Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-18-18648 huvist. Nimelt soovisid kostja 1 ja kostja 2 A Silt laenu saada seoses oma mööbliäriga., kostjad tegelevad mööblipoega nimega „xxx“. Kuivõrd laen oli võetud ja tagatud seoses kostja 1 ja kostja 2 majandustegevusega, ei kohaldu kostja 2 suhtes tarbijakäenduse sätted. Samas isegi kui kostja 2 suhtes kohalduksid tarbijakäenduse sätted, oleks täidetud VÕS § 143 lg 2 nõuded, kuivõrd kostjale 2 oli täpselt selge käendatava kohustuse rahaline suurus. Laenulepingus, millele kostja 2 allkirjastas, oli fikseeritud konkreetne rahaline summa. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenulepingu võib üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Nõude aluseks olev laenuleping oli sõlmitud tähtajatuna. Hageja teatas laenulepingu ülesütlemisest kostjatele 23.08.2018. Seega sai VÕS § 398 lg 1 nimetatud kahe kuu pikkune etteteatamise tähtaeg läbi 23.10.2018 ja hagi esitamise ajaks on laenuleping üles öeldud ning sellest tulenev nõue sissenõutav. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja kostjatelt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. II Kostjate vastuväited Kostjad ei tunnista hagi. Laenusuhe tekkis tegelikult A Si ja xxx vahel, sest laenu eesmärgiks oli osaühingu äritegevuse arendamine. Laen anti konkreetse arve alusel, millega tasuti kohe laenu saamise järel tehasest tellitud mööbli eest. Alternatiivselt on kostjad seisukohal, et kuna kostjad soovisid endale osta mööblit, siis on laenulepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille nõudeid hageja ei täitnud. Kostja 2 on xxx juhatuse liige, kellel oli õigus laenulepingut allkirjastada, kostja 1 allkiri on seega õigustühine. A Sile maksti 6600 eurot sularahas tagasi osaühingu nimel ja arvelt. Kostja 2 ei ole laenu käendanud, vaid andnud täiendava garantii. Kostjate vastu ei saa nõuet pöörata enne, kui on lahendatud vaidlus xxx-ga. Asjaolu, et A S andis laenu konkreetse mööbliarve tasumiseks tõendab ka see, et A S organiseeris koos H Muga mööbli arestimist xxx mööblikaupluses xxx. Antud tegevus tekitas ülisuurt kahjumit ja kostja oli sunnitud ettevõtte tegevuse lõpetama. A S käis xxx kaupluses korduvalt labaselt sõimamas. Koos H Muga, kelle ettevõte xxx vahendas xxx-le kaubanduspinda, hakkas organiseerima xxx-le kuuluva mööbli ja teiste äripartnerite poolt müüki võetud kaupade arestimist seoses A Si poolt antud laenuga. Kostjal 1 esinesid tervisehäired seoses südamega ja haiguse tõttu soovis mööblikaupluse töö lõpetada antud asukohas ja kolida kauplus xxx aadressile xxx. Antud aadressil avas uue kaupluse xxx, kelle imporditud valgusteid oli xxx pikka aega müünud enda kaupluses. Oli kokkulepe, et xxx jätkab mööbli müüki ja firma tegevus oleks kenasti jätkunud. Uude asukohta õnnestus viia ainult magamistoa komplekt. Seoses hageja ebaseaduslikult organiseeritud mööbli ja muude kaupade arestimisega tekitati aga kaos. Järjest müüdi arestitud kaupa esitamata mingit aruannet. Kostjad esitasid Sunud info alusel arveid xxxle, mis on tänaseni maksmata. Osa mööblist ja esemetest on tänaseni hageja hõivatud ning omanduses. Samuti pidi teine kostjale 2 kuuluv ettevõte xxx sulgema enda kaupluse xxx xxx, A Sile kuuluva ettevõtte xxx kõrval. Üheksa aastat edukalt tegutsenud kaupluse edasine töö ei olnud enam võimalik, kuna rünnati korduvalt avalikus kohas labase sõimu ja räuskamisega kostjat 2 ning tema asendajat. Kohut eksitati aga väitega, et kostja ei olnud kättesaadav. L V tegeles ebaseadusliku jälitustegevusega kuna uuris M R ja teiste käest kostjate elukoha ja nende laste elukoha kohta. L V esitas kirja, et tema esindab Corpus Baltic Consulare OÜ-t ja nõue loovutati tema ettevõttele. Hageja tegevuse tagajärjel tekkinud olukord aga tekitas kostjale 1 tõsisemaid terviserikkeid, mis viisid xxx xxx ning operatsioonile.

2-18-18648 Kostjad on seisukohal, et hageja tegevuse ja varade omastamise tagajärjel tekitatud olukorra ja kahju alusel on kostjad valmis hageja vastu nõuete esitamisest loobuma vaid juhul, kui hageja nõustub kostjate ettepanekuga nõuded tasaarveldada, mille raames kostjad loobuvad kogu mööblist ja varadest, mis hõivati hageja poolt, ning tasumata arvete summadest ja hageja loobub omalt poolt käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuetest. Alternatiivselt on kostjad seisukohal, et laen summas 6600 eurot on tagasi makstud ja laenu jääk on 13 400 eurot. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista A Si ja kostjate vahel 05.04.2016 sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlg 20 000 eurot, intress 11 045.16 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 920 eurot ja täiendav viivis. Kostjad hagi ei tunnista. Kostjate vastuväidete kohaselt on laenusuhe tekkinud A Si ja xxx vahel, sest laenu eesmärgiks oli osaühingu äritegevuse arendamine. Kostja 2 allkirjastas laenulepingu osaühingu juhatuse liikmena, kostja 1 allkiri on õigustühine. Kostja 2 ei ole laenu käendanud, vaid tegemist on täiendava garantiiga. Alternatiivselt on kostjad seisukohal, et laenulepingu tuleb käsitleda tarbijakrediidilepinguna. Laenusummast on tasutud 6600 eurot, seega on laenujääk 13 400 eurot. Kohtule esitatud lepinguga (tl 5) on tõendatud, et A S andis 05.04.2016 kostjale 1, E L ́ale tähtajatu laenulepingu alusel laenu summas 20 000 eurot. Lepingust nähtuvalt oli intressimäärana kokku lepitud 2% kuus. Laen summas 10 000 eurot tagastatakse 05.05.2016. Juhul, kui laenu ei tagastata 05.05.2016, siis muutub intress ning tasutakse intressi 3% kuus.

2-18-18648

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja 1 on 05.04.2016 saanud A Silt 20 000 eurot. Pooled ei vaidle ka selle üle, et A Sile on tagasi makstud 6600 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et 25.06.2018 nõude loovutamise lepinguga (tl 6) on A S loovutanud 05.04.2016 sõlmitud laenulepingust tuleneva põhinõude 20 000 eurot koos kõrvalnõuetega Corpus Baltic Consultare OÜ-le. Samuti pole poolte vahel vaidlust selle üle, et 23.08.2018 on hageja 05.04.2016 laenulepingu üles öelnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas A Silt saadud laenu tagasimaksmise kohustus on kostjatel või tekkis laenusuhe A Si ja xxx vahel. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostjat 2 S käsitleda käendajana või mitte. Lisaks on poolte vahel vaidlus selle üle, kas A Sil oli õigus lugeda tagasi makstud 6600 eurot tasutuks intresside katteks või oli nimetatud summa tasutud põhivõla katteks. Laenulepingu pooled Kostjate vastuväidete kohaselt tekkis 05.04.2016 lepingu alusel laenu tagasimaksmise kohustus xxx-l, kuna laenu eesmärgiks oli osaühingu tegevuse arendamine. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Vastavalt VÕS § 8 lg 1 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. 05.04.2016 laenulepingust nähtuvalt on A S andnud laenu kostjale 1, E L ́ale. Kostja 1 on kinnitanud, et on raha 05.04.2016 kätte saanud (tl 5). Laenulepingus puuduvad mistahes viited sellele, et laenu saajaks tuleb lugeda xxx-t või et kostjad on laenulepingu sõlminud xxx nimel. Seega on kohus seisukohal, et 05.04.2016 laenulepingu poolteks tuleb lugeda A S ja kostjad. Asjaolu, et kostja 1 kasutas A Silt saadud laenu xxx äritegevuse arendamiseks, ei muuda xxx-t laenusaajaks ega tekita xxx-le kohustust laenusumma tagastamiseks. Laenulepingust ei nähtu poolte tahet tekitada laenusuhet xxxga. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega on laenu tagasimaksmise kohustus tulenevalt VÕS § 396 lg 1 kostjal 1 ehk laenusaajal. Kohtu hinnangul ei saa kostjate poolt kohtule esitatud xxx arvetega xxxle (tl 35 – 41), xxx pangakonto väljavõttega (tl 55) ega xxx-le esitatud tehasepoolsete mööbliarvetega (tl 57 – 61) lugeda tõendatuks kostjate väiteid, et 05.04.2016 laenulepinguga andis A S laenu xxx-le. Viidatud tõenditest ei nähtu, et A S andis 05.04.2016 laenulepinguga laenu xxx-le. Kohus on 16.10.2019 kohtuistungil kostjatele selgitanud, et asjaolu, et kostja 1 kasutas laenusummat xxx äritegevuseks ja mööbli ostmiseks, ei muuda xxx-t laenulepingu pooleks. Järgmisena hindab kohus, kas kostjat 2 S käsitleda käendajana või mitte. Käendus 05.04.2016 laenulepingu viimase lause kohaselt on kostja 2 laenu garanteerinud. Hageja on seisukohal, et tegemist on käendusega VÕS § 142 lg 1 mõistes. Kostjad leiavad, et tegemist ei olnud käendusega, vaid garantiiga ehk täiendava vastutusega. Kostjad ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt on nad seisukohal, et kostjat 2 tuleb käsitleda garantii andjana. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Vastavalt VÕS § 143 lg 1 on

2-18-18648 tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Vastavalt VÕS § 155 lg 1 majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Kostja 2 on 05.04.2016 lepingu allkirjastanud füüsilise isikuna. Lepingust ei nähtu, et kostja 2 oleks lepingu allkirjastamisel tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. 05.04.2016 lepingus puuduvad mistahes viited sellele, et V L oleks lepingu allkirjastanud xxx või mõne teise äriühingu nimel. Kostjate väited, et V L tegutses osaühingu nimel, on paljasõnalised ja tõendamata. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostjat 2 käsitleda garantii andjana VÕS § 155 lg 1 mõistes, vaid käendajana VÕS § 142 mõistes. Tulenevalt VÕS § 145 lg vastutab käendaja kohustuse rikkumise korral solidaarselt põhivõlgnikuga, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Järgmiseks hindab kohus kostjate alternatiivset seisukohta, kas laenulepingut S käsitleda tarbijakrediidilepinguna. Tarbijakrediidileping Kostjad on seisukohal, et alternatiivselt tuleb poolte vahel sõlmitud laenulepingut käsitleda tarbijakrediidilepinguna, sest kostjad soovisid endale mööblit osta. Hageja kostjate seisukohaga ei nõustu. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel sõlmitud lepingust (tl 5) nähtuvalt on laenuandjaks A S kui füüsiline isik. Seega ei ole täidetud VÕS § 402 lg 1 sisalduv eeldus, et laenuandjaks on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kohus märgib, et kostjate väited, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, kuna kostjad soovisid endale mööblit osta, on vastuolus kostjate eelnevalt esitatud selgituste ja tõenditega. Oma vastuväidetes ja 16.10.2019 toimunud kohtuistungil on kostja 1 selgitanud, et A Silt saadud laenu kasutasid kostjad xxx äritegevuse arendamiseks. Samuti on kostja 1 16.10.2019 toimunud kohtuistungil selgitanud, et mööbli ostjaks oli äriühing (xxx), mitte kostjad füüsiliste isikutena (tl 76 pöördel). Nimetatud väide on tõendatud ka kostjate poolt kohtule esitatud mööbliarvetega (tl 57 – 61), millest nähtuvalt on arved adresseeritud xxx-le, kelle esindajana on tegutsenud kostja 1. Kuna laenuandjaks on käesoleval juhul olnud füüsiline isik ja kostjad on saadud laenu kasutanud seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega, siis ei saa kohtu hinnangul A Si ja kostjate vahel sõlmitud lepingut käsitleda tarbijakrediidilepinguna. Järgnevalt hindab kohus, kas kostjate poolt A. Sile tasutud 6600 eurot S käsitleda põhinõude või intressi tasumisena. Hageja nõude suurus Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjad on A Sile sularahas tasunud 6600 eurot. Nimetatud asjaolu on kostja 1 kinnitanud ka 16.10.2019 toimunud kohtuistungil (tl 76). Hageja on 23.10.2019 esitatud hagiavalduse täienduses välja toonud, et kostjad on A Sile tasunud 2016. aastal maist kuni detsembrini igakuiselt 600 eurot, 2017. aasta jaanuarist kuni veebruarini igakuiselt 600 eurot ja 2018. aasta jaanuaris veel 600 eurot (tl 80 pöördel). Hageja on selgitanud, et A S arvestas tasutud summad intressi katteks. Kostjad on 16.10.2019 toimunud kohtuistungil selgitanud, et neile teadaolevalt maksid nad tagasi põhinõuet (tl 76).

2-18-18648 05.04.2016 laenulepingus on lepingupooled kokku leppinud intressimääras 2% põhinõudelt (s.o 20 000 eurolt) kuus, juhul, kui laenust poolt ehk 10 000 eurot ei tagastata 05.05.2016, siis on intressimääraks 3% põhinõudelt kuus. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et laenu ei tagastatud 05.05.2016 ja seega oli A Sil õigus nõuda intressi 3% laenusummalt (s.o 20 000 eurolt) kuus ehk igakuiselt 600 eurot. Kostjad on ajavahemikul mai 2016. a – veebruar 2017. a tasunud A. Sile igakuiselt 600 eurot, lisaks on 2018. a jaanuaris tasutud 600 eurot. Vastavalt VÕS § 88 lg 8 kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega oli A Sil tulenevalt VÕS § 88 lg 8 õigus lugeda kostjate poolt igakuiselt tasutud 600 eurot tasutuks intressimaksete katteks. Vastavalt VÕS § 88 lg 1 kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Kostjad ei ole kohtule tõendanud, et nad on A. Sile avaldanud, et nende poolt ajavahemikul mai 2016. a – jaanuar 2018. a tasutud summad tuleb lugeda makstuks põhivõla katteks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on 05.04.2016 laenulepingu üles öelnud 23.08.2018. Vastavalt VÕS § 398 lg 1 kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on 23.10.2019 hagiavalduse täpsustuses selgitanud, et intressi on arvestatud kuni laenulepingu ülesütlemiseni 23.10.2018. Kostjad pidid tasuma intressi alates 2016. a aprillist kuni laenulepingu ülesütlemiseni 23.10.2018 kokku summas 17 645.16 eurot. Kuna kostjad on intressi 6600 euro ulatuses tasunud, siis on hageja seda hagi esitamisel arvestanud ja palub kostjatelt välja mõista intressi summas 11 045.16 eurot (17 645.16 – 6600 = 11 045.16). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on hagiavalduses esitatud intressisumma õigesti arvestanud. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjad on sõlminud A Siga laenulepingu, mille alusel on kostja 1 saanud A Silt laenu ja kostja 2 on kostja 1 kohustust käendanud. Tulenevalt VÕS § 145 lg vastutab käendaja kohustuse rikkumise korral solidaarselt põhivõlgnikuga, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega on kostjatel kohustus võlgnevus tasuda. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue põhivõla 20 000 euro, intressi 11 045.16 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 920 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Samuti kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele täiendav viivis 3% põhinõudelt (20 000 eurot) kuus alates 10.12.2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni.

2-18-18648 Kostjate etteheited xxx-le, L V ́ile ja H M ́ule on kohtu hinnangul asjakohatud, kuivõrd käesoleva tsiviilasja raames ei saa kohus asuda lahendama kostjate vaidlust nimetatud isikutega. Nimetatud isikud ei ole käesoleva tsiviilasja poolteks. Samuti on asjakohatud kostjate väited, et A S organiseeris xxx mööbli arestimise ja tekitas osaühingule kahju. Kohus on 16.10.2019 kohtuistungil kostjatele selgitanud, et juhul, kui äriühingul on kahju hüvitamise nõue mõne isiku vastu, siis on tal õigus esitada iseseisev hagi. Käesoleva tsiviilasja raames ei saa kohus lahendada xxx võimalikke kahju hüvitamise nõudeid.

Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluses kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamist. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust S vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust S vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.