Osaühing T.R.TAMME AUTO hagi APLIRON OÜ vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
328 954,44 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Osaühing T.R.TAMME AUTO (registrikood 10020438; asukoht Tammiku, Tammiku alevik, Jõhvi vald, 41541 Ida-Viru maakond) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas (elektronposti aadress [email protected]) Kostja APLIRON OÜ (registrikood 11148958, asukoht Osmussaare 8, 13811 Tallinn; elektronposti aadress [email protected]) , Seaduslik esindaja X X (isikukood x; elektronposti aadress xxx)
Asja läbivaatamine
Korraldav istung 21.11.2017.a, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista Apliron OÜ-lt T.R.Tamme Auto OÜ kasuks välja 05.03.2013.a ja 05.07.2013.a sõlmitud laenulepingute mittetäitmisest tulenev võlgnevus summas 320 000 eurot.
Mõista Apliron OÜ-lt T.R. Tamme Auto OÜ kasuks välja 05.03.2013.a ja 05.07.2013.a sõlmitud laenulepingutest tulenev kokku summas 8 954,44 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Jätta T.R.Tamme Auto OÜ menetluskulud täies ulatuses Apliron OÜ kanda ning Apliron OÜ menetluskulud tema enda kanda.
5.Rahuldada T.R.Tamme Auto OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
6.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista kostjalt Apliron OÜ välja hageja T.R.Tamme Auto OÜ kasuks menetluskulud summas 5 025 eurot.
2-17-4595
7.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal Apliron OÜ tasuda hagejale T.R.Tamme Auto OÜ hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (5 025 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Harju Maakohtu menetluses on Osaühing T.R.TAMME AUTO hagi APLIRON OÜ vastu võlgnevuse saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid X X OÜ ning Apliron OÜ 05.03.2013.a laenulepingu, millega andis X X OÜ kostjale laenu 190 000 eurot. Vastavalt lepingule oli kostja kohustatud tasuma laenuandjale intressi arvestusega 4% aastas tagastamata laenu jäägilt. Intressiarvestus algas lepingu kohaselt alates laenusumma või selle osa ülekandmisest kostjale. Laenusumma kanti kostjale üle 06.03.2013.a. Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama laenu hiljemalt 31.12.2013.a. Laenusumma on käesoleva ajani kostja poolt tagastamata.
2.X X OÜ ning kostja sõlmisid 05.07.2013.a uue laenulepingu, millisega andis X X OÜ kostjale laenu 130 000 eurot. Vastavalt lepingule oli kostja kohustatud tasuma laenuandjale intressi arvestusega 4% aastas tagastamata laenu jäägilt. Intressiarvestus algas lepingu kohaselt alates laenusumma või selle osa ülekandmisest kostjale. Laenusumma kanti kostjale üle 05.07.2013.a. Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama laenu hiljemalt 31.12.2013.a. Laenusumma on käesoleva ajani kostja poolt tagastamata.
3.Laenulepingute pooled on pidanud läbirääkimisi nõude olemasolu ning laenu tagastamise osas. 27.12.2016 sõlmisid X X OÜ ning kostja kokkuleppe, millises kinnitasid läbirääkimiste pidamist alates 13.12.2016.a ning pikendasid kokkuleppel aegumise tähtaega kuni 31.03.2017.a. 20.03.2017.a loovutas X X OÜ oma lepingutest tulenevad nõuded kostja vastu T.R.Tamme Auto OÜ-le (hageja).
4.Hageja palub hagi rahuldada ja mõista Apliron OÜ-lt T.R.Tamme Auto OÜ kasuks välja
2-17-4595 05.03.2013.a ja 05.07.2013.a sõlmitud laenulepingute mittetäitmisest tulenev võlgnevus summas 320 000 eurot, 05.03.2013.a ja 05.07.2013.a laenulepingute järgne intress summas 8 954,44 eurot, jätta T.R.Tamme Auto OÜ menetluskulud täies ulatuses Apliron OÜ kanda ning märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hagiavalduses viidatud laenulepingud on üks osa pooltevahelisest seltsingust. Kostja selgitas, et 2013.aasta märtsi alguses leppis kostja kokku hageja ja X X OÜ omaniku T T 'ga koostöös ja seltsingus, mille eesmärgiks oli luua tööstuslik väävlieraldaja, mis võimaldab naftatoodetes vähendada väävlisisaldust tasemeni, milline on piirnormiks seatud alates 2015.a algusest. Seltsingu raames kohustus T Tamme läbi talle kuuluvate äriühingute seltsinglaste äriprojekti täies ulatuses finantseerima. Kogu vajaliku finantseeringu summa oli 380 000 eurot. Seltsinglaste asju ajas kostja, kelle ülesandeks oli saadud finantsvahendite eest väävli eraldaja osade ostmine ja valmistamine ning seejärel väävli eraldaja käitamine ja tulu teenimine seltsinglaste hüvanguks. Vastavalt kokkuleppele pidi saadud finantsvahendid tagastatama teenitud tulust esimeses järjekorras. T Tamme tehtud finantseering vormistati eeltoodud põhjustel laenudena. Kahjuks lõpetas T T projekti finantseerimise enne selle lõpuleviimist, põhjustades sellega projekti läbikukkumise. Hiljem selgus kostjale, et T T oli kostja eest salaja ostnud ise kostja poolt tellitud väävlieraldaja jaoks vajaliku tsentrifuugi ja üritanud seda ebaõnnestunult ise käivitada talle kuuluvas T terminalis asuvas tehases.
6.06.02.2015.a esitas kostja hagejale ja X X OÜle avalduse seltsingu ülesütlemise kohta, kahju hüvitamise nõude ja avalduse tasaarvestuse teostamise kohta, millega ütles üles seltsingu, esitas nõude saamata jäänud tulu summas 862 500 eurot hüvitamise nõudes ning teostas tasaarvestuse saadud laenusumma 320 000 euro ja hüvitamisele kuuluva kahju osas. Hageja ja X X OÜ esindaja said nimetatud avalduse ka kätte. Hageja esindaja on vastuses küll teatanud, et ei ole tasaarvestuse teostamisega nõus, kuid ei ole vastava nõudega kohtu poole pöördunud, seega on tasaarvestus kostja hinnangul jõus.
7.Kostja juhib tähelepanu, et X X OÜ andis kostjale, äriühingule, mille x olid üle saja korda väiksemad, kui laenusumma, mitmesaja tuhande euro suuruse laenu ilma igasuguse tagatiseta. Selline käitumine ei ole tavapärane ega usutav, kui sellega ei kaasneks mingeid muid kokkuleppeid. Seltsingu olemasolu tõendab ühtlasi ka kostja esindaja poolt hageja esindajale 21.08.2013.a. saadetud e-kiri lepingu projektiga. Kuna nõue lõppes tasaarvestusega hiljemalt 2015.a. veebruaris, siis ei ole nõude loovutamine 2017.a võimalik. Seega on nõude loovutamine tühine. Kostja palub hagi jätta rahuldamata, menetluskuud jätta hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
2-17-4595
9.Pooled ei vaidle selle üle, et X X OÜ ning Apliron OÜ sõlmisid nii 05.03.2013.a kui ka 05.07.2013.a laenulepingu, millega andis X X OÜ kostjale laenu kokku 320 000 eurot, nimetatud summa on kostjale üle antud. Vaidlust ei ole ka selles, et 06.02.2015.a esitas kostja hagejale ja X X OÜ-le avalduse seltsingu ülesütlemise kohta, kahju hüvitamise nõude ja avalduse tasaarvestuse teostamise kohta, millega ütles üles väidetava seltsingu, esitas nõude saamata jäänud tulu summas 862 500 eurot hüvitamiseks ja teostas tasaarvestuse saadud laenusumma 320 000 euro ja hüvitamisele kuuluva kahju osas. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
10.Kostja leiab, et hagejal puudub alus temalt laenatud rahasumma tagasisaamiseks, kuivõrd X X OÜ ja kostja vahelised laenulepingud olid seltsingulepingu üks osa ning laenulepingutest tulenev nõue oli lõppenud juba enne hagejale loovutamist, kuivõrd kostja oli selle 06.02.2015.a temal oleva nõudega tasaarvestanud. Hageja on igasuguse seltsingulepingu olemasolu kostja ja X X OÜ või hageja või T T vahel eitanud.
11.Seega tuleb asja õigeks lahendamiseks kindlaks teha, millisel õiguslikul alusel on kostja 2013.a saanud X X OÜ-lt 320 000 eurot, kas tegemist on laenu- või seltsingulepinguga, samuti kas kostjal on hageja vastu nõue, mida kostja sai hageja nõudega 2015.a. veebruaris tasaarvestada.
12.Võlaõigusseaduse (VÕS) 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 järgi tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kohus selgitab, et tasaarvestada saavad nõudeid vaid need, kellel on üksteise vastu nõuded.
13.VÕS § 580 lg 1 järgi seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsing on seega lepingulisel suhtel põhinev isikuteühingu vorm ja seltsingulepingu regulatsiooni eesmärgiks on tagada mittexidilise isikuna tegutseva isikuteühingu moodustamise, tegutsemise ja lõppemise põhimõtete määratlemine. Seltsingulepingu sõlmimine kui tehing eeldab kõigi osapoolte tahteavaldusi olla lepinguliselt seotud ühise eesmärgi saavutamiseks. Võlaõigusseaduse seltsingut reguleerivad sätted seltsingulepingu kohustuslikku vormi ei sätesta. Kuna TSÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi, võib seltsingulepingu sõlmida nii suuliselt, kirjalikult kui ka notariaalselt tõestatuna. Kostja poolt esile toodust nähtuvalt oli väidetava seltsingulepingu eesmärgiks vallasasjade omandamine, ei pidanud väidetav seltsinguleping olema notariaalselt tõestatud ja lubatud on igasugune lepinguvorm. Samas kohus osundab, et pool, kes tugineb suulise lepingu olemasolule, peab suutma tõendada, et leping sõlmiti kehtivalt.
14.Kuivõrd kostja on tuginenud sellele, et seltsingu raames kohustus T T läbi talle kuuluvate äriühingute seltsinglaste äriprojekti täies ulatuses finantseerima kuid seltsinglaste asju ajas kostja, kelle ülesandeks oli saadud finantsvahendite eest väävli eraldaja osade ostmine ja valmistamine ning seejärel selle käitamine ja tulu teenimine seltsinglaste hüvanguks, tuleb kontrollida, kas poolte vahel võis olla vaikiva seltsingu leping. VÕS § 610 lg 1 vaikiva seltsingu lepinguga kohustub vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Vaikiva seltsingu regulatsiooni eesmärgiks on fikseerida selline
2-17-4595 olukord, kus üks isik osaleb teisele isikule kuuluvas ettevõttes, ilma et ta oleks vastava ettevõtte osanik või aktsionär. Vaikiva seltsingu lepingu poolteks on ettevõtja ja vaikiv seltsinglane.
15.Kostja leiab, et seltsingu pooleks T T poolt olid T.R. Tamme Auto OÜ ja X X OÜ (kokku pool osalust) ja X Xi poolt Apliron OÜ (pool osalust). Kohus leiab, et seltsingulepingu sõlmimine kostja ja T.R. Tamme Auto OÜ ja/või X X OÜ vahel ei ole asjas tõendamist leidnud. Kohus on kostjale korduvalt selgitanud, et seltsingulepingu sõlmimist peab tõendama kostja, kuivõrd kostja tugineb väitele, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama kostja kui pool, kes sellele väitele tugineb. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et hageja või X X OÜ ei ole seltsingulepingut sõlminud. Seega oli kostja kohustus tõendada, et laenulepingud olid osa sõlmitud seltsingulepingust. Kohtu hinnangul seltsingulepingu sõlmimine tõendamist leidnud ei ole.
16.Oma väidete tõendamiseks on kostja esitanud kohtule oma esindaja 21.08.2013.a e-kirja hageja lepingulisele esindajale, milles esindaja avaldab, et temalt paluti kokkuleppe projekti vene keeles ühise tegutsemise kohta. Nimetatud e-kirja manusesse on kostja lepinguline esindaja lisanud lepingu projekti doc ja pdf formaadis ja on palunud vajadusel parandada ja täiendada (tl 33). Kohtule on esitatud ka viidatud hageja ja kostja vahelise ühise tegutsemise kokkuleppe projekt (tl 77-78), kuid see projekt ega 21.08.2013.a e-kiri ei kinnita seltsingulepingu sõlmimist, vaid lepinguliste läbirääkimiste toimumist ajal, kui X X OÜ ja kostja vahelised mõlemad laenulepingud olid juba sõlmitud (05.03.2013.a ja 05.07.2013.a) ning raha oli kostjale üle antud. Ühise tegutsemise kokkuleppe sõlmimiseni kirjalikult pooled ei jõudnud. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, millest saaks teha järelduse, et pooled said tingimustes kokkuleppele ja seltsinguleping sõlmiti suuliselt ning laenusuhtele anti uus sisu. VÕS § 9 lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja ei ole ka esile toonud, milles väljendus vaikiva seltsinglase tahteavaldus seltsingulepingu sõlmimiseks kui kostja poolt saadetud kirjalikku lepinguprojekti ei allkirjastatud ega vastatud sellele ka mingil muul moel.
17.Kostja on omapoolse tõendina esitanud 06.02.2015.a avalduse seltsingu ülesütlemise kohta, kahju hüvitamise nõude ja avalduse tasaarvestuse teostamise kohta, kuid nimetatust saab teha vaid järelduse selle kohta, et viidatud ajal kostja oli seisukohal, et tal on hageja ning X X OÜ-ga sõlmitud seltsinguleping ja tal on hageja ja X X OÜ vastu kahju hüvitamise nõue (tl 28-29). Kohus märgib ka, et 06.02.2015.a so seltsingu ülesütlemise avalduse esitamise ajal olid hagi aluseks olevad laenulepingud juba lõppenud (31.12.2013.a), laenu tagasimaksmise tähtaeg saabunud ning kostja oli juba laenu tagastamisega aasta viivituses. 23.02.2015.a vastuses eelpoolmärgitud avaldusele on nii hageja kui X X OÜ üheselt eitanud seltsingulepingu olemasolu kostjaga (tl 31-32). Pooled on sõlminud ka 27.12.2016.a kokkuleppe laenulepingutest tulenevate nõuete aegumise tähtaja pikendamise kohta (tl 9). Ka nimetatud kokkuleppes ei maini pooled seltsingut vaid räägitakse läbirääkimistest laenulepingute alusel üle antud summade tagastamise ulatuse ja tähtaegade üle. Eeltoodust tulenevalt ei viita ükski tõend sellele, et pooled oleksid ka tegelikkuses jõudnud seltsingulepingu sõlmimiseni. Hageja on õigesti märkinud, et kostjapoolne soov näidata pärast kohustuste võtmist laenusuhet teistsuguse suhtena, ei ole käsitletav kui kokkulepe, millega pooled oleksid sõlminud seltsingulepingu.
2-17-4595
18.Hageja on oma väidet, et poolte vahel on sõlmitud laenulepingud tõendanud kahe kirjaliku laenulepinguga. Kostja on viitab sellele, et laenulepingud on ilma igasuguse tagatiseta ja sõlmitud laenusaajast äriühinguga, kelle kogu vara koosnes seaduses ettenähtud minimaalsest osakapitalist. Nimetatud asjaolud ei ole kostja arvates kindlasti tavapärase majandustegevuses sõlmitava laenulepingu tunnusteks ja viitavad kaudselt sellele, et poolte vahel võisid olla muud kokkulepped kui lihtne laenu andmine. Kohus möönab, et selline laenuandmine ei ole eriti tavapärane, kuid sellele vaatamata ei saa koheselt asuda seisukohale, et laenuandja ja laenusaaja vahel oli just kostja poolt esiletoodud tingimustel sõlmitud seltsinguleping. Kohus osundab, et laenulepingutes ei ole ühtegi viidet sellele, et laenu antakse kellegi teise kui kostja huvides või lisaks laenulepingutele on poolte vahel veel mingisuguseid kokkulepped. Hiljem on tõepoolest kostja tõendanud läbirääkimiste toimumise võimaliku laenusuhte ümberkujundamise kohta seltsingulepingu osaks, kuid läbirääkimiste õnnestumise ja seltsingus kokkuleppele jõudmise kohta ühtegi tõendit esitatud ei ole.
19.Ka ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et väidetavatel seltsinglastel oleks olnud mingi ühine eesmärk. Kuigi kostja on esile toonud, et poolte ühine lõppeesmärk oli kostja valmistatud väävlieraldaja käitamine ja sellega tulu teenimine, ei ole see käesoleval juhul kohtule veenev. Vaikiva seltsingu lepinguga kohustub lepingu üks pool – vaikiv seltsinglane - tegema kokkulepitud panuse ettevõtte majandamisse, lepingu teine pool – ettevõtja - kohustub aga maksma vaikiva seltsinglase panusele vastava osa ettevõtte kasumist. Seega on tegemist olukorraga, kus passiivne investor teeb teatud panuse, mida teine pool kasutab ettevõtte majandamiseks, jagades kasumit investoriga. Vaikiva seltsinguga ei ole tegemist juhul, kui makstava kasumi suurus on fikseeritud kindla suurusena ning see ei sõltu ettevõtte majandamise edukusest. Sellisel juhul on tegemist laenulepinguga. Õiguskirjanduses on selgitatud: „Kui on kokku lepitud panuse tegijale makstavas kindlas intressimääras, siis on tegemist laenuga, mitte aga vaikiva seltsinguga“ (VÕS kommentaarid II, 2007, tlk 713). Mõlemas laenulepingu p-s 3.2 on pooled kokku leppinud selles, et laenusaaja maksab laenuandjale intressi arvestusega 4% aastas. Intressi arvestatakse tagastamata laenu jäägilt. Seega on pooled leppinud kokku, et laenusaaja tasub laenuandjale kindlaksmääratud intressi, mitte tulevikus tekkida võivat kasumit. Kohtule ei ole ka eluliselt usutav, et pooled on täiendavalt suuliselt kokku leppinud ka saadava kasumi jagamises. Ühtegi tõendit selle kohta esitatud ei ole.
20.Kohtu hinnangul ei ole kostja esitanud asjas tõendeid, mis isegi kaudselt kinnitaksid seltsingulepingu olemasolu, või ka seda, et väidetava seltsingu teisel poolel oleks olnud kohustus tasuda väävlieraldaja ostuks puudujääv 60 000 eurot. Kohtule ei ole esitatud kirju või meeldetuletusi, milles kostja oleks pöördunud T Tamme või temaga seotud äriühingute poole tuletamaks meelde kokkulepet täiendava 60 000 euro tasumise kohta.
21.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ja X X OÜ vahel oli laenusuhe. Seltsingulepingu sõlmimine kostja ja T.R. Tamme Auto OÜ ja/või X X OÜ vahel ei ole kinnitust leidnud. Kuivõrd seltsingulepingu sõlmimist ning olemasolu kohus ei ole tuvastanud, siis ei saanud T T ja/või T.R. Tamme Auto OÜ ja/või X X OÜ seltsingulepingut ka täiendava 60 000 euro tasumata jätmisega rikkuda ning kostjal ei olnud ka midagi üles öelda. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal ka seltsingulepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet, mida kostja saanuks X X OÜl tema vastu oleva nõudega tasaarvestada ning järelikult oli kostja 06.02.2015.a avaldus hagejale ja X X OÜ-le seltsingu ülesütlemise kohta, kahju hüvitamise nõude ja avalduse tasaarvestuse teostamise kohta toimetu ning tagajärjetu. Seega oli X X OÜ-l jätkuvalt kostja vastu laenulepingutest tulenev nõue, mida hagejale loovutada.
2-17-4595
22.VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 162 lg 1 ja 2, võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingud on sõlmitud ja raha on kostjale üle antud. Mõlemad laenulepingud on muutunud 01.01.2014.a sissenõutavaks. Vaidlust ei ole ka selles, et laenulepingute alusel saadud raha tagastatud ei ole. Kostja ei ole kohut veennud selles, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega tuleb laenulepingute alusel saadud summad kostjalt hageja kasuks välja mõista.
23.Hageja palub kostjalt välja mõista laenudelt intressi kogusummas 8 954,44 eurot. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on laenulepingute p-s 3.2 kokku leppinud, et laenusaaja maksab laenuandjale laenu tagastamata osalt intressi 4% aastas. Asjas on tuvastatud, et laenulepingute kohaselt tuli mõlemad laenud tagastada 31.12.2013. Hageja nõuab kostjalt lepingu 1 alusel intressi tasumist 301 päeva eest (vahemik 06.03.-31.12.2013) summas 6,354.44 eurot (190 000*0,04/360*301=6 354,44). Lepingu 2 alusel nõuab hageja kostjalt intressi 180 päeva eest (vahemik 05.07.-31.12.2013) summas 2 600,00 eurot (130 000*0.04/360*180 = 2 600), kokku 8 954,44 eurot. Intressiarvutusele kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus kontrollis hageja intressiarvutust ja nõustub sellega. Kostjalt tuleb välja mõista laenulepingute alusel saadud raha kasutamise eest intress kokku summas 8 954,44 eurot.
24.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, põhivõlgnevus summas 320 000 eurot ja intress summas 8 954,44 eurot kostjalt välja mõista.
25.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
26.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
27.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
28.Hageja esindaja esitas 22.05.2020.a avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldused vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on hagilt tasunud riigilõivu 2 700 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 2 325 eurot (käibemaksuta). Hagejale on õigusteenust osutatud
2-17-4595 15,5 h ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Hageja menetluskulud on kokku 5025 eurot. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
29.Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud.
30.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
31.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
32.Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja kohtukulud seisnevad riigilõivus 2 700 eurot. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 21.03.2017.a tasunud riigilõivu 2 700 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.
33.Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulusid. Õigusteenuse käigus hageja esindaja teinud järgmisi toiminguid: hagiavalduse koostamine tsiviilasjas nr 2-174595, õigusteenuse maht 3 h, kostja seisukoha analüüs, 04.05.2017.a menetlusdokumendi koostamine tsiviilasjas nr 2-17-4595, õigusteenuse maht 3 h, kostja 08.06.2017 menetlusdokumendi analüüs, 26.06.2017 menetlusdokumendi koostamine tsiviilasjas nr 2-17-4595, õigusteenuse maht 2,5 h, ettevalmistus ja osalemine Harju Maakohtu 21.11.2017.a istungil tsiviilasjas nr 2-17-4595, summa 450 eurot õigusteenuse maht 3 h, kostja 05.07.2018 menetlusdokumendi analüüs, 26.08.2019 menetlusdokumendi koostamine tsiviilasjas nr 2-17-4595, õigusteenuse maht 4 h.
34.Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on kogu ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Õigusabi toiminutele tehtud ajakulu on põhjendatud ega ole ülepaisutatud. Kulude koosseis on
2-17-4595 kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
35.Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta), on mõistlik ja põhjendatud ning vastab keskmisele kohtupraktikas aktsepteeritud advokaadist esindaja tasumäärale.
36.Kohus rahuldab hageja avalduse ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt välja menetluskulud summas 5 025 eurot.
37.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (5 025 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
38.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.