Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
Kostja (apellant) CityHaldus OÜ (registrikood 10952612), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Siilbek
Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Siilbek
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 15. novembri 2018. a otsus osas, millega maakohus rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude suuremas ulatuses kui 1514 eurot 50 senti ja mõistis seda ületavalt hüvitiselt välja viivise, samuti menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 302 euro 90 sendi ulatuses rahuldamata ja muuta menetluskulude jaotust. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
2.2.Mõista CityHaldus OÜ-lt osaühingu Baltic ANUR kasuks välja:
2.2.1.arvetest nr 16305, nr 16306, nr 25091612, nr 25091701, nr 25091702 tulenev põhivõlg 4132 eurot 43 senti;
2.2.2.perioodil 30.04.2014–31.01.2017 esitatud ja tasutud arvetest tulenev sissenõutavaks muutunud viivis 1316 eurot 63 senti;
2.2.3.arvetelt nr 25091612 (põhivõlg 1068 eurot), nr 25091701 (põhivõlg 1707 eurot 70 senti) ja nr 25091702 (põhivõlg 1707 eurot 70 senti) 31.08.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 641 eurot 43 senti ning alates 01.09.2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis 0,07% põhivõla tasumata jäägilt päevas;
2.2.4.kahjuhüvitis 1514 eurot 50 senti ja alates hagi esitamisest (07.09.2017) kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni kahjuhüvitise jäägilt viivis VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras;
3.Rahuldada CityHaldus OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta menetluskuludest 92% CityHaldus OÜ kanda ja 8% osaühingu Baltic ANUR kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Baltic ANUR (hageja) esitas 7. septembril 2019 Harju Maakohtule CityHaldus OÜ (kostja) vastu hagi (täpsustatud 18. oktoobril 2017 ja 11. aprillil 2018), milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja: -
lepingujärgse tasu 4132 eurot 43 senti ja selle tasumisega viivitamise tõttu alates tasu sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuste täitmiseni lepingujärgse viivise 0,07% päevas (hagi esitamise aja seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 641 eurot 43 senti);
2-17-13322 -
viimase kolme aasta jooksul (alates 2014) esitatud arvete tasumisega viivitamise eest lepingujärgses määras viivise (kokku 1316 eurot 63 senti); kohtueelsete õigusabikulude kahjuhüvitise 1817 eurot ja alates hagi esitamisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.
Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 7. septembril 2009 teeninduslepingu nr CH 3042/9 (leping), mille alusel kohustus hageja osutama kostjale kokkulepitud objektidel kokkulepitud teenuseid ja tegema kokkulepitud töid (tööd). Osutatud teenuste ja tehtud tööde kohta esitas hageja kostjale iga kuu arved. Hageja esitas 31. detsembril 2016 kostjale detsembris tehtud tööde eest kolm arvet kogusummaga 2741 eurot 37 senti. Kostja tasus detsembrikuu arvetest 1673 eurot 37 senti ja teatas hagejale, et tasaarvestab 1068 euro ulatuses hageja nõude oma kahju hüvitamise nõudega hageja vastu, mis tekkis sellest, et hageja töötaja kahjustas Tallinnas Paepargi 21 korterelamule teenuseid osutades suitsuluuki. Hageja hinnangul on kostja nõue alusetu. Kuna kostja tasus detsembrikuu arved üksnes osaliselt, tegi hageja 23. jaanuaril 2017 kostjale ettepaneku lõpetada leping alates 28. veebruarist 2017. 2017. aasta jaanuaris ja veebruaris tehtud tööde ja osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale veel neli arvet kogusummaga 3415 eurot 40 senti. Kostja tasus arved osaliselt ja kokku on tasumata 4132 eurot 43 senti. Nimetatud põhivõlalt tuleb kostjalt alates iga arvega viivitusse sattumisest kuni võla tasumiseni mõista hageja kasuks välja lepingus sätestatud määras (0,07% päevas) sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning kuni põhivõla tasumiseni edasiulatuv viivis 0,07% põhivõlalt päevas. Lisaks nimetatud tasumata arvetele on kostja olnud lepingu kehtimise ajal pidevalt arvete tasumisega viivituses, mistõttu nõuab hageja kostjalt ka kõigi kolme viimase aasta jooksul, s.o alates 2014. aastast esitatud arvete tasumisega viivitamise eest lepingujärgses määras viivist. Vastavalt hageja koostatud viivitusintresside tabelile on viivis kokku 1316 eurot 63 senti. Arvestades seda, et kostja keeldus arveid tasumast ja teatas hagejale nõuete tasaarvestamisest, oli hageja sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks advokaadi poole, mille tõttu tekkis hagejal õigusabikulude näol kahju 1817 eurot 40 senti. Kulud tekkisid 25. aprilli ja 14. juuni 2017. a nõudekirjade koostamise tõttu. Alates hagi esitamisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni on hagejal õigus saada kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
1.2.Hageja nõuded ei ole lõppenud tasaarvestusega, sest kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavaid nõudeid. Kostjal ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet järgmistel põhjustel: - poolte lepingust ei tulene, et hageja vastutab kostja ees kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest; elamu korteriomanikel võib olla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue hageja vastu, kuid kostja ei ole omanik; - kostjal ei ole hageja vastu nõuet, sest korteriomanikud ei ole esitanud kostja vastu kunagi sellist nõuet; - suitsuluugi kahjustumise põhjus ei ole teada; kostja ei ole tõendanud, et just hageja (hageja töötaja) tegevus tõi kaasa suitsuluugi kahjustumise, sh ei ole kostja tõendanud, milliseid konkreetseid nõudeid hageja töötaja rikkus ning kuidas sai selle tagajärjel suitsuluuk kahjustada.
2-17-13322 Kostjal ei ole hageja vastu leppetrahvinõuet. Hageja on lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud ning kuni arvete tasumiseni on hagejal õigus keelduda kostjale raporteid esitamast. Poolte praktika kohaselt tuli igal objektil teha iga-aastane ülevaatus jooksva aasta jooksul alates objekti lisandumise kuupäevast, mitte iga kalendriaasta lõpus. Lisaks on leppetrahvinõue esitatud hilinenult. Kuna lepingujärgne arvestuslik aasta hakkas kulgema iga aasta 7. septembril, pidi kostja eelneva tööaasta leppetrahvinõude esitama hiljemalt 2016. aasta alguses. Kostja esitas nõude 28. märtsil 2017. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos kohustusega tasuda hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal tema vastu tasunõuet, sest kostja on tasunõude 1068 euro ulatuses tasaarvestanud kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Hageja rikkus oma lepingulisi kohustusi, kuna ei järginud suitsuluugi kasutamise juhiseid, mistõttu purunes suitsuluugi automaatne avamismehhanism. Hageja töötaja XX avas
6.oktoobril 2016 Tallinnas Paepargi 21 asuvas elamus elektripaigaldist kontrollides suitsuluugi esimese korruse avariinupust, kuigi tal ei olnud lubatud seda teha, ning luuk ei sulgunud. Sel päeval oli tuuline ilm ja suitsuluuk võis saada kahjustatud tugevast tuulest. Kuna suitsuluuk ei sulgunud, vahetas elektrik suitsuluugi juhtivseadmel sulavkaitsmed, mis võis põhjustada luugi kahjustumist. Hageja töötaja kinnitusel ei olnud teda selle objekti osas koolitatud. Alternatiivselt vastutab hageja oma töötaja õigusvastaselt tekitatud kahju eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Kostja vastutas elamu valitsejana majaühisusele tekitatud kahju eest solidaarselt hagejaga, kuid solidaarvõlgnike omavahelises suhtes vastutab kahju eest hageja. Kostja asendas purunenud juhtseadme ja –bloki (naturaalrestitutsioon) ning kandis kulusid 1068 eurot. Kostja pidi suitsuluugi kohe parandama, sest vastasel korral oleks saanud elamu sadeveekahjustusi. Kostja tasaarvestas 14. jaanuaril 2017 suitsuluugi mehhanismi parandamisega tekitatud kahju hageja esitatud arvetega.
2.2.Lisaks on kostja tasaarvestanud hageja tasunõude 3415 euro 40 sendi ulatuses oma leppetrahvinõudega hageja vastu. Lepingu Lisa nr 3 p 7 järgi tuli hagejal teha igal aastal rida töid, sh tehnoloogiliste süsteemide testimine ja korrasoleku visuaalne kontroll, mida pooled nimetasid aastaprofülaktikaks (igaaastane elektripaigaldise ülevaatus). Kostja jättis 2016. aastal 19 objektil ülevaatuse tähtaegselt tegemata. Kuna tööde tegemata jätmine on negatiivne asjaolu, ei saa kostja seda tõendada ning tõendamiskoormis pöördub hagejale. Kui hageja on aastaprofülaktika teinud, peab ta olema koostanud selle kohta raportid. Hageja ei ole kostjale raporteid esitanud. Hagejal ei ole võimalik tõendada, et aastaprofülaktika on tegemata. Lepingu p 5.2 järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi kuni 20% teenustasust kalendrikuus. Kohustuse rikkumise ajal oli teenustasu 1707 eurot 70 senti kalendrikuus. Seega on iga objekti eest leppetrahv 341 eurot 54 senti, s.o 19 objekti eest kokku 6489 eurot 26 senti (341,54×19). Kostja tasaarvestas leppetrahvinõude hageja tasunõudega.
2-17-13322 Kostja ei ole esitanud leppetrahvinõuet hilinenult. Kostja ei teadnud hageja rikkumisest enne, kui ta lepingu lõpetamisel nõudis kostjalt raportite esitamist ja kostja keeldus. Leping lõppes 28 veebruaril 2017. Kostja esitas hagejale leppetrahvinõude 28. märtsi 2017. a pretensioonis. Hagejal ei saanud tekkida ühe kuu jooksul õigustatud ootust, et kostja ei nõua temalt rikkumise eest leppetrahvi.
2.3.Hageja viivisenõue on alusetu. Hageja viivisenõue on 7. maist kuni 25. augustini 2014 sissenõutavaks muutnud nõuete osas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegunud. Arvestades poolte aastatepikkust koostööd ja seda, et hageja ei ole varem viivist nõudnud, on hageja viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on käitunud vastuoluliselt ja seetõttu kaotanud õiguse nõuda viivist. Juhul, kui hagejal siiski on viivisenõue kostja vastu, ei ole hageja tõendanud, et kostja sai arved kätte arvel märgitud kuupäeval. Seega ei ole tõendatud, millal muutus arvetel märgitud tasu sissenõutavaks, ega see, et kostja oli arveid tasudes viivituses. Juhul, kui kohus peab viivisenõuet põhjendatuks, tuleb viivist vähendada nullini. Arvestada tuleb seda, et hageja ei ole alates 2014. aastast kordagi kostjalt viivist nõudnud ning kostja on olulise osa oma kohustustest täitnud, kuid hageja ei ole kostjale oma lepingulisi kohustusi täitnud. Juhul, kui kohus ei vähenda viivist nullini, tuleb hageja viivisenõue tasaarvestada kostja ülejäänud leppetrahvinõudega. Kostja teeb selleks puhuks menetlusliku tasaarvestusavalduse.
2.4.Hageja õigusabikulude hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kuna arve on esitatud juriidilisele isikule, kes on käibemaksukohustuslane, siis ei ole hagejal õigust nõuda kulude hüvitamist koos käibemaksuga. Hageja ei saa tugineda kostja rikkumisele ega nõuda kahju hüvitamist, kuna õigusabivajaduse tingis hageja enda lepingurikkumine (VÕS § 101 lg 3). Hageja ei hüvitanud kostjale suitsuluugi kahju ega esitanud raporteid. Kui hageja oleks oma kohustused nõuetekohaselt täitnud, ei oleks kostja tema tasunõuet tasaarvestanud. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 15. novembri 2018. a otsusega hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 7982 eurot 10 senti (käibemaksuta) ning viivise.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja osutas 2016. a detsembris ning 2017. a jaanuaris ja veebruaris kostjale 7. septembri 2009. a teeninduslepingu nr CH 3042/9 alusel teenuseid ja kostjal on hageja vastu nõue 4132 eurot 43 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja jättis osutatud teenuste eest põhjendatult tasumata, sest tasaarvestas hageja nõude oma leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõudega.
3.2.Kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat leppetrahvinõuet, sest kostja ei ole tõendanud, et hageja rikkus lepingut.
2-17-13322
Kuigi kostja väitel jättis hageja tähtaegselt 19 objektil tegemata iga-aastased ülevaatused ja koostamata raportid ning tema hinnangul ei saa ta negatiivset asjaolu tõendada, ei lähe mingi asjaolu tõendamiskoormis üle üksnes paljasõnalise väite esitamisel. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1; Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-15; nr 3-2-1-57-11, p 40). Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma vastuväiteid, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohti (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-156-14, p 14). Kuna kostja tugineb hagejapoolsele lepingu rikkumisele, peab kostja suutma oma väidet sisustada vähemalt selliselt, et rikkumise esinemine on eluliselt usutav. Praegusel juhul ei ole kostja seda teinud. Üksnes paljasõnaline väide ei pööra tõendamiskoormist ümber. Vastasel juhul piisaks poolel esitatud nõuetest vabanemiseks üksnes sisustamata ja põhistamata vastuväite esitamisest. Kui kostja leiab, et hageja on jätnud oma kohustused täitmata, siis tuleks kostjal esitada konkreetsed asjaolud, mis viitavad kohustuste täitmata jätmisele. Kostja viidatud lepingu Lisa nr 3 p-s 7 on ette nähtud rida töid, mida tuli hagejal teha. Kostja väidetest ei ilmne, mis viitab sellele, et nimetatud tööd on tegemata. Hageja on põhjalikult selgitanud ja tõendanud poolte praktikat ning seda, et näiteks raporti esitamisel lähtuti n-ö arvestuslikust aastast ehk aastat hakati arvestama alates hetkest, mil hageja sai lepinguga objektid enda kätte. Ülevaatustega seonduvalt selgitas hageja, et poolte praktika kohaselt ei koostatud ülevaatuste kohta eraldi akti, sest selleks puudus praktiline vajadus. Esitatud tõenditest ja hageja selgitustest nähtuvalt oli poolte vahel selline praktika aastaid. Kostja on menetluses mh tõstatanud poolte lepingu muutmise ja lepingu objektide lisandumise nt 1. augustil 2016. Kostja soovib sellega tõendada lepingu rikkumist, sest hageja pole kostja hinnangul teatud objektidel teenuseid osutanud. Kostja pole tõendanud, et pooled muutsid lepingut 1. augustil 2016 või muul ajal. Kohtule on esitatud allkirjastamata dokument ning hageja on juhtinud tähelapanu asjaolule, et sellist lepingu muudatust pole kokku lepitud, kuna muutmine eeldanuks lepingu p 8.4 järgi allkirjastatud kokkulepet. Kostja ühepoolsed e-kirjad ei tõenda lepingu muutmist kostja kirjeldatud viisil. Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja rikkus lepingut, ei ole vaja käsitleda muid leppetrahvinõude aluseks olevaid vaieldavaid asjaolusid.
3.3.Kostjal ei ole hageja vastu 1068 euro suurust kahju hüvitamise nõuet, sest kostja ei ole tõendanud kahjunõude esmaseid eeldusi, sh seda, et hageja rikkust kohustust ja tekitas kahju. Kostja on esitanud üksnes oletuslikud ja tõendamata väited. Isiku vastutus ei saa rajaneda üksnes oletustel. Kuigi kostja käsitab suitsuluugi 6. oktoobri 2016. a sulgemisega soetud probleeme kahju tekitamise ja suitsuluugi avamismehhanismi lõhkumisena, ei ole kostja suutnud tõendada, milles seisnes suitsuluugi mehhanismi kahjustamine, st mida üldse kahjustati. Kostja ei kaasanud vea tuvastamisele hagejat ega andnud teavet, millest oli tingitud väljavahetatud detailide kahjustumine, ja kuidas on see omistatav hagejale. Kostja esitatud defekteerimisakt ei kajasta samuti neid asjaolusid. Tehniliste süsteemide mittetöötamine ei pea olema tingitud millegi mehhaanilisest purunemisest, põhjuseks võib olla ka tehniline rike. Praegu ei ole kostja suutnud tõendada, et mingi konkreetne mehhanism oli purunenud või kahjustunud või oli tekkinud muu iseloomuga tehniline rike, mis oleks seostatav hageja tegevusega. Hageja töötaja ei sulgenud luuki jõuga, vaid kutsus kohale kostja esindaja, kes luugi sulges. Seega ei saanud kahju tekkida ka sellest, et hageja töötaja luugi jõuga sulges.
2-17-13322 Kostja väitel põhjustas hageja suitsuluugi kahjustumise avariinupu vajutamisega, kuid asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et sel viisil võiks suitsuluuki kahjustada. Kostja esitatud juhendid ja fotod seda ei kinnita. Samuti ei puuduta esitatud tõendid vaidlusalust suitsuluuki, sest on välimuselt erinevad. Fotod, juhendid ja defekteerimisakt on omavahel vastuolus ja seetõttu ei ole need usaldusväärsed tõendid ning nendega ei saa tõendada, et hageja kahjustas suitsuluuki. Kostja esitas defekteerimisakti alles poolteist aastat pärast juhtunut. Defekteerimisakti kuupäev on 30. november 2016, kuid defekteerimine on toimunud
16.novembril 2016. Kostja ei ole selgitanud, miks ei tehtud defekteerimist kohe, vaid peaaegu kahe kuu möödudes. Hagejat ei kutsutud defekteerimise juurde. Aktis on märgitud üksnes oletatav põhjus ja ei ole võimalik aru saada, mille alusel järeldused tehti. Asjaolu, et suitsuluugi avariinupu kasutamisega kaasnev vältimatult suitsuluugi avamismehhanismi kahjustumine ei ole üldteada asjaolu ja kostja pidi seda tõendama. Kostja ei ole seda teinud. Kostja väitel avas hageja suitsuluugi liiga tugeva tuulega, mis kahjustas luuki, kuid kostja ei ole tõendanud, mis põhjustas mehhanismi mittetöötamise. Kostja väitel vahetas ta purunenud suitsuluugi juhtseadme- ja bloki, kuid kas ja miks see vajalik oli, ei ole kostja tõendanud. Mh ei ole tõendatud, kas luugil oli mehhaaniline kahjustus või tehniline rike. Samuti ei ole tõendatud, et 6. oktoobril 2016 kl 12 oli tavapärasest märgatavalt tugevam tuul. Kostja esitas küll EMHI ilmateate väljavõtte Tallinna kohta, kuid see ei tõenda, et suitsuluugi juures olid sellised ilmastikuolud. Samuti on väljavõte tehtud UTC aja järgi, mis on Eesti ajast kolm tundi taga. Kostja ei ole tõendanud, et sulavkaitsemete vahetus või põhjustada luugi kahjustumise. Paljasõnaline on kostja väide, et hageja töötaja oli koolitamata ning põhistamata hageja tegevuse põhjuslik seos suitsuluugi kahjustamisel.
3.4.Kuna kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavaid nõudeid, on hagejal VÕS § 108 lg 1 ja § 619 lg 1 alusel õigus nõuda 2016. a detsembris ning 2017. a jaanuaris ja veebruaris osutatud teenuste eest tasu 4132 eurot 43 senti.
3.5.Arvestades seda, et kostja on olnud nii hagis nõutud arvete kui ka hagi esitamisele eelneva kolme aasta jooksul esitatud mitmete muude arvete tasumisega viivituses, on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingujärgses määras viivist. Kostja ei ole hageja viivisearvutust vaidlustanud. Kolme varasema aasta jooksul esitatud arvetelt viivise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks vaid erandlikel asjaoludel. Riigikohus on selgitanud, et ka viivisenõue võib olla hea usu põhimõttega vastuolus ning võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Praegusel juhul ei ole tuvastatav hageja selline käitumine, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Samuti ei ole pooled sõlminud sellist kokkulepet. Sellest, et hageja ei ole kostjat varem viivise tasumise kohustusest teavitanud, ei saa järeldada, et hageja on viivisenõudest loobunud. Pooled leppisid lepingus kokku viivise tasumise kohustuses ning kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja ei ole käitunud vastuoluliselt ning nõuab aegumistähtaja jooksul viivist. Viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.
2-17-13322
Hageja viivisenõue ei ole TsÜS § 147 lg 3 järgi aegunud. Kostja ei ole tõendanud enda väited selle kohta, et ta ei saanud arveid kätte või et tal oli sellega probleeme. Hageja väited arvete koostamise ja kuu lõpus kättetoimetamise kohta on eluliselt usutavad ja loogilised ning seda kinnitas vande all ka hageja juhatuse liige. Kuigi kostja väidab, et osad arved ei olnud lepinguga seotud, ei ole ta oma väidet tõendanud. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks, kuid VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi ei ole selleks alust. Viivise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kostja on arved tasunud, samuti see, et aastate jooksul on palju arveid esitatud.
3.6.Hageja õigusabi kulude hüvitamise nõue on põhjendatud ja kostja peab tasuma hagejale VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 3 ja § 128 lg 3 järgi 1817 eurot 40 senti. Samuti tuleb kostjal tasuda kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 alusel alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni viivist. Asjas on tõendatud, et hageja lõpetas 28. veebruaril 2017 kostjaga lepingu ja nõudis kostjalt 2016. a detsembris ning 2017. a jaanuaris ja veebruaris osutatud teenuste eest tasumist. 28. märtsil 2017 esitas kostja advokaadi vahendusel kirja, milles leidis, et hageja on lepingut rikkunud, ja nõudis leppetrahvi tasumist ning kahju hüvitamist, keeldude arveid tasumast. Hageja vastas kostjale 25. aprillil, 11. mail ning 14. ja 30. juunil 2017 advokaadi vahendusel. Pooled vaidlesid hagimenetluses esitatud nõuete üle enne kohtumenetlust, tegemist oli õigusliku vaidlusega ja advokaaditeenuse kasutamine oli põhjendatud, kuna kostja keeldus arveid tasumast ja esitas omapoolsed tasaarvestuslikud nõuded. Arvestades kostja käitumist oli õigusabi kasutamine mõistlik ja kooskõlas eesmärgiga vältida kulukat kohtuvaidlust. Kohus rahuldas hagi ja lepingulise esindaja kulud on mõistlikud, sh on teenuse maht kooskõlas dokumentide iseloomu ja mahuga ning tunnitasu määr (130 eurot, millele lisandub käibemaks) praktikas tavapärane. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda mõista hagejalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitis koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt pani maakohus vääralt kostjale negatiivse asjaolu tõendamise kohustuse ja tegi seetõttu asjas väära otsuse. Kuna ülevaatus on selline tegevus, millest ei jää jälgi, ei saanud kostja tõendada, et seda pole tehtud. Kostjale selle kaudsete tõenditega tõendamiskoormise panek oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Seda, et iga-aastane ülevaatus on tehtud, saab hageja tõendada raportitega. Kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast.
4.2.Maakohus järeldas vääralt, et pooled ei muutnud lepingut. Kuigi hageja väitel ei olnud pooled sõlminud nõutavas vormis kokkulepet, nõuab hageja ise muutmisega lisandunud objektide eest kostjalt tasu.
4.3.Maakohus järeldas vääralt, et kostja pole tõendanud suitsuluugi kahjustusi ja nende tekkepõhjuseid. Defekteerimisakti kohaselt oli tulemuseks mootori lühis, mille tõttu põles läbi
2-17-13322 juhtimiskeskuse emaplaat; oletatav põhjus: valede ilmastikutingimustega (tugev tuul) suitsueemaldusluugi avamine. Kostja selgitas defekteerimisaktiga seotud asjaolusid ning akti hagejale esitamise hilisem aeg ei tähenda, et see on võltsitud. Kostja tõendas ilmatikuolusid EMHI väljavõttega ja see kajastab Eestis ilma kl 10 hommikul.
4.4.Maakohus kohaldas vääralt TsÜS §138 lg-t 1 ja VÕS § 6 lg-t 2, kui leidis, et kostja viivisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja ei ole seda kaotanud. Hageja esitas viivisenõude pahatahtlikult, sest aastatepikkuse koostöö jooksul ei ole ta kordagi viivist nõudnud. Lisaks jättis maakohus tuvastamata, millal muutus iga viivisenõue sissenõutavaks, st millal sai kostja arved kätte. Hageja ei ole tõendanud ühegi arve kättesaamist lepingu p 6.4 tähenduses. Hageja juhatuse liikme üldsõnaliste ütluste alusel (arvete koostamine ja üleandmine toimus tavaliselt samal päeval) ei saa tuvastada iga arve samal päeval üleandmist. Kostja esindaja kinnitas samas, et arved on tasutud tähtaegselt.
4.5.Maakohus mõistis kostjalt vääralt välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise, jättes arvestamata, et õigusabi vajaduse tingis hageja rikkumine. Lisaks jättis maakohus arvestamata, et kostja on käibemaksukohustuslane, mistõttu ei ole tal õigus saada hüvitist koos käibemaksuga. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude suuremas ulatuses kui 1514 eurot 50 senti, ja mõistis seda ületavalt hüvitiselt välja viivise, samuti menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab hagi 302 euro 90 sendi ulatuses rahuldamata ja muudab menetluskulude jaotust. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu tuleb maakohtu otsus jätta ülejäänud osas TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata.
8.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses esmalt selle üle, kas maakohus leidis põhjendatult, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat leppetrahvi nõuet, ning jagas leppetrahvinõude aluseks oleva lepingurikkumise tõendamiskoormise poolte vahel õigesti. Kostja arvates ei olnud tal võimalik tõendada, et hageja jättis iga-aastase ülevaatuse tegemata, mistõttu pidanuks hoopis hageja tõendama, et ta täitis oma kohustuse tähtaegselt. Kolleegium sellega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus kostja leppetrahvinõuet hinnates tõendamiskoormist poolte vahel jagades menetlusõiguse normide vastu ja leidis kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga, et üksnes kostja paljasõnaline väide selle kohta, et kostja jättis 19 objektil iga-aastase ülevaatuse tegemata, ei pööra praegusel juhul automaatselt tõendamiskoormist ümber hagejale. Kostja pidi esmalt kohtule arusaadavalt selgitama ja põhistama, millistele asjaoludele tuginedes ta väidab, et hageja jättis iga-aastased
2-17-13322 ülevaatused 19 objektil tegemata. Seega sai kostja teha kohtule eluliselt arusaadavaks, mis annab kostjale alust arvata, et ülevaatused on just neil objektidel tegemata. Seda ei ole aga kostja teinud. Selle asemel on kostja nõudnud, et hageja esitaks kohtumenetluses nende objektide ülevaatuste kohta raportid. Hageja on aga raportite esitamisest VÕS § 110 alusel keeldunud, kuna kostja jättis viimaste arvete alusel lepingujärgse tasu maksmata, ning ei ole nõus raporteid enne tasu saamist kostjale üle andma. Iseenesest kinnitavad hageja põhivõla ja viivisenõude aluseks olevad hageja esitatud arved (I kd, tl 9–17; II kd, tl 19–163) seda, et hageja esitas kostjale tasu saamiseks arveid ka selliste objektide kohta, mis ei sisaldunud hageja esitatud 1. augusti 2009. a seisuga lepingu Lisas nr 1 (I kd, tl 7), vaid sisalduvad kostja esitatud 1. augusti 2016. a seisuga lepingu Lisas nr 1 (I kd, tl 46–46 pöördel). Nii ei sisaldu 2009. a Lisas nr 1 nt ka Paepargi 21 objekti, kuigi pooled ei vaidle selle üle, et hageja osutas teenuseid ka sellel objektil, sh avas hageja töötaja sellel objektil
6.oktoobril 2016 suitsuluugi. Lisaks on hageja esitanud kostjale tasu saamiseks arveid ka hulgaliselt muude objektide kohta, mida algses objektide nimekirjas ei sisaldu. Seega, ka juhul, kui pooled jätsid lepingu Lisa nr 1 lepingus sätestatud vormis muutmata, kinnitab poolte käitumine, et nad olid saavutanud teenuste osutamiseks kokkuleppe. Kuigi pooled ei ole väitnud ega tõendanud, et nende objektide kohta oli sõlmitud muudel tingimustel kirjalik leping, juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kostja esitatud Lisa nr 1 erinevad muudatused on pealkirja järgi teeninduslepingu nr CH 3041/7, mitte CH 3042/9 lisad (I kd, tl 46 ja 110–129). Seega saanuks kostja nõuda leppetrahvi üksnes lepingu nr CH 3042/9 Lisas nr 1 nimetatud objektidel iga-aastase ülevaatuse tegemata jätmise eest. Kostja väidetud objektidest on üksnes Helme 9, Pärnu mnt 139e/2 ja Veerenni 58a nimetatud 2009. a Lisas nr 1. Samas, sõltumata sellest, kas kostjal oli õigus nõuda hagejalt vastuväidetes nimetatud kõigil 19 objektil iga-aastase ülevaatuse tegemist, ei saanud maakohus praegusel juhul pidada tasaarvestuse aluseks olevat leppetrahvinõuet põhjendatuks, sest kostja ei põhistanud ega tõendanud, et hageja jättis neil objektidel iga-aastase ülevaatuse tegemata. Mh on pooltel vaidlus ka selle üle, millal pidi hageja iga-aastast ülevaatust tegema. Kuigi lepingu Lisa 3 p 6 (I kd tl 8; kostja esitatud hiljem muudetud Lisa 3 p 7 (I kd, tl 47)) kohaselt tuli teenust osutada 1 kord aastas, mõistavad pooled seda erinevalt. Kostja väitel tuli töid teha kord kalendriaastas, hageja väitel hakkas aasta jooksma lepingu sõlmimisest (objekti lisandumisest). Asjas tõendina esitatud arved ja kostjale esitatud ülevaatuse aktid (I kd, tl 151– 158) kinnitavad, et akte tehti aasta jooksul erinevatel aegadel. Samas, sõltumata sellest, et hageja tegi jooksvalt iga kuu mõnel objektil iga-aastase ülevaatuse, on selge, et kalendriaasta jooksul tuli igal objektil üks kord ülevaatus teha. Seega saanuks kostja tõendamiskoormise pöördumist taotledes mh põhistada igal nimetatud objektil ülevaatuse tähtaegselt tegemata jätmist, tuues selgelt välja ja tõendades, millal tegi hageja väidetud objektil viimase ülevaatuse, ning millal pidanuks hageja tegema järgmise. Seda ei ole aga kostja teinud ning on üksnes üldsõnaliselt väitnud, et hageja jättis ülevaatused tegemata. Viimaks ei ole õige ka kostja arusaam lepingus sisalduvast leppetrahvi kokkuleppest. Lepingu p 5.2 järgi on tellijal õigus nõuda täitjalt leppetrahvi lepingus kokkulepitud kohustuse rikkumise eest summas kuni 20% teenustasust kalendrikuus. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et poolte vaheline praktika ei olnud viidatud sätte kohaldamisel välja kujunenud, sest viidatud sätet ei olnud kordagi rakendatud. Arvestades poolte erinevat arusaama selle lepingupunkti sisust, ei ole võimalik tuvastada ka poolte tegelikku ühist tahet. Seetõttu tuleb lepingupunkti tõlgendada VÕS § 29 lg 4 järgi selliselt, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades mh lepingu olemust ja eesmärki. Arvestades seda, et pooled leppisid Lisas nr 1 kokku erinevates objektides, kus hageja pidi teenust osutama, ning
2-17-13322 iga objekti puhul eraldi tasu suuruses, võis mõistlik isik lepingu p 5.2 mõista selliselt, et juhul, kui täitja jätab Lisas nr 3 nimetatud kohustuse (sh iga-aastase ülevaatuse tegemise kohustuse) mõnel objektil tähtaegselt tegemata, võib tellija nõuda täitjalt leppetrahvi, mis ei ole suurem kui 20% selle objekti teenustasu suurus kuus. Seda arvestades ei saaks kostjal ka juhul, kui hageja oleks jätnud lepingu Lisas 1 nimetatud objektidel iga-aastase ülevaatuse tähtaegselt tegemata ja kostja oleks selgelt välja toonud, millal hageja oma kohustust rikkus, olla tasaarvestuse alusena nimetatud suuruses nõuet. Praegusel juhul jättis maakohus hoolimata eeltoodust põhjendatult kostja leppetrahvinõude osas tasaarvestusavaldusega arvestamata juba ainuüksi seetõttu, et kostja ei olnud põhistanud ja tõendanud, et hageja rikkus lepingut.
9.Lisaks heidab kostja maakohtule ette seda, et maakohus hindas vääralt tõendeid, kui järeldas, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud tõendite hindamise reeglite vastu ka kostja kahjuhüvitise nõuet lahendades ning asus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole suutnud kohtumenetluses esitada tõendeid selle kohta, et just hageja töötaja käitumine põhjustas suitsuluugi kahjustumise. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja ei saa vastutada kostjale väidetavalt tekkinud kahju eest, kui ei ole selge, kas hageja käitumine põhjustas suitsuluugi kahjustumise. Kuigi defekteerimisaktis (II kd, tl 170) on märgitud saabunud kahjulik tagajärg (mootori lühis, mille tõttu põles läbi juhtimiskeskuse emaplaat) ja selle võimalikud põhjused (tugeva tuulega suitsuluugi avamine ja sulgemine läbi I korruse suitsueemalduslüliti), on selles sõnaselgelt märgitud, et see on oletatav põhjus. Ühtegi selgitust, mille alusel jõudis Keraplast OÜ esindaja sellisele seisukohale, ei ole välja toodud. Seega ei ole aktis nimetatud järeldus kuidagi kontrollitav ega kinnita ka selgelt, et just hageja töötaja käitumine põhjustas mootori lühise. Mootori lühis võis tekkida erinevatel põhjustel. Kostja saanuks mootori lühise tekkepõhjuse ja selle seose hageja töötajale etteheidetud tegudega tõendada nõuetele vastava asjatundja või eksperdi arvamusega, kuid seda ei ole kostja teinud. Lisaks ei ole kostja kohtumenetluses ka selgelt välja toonud, millist kohustus hageja töötaja rikkus, ning kuidas konkreetne rikkumine põhjustas mootori lühise ja juhtpaneeli emaplaadi kahjustamise. Kuna defekteerimisakti alusel ei saa tõsikindlalt tuvastada, et suitsuluugi mootori lühis ja juhtpaneeli emaplaadi kahjustus tekkis hageja töötaja käitumise tõttu, mitte muul põhjusel, ei ole tähtsust sellel, kas suitsuluugi avamise päeval oli sellise tugevusega tuul, mille tõttu ei oleks töötaja võinud suitsuluuki avada. Suitsuluuk võis saada kahjustusi tugeva tuule tõttu, kuid kostja ei ole suutnud tõendada, et just tugev tuul oli rikke põhjuseks. Lisaks seadis maakohus põhjendatult kahtluse alla defekteerimisakti usaldusväärsuse, kuna akt on koostatud ca 2 kuud pärast juhtunut ning kostja esitas selle hagejale alles ca poolteist aastat pärast juhtunut, hoolimata sellest, et hageja nõudis seda kostjalt kohe. Sellele vaatamata on maakohus nimetatud tõendit asja lahendades arvestanud, mistõttu on kostja apellatsioonkaebuse vastavad etteheited maakohtule põhjendamata.
10.Kostja hinnangul asus maakohus vääralt seisukohale, et aegumistähtaja jooksul esitatud viivisenõue ei ole praegusel juhul hea usu põhimõtte vastane. Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus järeldas asjas esitatud väiteid arvestades õigesti, et neist ei saa järeldada hageja vastuolulist ega kostale kahju tekitavat käitumist. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei teatanud
2-17-13322 kostjale kolme aasta jooksul, et ta kavatseb nõuda arvete tasumisega viivitamise tõttu viivist, ei anna alust järeldada, et hageja käitus vastuoluliselt ja minetas õiguse nõuda kostjalt viivist. Samuti ei nõustu kolleegium kostja väitega, et maakohus ei tuvastanud, millal muutusid arvetel nimetud summad sissenõutavaks. Maakohus tuvastas hageja juhatuse liikme vande all antud seletuste alusel, et arved koostati ja anti kostjale üle kuu lõpus. Hageja juhatuse liige kinnitas vande all, et andis mitme aasta jooksul arved üle kostja dispetšerile, arvete koostamine ja üleandmine toimus tavaliselt samal päeval (kuu viimasel tööpäeval) (III kd, tl 31). Kostja juhatuse liige kinnitas, et arved toodi dispetšeri kätte, kust need liikusid edasi läbi halduri või otse teise juhatuse liikme kätte, kes vastutas finantside eest, arve tasumisel lähtuti arve kontorisse jõudmisest ning viivitusi tema teada ei tekkinud (III kd, tl 33). Seda arvestades ei ole õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et kostja juhatuse liige kinnitas, et kõik arved tasuti tähtaegselt. Üksnes temale teadaolevalt tasuti arved tähtaegselt, kuid ta ei tegelenud arvete tasumisega. Samuti ei ole kostja esindaja väitnud, et arved toodi kontorisse vahel hiljem kui arvel märgitud kuupäev, ega selgitanud arusaadavalt, kuidas tagati see, et hiljem toodud arve tasuti 7 tööpäeva jooksul alates kontorisse saabumise päevast, mitte arvel märgitud päevast, kui arve liikus edasi halduri kätte ja seejärel teise juhatuse liikme kätte. Lisaks näitab hageja koostatud viivisearvutuse tabel (I kd, tl 25–27 ja II kd, tl 8–11), et kostja oli kolme aasta jooksul iga kuu mõne arve tasumisega viivituses ning viivituste kestus oli 2–177 päeva. Kuna kostja ei ole hageja viivisearvutusele muid vastuväiteid esitanud, siis rahuldas maakohus põhjendatud hageja viivisenõude kogu ulatuses.
11.Arvestades seda, et kostja ei ole tõendanud, et tal olid hageja vastu tasaarvestatavad nõuded (leppetrahvinõue ja kahju hüvitamise nõue), ei ole põhjendatud kostja arusaam sellest, et ta ei pea hagejale kohtueelselt kantud õigusabikulusid hüvitama, kuna hageja ise rikkus lepingut ja põhjustas ise endale ebavajalikud õigusabikulud. Küll aga on õige kostja tähelepanek, et maakohus ei oleks saanud mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitist koos käibemaksuga, kuna hageja on käibemaksukohustuslane. Sellega nõustus ka hageja ringkonnakohtu istungil. Seetõttu tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka õigusabi teenustasult arvestatud käibemaksu (302 eurot 90 senti) ning sellelt seadusjärgses määras viivise.
12.Ülaltoodut arvestades rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tehes ise tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi osaliselt rahuldamata. Hagi osalise rahuldamata jätmise tõttu muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning tühistab selle hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Kuna hageja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata 302 euro 90 sendi ulatuses ning hageja vähendas kohtumenetluse ajal lepingu alusel nõutud tasunõuet 350 euro 97 ulatuses, sest kostja oli selles ulatuses tegelikult arved tasunud, jätab kolleegium hageja algselt esitatud põhinõuete ja hagi esitamise ajal sissenõuetavaks muutunud viivisenõuete suurust (8258 eurot 86 senti) arvestades 92% menetluskuludest TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ja 8% hageja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.