Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
12. juuni 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-54290
Tsiviilasi
YY hagi DD vastu seltsinguvara jagamiseks, alternatiivselt kaasomandi lõpetamiseks DD vastuhagi YY vastu kaasomandi lõpetamiseks, kasutuseeliste hüvitamiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
DD apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
15 299,32 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad advokaadid Hannes Olli ja Anu Toomemägi Kostja (apellant) DD (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-54290 osas, millega maakohus mõistis YY-lt DD kasuks omandi kaotuse eest hüvitise alla 17 500 euro ja tasaarvestuse tagajärjel mõistis YYl-t DD kasuks välja hüvitise alla 13 550,73 euro (resolutsiooni p-d 4 ja 7).
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista YY-lt DD kasuks omandi kaotuse eest hüvitis 17 500 eurot ja tasaarvestuse tagajärjel mõista YY-lt DD kasuks välja hüvitis 13 550,73 eurot.
4.Rahuldada DD apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Jätta YY praeguse apellatsiooniastme menetluskulud 50 % ulatuses DD kanda ja DD apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.
6.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
6.1.Rahuldada DD 19. novembri 2019. a taotlus 18. novembri 2019. a istungi protokolli parandamiseks.
6.1.1.Parandada protokolli 00:16:10 kostja lepingulise esindaja sõnavõtt järgmiselt: „Tulenevalt esile kerkinud teemadest, siiani nõuab hageja seltsingulepingu alusel vara jagamist“ ning „Kostja juhib tähelepanu sellele, et hagi ja hagi täiendusi ja terviktekste on antud tsiviilasjas esitatud seitse. Nendes menetlusdokumentides on hageja olnud erinevatel seisukohtadel oma nõuete osas kui ka õiguslike aluste osas.“
6.1.2.Parandada protokolli 00:33:24 kostja lepingulise esindaja sõnavõtt järgmiselt: „Vastuhagis on toodud 8 objekti, millest ainult 3 asuvad Raplas.“
6.2.Rahuldada YY hagi DD vastu osaliselt.
6.3.Lõpetada korteriomandi asukohaga TTT kaasomand viisil, mille kohaselt korteriomand, asukohaga TTT, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr TTTTTTTT, jääb YY ainuomandisse.
6.4.Välja mõista YY-lt DD kasuks omandi kaotuse eest hüvitis 17 500 eurot.
6.5.Kohustada DD andma nõusolek kinnisasja registriosa numbriga TTTTTTTT kaasomandi lõpetamiseks resolutsiooni p-s 6.3 nimetatud viisil, kaasomandi üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatusse kinnisasja reaalosa numbriga
TTTTTTTT
ainuomanikuna YY sisse kandmiseks. Asendada DD nõusolek käesoleva kohtuotsusega.
6.6.Välja mõista DD-lt YY kasuks perioodi 1. aprill 2012 kuni 31. juuli 2019 kaasomandi säilitamise ja korrashoiuga seoses tehtud kulud 3949,27 eurot.
6.7.Tasaarvestada YY ja DD vastastikused kohustused ning tasaarvestuse tagajärjel mõista YY-lt DD kasuks välja hüvitis 13 550,73 eurot (17 500 – 3949,27) eurot.
6.8.Jätta DD vastuhagi rahuldamata.
6.9.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.
6.10.Jätta YY praeguse apellatsiooniastme menetluskulud 50 % ulatuses DD kanda ja DD apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.
6.11.Välja mõista DD-lt YY apellatsiooniastme menetluskulud 504 eurot. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.YY (hageja) esitas 11. juulil 2014 Pärnu Maakohtule DD (kostja) vastu hagi seltsinguvara jagamiseks, alternatiivselt kaasomandi lõpetamiseks. Pärnu Maakohus saatis hagi kohtualluvuse järgi lahendamiseks Harju Maakohtule. Harju Maakohus tegi 5. märtsil 2016 2 (12)
vaheotsuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 25. augusti 2016. a otsusega tühistas. Asja läbivaatamine jätkus maakohtus. Hageja esitas 26. aprillil 2018 hagiavalduse tervikteksti ja täiendas seda 2. novembril 2018. Hageja esitas 20. augustil 2019 haginõude suurendamise ja täpsustamise taotluse. Kokkuvõtvalt palus hageja jagada poolte seltsinguvara selliselt, et hageja ainuomandisse jäävad sõiduauto Škoda ja X TTT asuv korter (registriosa nr TTTTTTTT) ilma hüvitamise kohustuseta ning kostja ainuomandisse jäävad OÜ M osad ilma hüvitamise kohustuseta. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ajavahemikul 2012. a aprillist kuni 2019. a juulini kaasomandiga kantud kulutused 3949,27 eurot ja seadusjärgne viivis. Alternatiivselt palus hageja korteri suhtes kaasomandi lõpetamist, jättes see hageja ainuomandisse ilma hüvitamise kohustuseta või mõistliku hüvitise eest ning asendada kostja tahtevaldused korteriomandi omanikukande muutmiseks või asendada need pärast hüvitise tasumist. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud suuline seltsinguleping, mille kohaselt pidid mõlemad pooled seltsinguvara soetamise, selle korrashoiu ning muude seotud kulude tasumisel tegema võrdselt panuseid. 2000. aastal otsustasid pooled tegutseda ühise eesmärgi nimel, milleks oli ühine pereelu. 13. aprillil 2000 ostsid pooled X TTT asuva korteri 75 000 krooni eest. Pere ühiseks eluasemeks planeeritud korteri ostmisel tegi hageja panuse 20 000 krooni ja kostja panuse 55 000 krooni. Kinnistusraamatusse tehtud kandes pidasid pooled end võrdsetes osades kaasomanikeks. Hageja võttis 3. märtsi 2003. a laenulepingu nr 03-040444-EL alusel Aktsiaseltsilt Hansapank laenu 5596 eurot ja 11. juunil 2006 täiendavalt 15 988 eurot intressiga 6 kuu EURIBOR + 4,5 % tagastamise tähtajaga 10. mai 2014. Laen 5596 eurot oli mõeldud korteri renoveerimiseks ja laen 15 988 eurot korteri parendusteks, pere huvides sõiduauto ostmiseks ja ühise lapse sünniga seotud muude kulutuste katmiseks. Laenusummade tagastamine toimus igakuiselt hageja poolt ja vahenditest. Hageja kattis lisaks laenukohustuste tasumisele ka pere muid ühiseid vajadusi. Pooled käsitlesid korterisse tehtavaid kulutusi investeeringutena, millest saadavat tulu on võimalik hiljem võimalusel jagada või tasaarvestada omavaheliste kohustustega. 2012. aasta keskel poolte ühine kooselu lõppes, mille järel kolis kostja korterist välja. Hageja tegi kostjale 21. märtsil 2014 kirjaliku ettepaneku seltsinguvara jagamiseks, millest kostja keeldus. Seltsinguvaraks on korter (26 600 eurot), sõiduauto Škoda (1300 eurot), OÜ M osad (2500 eurot). Hageja tegi täiendavaid panuseid seltsinguvarasse kokku 26 015 eurot. See tuleb seltsinguvara väärtusest (ilma OÜ M osata) maha arvata. Seltsinguvara väärtus on negatiivne (- 6679,30 eurot). Kaasomandi sätete alusel vara jagamisel tuleb poolte võrdsusest kõrvale kalduda. Hageja on valmis maksma kostjale hüvitisena maksimaalselt pool korteri turuväärtusest, s.o 13 300 eurot. Hageja kandis korteri säilimise ja korrashoiuga kostja kaasomandi osale langevad kulud, millest 1⁄3 tasumist nõuab hageja kostjalt järgmiselt: ajavahemiku 1. aprilli 2012–30. aprilli 2015 eest 1599,65 eurot, 1. maist 2015–30. septembrini 2018 eest 1812,29 eurot ja 1. oktoobrist 2018–
31.juulini 2019 eest 537,33 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja võttis omaks, et korter kuulub pooltele võrdsetes mõttelistes osades, et korteri ostmisel tasus kostja 55 000 krooni ja hageja 20 000 krooni ning et hageja sai laenulepingu alusel laenu 5596 eurot, mida kasutati osaliselt korteri renoveerimiseks. Kostja vastuväidete kohaselt on seltsingulepingust tulenev nõue aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi. Poolte kooselu, mida hageja käsitles seltsinguna, lõppes 2011. a märtsis. Seega muutus hageja väidetav nõue sissenõutavaks hiljemalt 2011. a märtsis. Jagatava vara hulka ei saa kuuluda sõiduauto Škoda ega OÜ M osad. OÜ M asutati pärast kooselu lõppemist ja sõiduauto Škoda on võõrandatud. 3 (12)
Kostja hinnangul saab tegemist olla üksnes korteri kaasomandi lõpetamise nõudega. Hageja ei pidanud üksi peret üleval, sest kostja sissetulek oli 15 000–40 000 krooni kuus. Alates korteri ostmisest kulus kostja sissetulek pere ülalpidamisele ja korteri renoveerimisele ning pärast laenulepingu sõlmimist ka laenumaksete tasumisele. Kuna kostja oli kaugsõiduautojuht, viibis ta enamuse ajast kodust eemal ning igapäevaste majandusküsimuste ja arvete tasumisega tegeles hageja. Kui poolte vahel oli seltsing, ei saanud hageja esitada nõuet perioodi eest, mil seltsing oli lõppenud. 11. juunil 2006 võetud laenust sai kostja teada alles hagis ja selle tagasimakseid ei saa arvestada seltsingu huvides tehtud kulutuste hulka. Korteri hind on võrreldes 2014. aastaga tõusnud. Kostja hinnangul on korteri turuväärtus 31 000 eurot. Kaasomandiga seotud kulutuste hüvitamise nõue on põhjendamatu ja hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja nõuab, et kostja hüvitaks hageja ja tema elukaaslase kulud, mis on seotud korteri igapäevase kasutamisega. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja esitas 27. märtsil 2015 Harju Maakohtule vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks, kasutuseelise hüvitamiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks. 10. mail 2018 esitas kostja vastuhagi tervikteksti. Kokkuvõtvalt esitas kostja järgmised nõuded: mõista hagejalt kostja kasuks välja korteri kasutuseelised 10. septembrist 2014 kuni vastuhagi esitamiseni summas 1692,90 eurot; mõista hagejalt kostja kasuks välja korteri kasutuseelised alates vastuhagi esitamisest kuni korteri kaasomandi lõpetamiseni igakuiselt 256,45 eurot kuus; mõista hagejalt kostja kasuks välja korteri ostuhinnast enamtasutud 1118,45 eurot; lõpetada korteri kaasomand selliselt, et anda korter kostja ainuomandisse hagejale hüvitise maksmise kohustusega; tasaarvestada eelnevalt nimetatud summad kaasomandi lõpetamisel kostja poolt hagejale makstava hüvitisega; asendada hageja tahtevaldused korteriomandi omanikukande muutmiseks. Lugeda hageja tahteavaldused antuks alates kostja poolt hüvitise tasumisest hagejale. Alates 2011. a märtsist on korterit kasutanud üksnes hageja. Korteri kasutuseeliste suurus on 512,90 eurot kuus, millest kostja osa on 256,45 eurot. Arvutuse aluseks on võetud korteri keskmine üürihind. Vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud kasutuseelised on 1692,90 eurot. Kuni korteri kaasomandi lõpetamiseni on kasutuseelis 256,45 eurot kuus. Kuna korteri ostuhind oli 75 000 krooni ja kostja tasus 17 500 krooni oma kaasomandi osa eest rohkem, on kostjal õigus hagejalt nõuda 17 500 krooni (1118,45 eurot). Kuivõrd kostja ei saa korterit kasutada ja hageja ei tasu kostjale kasutuseeliste hüvitist, tuleb kaasomand lõpetada selliselt, et korter jääb hüvitise eest kostja ainuomandisse. Kaasomandi jagamine selliselt on mõistlik, kuna hagejal ei ole kaasomandi enda ainuomandisse jätmiseks hüvitise maksmiseks rahalisi vahendeid. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja vastuväidete kohaselt on kostja nõue korteri ostmisel hagejalt enamtasutud osa eest 1118,45 euro saamiseks müügilepingu alusel TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud ja samuti valesti arvestatud. Kostja nõue kasutuseeliste hüvitamiseks on pahatahtlik ja selle suurus tõendamata. Hageja ei ole taksitanud kostjal korteri kasutamist ega ole sellest kasutuseeliseid saanud. Kasutuseeliseks ei saa pidada enda kaasomandi osa kasutamist. Kostja ei ole alates 2012. a kevadest kandund 4 (12)
enda osa kaasomandi kuludest. Kasutuseeliste arvutamise aluseks võetud üürihind on liiga kõrge. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 21. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus lõpetas poolte kaasomandi korterile, jättis selle hageja ainuomandisse kohustusega hüvitada kostjale 15 000 eurot ning kohustas kostjat andma tahteavaldused omanikukande muutmiseks. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul 2012. a aprillist kuni 2019. a juulini kaasomandi säilimise ja korrashoiuga seotud kulud 3949,27 eurot ning tasaarvestas vastastikused rahalised nõuded, mille tagajärjel tuleb hagejal tasuda kostjale kaasomandi lõpetamisel hüvitist 11 550,73 eurot. Maakohus rahuldas kostja
19.novembri ja 18. novembri 2019. a taotlused protokolli parandamiseks taotlustes märgitud ulatuses. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Vaidlustamata asjaoludel kuulub pooltele võrdsetes mõttelistes osades X TTT asuv korteriomand, mille ostuhinnast tasus hageja 20 000 krooni ja kostja 55 000 krooni. 3. märtsil 2003 sõlmisid hageja ja Aktsiaselts Hansapank laenulepingu nr 03-040444-EL, mille alusel sai hageja laenu 5596 eurot ja seda kasutati osaliselt korteri renoveerimiseks. Pooled ei olnud abielus. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli seltsingulepinguline suhe korteri ostmiseks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1). Hageja selge eesmärk oli luua kostjaga ühiselt tingimused elamiseks ühises eluruumis, et kasvatada last. Samal eesmärgil võeti 3. märtsil 2003 laenu korteri renoveerimiseks. Korter soetati poolte kaasomandisse ja see oli poolte ühine eluase vähemalt üksteist aastast. Pooled esitasid tõendeid kulutuste kandmise kohta korteri soetamiseks, renoveerimiseks ja seal ühiselt elamiseks. Maakohus viitas korteri kinnistusraamatu väljavõttele, 3. märtsi 2003. a laenulepingule, korteri müügilepingule ja tunnistaja MM (M) ütlustele. Korteri osas on hageja nõue selle jagamiseks seltsinguõigussuhte alusel põhjendatud. Muu hagiavalduses seltsinguvarana nimetatud vara on omandatud asjaõiguse üldreeglite järgi ning kuuluvad isikule, kelle nimele need on omandatud. Maakohtu hinnangul lõppes seltsinguleping 2012. a augustis ja hagi on esitatud 11. juulil 2014, mistõttu ei ole hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Pooled ei ole esitanud tõendeid, et pooled oleksid otsustanud seltsingu lõpetada. Seega tuleb seltsingu lõppemise ajaks lugeda poolte kooselu lõppemine (VÕS § 596 lg 1 p-d 1 ja 5). Pooltel on erinevad arusaamad, millal poolte kooselu lõppes. Vaidlust ei ole, et kostja kolis 2012. a augustis korterist välja. Kostja pidas poolte suhte lõpuks 2011. a märtsi, kui kostjale said teatavaks kahtlused hageja suhtest teise isikuga, kuid maakohus leidis, et kostja ei väljendanud hagejale piisavalt selgelt oma tahet kooselu nimetatud ajal lõpetada (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2). Kostja on vastuses hagile märkinud, et kuni 2012. a suveni tegi kostja pingutusi, et kooselu hagejaga taastada, kuid see ei õnnestunud. Nimetatu nähtub ka fotodelt. Kostja väljendas selget tahet kooselu lõpetada 2012. a augustis, kui kolis korterist välja. Maakohus leidis, et korter tuleb jagada kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt arvestades poolte panuseid. Hageja kinnitas 18. novembri 2019. a istungil, et on võimeline tasuma kaasomandi lõpetamisel kostjale hüvitist. Korteri kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil on põhjendatud, sest see koormab kaasomanikke kõige vähem. Vaidlust ei ole, et korterit kasutab hageja koos poolte ühise alaealise pojaga. Kostja on küll teatanud, et korteri kostjale jätmisel lubab kostja hagejal koos pojaga korteris elada kuni poja täisealiseks saamiseni, kuid nimetatut ei saa pidada põhjuseks korteriomandi kostjale jätmisel. Samuti on hagejal korteriga eelduslikult suurem emotsionaalne side kui kostjal, kuivõrd hageja on seal elanud alates selle ostmisest. Kuna kostjale kuulub 1⁄2 korteri kaasomandist ja korter jääb hageja ainuomandisse, on hagejal kohustus tasuda kostjale omandi kaotuse eest 1⁄2 korteri väärtusest. Pooled esitasid korteri 5 (12)
turuväärtuse tõendamiseks 2014. a ja 2018. a asjatundja arvamused, mille kohaselt on korteri väärtuseks vastavalt 24 500 eurot ja 31 000 eurot. Kuna kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, tuleb korteri väärtuseks arvestada 31 000 eurot. Maakohus asus asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 alusel seisukohale, et korteri kaasomand tuleb lõpetada viisil, mille kohaselt korteri asinuomanikuks saab hageja ja hagejal tuleb kostjale hüvitada 15 500 eurot. Kostja tahteavaldus kinnistusraamatu kande tegemiseks tuleb asendada kohtuotsusega (TsÜS § 68 lg 5). Hageja kulutuste hüvitamise nõue on AÕS § 75 lg 1 järgi põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ajavahemiku 1. aprill 2012 kuni 31. juuli 2012 eest 3949,27 eurot. Koondtabelist ja arvetest nähtuvalt palub hageja kostjalt välja mõista 1⁄2 tasutud majaelektri, kütte, remondi, pakett „üüriarvestus“, maja kindlustuse, halduse, pelletkamina ehituse, ühistu liikmemaksu ning 1⁄3 prügi kuludest. Kulud on otseselt seotud korteri omamisega, mitte niivõrd sees elamisest tingitud kuludega. Vaatamata sellele, kas isik elab endale kuuluvas korteris või mitte, tuleb korteriomanikul korteriühistu liikmena need kulud tasuda. Maakohus viitas Märjamaa valla jäätmehoolduseeskirja § 28 lg-le 2 ja korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 31 lg-le 2. Kostja vastuhagis esitatud kasutuseeliste nõude jättis maakohus rahuldamata, kuna kostja ei tõendanud, et hageja takistab alates 10. septembrist 2014 kostjat oma kasutusõigust teostada (AÕS § 71 lg 2). Kostja kinnitas 26. veebruari 2016. a istungil, et keegi pole tal keelanud korteris käia ja ta käib seal last vaatamas. Kostjal olid korteri võtmed, mistõttu oli tal ligipääs korterile olemas. 2019. a e-kirjadest nähtuvalt on hageja korteri lukud küll vahetanud, kuid kinnitanud kostjale, et korteri kaasomanikuna saab ta võtme, kui soovib. Pelgalt asjaolu, et korteri võti on ühe kaasomaniku käes, ei tähenda automaatselt seda, et kaasomaniku poolt oleks kaasomandi eseme kasutus ja valdus olnud takistatud olukorras, kus isik võtme saamiseks ise midagi ette ei võta. Pooltel on teineteise vastu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 järgi tasaarvestatavad nõuded. Tasaarvestuse tulemusel tuleb hagejal kostjale tasuda kaasomandi lõpetamisel hüvitis summas 11 550,73 eurot (15 500 – 3949,27). Kohtupraktika kohaselt on kaasomandi lõpetamisel põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jättis vastuhagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus põhjendamatult ja ekslikult, et poolte vahel on seltsinguleping ja korter tuleks jagada arvestades poolte panuseid. Seejuures maakohus poolte panuseid siiski ei arvestanud, vaid lähtus hüvitise määramisel kaasomandi osade suurusest. Hageja ei tõendanud seltsingu olemasolu ja eesmärki. Hageja viitas menetluses läbivalt erinevatele seltsingu eesmärkidele, kuid ei suutnud seda selgelt formuleerida. Maakohus rikkus TsMS §-s 5 sätestatut, kui asus ise hageja eest seltsingu eesmärki ja selle tingimusi sisustama. Kostja väitis menetluses, et poolte vahel ei olnud seltsingut ettevõtluse arendamiseks ja põhjendas seda. Maakohus leidis põhjendamatult, et seltsingu eesmärk oli luua kostjaga ühiselt tingimused elamiseks ühises eluruumis ühise lapse kasvatamiseks. Hageja sellisele eesmärgile isegi ei tuginenud. Maakohus kohaldas valesti seltsingulepingu sätteid. Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled omandasid korteri kaas-, mitte ühisomandisse. Seega oli poolte vaheline õigussuhe määratletud ja see ei saa olla seltsingu vara. Seda kinnitavad ka menetluses poolte esiletoodud asjaolud. 6 (12)
Maakohus leidis ekslikult, et kuna kostja ei väljendanud 2011. a märtsis selget tahet suhte lõppemise kohta, lõppes seltsing 2012. a augustis, kui kostja korterist lõplikult välja kolis. Kuna hageja alustas varjamatult suhet teise mehega, ei pidanud kostja hagejat suhte lõppemisest 2011. a märtsis eraldi teavitama. Kuni 2012. a augustini ühes korteris aeg-ajalt viibimist ei saa suhteks pidada. Eelnevat arvestades on hageja nõue seltsingulepingu alusel vara jagamiseks TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Maakohus rahuldas hageja nõude kaasomandi lõpetamiseks ja määras hüvitise suuruse valesti. Kuna nõue kaasomandi lõpetamiseks ei olnud selge, ei oleks tohtinud hagi menetleda või oleks tulnud jätta see rahuldamata. Hageja ei olnud nõus kostjale omandi kaotuse eest hüvitist maksma ega seadnud omandi kaotust sõltuvusse hüvitise maksmisega. Maakohtu resolutsioonis ei ole kohus seadnud kostja tahteavalduste andmist sõltuvusse hageja poolt kostjale hüvitise maksmisega. Seetõttu võib kostja korteri omandi kaotada, ilma selle eest hüvitist saamata. Kostja vastuhagi nõue kaasomandi lõpetamiseks ja korteri kostjale jätmiseks on sõltuv hüvitise maksmisest. Maakohus jättis tähelepanuta kostja tõendi, mille kohaselt korteri turuväärtus 2020. a jaanuaris on 35 000 eurot. Maakohus ei põhjendanud, miks ta võttis hagejalt kostja kasuks omandi kaotamise eest 15 500 euro suuruse hüvitise väljamõistmisel aluseks kostja tõendi korteri turuväärtuse kohta 2018. a novembri seisuga. Selliselt rikkus maakohus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut. Kohtupraktika kohaselt peab tõendite vastuvõtmine ja nendest keeldumine olema menetlusosalistele arusaadav. Nimetatu omab tähendust ka vastuhagi lahendamisel. Eelviidatud kostja tõend võimaldab omandi väärtuse kindlaks määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Maakohus rahuldas hageja nõude mõista kostjalt välja korteriga seoses tehtud kulutused kostja vastuväiteid arvestamata (TsMS § 442 lg 8). Menetluses ja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid arvestades on äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt korteriga seotud kulude hüvitamist (VÕS § 6 lg 2). Vastuhagis esitatud võlgnevuse 1118,45 euro väljamõistmise nõude jättis maakohus lahendamata. Kasutuseeliste nõude rahuldamata jätmisel rikkus maakohus selgitamiskohustust, hindas tõendeid valesti ja kohtles pooli ebavõrdselt. Maakohus leidis üllatuslikult ja vastuoluliselt, et nõue on tõendamata. Maakohus rikkus tõendite vastuvõtmise kohustust. Praegusel juhul on hageja kasutanud kostjale kuuluvat osa kaasomandis olevast korterist ja saanud sellest vastavalt kohtupraktikale eelduslikult kasutuseeliseid. Seega ei ole oluline, kas kostjal oli talle kuuluva omandi kasutamine takistatud või mitte. Seejuures järeldas maakohus kostja ütlustest ja 2019. a maikuu e-kirjavahetust valikuliselt hinnates ekslikult, et korteri kasutamine ei olnud takistatud ja jättis teised tõendid põhjendamatult kõrvale. Korteri sihipärane kasutamine oleks selles elamine või selle üürileandmine, mitte seal lapsel külas käimine. 9. jaanuari 2020. a määrusega uuendas maakohus menetlust, kuna leidis otsust kirjutades, et hagejale ei ole antud võimalust esitada täiendavaid tõendeid korteri väärtuse ja üürihindade kohta. Kui kohus otsust kirjutades juba tõendeid analüüsis, oleks pidanud ka kostjale andma võimaluse esitada tõendeid selle kohta, et kostjal on korteri kasutamine takistatud. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu praeguse otsuse resolutsioonis märgitud ulatuses. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. Osas, millega maakohus 7 (12)
hageja hagi osaliselt rahuldas ja kostja vastuhagi jättis rahuldamata, jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid selles osas tuleb muuta ja täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes ei ole nõus kaasomandi lõpetamisel korteri jätmisega hageja ainuomandisse, omandi eest makstava hüvitisega ning vastuhagi rahaliste nõuete rahuldamata jätmisega. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus rahuldas kostja 19. novembri 2019. a taotluse 18. novembri 2019. a kohtuistungi protokolli parandamiseks (resolutsiooni p 1). Pooled ei ole eeltoodud maakohtu otsustuse peale vastuväiteid apellatsioonimenetluses esitanud (TsMS § 660 lg-d 1 ja 2)
10.Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 on ringkonnakohus seotud esimese astme kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud apellatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle: Poolte kaasomandis on võrdsetes osades korter asukohaga TTT; Korter osteti 13. aprillil 2000. a ning ostuhinnast tasus hageja 20 000 krooni ja kostja 55 000 krooni (I kd, tl 48-51); Hageja sõlmis 3. märtsil 2003. a Swedbank AS-iga (endine AS Hansapank) laenulepingu nr 03-040444-EL ja laenu kasutati korteri remontimiseks; Pooled kasutasid korterit ühise eluasemena vähemalt 11 aastat ning neil on ühine laps.
11.Hageja nõudis esmalt kostjalt oma panuste tagastamist või hüvitamist seltsingu likvideerimise kaudu (VÕS § 600 ja § 603). Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).
11.1.Maakohus leidis, et hageja nõue korteri jagamiseks seltsinguõigussuhte alusel on õiguslikult põhjendatud. Muu hagis märgitud vara ja kohustused (laenud, sõiduauto Škoda ja OÜ M osad) ei olnud maakohtu hinnangul seltsinguvara ning nendega maakohus ei arvestanud. Samuti ei arvestanud maakohus hageja poolt korterile tehtud väidetavate kulutustega. Nende asjaolude osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud.
11.2.Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud seltsingulepingu sätteid. Kuigi hageja ei ole seltsingulepingu sõlmimise täpsemaid asjaolusid välja toonud, siis saab järeldada, et väidetav leping sõlmiti korteri ostmise ajal. Nii on hageja viidanud poolte faktilisele käitumisele, et korter osteti koheselt võrdsetes osades poolte kaasomandisse. Seega sai väidetav lepingu sõlmimine aset leida Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) kehtimise ajal. Võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 järgi enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust ning kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. TsK §-s 438 sätestatud ühise tegutsemise leping on sarnane VÕS §-s 580 sätestatud seltsingulepinguga (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 16). Ühise tegutsemise lepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb. Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul tasuvad lepinguosalised TsK §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende 8 (12)
ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende kaasomandis. Sellise lepingu võisid pooled sõlmida suuliselt. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda asjaolud, mille alusel maakohus tuvastas pooltevahelise ühise tegutsemise lepingu, sellise lepingu sõlmimist. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel ja sellele peab järgnema ka ühise asja asjaajamine. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu, ühise majapidamise korraldamine ja kokkulepe osta korter kaasomandisse ei vasta ühise tegutsemise lepingu kriteeriumitele. Sellest ei saa tekkida isikutele siduvaid kohustusi. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud viitavad üksnes sellele, et kooselu ajal ostetud korter omandati asjaõiguse üldreeglite järgi kaasomandisse ning täiendavaid kokkuleppeid, millega pooled soovisid olla seotud, vara suhtes ei sõlmitud. Seega muudab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ja leiab, et poolte vahel ei olnud korteri soetamisel seltsingulepingulist suhet. Maakohtu otsuse põhjendused seltsingulepingu lõppemise aja tuvastamise kohta jäetakse maakohtu otsusest välja (maakohtu otsuse p-d 6-11). Kuna kostja apellatsioonkaebuse väide hageja nõude aegumise kohta puudutab maakohtu otsusest välja jäetud põhjendusi, ei pea kolleegium vajalikuks neile vastata.
12.Samas ei viinud maakohtu poolt väär materiaalõiguse kohaldamine ebaõige järelduseni, et korteri osas kaasomandi lõpetamisel tuleb kohaldada kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige AÕS § 77 korteri jagamise viiside kohta).
12.1.Maakohus on õigesti kohaldanud kaasomandi lõpetamise sätteid ja leidnud, et korter tuleb jätta hageja ainuomandisse ning hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks hüvitis. Praegusel juhul soovisid mõlemad pooled korteri enda ainuomandisse jätmist. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt ka Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-85-05, p 22). Maakohus on nõuetekohaselt kaalunud mõlema kaasomanike huve ning leidnud, et korter tuleb jätta hageja ainuomandisse. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsusest teistsuguse järelduse tegemiseks. Hageja on apellatsioonimenetluses kinnitanud, et isegi kui kaasomandi lõpetamisel määratakse väljamakstavaks hüvitiseks 17 500 eurot (35 000 ÷2), siis ta soovib jätkuvalt korteri enda ainuomandisse jätmist hüvitise maksmise vastu.
12.2.Samuti ei välista hageja kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamist kostja väide, et hageja nõue ei vasta TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele ja seetõttu ei ole maakohtu otsuse resolutsioon täidetav. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3-5 täidetavad. Asjaolu, et maakohus ei ole sidunud kohtuotsuse resolutsioonis hüvitise maksmise kohustust omandist ilmajäämise osas tahteavalduse andmisega, ei muuda maakohtu otsuse resolutsiooni täidetamatuks. Kohus ei või otsuses teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439). Hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Maakohtu menetluses ei ole ka kostja esitanud taotlust maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 täitmise korra kindlaksmääramiseks. Seda ei ole kostja teinud ka apellatsioonimenetluses.
13.Maakohus on tuvastanud korteri väärtuse 31 000 eurot asjatundja arvamuse alusel seisuga 2018. a november (V kd, tl 76-79). Apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja väljamõistetud hüvitise suurust põhjusel, et maakohus on rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme.
13.1.Maakohus on õigesti viidanud, et kaasomandi lõpetamisel tagab õiglase hüvitise maksmise see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Samas ei ole maakohus seda põhimõtet korteri väärtuse kohta esitatud tõendite hindamisel järginud, rikkudes otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8). Kolleegium saab eeltoodud rikkumise kõrvaldada.
13.2.Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata korteri väärtuse hindamisel 31. jaanuaril 2020 esitatud tõendiga. Kostja 9 (12)
esitatud tõendi kohaselt on korteri turuväärtus 2020. a jaanuaris 35 000 eurot (V kd, tl 143-144 pöördel). Tegemist on TsMS § 272 lg 2 järgi eriteadmistega isiku arvamusega ning hageja esitatud väited ei anna alust lugeda seda dokumentaalset tõendit ebausaldusväärseks. Nimetatud asjatundja arvamuse andmisel on turuväärtuse hindamisel aluseks võetud 2014. a sama korteri hindamisakt (vt I kd, tl 169-193) ning korteri turuväärtuse tõusu põhjust tingivad asjaolud on asjatundja arvamuses välja toodud (võrreldavad varad). Hageja ei ole tuginenud sellele, et korteri seisukord, mis on sätestatud 2014. a hindamisaktis, oleks sedavõrd muutunud, et see võiks tingida asjatundja arvamuse ebausaldusväärsuse seetõttu, et hindaja ei teostanud 2020. a jaanuaris ise korteri ülevaatust. Kui hageja leidis, et apellatsioonimenetluse jooksul on korteri turuväärtus oluliselt langenud ning 2020. a jaanuari väärtus 35 000 eurot on ebaõiglaselt kõrge, siis asja lahendamisel tähtust omava uue tõendi esitamine ei ole apellatsioonimenetluses TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 järgi täielikult välistatud. Seega on hageja väide tõendamata.
13.3.Eeltoodust tulenevalt tuleb kaasomandi lõpetamisel võtta aluseks korteri turuväärtus 35 000 eurot. Hageja on 15. mai 2020. a menetlusdokumendis kinnitanud, et ka sellise korteri väärtuse puhul on tal võimalus ja soov maksta kostjale välja hüvitis 17 500 eurot.
14.Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja korteriga seotud kulutused 3949,27 eurot. Tegemist on pooles ulatuses kulutustega, mida hageja on perioodil 1. aprill 2012 kuni 31. juuli 2019 korteri eest korterelamu haldajale ja hiljem korteriühistule tasunud.
14.1.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõude eeldused on täidetud ja nõue kuulub rahuldamisele. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Praeguses asjas nõuab hageja, et kostja hüvitaks talle poole korteri majandamiskuludest ja korterelamu elektrienergia tasust, mida hageja on üksi poolte kaasomandis oleva korteri eest tasunud. Pooled ei vaidle, et kostja ei kasutanud korterit vaidlusalusel perioodil ning hageja tasus sel ajal korteri majandamiskulude ja korterelamu elektrienergia eest. Maakohus leidis õigesti, et hagi rahuldamise aluseks on kaasomandit reguleerivad sätted (AÕS § 75 lg 1). AÕS § 75 sätestab reegli kulutuste kandmise ja kahju katmise kohta, mis toimub kaasomanike poolt vastavalt nende kaasomandi osa suurusele. Kaasomanik peab kandma kulutusi vastavalt tema osale kaasomandis. Esitatud asjaoludest ei tulene, et kaasomanikud oleksid seda põhimõtet kokkuleppel muutnud. Kulutused, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, on AÕS § 75 mõttes koormatisteks ja kulutusteks, mida tuleb kaasomanikul kanda, sh prügikulu (vt nt Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-12, p 12). Hageja on tõendanud, et ta on kandnud kulutusi ka kostja kaasomandi osa eest, s.t teinud rohkem kulutusi, kui tema kaasomandi osa eeldaks. Maakohus on õigesti leidnud, et kaasomanik on õigustatud teiselt kaasomanikult nõudma kulutuste hüvitamist ka siis, kui kulutused ei ole vajalikud asja säilitamiseks (VÕS § 72 lg 4). Kuna hageja on täitnud kostja kohustuse, võib ta kostjalt nõuda tehtud kulutuste hüvitamist (VÕS § 78 lg 4 ja AÕS § 75 lg 1). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja nõue kostja vastu kostja esitatud asjaoludel hea usu põhimõtte alusel välistatud. Hageja ei nõua kostjalt selliste kulutuste hüvitamist, mis sõltuvad teenuse tarbimisest (nt vesi, kanalisatsioon ja korteris kasutatud elektrienergia).
15.TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi tuleb hagejal kaasomandi lõpetamisel maksta kostjale hüvitis 13 550,73 eurot (17 500 – 3949,27).
16.Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis kostja vastuhagis esitatud rahalised nõuded hageja vastu rahuldamata. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole sisuliselt ühte kostja esitatud rahalist nõuet 1118,45 euro väljamõistmiseks üleüldse otsuse põhjendustes 10 (12)
käsitlenud. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8), kuid selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada.
16.1.Kostja nõue hageja vastu tuleneb sellest, et ta maksis korteri omandamisel ka hageja kaasomandi eest 1118,45 eurot. Hageja leiab, et kuna kostja nõue tuleneb korteri müügilepingust, siis on kostja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud (vt hageja 29. aprilli 2015. a menetlusdokumendi II ptk; II kd, tl 230). Korteri müügileping sõlmiti 13. aprillil 2000. a, mistõttu tuleb kohaldada sellel ajal kehtinud TsK ja TsÜS sätteid, sest tegemist ei ole kestvuslepinguga (VÕSRS § 11). TsK § 187 järgi solidaarne kohustus või solidaarne nõue tekib, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Solidaarse kohustuse täitmine täielikult ühe võlgniku poolt vabastab ülejäänud võlgnikud täitmisest kreeditorile (TsK § 188 lg 4). Tulenevalt müügilepingu p-st 5 olid pooled korteri müüja ees ostuhinna tasumise kohustuse osas solidaarvõlgnikud TsK § 187 järgi (müüja oleks saanud ükskõik kumma ostja vastu esitada nõude täies ulatuses). TsK § 188 lg 5 esimese lause järgi on solidaarse kohustuse täitnud võlgnikul tagasinõudeõigus ülejäänud võlgnike vastu võrdsetes osades, välja arvatud temale endale langev osa, kui seaduse või lepinguga ei ole määratud teisiti. Kui enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat ja see on pikem kui TsÜS-s sätestatud aegumistähtaeg, siis VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et nõue ei saa olla aegunud, nt aegumine on katkenud või peatunud. Seega tulnuks kostjal talle üle läinud müügilepingust tuleneva ostuhinna 1118,45 euro väljamõistmiseks esitada hagi hiljemalt 1. juulil 2005. Kuna kostja esitas vastuhagi
27.märtsil 2015, siis on nõue aegunud.
16.2.Eeltoodust tulenevalt on maakohtu lõppjäreldus õige, et kostja nõue hagejalt 1118,45 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
17.Maakohus jättis kostja kasutuseeliste hüvitamise nõude rahuldamata põhjusel, et kostja ei ole tõendanud, et tal on kaasomandi kasutusõiguse teostamine alates 10. septembrist 2014 takistatud. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et oluline on kasutamise takistamine. Praegusel juhul omab kostja arvates nõude rahuldamise eeldusena tähtsust see, et hageja kasutab kostja kaasomandi osa ja saab sellest kasutuseeliseid.
17.1.Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et kostja nõude õiguslikuks aluseks saab olla AÕS § 71 lg 2. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et korter oleks olnud välja üüritud. Seega saab kostja hagejalt nõuda kasutuseeliste hüvitamist.
17.2.Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et kostjal on hageja vastu hüvitisnõue üksnes asjaolust, et hageja kasutab suuremat pinda, kui tema kaasomandi osa eeldab. Maakohus on tõendeid õigesti hinnates tuvastanud, et hageja ei kasuta kaasomandis olevat korterit viisil, mis takistaks kostjal oma kasutusõigust teostada. Selles osas ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendust. Üksnes asjaolu, et kostja ei soovi korteris koos hagejaga elada, ei anna kasutuseeliste hüvitamise nõudmiseks alust.
17.3.Kolleegium märgib täiendavalt, et praegusel juhul ei ole pooled kokku leppinud, et kostja korterist väljakolimisel maksab hageja talle hüvitist. Kasutuseeliste hüvitamise nõuet tuleb hinnata hea usu põhimõttest lähtudes. Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et kasutuseelise hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui hüvitist nõutakse tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus nr 3-2-1-137-10, p-d 13-14). Praegu on kostja esitanud hüvitisnõude kohtumenetluse kestel, kui pooled vaidlevad kaasomandi lõpetamise üle. Kolleegiumi hinnangul, arvestades pooleliolevat kohtumenetlust ja asjaolusid, et kostja ise lahkus korterist ja hageja ei kasuta 11 (12)
korterit viisil, mis takistaks kostjal oma kasutusõigust teostada, on hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 ja VÕS § 6).
18.Kolleegiumi hinnangul ei anna maakohtu otsuse osaline tühistamine alust maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda (vt Riigikohtu 27. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14). Kolleegiumi hinnangul tuleb sõltumata apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest jätta hageja praeguse apellatsioonimenetluse kulud 50 % ulatuses TsMS § 163 lg 2 järgi kostja kanda ja kostja kulud tema enda kanda. Hageja oli nõus asja lahendama kompromissiga selliselt, et kaasomandi lõpetamisel jääb korter hageja ainuomandisse ja ta maksab kostjale hüvitise 15 000 eurot. Hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud ringkonnakohtu ettepanekul hageja.
19.TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale apellatsiooniastmes osutatud õigusabi 7 tundi tunnihinnaga 144 eurot käibemaksuga. Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks 2 tundi, vastuse koostamisega 4 tundi ja seisukoha koostamiseks 1 tund. Kolleegium peab nende toimingute ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks. Samuti peab kolleegium põhjendatuks hageja esindaja tunnitasu. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3,5 tunni eest 504 eurot (käibemaksuga). Hageja palub kohustada kostjat maksma menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (TsMS § 177 lg 4).
20.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.