Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. juuni 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-11655
Tsiviilasi
Petrovector SA hagi Osaühingu EVAIL OIL vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks 75 530 eurot 51 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 5. märtsi 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühing EVAIL OIL apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Osaühing EVAIL OIL (registrikood 10186796), esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja (hageja): Petrovector SA (Šveitsi registrikood 10309/2016, IDE CHE-310.783.405), esindaja vandeadvokaat Margus Mugu
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 5. märtsi 2020 otsus hagi rahuldamise ulatuse osas. Teha asjas uus otsus, millega mõista Osaühingult Evail Oil välja põhivõlana 55 272,21 USA dollarit ja viivis seisuga 4. märts 2020 17 877,63 USA dollarit Petrovector SA kasuks. Võtta vastu 28. veebruari 2020 hagist osaline loobumine
põhivõla 5000 USA dollarit osas ja lõpetada selles osas menetlus. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
2.Sõnastada Viru Maakohtu 5. märtsi 2020 otsuse resolutsioon järgmiselt:
Vastu võtta Petrovector SA põhinõudest osaline loobumine ja lõpetada menetlus Petrovector SA hagis Osaühingu EVAIL OIL vastu põhivõla 15000 USA dollarit nõudes.
2.2.Rahuldada Petrovector SA hagi Osaühingu EVAIL OIL vastu.
2.3.Välja mõista Osaühingult EVAIL OIL Petrovector SA kasuks põhivõlana 55 272,21 USA dollarit, seisuga 4. märts 2020 sissenõutavaks muutunud viivis 17 877,63 USA dollarit ning alates 5. märtsist kuni põhivõla tasumiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2.4.Jätta kõik menetluskulud, sh hagist osalise loobumisega seotud kulud, Osaühingu EVAIL OIL kanda.
2.5.Kohus määrab Petrovector SA menetluskulude suuruse kindlaks määrusega käesoleva kohtuotsuse jõustumisest mõistliku aja jooksul, sh riigilõivu hagejale osaliselt tagastamise seoses osa nõudest loobumisega ja selles osas menetluse lõpetamisega.
4.Jätta menetluskuludest ringkonnakohtus 94% Osaühing Evail Oil kanda ja 6 % Petrovector SA kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kndlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Petrovector SA (hageja) esitas Viru Maakohtule 5. augustil 2019 hagi Osaühingu EVAIL OIL (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus 28. veebruari 2020 hagi täpsustuses mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 55 272,21 USA dollarit (edaspidi USD), kohtuotsuse tegemise ajaks (4. märtsiks 2020) sissenõutavaks muutunud viivis summas 17 877,63 USD ja jooksev viivis põhivõlgnevuselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud ulatuses kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud, sh haginõudest osalise loobumisega seotud kulud, tuleb jätta kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 168 lg 5). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (müüja) ja kostja (ostja) 6. oktoobril 2017 müügilepingu raske kütteõli (fuel oil) müügiks ning 3. novembril 2017 müügilepingu madala leektäpiga
gaasiõli (low flash gasoil) müügiks. Mõlemad naftasaadused asusid MGT Baas OÜ tankides.
8.novembril 2017 andis hageja kostjale üle 150,843 tonni kütteõli, 24. novembril 2017 andis hageja kostjale üle 130,200 tonni kütteõli ning 28. detsembril 2017 andis hageja kostja omandisse gaasiõli. Hageja esitas müüdud kauba kohta 28. detsembril 2017 kaks arvet: nr 077/17PVE 150,843 tonni ja 130,200 tonni kütteõli eest summas 81 890,31 USD ning arve nr 078F/17PVE 286,909 tonni gaasiõli eest summas 95 075,90 USD. Kokku moodustas hageja nõue nimetatud kaupade ja koguste müügi eest 176 966,21 USD. Lepingute p 6 kohaselt muutusid hageja mõlemad arved sissenõutavaks 2. jaanuaril 2018. Kostja ei ole müüdud kauba eest täielikult tasunud ega ole esitanud hagejale pretensioone kauba koguse, kvaliteedi, hinna ega muude asjaolude suhtes. Hageja nõudis kostjalt lepingute täitmist, st müügihinna tasumist. Kostja on hagejale arvete (kaupade) eest tasunud osade kaupa nii enne kohtumenetlust kui kohtumenetluse ajal, millises osas on hageja menetluse käigus nõudest osaliselt loobunud. Lisaks põhivõlgnevusele nõudis hageja kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist kuni nõude täieliku ja kohase tasumiseni määras 8% aastas. Viivis kuni kohtuotsuse tegemise ajani
4.märtsil 2020 on kokku 17 877,63 USD: Seejärel nõudis hageja kostjalt viivist kuni nõude täieliku ja kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 alusel ja määras. Hageja ei nõustunud kostjaga, et müüdud kaup oli mittevastava kvaliteediga. Kostja pole oma väiteid tõendanud ega hagejale ühtegi pretensiooni varem selle kohta esitanud.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ei vaielnud vastu, et ta võlgneb 25. novembri 2019 seisuga hagejale 70 252,21 USD tarnitud kauba eest. Kuna hageja tarnitud kaup oli mittevastava kvaliteediga, ei suutnud kostja täita oma lepingujärgseid tarnekohustusi teiste äripartnerite ees, mille tagajärjel tekkis kostja partneritel kahju, mida kostja ilma hagejat kaasamata heastas. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud aumehekokkulepe, et seoses tekkinud olukorraga ajatatakse võlgnevuse summa tasumist. Kindlat tähtpäeva määratud ei olnud. Lähtudes võlgnevuse ajatamise kokkuleppest ei ole võlgnevus muutunud sissenõutavaks. Hageja käitumine on vastuoluline ja seega hea usu põhimõtte vastane. Kuna hageja põhinõue ei ole sissenõutavaks muutunud, ei ole hagejal ka õigust nõuda kostjalt viivist maksmisega hilinemise eest VÕS § 113 alusel. Ühtlasi taotles kostja VÕS § 113 lg 8 alusel viivisenõude vähendamist kuni mõistliku suuruseni lähtudes hea usu põhimõttest. Juhul kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist, palus kostja vähendada viivist selliselt, et seda arvestatakse võlgnetavalt rahalt alates ajast, mil hageja esitas hagi VÕS § 113 lg 2 alusel kuid mitte rohkem kui 10% võlgnetavast summast. Hagis puudub viivise arvestus. Asi on võimalik ja mõistlik lahendada kompromissiga.
3.Maakohus võttis 6. detsembri 2019 määrusega (tl 104-105) vastu põhinõudest osalise loobumise ja lõpetas menetluse 15 000 USD nõudes.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus võttis otsusega vastu hageja 24. jaanuari 2020 põhinõudest osalise loobumise ja lõpetas menetluse veel 10 000 USD nõudes. Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 60 252,21 USD, 5. märtsi 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 17 905,90 (17 458,12+447,48) USD ning alates 6. märtsist
2020 kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, sh hagist osalise loobumisega seotud kulud. Hageja nõue tuleneb kostja ja hageja vahelisest müügilepingust. Kostja ei vaielnud vastu, et võlgneb hagejale 25. novembri 2019 seisuga 70 252,21 USD. Pooled ei vaidle, et kostja on võlgnevust enne hagi esitamist ja pärast hagi esitamist osade kaupa vähendanud. Hagi esitamise päevaks (5. august 2019) oli tasutud kokku 91 694 USD, tasumata oli 85 272,21 USD. Peale hagi esitamist tasus kostja hagejale võlgnetavast summast kokku 25 000 USD. Maakohus tuvastas, et kohtuotsuse tegemise aja seisuga nõuab hageja kostjalt põhivõlana 60 252,21 USD, viivist seisuga 31. jaanuar 2020 17 458,12 USD ning edaspidiselt viivis kuni nõude täieliku ja kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 alusel ja määras. Kostjale anti müügilepingu alusel kaup üle 2017. a novembris ja detsembris. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit oma vastuväidete tõendamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teavitanud hagejat kauba kvaliteedi osas või et kokkuleppel hagejaga ajatati võlgnetava summa tasumist. Kostja vastuväited on paljasõnalised ja kohus ei arvesta nendega. Hageja nõudis kostjalt võla tasumist 18. jaanuari 2019 kirjades nr 06 ja nr 07 (tl 22, 23, tõlked tl 121, 122). Tsiviilasjas ei ole tõendeid, et kostja oleks vastuväiteid esitanud. Kohus on 6. oktoobri 2017 müügilepingu p 6 ja TsÜS § 135 lg 1 alusel seisukohal, et kuna kaup (raskekütteõli) anti kostjale üle 2017. a novembris, arve nr 077/17PVE esitati 28. detsembril 2017, pidi kostja tasuma arve alates 29. detsembrist 2017 viie kalendripäeva jooksul. Seega arve nr 077/17PVE alusel tasu maksmise tähtpäev oli 2. jaanuar 2018 kell 24.00 ning alates
3.jaanuarist 2018 kell 00.00 muutus selle arve alusel nõue sissenõutavaks.
3.novembril 2017 sõlmitud müügilepingu p 6 kohaselt pidi makse laekuma müüja panka hiljemalt kahe kalendripäeva jooksul kauba üleandmise kuu lõpust müüja allkirjastatud arve esitamisel. 28. detsembril 2017 andis hageja kostja omandisse 286 909 tonni gaasiõli ja samal päeval esitas arve nr 078F/17PVE summas 95 075,90 USD. Kuna gaasiõli anti kostjale üle 28. detsembris 2017 ja detsembrikuu lõpeb 31. kuupäeval, pidi kostja tasuma arve nr 078F/17PVE alates 1. jaanuarist 2018 kahe kalendripäeva jooksul ehk hiljemalt 2. jaanuaril 2018 kell 24.00. Seega muutus arve nr 078F/17PVE alusel nõue sissenõutavaks 3. jaanuaril 2018. Kuna kostja jättis lepingust tulenevad tasu maksmise kohustused nõuetekohaselt täitmata, rikkus kostja poolte vahel sõlmitud lepingutest tulenevat kohustust, mistõttu võib hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist, s.o võlgnevuse tasumist (VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 108 lg 1). Hageja nõuab viivist VÕS § 113 alusel ning on esitanud viivise arvestuse nii hagiavalduses kui ka hilisemad arvestuse muudatused seoses kostja poolt kohustuse osalise täitmisega. Vaatamata sellele, et kohus tuvastas hageja nõude sissenõutavaks muutumise alates 3. jaanuarist 2019 (ja mitte 2. jaanuarist 2019 nagu hagiavalduses märgitud), on viivise arvestus õige. Hageja nõuab viivist VÕS § 94 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning viivis ei ole ülemäära suur võrreldes võla põhisummaga. Kostja ei ole tõendanud viivise arvestuse vastuolu hea usu põhimõttega ning viivise vähendamiseks ei ole alust. Kostja ei vaielnud vastu viivise arvutuskäigule.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
18.veebruaril 2020 tasus kostja hagejale 5000 USD, mille tõttu vähenes tema põhivõlgnevus enne kohtuotsuse tegemist kuni 55 252,21 USD. Hageja teatas sellest kohtule 28. veebruari 2020 menetlusdokumendis ning loobus selles osas oma nõudest. Kohus jättis taotluse tähelepanuta ja mõistis kostjalt ekslikult välja 60 252,21 USD osas. Hagi eseme muutmine (sh nõude vähendamise mittearvestamine) kohtu algatusel on menetlusnormi oluline rikkumine. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue (55 252,21 USD) ei ole muutunud sissenõutavaks. Kostja ei eita võlgnevuse olemasolu, kuid hageja käitumine on vastuoluline ja seega hea usu põhimõtte vastane. Viivise väljamõistmine on vastuolus müügilepingute ja hea usu põhimõttega. Müügilepingute p-s 13 on sätestatud vastutuse piirang, mille kohaselt ei vastuta müüja ega ostja mis tahes tuleneva, kaudse ja erikahju ning erikahjutasu eest, mis tuleneb lepingu täitmisest või mittetäitmisest või on nendega mis tahes viisil seotud. Seetõttu on hagejal keelatud viivisenõude esitamine, kuna raha maksmisega viivitamise korral on sisuliselt tegemist kahjuga, mida hüvitatakse viivise abil (Riigikohtu 19. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-128-17, p 13). Sellist kokkulepet tuleb käsitleda VÕS § 207 tähenduses võlasuhte lõpetamise kokkuleppena, mis välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati või millest sisuliselt loobuti. Sega tuleb viivise väljamõistmisest keelduda või vähendada seda nullini. Maakohtu otsus on ebaõiglane menetluskulude jaotuse osas. Kuna pooled on kahju hüvitamise nõudeid lepingutega piiranud, tulnuks menetluskulud jätta poolte kanda VÕS § 162 lg 4 alusel. Mõistlik oleks asi lahendada kompromissiga.
6.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja on võtnud võlgnevuse omaks. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja vastuväiteid on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti on maakohus õigesti rahuldanud viivisenõude. TsMS § 652 lg 4 alusel tuleb jätta tähelepanuta kostja vastuväiteid nagu oleks lepingute p 13 kohaselt välistatud viivise nõudmise õigus. Kostja ei esitanud nimetatud väidet maakohtus. Lepingute p 13 ei sisalda kostja väidetud kokkulepet viivise välistamise kohta ega piira hagejal selle õiguse kasutamist. Hageja 28. veebruari 2020 avalduse kohaselt oli põhivõlg summas 55 272,21 USD ja viivis seisuga 4. märts 2020 17 877,63 USD. Seisuga 31. mai 2020 (enne seda kuupäeva ringkonnakohtu otsus kindlasti ei jõustu) on hageja viivisenõue 18943,70 USD (perioodil 5. märts 2020 – 31. mai 2020 lisandus 88 päeva eest viivis 1066,07 USD). Kuna ringkonnakohus on määranud otsuse tegemiseks 12. juuni 2020, siis ei jõustu see ühelgi juhul enne 30. juunit 2020, siis kokkuvõtlikult taotleb hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 55 272,21 USD, viivised kuni 30. juunini 2020 summas 19307,13 USD ning alates
1.juulist 2020 viivis VÕS § 113 lg 1 ja § 88 lg 8 kohaselt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõigusnormi rikkumise tõttu osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 55 272,21 USD ja viivise seisuga 4. märts 2020 17 877,63 USD. Ringkonnakohus võtab vastu hageja 28. veebruari 2020 hagist osalise loobumise põhivõla 5000 USD osas ja lõpetab selles osas menetluse. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata.
Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
8.Maakohus mõistis hagejalt põhivõlana välja 60 252,21 USD, kuigi hageja oli enne kohtuotsuse tegemist 28. veebruaril 2020 põhinõudest 5000 USD ulatuses loobunud, sest kostja oli selles osas kohtumenetluse ajal hagi rahuldanud. Samuti tegi hageja sellega seoses viivise osas ümberarvestuse, paludes seisuga 4. märts 2020 välja mõista viivisena 17877,63 USD (lk 161). Maakohus jättis hageja hagist osalise loobumise taotluse tähelepanuta. Kostja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. Hageja võib hagist loobuda (ka osaliselt) kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asjas menetluse (TsMS § 429 lg 1). Kui kohus ei võta hagist loobumist vastu, teeb ta selle kohta põhjendatud määruse (TsMS § 429 lg 5). Seega pidi maakohus hageja 28. veebruari 2020 taotluse hagist loobumiseks lahendama kirjaliku määrusega hiljemalt koos kohtuotsuse tegemisega. Ringkonnakohus võtab vastu 28. veebruaril 2020 esitatud hagist osalise loobumise põhivõla 5000 USD osas ja lõpetab selles osas asjas menetluse. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla suuremas summas kui 55272,21 USD ja viivise 4. märtsi 2020 seisuga suuremas summas kui 17877,63 USD. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 55 252,21 USD, viivise seisuga 4. märts 2020 summas 17877,63 USD ja alates 5. märtsist 2020 kuni põhikohustuse täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
9.Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning ei kuulu muutmisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. Maakohus on kooskõlas lepingute p-ga 9 lahendanud asja õigesti Eesti õiguse alusel.
10.Kostja apellatsioonkaebuse muud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja ei ole varasemas menetluses esitanud väidet, et müügilepingute p 13 alusel on kostjalt viivise nõudmise õigus välistatud. Tegemist on väitega, mille kostja on esitanud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses ja ei ole põhjendanud, mis ta ei ole seda väidet varasemalt esitanud. Ringkonnakohus jätab selle kostja väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 113 lg 10 kohaselt on kokkulepe, millega välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine, tühine. Pooled on lepingu, mille täitmist hageja kostjalt nõuab, sõlminud majandustegevuses. Maakohus tuvastas õigesti, et kõik kostja väited tarnitud kauba ebakvaliteetsuse, võlgnevuse tasumise ajatamise ja põhinõude sissenõutavaks mittemuutumise osas ei ole tõendatud. Seetõttu ei ole hageja käitumine võla sissenõudmisel hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja nõuab kostjalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Viivist saab nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Maakohus tuvastas, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks 3. jaanuaril 2017. Hageja on esitanud hagis viivise arvestuse (lk 4) ja korrigeerinud arvestust vastavalt hageja poolsele menetlusaegsele tasumisele (lk 80, 161). Kostja vastuväiteid viivise arvestuse õigsuse osas ei ole esitanud. Kostja taotlus viivise vähendamiseks ei kuulu rahuldamisele. VÕS § 113 lg 8 annab küll võlgnikule õiguse nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Sellisel juhul peab viivis olema ebamõistlikult suur ja kohtul on õigus vähendada seda mõistlikus suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja
lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohtu praktika kohaselt on viivise alandamine kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldajate huve kaaludes. Üldjuhul ei peaks viivise alandamine kõne alla tulema viivise nõudmise korral seadusjärgses suuruses, st VÕS § 113 lg 1 järgses ulatuses, nagu käesoleval juhul nõuab hageja. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud ühtegi asjaolu, miks tuleks alandada seadusjärgset viivist, mistõttu jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse selles osas rahuldamata. 11.TsMS § 168 lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Ringkonnakohus tühistab kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus jättis tähelepanuta hageja viimase hagist osalise loobumise avalduse ja mõistis seetõttu kostjalt välja rohkem raha kui hageja nõudis. Seetõttu puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks maakohtus. Kostja apellatsioonkaebuse hind on 82530.51 USD (põhinõue 60252,21 USD + sissenõutavaks muutunud viivis 17458,12 USD + jooksev viivis 8% põhinõudest st 4820,18 USD) ehk 75530.51 eurot. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse ca 6 % ulatuses hagihinnast. Seetõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 koosmõjus 6 % ulatuses hageja ja 94 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt tagastatakse hagist loobumise korral pool tasutud riigilõivust. Maakohtu otsuse kohaselt otsustab maakohus riigilõivu hagejale osalise tagastamise kohtuotsuse jõustumisest mõistliku aja jooksul. Seega on hagejal õigus taotleda, et riigilõivu tagastamisel arvestaks maakohus ka hagi seda osa, millest loobumise võttis vastu ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kndlaks maakohus kohtuotsuse jõustumisel (TsMS § 174 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.