1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi X.I vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.
2.Välja mõista X.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust nr L89015136498 tulenev sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2443,78 eurot. Välja mõista X.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõude 2443,78 eurot tasumata osalt määraga 16,90% aastas alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
3.Välja mõista X.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust nr L89015136498 tulenevad sissnõutavaks muutuvad põhiosamaksed vastavalt maksegraafikule alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: Maksepäev 06.07.2026 06.08.2026 06.09.2026 06.10.2026 06.11.2026 06.12.2026 06.01.2027
4.Välja mõista X.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis iga tulevikus sissenõutavaks muutuva põhiosa osamakse tasumata osalt määraga 16,90% aastas alates vastava osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni vastava põhinõude tasumiseni.
5.Punktides 2, 3, 4 märgitust suuremas osas jääb hagi rahuldamata.
6.Jätta menetluskulud 75% ulatuses X.I kanda ja 25% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.
7.Välja mõista X.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 952,50 eurot (ilma käibemaksuta).
8.Välja mõista X.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse tasumiseni.
Edasikaebamise kord 2 (10)
Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 10.11.2025 Tartu Maakohtule hagi, milles palub X.I-lt (kostja) välja mõista tarbijakrediidilepingust nr L89015136498 tuleneva põhivõla 9375 eurot, intressi 613,80 eurot, lepingutasu 187,50 eurot, haldustasu 15,60 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2172,50 eurot, samuti edasiulatuva viivise määras 16,90% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance ja kostja 08.02.2024 tarbijakrediidilepingu nr L89015136498, mille alusel kostja sai laenu 9375 eurot. Lepingu sõlmimisel pidi kostja tasuma lepingutasu 187,50 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil 06.03.2024-06.02.2030 ja tasuma intressi 16,90% aastas. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 20,33%. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 17.06.2024 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused ning kostjale anti täiendav tähtaeg võlgnevuste tasumiseks. 27.06.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teate lepingute lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevusi ka täiendava tähtaja jooksul. Lepingu nr L89015136498 ülesütlemise seisuga oli kostja võlas kolme osamaksega, s.o 06.03, 06.04 ja 05.06.2024 osamaksetega. Esialgne võlausaldaja loovutas 28.06.2024 kostja vastased nõuded koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid hagejale. Hageja selgitab, et on krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hinnanud kostja krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4031 ja § 4034 ning krediidiandjate ja vahendajate seaduse nõuetele. Hageja märgib, et enne krediidilepingute sõlmimist kontrolliti kostja sissetulekuid, kohustusi ja maksekäitumist ning tehti päringud maksehäireregistritesse. Hageja väitel puudusid kostjal krediiditaotluste esitamise ajal kehtivad või varasemad maksehäired. Hageja tugineb laenutaotlusele ja maksehäireregistri väljavõttele. Hageja märgib, et lepingu nr L89015136498 puhul tehti krediidiotsus kostja konto väljavõtte alusel ning lepingu nr L89015271803 taotluse lahendamisel lähtuti samadest varasemalt esitatud andmetest, mis hageja väitel olid jätkuvalt kehtivad. Otsuse tegemisel kasutati kinnitatud sissetulekuid summas 625 eurot ning kohustusi summas 0 eurot. Hageja märgib, et kuna õigusaktides ei ole krediidiandjatele kehtestatud sissetulekute ja kohustuste konkreetset suhtarvu, lähtuti krediidiandja sellel ajal kehtinud laenupoliitika kohaselt põhimõttest, et kliendi sissetulekud peavad olema suuremad kui tema igakuised kohustused. Hageja hinnangul olid lepingutest tulenevad maksekohustused kostjale jõukohased, arvestades laenusummasid, kuumaksete suurust ning kostja sissetulekut, mistõttu pidas hageja kostjat usaldusväärseks krediidivõtjaks, kes on võimeline lepingulisi kohustusi täitma. Samuti märgib hageja, et krediidiandjal puudub võimalus arvestada asjaoludega, mis ei ole talle avaldatud või kättesaadavad. Hageja leiab, et kui kostja esitas krediidi taotlemisel ebaõigeid või mittetäielikke andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ning tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda iseenesest krediidiandja hooletust.
3 (10)
Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et esialgne võlausaldaja on enne krediidilepingu sõlmimist kogunud ja kontrollinud piisava teabe kostja majandusliku olukorra kohta, hinnanud kostja krediidivõimelisust ning andnud kostjale vajalikud selgitused, mistõttu ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud.
2.Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 24.01.2026 isiklikult allkirja vastu. Kostja hagiavaldusele vastanud ei ole.
3.Hageja esitas 20.04.2026 täiendava seisukoha ja nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et esialgne võlausaldaja on kostjale laenu andmisel on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Täiendavalt selgitas hageja, et tema hinnangul oli kogutud teave piisav veendumaks kostja krediidivõimelisuses ja võimes võtta krediidikohustusi. Hageja märkis, et enne lepingu sõlmimist tuvastati kostja igakuiseks sissetulekuks ligikaudu 625 eurot ning kohustuste puudumise tõttu jäi pärast 217,05 euro suuruse igakuise osamakse arvestamist kostjale hageja arvutuse kohaselt kasutusse vähemalt 407,95 eurot. Hageja märkis, et krediidiandja arvestab krediidivõimelisuse hindamisel ka statistikapõhise elatusmiinimumiga, mis oli 2024. aastal 345,81 eurot, mistõttu oli hageja hinnangul kuumakse kostjale jõukohane. Samuti viitas hageja sellele, et kostja suhtes puudusid lepingu sõlmimise ajal maksehäired. Hageja tugines ka Finantsinspektsiooni juhendile „Vastutustundliku laenamise nõuded“ ning Riigikohtu praktikale, mille kohaselt sõltub kogutava teabe ulatus krediidi olemusest ja konkreetse juhtumi asjaoludest. Hageja hinnangul oli kogutud teave piisav ning krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja selgitas, et kuna kostja ei olnud lepingu ülesütlemise ajaks kolme põhiosa osamaksega võlgnevuses, vaid võlgnevus puudutas lepingujärgseid intressimakseid, tehti nõude ümberarvestus VÕS § 94 lg 1 alusel. Hageja hinnangul oli kostja ka pärast ümberarvestust võlgnevuses kolme osamakse ulatuses ning seetõttu jäi lepingu ülesütlemine kehtima. Hageja märgib, et juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikuti, tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud põhivõlg summas 9375 eurot, tasuda intress summas 142,73 eurot, sissenõudmiskulud summas 50 eurot ning viivis lepingujärgses määras 16,90% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (28.06.2024) kuni nõude täitmiseni. Lisaks märgib hageja, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid üksnes krediidilepingu osalise tühisuse kokkuleppelise intressi osas. Hageja viitab Riigikohtu praktikale ning leiab, et viivisekokkulepe jääb kehtima ka juhul, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise.
4.Kohus juhtis 21.05.2026 kirjas hageja tähelepanu asjaolule, et nõude lahendamiseks tuleb hinnata, kas tarbijakrediidileping on VÕS § 416 lg 1 nõuete kohaselt kehtivalt üles öeldud. Kohus palus hagejal täpsustada ja tõendada kostja makseviivituse asjaolusid, vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja andmist koos ülesütlemise hoiatusega ning ülesütlemisavalduse kostjale kättetoimetamist. Samuti juhtis kohus tähelepanu, et seaduses nõutud tähtaja järgimata jätmisel võib lepingu ülesütlemine olla tühine.
5.Hageja esitas 22.05.2026 kohtule täiendava seisukoha. Hageja selgitab, et kostjal oli võlgnevus alates 1.osamaksest (06.03.2024) kuni ülesütlemisele eelnenud 4-osamakseni (06.06.2024). Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme järjestikuse osamaksega. Kostja ei täitnud lepingus tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja kostjale 17.06.2024 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav 4 (10)
tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, 27.06.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Ülesütlemise hoiatus ja teatis saadeti kostja aadressile, mille viimane andis lepingu sõlmimisel. Hageja möönab, et ülesütlemise hoiatuse ja teatise saatmise vahe on 10 päeva. Hageja esitab nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on tühine. Kostja sai lepingu alusel laenu 9375 eurot ning tagasimakseid teinud ei ole. Kui kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on tühine, tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2339,02 eurot, sissenõutavaks muutunud intress 3127,86 eurot, lepingutasu 187,50 eurot, sissenõutavaks muutunud haldustasu 105,30 eurot ning viivis lepingujärgses määras (16,90% aastas põhiosalt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Hageja esitab alternatiivse lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv võlgnevus ja lepingujärgne viivis (16,90% aastas) igale osamaksele järgnevast päevast vastavalt esitatud maksegraafikule. Kostja ei ole üle kahe aasta täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ning ei osale ka kohtumenetluses. Seega võib eeldada, et ta ei täida ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude. Hageja tugineb sellele, et kostja on saanud laenu, mida ta ei ole tagasi maksnud, ning et vastav nõue on hagejale loovutatud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 9375 eurot, intressi 613,80 eurot, lepingutasu 187,50 eurot, haldustasu 15,60 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 2172,50 eurot. Samuti viivise alates 11.11.2025 kuni põhivõla tasumiseni määraga 16,90% aastas. Juhul, kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, palub hageja kostjalt välja mõista põhivõla 9375 eurot, intressi 142,73 eurot ja viivise alates 28.06.2024 kuni 10.11.2025 lepingujärgses määras 16,90% aastas.
8.Hageja nõue võiks seega rahuldamisele kuuluda VÕS § 108 lg 1 ja § 402 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 164 lg-ga 1 eeldusel, et sõlmitud on tarbijakrediidileping, leping kehtib (ei ole tervikuna ega osaliselt tühine), krediit on välja makstud, kostjal on tekkinud kohustus tagastada krediit ja maksta intressi, kostja on rikkunud kohustust tagastada krediit ja maksta intressi ning lepingust tulenevad nõuded on hagejale loovutatud.
9.Kohus tuvastas, et kostja on 08.02.2024 digitaalselt allkirjastanud tema ja AS Inbank (krediidiandja) vahelise auto24 laenu lepingu nr L89015136498, mille dokumendid koosnevad Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehest, põhitingimustest, maksegraafikust ja üldtingimustest (dtl 14-26), samuti laenutaotlusest (dtl 30).
10.Lepingu põhitingimuste kohaselt oli laenusumma 9375 eurot tagastada ja lepingutasu 187,50 eurot tasuda koos intressi määraga 16,90% aastas kord kuus 6.kuupäeval 72 osamaksega ning lepingu täitmise tähtpäevaks oli kokkulepitud 06.02.2030 (dtl 14-16).
11.Kohus tuvastas, et krediidiandja tegi kostjale 09.02.2024 makse summas 9375 eurot viitega laenulepingule nr L89015136498. Kohtu hinnangul on krediidiandja seeläbi VÕS § 396 lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes kostjale lepingu alusel laenu välja maksnud ehk täitnud oma lepingujärgse põhikohustuse.
12.Kohus tuvastab eeltoodu põhjal, et kostja ja krediidiandja on lepingu sõlminud. 5 (10)
13.Kohtu hinnangul on lepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuivõrd krediidiandja andis oma majandus- või kutsetegevuses krediiti tarbijale VÕS § 1 lg 4 tähenduses ehk füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.
14.Kuivõrd kostja tahteavaldus lepinguliste kohustuste võtmiseks on digitaalselt allkirjastatud ja kostja on krediidi kätte saanud, ei ole tulenevalt VÕS § 408 lg-s 2 sätestatust alust pidada lepingut VÕS § 408 lg 1 alusel tühiseks VÕS § 401 lõikes 1 tarbija tahteavaldusele sätestatud vorminõude järgimata jätmise või lepingus VÕS § 404 sätestatud andmete puudumise tõttu.
15.Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2023 seisuga krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36% (kohaldus alates 01.01.2024 väljastatud laenudele). VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 x 15,31% = 52,08%. Lepingu kohaselt oli kostjale antud krediidi kulukuse määr 20,33% (dtl 14). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et kostjale võimaldatud krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses sätestatud piirmäära. Kohtu hinnangul ei ole seetõttu alust pidada lepingut tühiseks krediidi kulukuse määra VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses sätestatud piirmäära ületamise tõttu.
16.Hageja selgituste kohaselt on krediidi andmisel järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hinnatud kostja krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4031 ja § 4034 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse nõuetele. Hageja märgib, et enne krediidilepingute sõlmimist kontrolliti kostja sissetulekuid, kohustusi ja maksekäitumist ning tehti päringud maksehäireregistritesse. Hageja väitel puudusid kostjal krediiditaotluste esitamise ajal kehtivad või varasemad maksehäired. Hageja tugineb laenutaotlusele ja maksehäireregistri väljavõttele. Hageja märgib, et lepingu nr L89015136498 puhul tehti krediidiotsus kostja konto väljavõtte alusel ning lepingu nr L89015271803 taotluse lahendamisel lähtuti samadest varasemalt esitatud andmetest, mis hageja väitel olid jätkuvalt kehtivad. Otsuse tegemisel kasutati kinnitatud sissetulekuid summas 625 eurot ning kohustusi summas 0 eurot. Hageja märgib, et kuna õigusaktides ei ole krediidiandjatele kehtestatud sissetulekute ja kohustuste konkreetset suhtarvu, lähtuti krediidiandja sellel ajal kehtinud laenupoliitika kohaselt põhimõttest, et kliendi sissetulekud peavad olema suuremad kui tema igakuised kohustused. Hageja hinnangul olid lepingutest tulenevad maksekohustused kostjale jõukohased, arvestades laenusummasid, kuumaksete suurust ning kostja sissetulekut, mistõttu pidas hageja kostjat usaldusväärseks krediidivõtjaks, kes on võimeline lepingulisi kohustusi täitma. Samuti märgib hageja, et krediidiandjal puudub võimalus arvestada asjaoludega, mis ei ole talle avaldatud või kättesaadavad. Hageja leiab, et kui kostja esitas krediidi taotlemisel ebaõigeid või mittetäielikke andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ning tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda iseenesest krediidiandja hooletust.
17.Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et krediidiandja järgis käesoleval juhul vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohaselt. Kuigi hageja on märkinud, et krediidiotsus tugines kostja konto väljavõttele, ei tähenda konto väljavõtte olemasolu iseenesest veel krediidivõimelisuse nõuetekohast hindamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärk ei ole üksnes andmete formaalne kogumine, vaid kogutud andmete sisuline analüüsimine ja nende põhjal põhjendatud järelduste tegemine tarbija võime kohta täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel.
6 (10)
Konto väljavõttest nähtub, et kostja sissetulekud koosnesid töövõimetoetusest ja sotsiaaltoetustest ning laekunud vahendeid kasutati igakuiste tavapäraste elamiskulude katmiseks. Konto väljavõttest ei nähtu, et kostjal oleks olnud püsivalt vabu rahalisi vahendeid või sääste, mis võimaldanuks põhjendatult järeldada täiendava pikaajalise krediidikohustuse teenindamise võime olemasolu. Kohus ei nõustu ka hageja seisukohaga, et krediidivõimelisuse piisavaks hindamiseks saab pidada statistikapõhise elatusmiinimumi arvestamist. Asjaolu, et hageja hinnangul jäi kostjale pärast krediidikohustuse arvestamist alles statistikapõhist elatusmiinimumi ületav summa, ei võimalda iseenesest järeldada kostja tegelikku maksevõimet. Statistikapõhine elatusmiinimum kujutab endast üldist arvestuslikku näitajat ega asenda tarbija tegelike sissetulekute ja väljaminekute hindamist. Seetõttu ei saa kohus nõustuda hageja seisukohaga, et pelgalt kostja sissetulekute ja deklareeritud kohustuste võrdlemine või üldisele elatusmiinimumi näitajale tuginemine võimaldas pidada kostjat krediidivõimeliseks. Hageja viidatud põhimõte, et sissetulekud peavad olema suuremad kui kohustused, ei asenda krediidiandja kohustust hinnata tarbija tegelikku majanduslikku olukorda ning tema võimet võtta täiendav krediidikohustus.
18.Eelneva põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei saanud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusel olla veendunud, et tarbija on krediidivõimeline ning VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud eeldused krediidilepingu sõlmimiseks ei olnud täidetud.
19.VÕS § 4034 lg 6 rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et VÕS § 4034 lg 7 alusel tuleb lepingus kokkulepitud intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ning leping on muude krediidiga seotud tasude osas tühine.
20.Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt alates 1.osamaksest, s.o alates 06.03.2024 kuni ülesütlemisele eelnenud 4.osamakseni, s.o kuni 06.04.2024. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Ülesütlemisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed vaid siis, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 416 lg 1 esimese lause kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks peavad olema seega täidetud järgmised eeldused: 1) tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, 2) krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja võla tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab võla tasumist, 3) tarbija on krediidiandja avalduse kätte saanud (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 69). Lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 27) kohaselt teavitas esialgne võlausaldaja 17.06.2024 kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale täiendava tähtaja (s.o 25.06.2024) võlgnevuse tasumiseks. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks 7 (10)
tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kui kostjale anti 17.06.2024 tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, siis tuli kostjale anda vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg, mis oleks saabunud 01.07.2024. Kuna hageja väljatoodud asjaoludel ei antud kostjale vähemalt kahenädalast täiendavat tähtaega võla tasumiseks, siis ei ole leping kehtivalt üles öeldud. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.
21.Hageja esitas alternatiivse nõude juhuks, kui kohus peaks leidma, et ülesütlemine on tühine. Ümberarvestuse kohaselt on sissenõutavaks muutunud osamaksed alates 06.03.2024 kuni 06.06.2026 (kaasa arvatud), s.o 1.-28.osamakse summas 2443,78 eurot. Hageja taotleb kostjalt sissenõutavaks muutunud intressi välja mõistmist summas 3127,86 eurot (1.-27.osamakseni), s.o lepingujärgses määras 16,9% aastas. Kohus on tuvastanud, et krediidiandja rikkus VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu tuleb VÕS § 4034 lg 7 alusel lugeda lepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ning tarbija ei võlgne krediidiandjale muid tasusid. Lisaks on kohus leidnud, et lepingut ei ole VÕS § 416 lg 1 nõudeid järgides kehtivalt üles öeldud. Hageja on esitanud intressinõude lepingujärgse intressimäära alusel. Kuivõrd hageja ei ole esitanud nõuet ega arvutuskäiku, mis lähtuks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohaldatavast intressimäärast ja arvestaks asjaolu, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole kohtul võimalik nõude suurust kontrollida. Seetõttu jätab kohus intressinõude rahuldamata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja lepingutasu ega ka haldustasu.
22.Lepingu viimase osamakse tähtpäev on maksegraafiku kohaselt 06.02.2030. Seetõttu ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks kogu laenu põhiosa muutunud sissenõutavaks ning hagejal puudub alus nõuda kogu laenujäägi viivitamatut tasumist. Hageja on palunud mõista kostjalt välja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed. TsMS § 369 kohaselt võib hageja nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist, kui on alust eeldada, et kostja ei täida kohustusi nõuetekohaselt ka edaspidi. Arvestades, et kostja ei ole lepingu alusel teinud ühtegi makset ning ei ole menetluses osalenud ega hageja nõudele vastu vaielnud, on alust eeldada, et kostja ei täida ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi vabatahtlikult. Seetõttu kuuluvad TsMS § 369 alusel väljamõistmisele ka pärast kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed. Maksegraafiku kohaselt on ajavahemikul 06.07.2026 kuni 06.02.2030 sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete kogusumma 6931,22 eurot. Intressinõue alates 2026. aasta juulist jääb samuti rahuldamata. Kohus on leidnud, et VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tuleb lepingus kokkulepitud intressimäära asemel kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Hageja ei ole aga esitanud nõuet ega arvutuskäiku, mis lähtuks VÕS § 94 kohasest intressimäärast, vaid on arvutanud tulevikus sissenõutavaks muutuva intressi lepingujärgse intressimäära alusel. Lisaks on VÕS § 94 kohane intressimäär muutuv ning ette ei ole võimalik kindlaks teha, milline intressimäär kuulub kohaldamisele alates 2026. aasta juulist. Seetõttu ei ole kohtul võimalik tulevikus tekkivat intressinõuet kindla summana välja mõista ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Lepingu põhitingimuste kohaselt leppisid pooled viivisemääraks kokku 16,90% aastas. Kohus leiab, et VÕS § 4034 lg 7 teises lauses sätestatud keeld nõuda muid tasusid ei hõlma viivist, mis kujutab endast õiguskaitsevahendit rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhuks. Seetõttu ei välista vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kokkulepitud viivise nõudmist. 8 (10)
Kuna kostja ei ole sissenõutavaks muutunud põhivõlga tasunud, on hagejal õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhivõla osalt määraga 16,90% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni vastava põhivõla osa tasumiseni.
23.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud põhivõla summas 2443,78 eurot ning TsMS § 369 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed summas 6931,22 eurot, kokku 9375 eurot. Samuti kuulub rahuldamisele viivisenõue. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata, sealhulgas intressinõude summas 3127,86 eurot, lepingutasu nõude summas 187,50 eurot ja haldustasu nõude summas 105,30 eurot. Seega jääb hagi rahuldamata kokku 3420,66 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus
24.TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel jätta 75% ulatuses kostja kanda ning 25% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja menetluskulud on kokku 1628,25 eurot, millest riigilõiv on 910 eurot ja lepingulise esindaja kulu 718,25 eurot (käibemaksu ei lisandu). TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga 13 998,78 eurot tasuda riigilõivu 910 eurot. Arvestades hagi osalist rahuldamist kuulub hageja tasutud riigilõiv vastavalt menetluskulude jaotusele kostja poolt hüvitamisele. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu 718,25 eurot on põhjendatud üksnes osaliselt. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on õigusabi osutanud 4 tundi 45 minutit tundi (nõude aluseks olevate dokumentide tellimine, nende analüüs, hagi ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule ning 17.04, 22.05 ja 27.05.2026 menetlusdokumentide koostamine) tunnitasuga 169 eurot/tund (ilma käibemaksuta). Kohus hindab, et arvestades hageja esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Kohus ei pea hageja esindaja menetluskulusid taotletud ulatuses põhjendatuks. Tegemist on tavapärase võlanõudega, mis ei olnud faktiliselt ega õiguslikult eriliselt keerukas. Nõudeid samaliigilise õigussuhte alusel on hageja poolt kohtus esindatud hulgaliselt. Samas nähtub 9 (10)
menetlusmaterjalidest, et oluline osa menetluse käigus tehtud tööst oli tingitud hageja esitatud nõude puudustest ja vajadusest nõuet menetluse kestel korduvalt täpsustada. Hagi oli esitatud eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud ning hagejal on õigus nõuda kogu võlgnevuse tasumist. Menetluse käigus ilmnes aga, et hageja ei olnud andnud kostjale VÕS § 416 lg 1 kohast vähemalt kahenädalast täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks, mistõttu ei olnud lepingu ülesütlemine kehtiv. Samuti tuli menetluse käigus hinnata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning VÕS § 4034 lg 7 kohaldamise tagajärgi. Hageja esitatud nõue ei arvestanud nimetatud sätte õiguslike tagajärgedega ning hageja esitas intressiarvestuse lepingujärgse intressimäära alusel olukorras, kus kohaldamisele kuulus VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohus on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega seonduvat selgitanud paljudes menetlustes osalevale hagejale korduvalt, kuid samad puudujäägid ja vead korduvad jätkuvalt. Kohus leiab, et kui hageja oleks juba hagi esitamisel nõuetekohaselt hinnanud lepingu ülesütlemise kehtivust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise võimalikke õiguslikke tagajärgi, oleks olnud võimalik vältida osa menetluse käigus esitatud täiendavatest seisukohtadest ja nõude ümberkujundamisest. Menetluskulude hüvitamise eesmärk ei ole panna vastaspoolele kohustust kanda kulusid, mis on tekkinud menetlusosalise enda õiguslikult puudulikult ettevalmistatud nõude tõttu. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja taotletud menetluskulud ei ole täies ulatuses vajalikud ega põhjendatud ning kuuluvad vähendamisele mõistliku suuruseni. Kohus loeb põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku summas 1270 eurot (910+3x120). Arvestades menetluskulude jaotust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 952,50 eurot (1270 eurost 75%). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.