Corpus Baltic Consultare osaühingu hagi XX (X) ja YY (Y) vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.06.2020 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
XX ja YY apellatsioonkaebus, hind 32 685 eurot 16 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Corpus Baltic Consultare osaühing (registrikood 11416471), esindaja Ravo Vitsut Kostjad XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 03.06.2020 otsus osas, milles kohus rahuldas Corpus Baltic Consultare osaühingu hagi YY (Y) vastu ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi YY vastu rahuldamata ja muuta menetluskulude jaotust.
2.Kostjate apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, st YY osas.
3.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgimine:
3.1.Rahuldada Corpus Baltic Consultare osaühingu hagi XX vastu ja jätta rahuldamata YY vastu.
3.2.Mõista XX-lt välja Corpus Baltic Consultare osaühingu kasuks 31 965 eurot 16senti (põhinõue 20 000 eurot, intress 11 045 eurot 16 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 920 eurot).
3.3.Kohustada XX tasuma Corpus Baltic Consultare osaühingule viivist 3% kuus põhinõudelt 20 000 eurot alates 10.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus maa- ja ringkonnakohtu menetluses
4.Hageja Corpus Baltic Consultare osaühingu maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud, mis on seotud hagiga kostja XX vastu, jätta kostja XX kanda.
5.Kostja XX menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta tema enda kanda.
6.Kostja YY menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta Corpus Baltic Consultare osaühingu kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Corpus Baltic Consultare osaühing (hageja) esitas 10.12.2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja YY (kostja II) vastu (hagi täpsustatud 23.10.2019), milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 20 000 eurot, intressi 11 045,16 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 920 eurot ning edasiulatuva viivise 3% kuus põhinõudelt alates 10.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni.
2.CC (laenuandja) sõlmis 05.04.2016 kostjatega laenulepingu, mille kohaselt andis laenuandja kostjale I laenu 20 000 eurot. Laenu intressiks lepiti kokku 2% kuus. Laenusummast pool (10 000 eurot) tuli tagastada 05.05.2016. Pärast 05.05.2016 oli kokkulepitud intressimääras 3% kuus. Laenuleping oli tähtajatu. Laenu tagas kostja II käendajana. Kostjale II ei kohaldunud tarbijakäenduse sätted, kuivõrd laen oli sõlmitud kostjate majanduslikust huvist. Laenulepingus kinnitas kostja I, et sa sai raha kätte. Kostjad teostasid intressimakseid kuni 2018 jaanuarini, tasudes intressina kokku 6 600 eurot. Pärast 2018 jaanuari kostjad ühtegi makset ei teinud. 25.06.2018 loovutas laenuandja nõuded kostjate vastu hagejale. Hageja teavitas 29.06.2018 kostjat II nõude loovutamisest ja palus lepingujärgsed kohustused täita. Hageja esitas kostjatele 23.08.2018 lepingu korralise ülesütlemise teate. Hageja nõuded muutsid sissenõutavaks alates 23.10.2018. Kostjate vastuväited hagile
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata. Laenusuhe tekkis laenuandja ja Exotica Disain OÜ (osaühing) vahel, sest laenu eesmärgiks oli osaühingu äritegevuse arendamine. Laen anti konkreetse arve alusel, millega tasuti kohe laenu saamise järel tehasest tellitud mööbli eest. Alternatiivselt olid kostjad seisukohal, et kuna kostjad soovisid endale osta mööblit, siis oli laenulepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille nõudeid hageja ei täitnud. Kostja II oli osaühingu juhatuse liige, kellel oli õigus laenulepingut allkirjastada, kostja I allkiri oli seega õigustühine. Laenuandjale maksti tagasi 6 600 eurot sularahas osaühingu nimel ja arvelt. Kostja II laenu ei käendanud, vaid andis täiendava garantii. Kostjate vastu ei saanud nõuet pöörata enne, kui lahendatakse vaidlus osaühinguga. Laenusaaja arestis osaühingu mööblikaupluses mööblit. Osa mööblit oli jätkuvalt laenusaaja käes. Sellega tekkis kostjatele kahju. Kostjad olid nõus oma nõuetest loobuma, kui hageja loobub oma nõuetest.
Alternatiivselt olid kostjad seisukohal, et tagasimakstud 6 600 eurot oli laen ja laenu jäägiks oli 13 400 eurot. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 31 965,16 eurot (põhinõue 20 000 eurot, intress 11 045,16 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 920 eurot) ja kohustas kostjaid solidaarselt tasuma hagejale põhinõudelt viivist 3% kuus alates 10.12.2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.
5.Laenulepinguga (tl 5) oli tõendatud, et laenuandja andis 05.04.2016 kostjale I tähtajatu laenulepingu alusel laenu 20 000 eurot. Lepingust nähtuvalt oli intressimäärana kokku lepitud 2% kuus, laen summas 10 000 eurot tagastatakse 05.05.2016 ning juhul, kui laenu ei tagastata 05.05.2016, siis muutub intress 2%-lt 3%-le kuus. Poolte vahel puudus vaidlus järgmises. Kostja I sai 05.04.2016 laenusaajalt 20 000 eurot ja kostjad maksid laenuandjale tagasi 6 600 eurot. 25.06.2018 nõude loovutamise lepinguga (tl 6) loovutas laenuandja lepingust tuleneva põhinõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Hageja ütles laenulepingu üles 23.08.2018. Pooled vaidlesid selle üle 1) kas laenuandjalt saadud laenu tagasimaksmise kohustus oli kostjatel või tekkis laenusuhe laenuandja ja osaühingu vahel; 2) kas kostjat II sai käsitleda käendajana ja 3) kas laenuandjal oli õigus lugeda 6 600 eurot tasutuks intresside katteks või oli nimetatud summa tasutud põhivõla katteks. Kostja I kinnitas laenulepingu alusel raha saamist (tl 5). Laenulepingus puudusid mistahes viited sellele, et laenu saajaks tuli lugeda osaühingut või et kostjad sõlmisid lepingu osaühingu nimel. Seega tuli lepingu poolteks lugeda laenuandja ja kostjad. Asjaolu, et kostja I kasutas saadud laenu osaühingu äritegevuse arendamiseks, ei muutnud äriühingut laenusaajaks ega tekitanud äriühingule kohustust laenusumma tagastamiseks. Laenulepingust ei nähtunud poolte tahet tekitada laenusuhet osaühinguga. Kohtu hinnangul ei saanud osaühingu arvetega Carpet Trade OÜ-le (tl 35 – 41), pangakonto väljavõttega (tl 55) ega tehasepoolsete mööbliarvetega (tl 57 – 61) lugeda tõendatuks kostjate väiteid, et laenulepinguga anti laenu osaühingule. Arvestades võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 ja 396 lg 1 tuvastas kohus, et laenusaajateks olid kostjad Kostja II allkirjastas laenulepingu füüsilise isikuna. Lepingust ei nähtunud, et kostja II oli lepingu allkirjastamisel tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Lepingus puudusid mistahes viited sellele, et kostja II allkirjastas lepingu osaühingu või mõne teise äriühingu nimel. Väited, et kostja II tegutses osaühingu nimel, olid paljasõnalised ja tõendamata. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostjat II käsitleda garantii andjana VÕS § 155 lg 1 mõistes, vaid teda tuli käsitleda käendajana VÕS § 142 mõistes. Tulenevalt VÕS § 145 lg vastutab käendaja kohustuse rikkumise korral solidaarselt põhivõlgnikuga, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohus ei nõustunud, et sõlmitud oli tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1). VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel sõlmitud lepingust nähtuvalt oli laenuandjaks füüsiline isik. Seega ei olnud täidetud eeldus, et laenuandjaks oli majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kostjate väited, et tegemist oli tarbijakrediidilepinguga, kuna kostjad soovisid endale mööblit osta, oli vastuolus kostjate eelnevalt antud selgitustega ja esitatud tõenditega (tl 76 pöördel, tl 57 – 61). Pooled ei vaielnud, et kostjad tasusid 6 600 eurot laenusaajale. Kostjad tasusid 2016 maist kuni detsembrini igakuiselt 600 eurot, 2017 jaanuarist kuni veebruarini igakuiselt 600 eurot ja 2018 jaanuaris veel 600 eurot (tl 80 pöördel). Kohus leidis, et tulenevalt VÕS § 88 lg-st 1 ja lg-st 8
tuli makseid lugeda intressi katteks, mitte põhivõlgnevuse katteks. Kostjad ei tõendanud, et nad teatasid laenuandjale, et nende poolt tasutud summad tuli lugeda makstuks põhivõla katteks. Arvestades mh ka VÕS § 76 lg-t 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja § 94 ning § 398 lg-t 1 rahuldas kohus hagi. Kostjate apellatsioonkaebus
6.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsus tühistada ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjad hagi ei tunnistanud. Laenusuhe tekkis tegelikult laenuandja ja osaühingu vahel, sest laenu eesmärgiks oli osaühingu äritegevuse arendamine. Laen anti konkreetse arve alusel, millega tasuti kohe laenu saamise järel tehasest tellitud mööbli eest. Kostjate alternatiivne seisukoht oli, et, kuna kostjad soovisid endale osta mööblit, siis oli laenulepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille nõudeid hageja ei täitnud. Kostja II oli osaühingu juhatuse liige, kellel oli õigus laenulepingut allkirjastada, kostja I allkiri oli õigustühine. Laenuandjale maksti 6 600 eurot sularahas tagasi osaühingu nimel ja arvelt. Kostja II andis täiendava garantii ja laenu ei käendanud. Kostjate vastu ei saanud nõuet pöörata enne, kui on lahendatud vaidlus osaühinguga. Hageja omastas osaühingu vara ja sellega tekitas hageja kostjatele kahju. Kostjad olid valis hageja vastu nõuetest loobuma juhul, kui hageja nõustub kostjate ettepanekuga nõuded tasaarveldada (kostjad loobuvad kogu mööblist ja varadest, mis hõivati hageja poolt ja tasumata arvete summadest ning hageja loobub praeguses tsiviilasjas esitatud nõuetest). Alternatiivselt olid kostjad seisukohal, et laen 6 600 eurot maksti tagasi ja laenu jääk oli 13 400 eurot. Vastustaja seisukoht
7.Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja II osas. Ühtlasi tuleb kohtuotsuse osalisel tühistamisel ja uue otsuse tegemisel, muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldab kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt, st kostja II osas. TsMS § 654 lg st 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
10.Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Maakohus tuvastas õigesti, et laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu näol oli tegemist laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Lepingu poolteks olid laenuandja ja kostja I. Lepingust ega muudest tõenditest ei nähtunud, et kostja II oleks sõlminud lepingu osaühingu nimel. Osaühing ei muutu lepingu pooleks olenemata sellest, mis eesmärgil kostjad laenu kasutasid. Kostja I allkiri ei saa nendel põhjustel olla õigustühine. Lepingut ei saa kvalifitseerida ka tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõistes, sest tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või
kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Maakohus tuvastas õigesti, et lepingu poolteks olid füüsilised isikud ning laenuandjat ei saa kvalifitseerida käesoleval juhu majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks isikuks.
12.Kostjad leiavad, et maakohus leidis valesti, et kostja II käendas hageja kohustust. Kostjad olid seisukohal, et kostja II andis garantii. Laenulepingu sõnastuse kohaselt garanteeris kostja II laenu (t lk 5). VÕS § 155 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Käesoleval juhul ei saa lugeda kostja II pool garantii andmist, sest pole tõendatud, et kostja II tegutses laenulepingu sõlmimisel oma majandus-ja kutsetegevuses. Garantii andmine on välistatud eelkõige tarbija puhul. Tagatiskokkulepe garantiilepinguna tühine tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 87 järgi, sest VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus. TsÜS § 84 lg 2 sätestab, et kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Seega juhul, kui garantiileping on tühine VÕS § 155 lg 1 rikkumise tõttu, peab selgitama välja, kas tagatislepingu pooled oleksid sõlminud garantiilepingu tühisust teades muu tagatislepingu ja kui jah, siis mis liiki lepingu (Riigikohtu 05.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 12). Ringkonnakohus arutas pooltega TsÜS § 84 lg-t 2. Pooled ei tuginenud, et nad oleksid jätnud tagatiskokkuleppe sõlmimata. Seega saab lugeda tuvastatuks, et laenuandja ja kostja II oleksid tagatislepingu sõlminud.
13.Järgmiseks tuleb välja selgitada, mis liiki tagatiskokkuleppega oli tegemist. Maakohus leidis, et tagatiskokkulepe laenuandja ja kostja II vahel tuleb lugeda käenduseks VÕS § 142 lg 1 mõttes. Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 näeb ette, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et tegemist oli käenduslepinguga VÕS § 142 lg 1 mõttes. Igasugune leping, kus käendaja on füüsiline isik, on tarbijakäendusleping. Seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine oli seotud kostja II iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Selline regulatsioon kehtib alates 05.04.2011 (lepingud olid sõlmitud 05.04.2016). Seega sai kostja II sõlmida vaid tarbijakäenduse VÕS § 143 lg 1 mõttes. Lepingus olid pooled kokku leppinud järgmises sõnastuses: „ Laenu garanteerib YY“. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja ja kostja II vahel sõlmitud tarbijakäendusleping. Lepingu pooled ei pea teadma korrektseid juriidilisi termineid ja nende terminite sisu. Lepingu tõlgendamisel nähtub, et lepingupoolte tahe seisnes selles, et laenu saab kostja I. Kostja II vaid kohustub vastutama laenuandja ees kostja I kohustuse nõuetekohase täitmise eest, st kostja II eesmärk oli pakkuda vaid tagatise andmist. Seega poolte tahtest tulenevalt lepingus kasutatav sõnastus laenu garanteerimise kohta, viitab tegelikult käendamise soovile (VÕS § 29 lg 1 jj).
14.TsMS § 143 lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käesoleval juhul ei ole maksimaalses summas kokku lepitud. Lepingus väljendatud võlasummat ei saa ka pidada käendaja vastutuse maksimumsummaks, kuna tagastatav summa pole piiratud põhivõlgnevusega, st sellele lisandub kõrvalkohustuse näol intress, mis on muutuv (lk 5). Lepingu sõnastusest pole võimalik tuletada kostja II vastutuse rahalist maksimummäära. Seetõttu on laenuandja ja kostja II
vaheline tarbijakäendusleping tühine ja TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hagejal puudub kostja II vastu nõue ja hagi tuleb kostja II vastu jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele kostja II osas. Kostja I osas puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Menetluskulude jaotus
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus muudab TsMS § 173 lg 3 alusel maakohtu menetluskulude jaotust, kuna rahuldab apellatsioonkaebuse kostja II osas, tühistab maakohtu otsuse kostja II osas ja tühistatud osas uue otsusega jätab hagi kostja II vastu rahuldamata. TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 2 esimese lause ja 171 lg 1 kohaselt jäävad nii maakohtu menetluses kui ka apellatsiooniastmes menetluskulud menetlusosaliste kanda järgmiselt: 1) hageja menetluskulud, mis puudutavad kostja I vastu esitatud hagi, jäävad kostja I kanda; 2) kostja I menetluskulud jäävad tema enda kanda ja 3) kostja II menetluskulud jäävad hageja kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.