nähtub, et perioodil 01.01.2015 – 10.09.2018 on hageja teinud kontole sularahamakseid kokku summas 5260,22 eurot, kuid asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et selles ulatuses raha oleks hageja saanud kostjalt või tema õelt pangalaenu maksete hüvitamiseks. Kostja on esitanud vastuväite hageja poolt 02.04.2018 tasutud 569,22 euro osas, väites, et kostja tasus ise nimetatud summa laenuandjale kolmanda isiku kaudu. Kohus tuvastab hageja poolt esitatud pangakonto väljavõtte (tl 41) alusel, et nimetatud makse tehti 30.03.2018. Kostja esitatud pangakonto väljavõtte (tl 77) alusel tuvastab kohus, et 20.04.2018 tasus kostja laenuandjale 575 eurot. Kohus tuvastab Luminor Bank AS 25.02.2019 tõendi (tl 82 – 84) alusel, et nimetatud makse arvestati 30.04.2018 sissenõutavaks muutunud laenumakse katteks. Seega ei tasunud hageja 30.03.2018 makset pangale alusetult vaid kostja kohustuse täitmiseks ja hagejal on õigus nimetatud ulatuses tagasinõude esitamiseks kostjale. Seega on hageja õigustatud esitama tagasinõude kostja vastu summas 7472,75 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud ulatuses hageja nõue põhjendatud ja hagi kuulub selles osas rahuldamisele.
2.7.Hageja on esitanud tagasinõude kindlustusmaksete osas kokku summas 204,72 eurot. Kohtule esitatud If P&C Insurance AS kindlustuspoliisilt nähtub, et kindlustusvõtjaks on kostja (tl 102) ja kindlustusperioodideks on olnud 01.03.2015 – 29.02.2016 (tl 102 – 104) ja 01.03.2016 – 28.02.2017 (128-129). Järelikult oli If P&C Insurance AS-i suhtes kohustatud isikuks kostja. VÕS § 78 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. VÕS § 1018 lg 1 p-i 2 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja eest kindlustusmaksete tasumine vastas kostja huvile ja vähemalt eeldatavale tahtele selleks, et kostja kohustus tasuda kindlustusmakseid oleks täidetud ja säiliks kindlustuskaitse. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et kindlustusmaksete tasumine hageja poolt ei oleks olnud kostja huvides. Vastavalt VÕS § 1023 lg-s 1 sätestatule võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.
2-18-18579
Asjaolu, et hageja pangakontolt on perioodil 01.01.2015 – 30.05.2017 tasutud kindlustusmakseid kokku summas 204,72 eurot on tuvastatud hageja pangakonto väljavõttega (tl 30 – 40). Pangakonto väljavõtetelt ei ole võimalik tuvastada, et hagejale oleks kindlustusmaksete tegemiseks raha andnud kostja või R.B.. Muid vastuväited peale selle, et hagejale andis kindlustusmakseteks raha kostja ja R.B., kostja hageja nõudele ei esitanud. Seega on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja vastu summas 204,72 eurot on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
2.8.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist põhinõuetelt alates hagi esitamise päevast kuni nõuete kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras TsMS § 367 alusel. Kostja ei ole viivisenõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on seadusjärgses määras viivise väljamõistmine õiguspärane ja põhjendatud. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus rahuldab hageja viivisenõude.
3.Menetluskulud
3.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi täielikult, mistõttu kohus jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
3.2.Kohus määrab hageja menetluskuluna kindlaks hageja poolt tasutud riigilõivu hagi esitamisel summas 500 eurot kui vältimatu ja vajaliku kulutuse hagiavalduse esitamisel.
3.3.Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse kostjalt välja mõista hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 50 eurot. Hagi tagamise taotlus jäeti Pärnu Maakohtu 11.12.2018 määrusega rahuldamata. Menetluskulud, mis on tekkinud seoses rahuldamata jäetud taotlustega, ei kuulu välja mõistmisele menetluskulusid kandma kohustatud poolelt.
3.4.Vastavalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vastavalt hageja poolt 23.04.2019 ja 26.04.2019 esitatud menetluskulude nimekirjadele koosnevad hageja menetluskulud lisaks tasutud riigilõivule ka kulutustest õigusabile kokku summas 1260 eurot koos käibemaksuga. Hageja on füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja lepinguline esindaja on advokaat, kes on antud asjas
2-18-18579 osutanud õigusabi hinnaga 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus on seisukohal, et advokaadi tunnihind 100 eurot on mõistlik ja põhjendatud ega ületa õigusabituru keskmist hinda. Menetluskulude nimekirjale lisatud arvete kohaselt on hageja esindajal kulunud materjalidega konsultatsioonile, 10.12.2018 hagiavalduse koostamisele ja täiendamisele 4 tundi; kostja vastusega tutvumisele, konsultatsioonile kliendiga ja 28.02.2019 seisukoha koostamisele 2 tundi; 25.03.2019 seisukoha koostamisele 1,5 tundi; konsultatsioonile ja 23.04.2019 seisukohtade koostamisele 2 tundi ja 26.04.2019 seisukohtade koostamisele 1 tund. Kokku on hageja esindajal kulunud õigusabi toimingutele 10,5 tundi, summa koos käibemaksuga 1260 eurot. Kohus on seisukohal, et nimetatud ulatuses, arvestades asja mahtu ja keerukust, on lepingulise esindaja kulud olnud põhjendatud ja vajalikud. Kokku moodustavad hageja menetluskulud 1760 eurot (s.o riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud 1260 eurot). Nimetatud kulu tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja mõista.
3.5.Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava avalduse esitanud ja seega tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.6.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
4.Dokumentaalse tõendi vastuvõtmine
4.1.16.04.2019 määrusega rahuldas kohus hageja tõendi kogumise taotluse ja kohustas If P&C Insurance AS-i esitama kindlustuspoliis nr 3X101100. If P&C Insurance AS esitas 23.04.2019 poliisi nr xxxxxxxxxxx perioodi 01.03.2015 – 29.02.2016 kohta.
4.2.26.04.2019, s.o pärast kirjalikus menetluses määratud tähtaja möödumist, esitas hageja sama poliisi sama perioodi kohta, lisaks esitas hageja sama poliisi pikenduse perioodi 01.03.2016 – 28.02.2017 kohta ja hageja kirjavahetuse pangaga poliiside saamiseks.
4.3.TsMS § 331 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.
4.4.Kohus on seisukohal, et puudub alus võtta vastu hageja poolt 26.04.2019 esitatud kindlustuspoliis perioodi 01.03.2015 – 29.02.2016 kohta. Tegemist on lisaks ka juba toimikus oleva tõendiga (tl 102).
4.5.Kohus on seisukohal, et sama kindlustuspoliisi pikendus perioodi 01.03.2016 – 28.02.2017 kohta tuleb vastu võtta. Kostjale on antud võimalus esitada oma seisukoht nimetatud tõendi
2-18-18579 osas. Kohus on seisukohal, et tegemist on juba kohtutoimikus oleva kindlustuspoliisi pikendamist tõendava dokumendiga ja tõendab asjaolu, et kostja pikendas kindlustuspoliisi perioodiks 01.03.2016 – 28.02.2017. Kohus on seisukohal, et dokumendi vastuvõtmisega ei põhjustata menetluse lahendamise viibimist. Sisuliselt on tegemist sama dokumendiga, mille kohus oma 16.04.2019 määrusega välja nõudis, kuid mida kohtule ei esitatud tervikuna vaid osaliselt, s.o eelneva perioodi kohta.
4.6.Kohus on seisukohal, et hageja poolt 26.04.2019 esitatud kirjavahetus tuleb jätta asja juurde võtmata ja hagejale tagastada. Hageja ei ole põhjendanud, millist asjas tähtsust omavat asjaolu ta kirjavahetusega tõendada soovib. Kohus on seisukohal, et tegemist on asjakohatu tõendiga (TsMS § 238).
19.06.2020 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 13.05.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta R.U.i kanda.
4.Välja mõista R.U.ilt ringkonnakohtu menetluskulud 1020 eurot A.U.i kasuks.
5.R.U.il tuleb välja mõistetud ringkonnakohtu menetluskuludelt tasuda A.U.ile viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.