Fusion Varahalduse AS-i hagi AS AUDENTES vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2018/938, kasutuseeliste ja viivise väljamõistmiseks ning esemete valduse üleandmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 23. oktoobri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Fusion Varahalduse AS-i apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
31 597,59 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Fusion Varahalduse AS (registrikood 12623870), esindajad vandeadvokaadid Marika Kütt ja Martin Käerdi Kostja (vastustaja) AS AUDENTES (registrikood 10306970), esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais Iseseisva nõudeta kolmas isik OÜ Citadele Leasing & Factoring (registrikood 10925733), esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Kedli Anvelt
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 23. oktoobri 2019. a otsus osas, milles maakohus lõpetas menetluse hageja nõudes kohustada kostjat andma hagejale üle esemete valdus.
Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Jätta maakohtu otsuse resolutsioon ülejäänud osas muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu põhjendusi.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti
esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Fusion Varahalduse AS (endise ärinimega United Finance AS, hageja) esitas
23.veebruaril 2018 Harju Maakohtule AS-i AUDENTES (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2018/938, mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 14 557,15 eurot, viivis 57,43 eurot ja alates 22. veebruarist 2018 viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõla tasumiseni ning kohustada kostjat andma hagejale üle esemete valdus, mis on nimetatud Audentes Halduse OÜ ja Fusion Varahalduse AS-i vahel 18. septembril 2015 sõlmitud rendilepingule lisatud G Kolizejs SIA ja TH Investeeringute AS-i pakkumistes (95T Discover Treadmill Base –– Arctic Silver (3 tükki); Discover SE Treadmill Console WIFI & RFID (3 tükki); TOMAHAWK IC3 Indoorcycling Bike 2013 ANT Computer + Onboard Computer (15 tükki); MyRide Multimedia Console; Myride + Live Programs; HD Projektor NECP451W Valgusvõimsus 4500 Ansi Lumens; Projektori kinnitus –– 2,2M) (jõusaali seadmed).
1.1.Hageja väitel sõlmisid OÜ Citadele Leasing & Factoring (Citadele, liisinguandja, kolmas isik) ja Fusion Varahalduse AS (Fusion, müüja) 18. septembril 2015 Audentes Halduse Osaühinguga (Audentes, liisinguvõtja) kasutusrendilepingu (rendileping). Rendilepingu esemeks olid jõusaali seadmed. Citadele kohustus seadmed Fusionilt välja ostma, kes omakorda kohustus seadmed ostma G Kolizejs SIA-lt ja TH Investeeringud AS-ilt. Citadele kohustus seejärel andma seadmed Audentesele rendile.
1.2.Hageja on 4. juuli 2017 ühinemise tulemusena saanud Fusioni õigusjärglaseks. Kostja on
4.jaanuari 2018 ühinemise tulemusena saanud Audentese õigusjärglaseks.
1.3.Citadele sõlmis Fusioniga 31. oktoobril 2016 suulise müügilepingu, mille tulemusena läks seadmete omandiõigus üle Fusionile. Omandiõiguse üleandmine kinnitati üle hageja ja Citadele 2. veebruari 2018 kokkuleppes.
1.4.Kostja ei saanud jõusaali seadmete omanikuks, sest tegemist oli kasutusrendilepinguga. Audentesel oli õigus seadmeid vallata 18. septembrist 2015 kuni 31. oktoobrini 2016. Audentes kohustus rendiperioodi lõppemisel rendilepingu p 8.2 kohaselt rendile antud vara tagastama rendileandjale. Audentes ega kostja ei ole hagejale seadmete valdust üle andnud. Alates
1.novembrist 2016 on Audentese ja kostja valdus ebaseaduslik.
1.5.Kuivõrd kostja on vallanud seadmeid õigusliku aluseta, on hagejal asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist. Kasutuseeliste nõue on läinud üle hagejale. Hagejal on 2. veebruari 2018 kokkuleppe p 3 alusel õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist kogu perioodi eest, mil kostja valdas seadmeid õigusliku aluseta.
1.6.Kuivõrd kostja kasutas seadmeid oma igapäevases majandustegevuses, saab seadmete kasutuseaks pidada kolme aastat. Seadmete maksumus oli rendilepingu sõlmimisel vastavalt G Kolizejs SIA ja TH Investeeringute AS-i pakkumistele 49 273,61 eurot. Arvestades seadmete kasutuseaks kolm aastat, on igakuise kasutuseelise suuruseks 1368,71 eurot. Kuivõrd seadmed olid kostja käsutuses 15 kuud, on kasutuseeliste suuruseks 20 530,65 eurot.
1.7.Hageja nõudis kostjalt tsiviilasjas nr 2-17-3549 rendilepingu sõlmimise tasu ning osaliselt tasumata rendimakseid. Harju Maakohus jättis selles tsiviilasjas 22. detsembri 2017 otsusega hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti Audentese kasuks 2 (10)
välja menetluskulude hüvitis 5973,50 eurot ning sellelt seadusjärgne viivis. Otsus tsiviilasjas nr 2-17-3549 jõustus 26. jaanuaril 2018. Kostja esitas kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse otsuse täitmiseks. Täitur algatas täitmisavalduse alusel täiteasja nr 022/2018/938. Täitemenetluse algatamise teade edastati hagejale 9. veebruaril 2018.
1.8.Hageja tasaarvestab kostja 22. detsembri 2017 otsusest tsiviilasjas nr 2-17-3549 tuleneva menetluskulude nõude enda kasutuseeliste hüvitamise nõudega. Tsiviilasja nr 2-17-3549 otsuse jõustumise hetkeks oli hagejal muutunud kostja vastu kasutuseeliste nõue sissenõutavaks vähemalt 14 kuu osas ehk summas 19 161,94 eurot.
1.9.Hageja avaldas 5. veebruari 2018 nõudeavalduses, et ta tasaarvestab kostja menetluskulude nõude oma kasutuseeliste hüvitamise nõudega. Kui 5. veebruari 2018 nõudeavalduses ei ole käsitatav tasaarvestusavaldusena, avaldas hageja hagis, et ta tasaarvestab enda kasutuseeliste nõude kostja menetluskulude nõudega. Tasaarvestus annab aluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kuivõrd kostja esitas täitmisavalduse põhjendamatult, tuleb täiteasja kulud jätta kostja kanda.
1.10.Hagejal on õigus nõuda kostjalt tasaarvestust ületavas osas kasutuseeliste väljamõistmist summas 14 557,15 eurot (20 530,65 - 5973,50). Hagejal nõuab kostjalt kasutuseeliste hüvitamise nõudelt viivist alates 5. veebruarist 2018, mil hageja teatas kostjale kasutuseeliste nõudest. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis 57,43 eurot.
1.11.Hageja on alates 31. oktoobrist 2016 seadmete omanik. Seega nõuab hageja kostjalt seadmete valduse üleandmist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata ja lõpetada menetlus esemete valduse üleandmise nõude osas ning ülejäänud nõuete osas jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2.1.Kostja väitel tegutses Fusion Citadele agendina ja ta ei olnud seadmete müüja. Seega ei olnud Fusion enne rendilepingu sõlmimist seadmete omanik. Seda, et Fusion tegutses liisinguandja agendina, on hageja ise väitnud tsiviilasja nr 2-17-3549 menetluses.
2.2.Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt välja seadmete valdust. Esiteks loobus hageja seadmete valduse üleandmise nõudest tsiviilasja nr 2-17-3549 menetluses. Teiseks on hageja väited seadmete omandiõiguse ülemineku kohta 31. oktoobril 2016 Citadelelt hagejale paljasõnalised ja tõendamata. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, et Citadele on hagejale väljastanud vaidlusaluste seadmete eest arve, soovides need müüa hagejale. Hageja väite eluline ebausutavus tuleneb ka asjaolust, et suuline müügileping olevat sõlmitud liisinguperioodi ajal ning kostjat ei ole seadmete omandiõiguse üleandmisest teavitatud. Lisaks ei ole tõendatud, kas Citadele nimel 2. veebruaril 2018 lepingu sõlminud isikul (JK-l) oli õigus Citadelet lepingu sõlmimisel esindada.
2.3.Kostja ei nõustu, et rendiperiood lõppes 31. oktoobril 2016. Ebaõige on hageja väide, et seadmete valdus oli Audentesele liisingulepingu sõlmimisel, so 18. septembril 2015 juba üle antud. Seadmete valduse üleminek toimus 5. novembril 2015, mis oli omakorda liisinguperioodi alguseks. Kuna rendileping oli sõlmitud 12-kuuliseks perioodiks, siis lõppes rendiperiood 4. novembril 2016.
2.4.Audentesel ei olnud liisinguperioodi lõppedes kohustust anda seadmete valdus üle Fusionile. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 8.2 tuli vara rendilepingu lõppemise päeval tagastada rendileandjale. Rendileandjaks oli Citadele. Samas sõlmis Audentes liisingulepingu teadmisega, et liisinguperioodi lõppedes ja seadmete müügihinna tasumisel läheb seadmete omand automaatselt üle kostjale. Kostja pöördus enne rendilepingu lõppemist 3 (10)
2016. a oktoobris korduvalt Citadele poole vara omandiõiguse ülemineku küsimuses, kuid ei saanud Citadelelt vastust. Kostja eeldas Citadele käitumisest ja asjaolust, et kostja tasus Citadelele kogu seadmete müügihinna koos intressiga, et tal puudub kohustus seadmeid Citadelele üle anda.
2.5.Hagejal ei ole kostja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuet. Kuivõrd kasutuseeliste nõue on alusetu, siis tuleb jätta rahuldamata ka kasutuseeliselt nõutav viivisenõue. Hageja ei ole tõendanud, et temal on seadmete omandiõigus. Hagis on ebaõigesti märgitud ka rendiperioodi aeg, millal hageja hinnangul oli kostjal õigus seadmeid vallata. Ebaõige on hageja väide, et alates 1. novembrist 2016 oli kostja valdus õigusvastane. Lisaks on kasutuseeliste nõudmine kostjalt vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostjat ei ole teavitatud seadmete omandiõiguse üleminekust hagejale ega sellest, et kostja valdab seadmeid ilma omaniku nõusolekuta. Olukorras, kus kostja on liisinguandjale tasunud seadmete maksumuse ning liisingulepingu sõlmimise eesmärgiks oli seadmete omandi üleminek kostjale, ei nõustu kostja, et ta oleks liisingulepingu lõppedes seadmeid edasi vallates hageja või Citadele arvelt rikastunud.
2.6.Kostja ei nõustu hageja nõutava kasutuseelise suurusega. Esiteks ei ole hageja oma arvutuskäigu puhul arvestanud seadmete reaalse kasutamise sagedusega. Teiseks tuleb kasutuseeliste väärtusest maha arvestada kõik kulutused, mida kostja on seadmete töös hoidmiseks teinud. Kui leiab tuvastamist, et seadmete omand on hagejale suulise müügilepingu alusel 31. oktoobril 2016 üle läinud, siis ei saa kasutuseeliste suuruse määramisel lähtuda seadmete algsest müügihinnast, vaid lähtuda tuleb hinnast, millega hageja seadmed Citadelelt soetas, so 492,74 eurot (pluss käibemaks).
2.7.Kasutuseeliste nõue ei ole liisinguandjalt hagejale üle läinud. Hageja ja Citadele
2.veebruari 2018 kokkuleppe p 3 sõnastuse kohaselt on Citadele loovutanud seadmete omandiõiguse ülemineku ajaks juba olemas olnud nõuded ning nõuete loovutamine ei hõlma tulevikus tekkivaid nõudeid.
2.8.Kuna hagejal ei ole kostja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuet, siis puudub hagejal kostja vastu ka tasaarvestatav nõue. Seega puudub kohtul alus tunnistada sundtäitmine lubamatuks ja alus jätta täitemenetluse kulud kostja kanda.
2.9.Kostja palus kohtul kaasata menetlusse kostja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna Citadele. Kui Citadele müüs seadmed liisingulepingu kehtivuse ajal hagejale, sellest kostjat teavitamata, siis võib kostjal tekkida Citadele vastu hilisem kahju hüvitamise nõue. Menetluse edasine käik
3.Maakohus rahuldas 28. augusti 2018 määrusega kostja taotluse ning kaasas menetlusse Citadele iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Kolmanda isiku seisukoht
4.Kolmas isik vaidles hagile vastu, palus jätta hagi läbi vaatamata või selle läbivaatamise korral rahuldamata. Kolmas isik palub jätta tema menetluskulud hageja kanda.
4.1.Citadele väitel on hageja nõue hea usu põhimõttega vastuolus. Olukorras, kus Audentes oli tasunud kõik liisingulepingust tulenevad maksed, ei saanud Audentese tahe olla muu, kui saada seadmete omanikuks. Hageja käitub hea usu põhimõtte vastaselt, kui nõuab kostjalt pärast kõigi liisingulepingu järgsete maksete tasumist seadmeid tagasi ning veel täiendavalt kasutuseeliste hüvitamist.
4.2.Hageja on loobunud vaidlusaluste seadmete valduse üleandmise nõudest, mis põhines väitel, et hageja on seadmete omanik. Nõudest loobumine on vastu võetud jõustunud Harju Maakohtu 22. detsembri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-3549. Praegune seadmete valduse üleandmise nõue on esitatud samal alusel. Ainsa uue alusena on hageja välja toonud hageja ja Citadele 2. veebruari 2018 kokkuleppe. Samas on 2. veebruari 2018 kokkuleppel vaid 4 (10)
kinnituskirja tähendus. Sellega kinnitati üle, et seadmete omandiõigus läks hagejale
31.oktoobril 2016 üle ning samal päeval loovutati hagejale varaga seonduvad nõuded. Sellise kinnituskirja kui tõendi koostamine, mis sõltus üksnes hagejast ja Citadelest, ei ole selliseks uueks asjaoluks, mis õigustaks jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidluse uuesti avamist ning lahendamist. Lisaks ei ole hageja ja Citadele ka 2. veebruari 2018 kokkuleppes kokku leppinud, et hageja sai seadmete omanikuks 2. veebruaril 2018.
4.3.Koos valduse üleandmise nõudest loobumisega tsiviilasjas nr 2-17-3549 loobus hageja ka seadmete omandiõiguse tuvastamise nõudest. Koos seadmete omandiõiguse tuvastamise ja valduse üleandmise nõudest loobumisega loobus hageja ka kasutuseeliste hüvitamise nõudest.
4.4.Hageja on kaotanud seadmete valduse üleandmise nõude ja kasutuseeliste hüvitamise nõude kostja vastu ka tulenevalt hea usu põhimõttest. Olukorras, kus hageja loobus tsiviilasja nr 2-17-3549 menetluses seadmete valduse üleandmise nõudest ning ei esitanud tsiviilasja nr 217-3549 menetluses kostja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuet, tekitas hageja kostjale veendumuse, et ta ei soovi vaidlusaluseid seadmeid tagasi ega nõua kostjalt kasutuseeliseid. Maakohtu otsus
5.Maakohus lõpetas menetluse jõusaali seadmete valduse üleandmise nõudes. Maakohus jättis hagi ülejäänud nõuete osas rahuldamata.
5.1.Maakohus leidis, et vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: -
Citadele ja Fusion sõlmisid 18. septembril 2015 Audentesega lepingu, mille esemeks olid jõusaali seadmete Audentesele kasutusele andmine;
-
hageja on 4. juuli 2017 ühinemise tulemusena saanud Fusioni õigusjärglaseks;
-
kostja on 4. jaanuari 2018 ühinemise tulemusena saanud Audentese õigusjärglaseks;
-
kostja valduses on vaidlusalused seadmeid;
-
Harju Maakohus mõistis tsiviilasjas nr 2-17-3549 22. detsembri 2017 otsusega hagejalt Audentese kasuks välja menetluskulude hüvitise 5973,50 eurot ja sellelt seadusjärgse viivise. Otsus jõustus 26. jaanuaril 2018;
-
hageja esitas tsiviilasjas nr 2-17-3549 nõude praeguses hagiavalduses märgitud seadmete valduse üleandmiseks ja loobus sellest nõudest. Nõudest loobumine on vastu võetud jõustunud Harju Maakohtu 22. detsembri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-173549;
-
kohtutäitur Elin Vilippus algatas Harju Maakohtu 22. detsembri 2017 otsuse alusel täiteasja nr 022/2018/938 menetluskulude hüvitise hagejalt väljanõudmiseks.
5.2.Hageja loobus tsiviilasjas nr 2-17-3549 seadmete valduse üleandmise nõudest. Nõudest loobumine on Harju Maakohtu 22. detsembri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-3549 jõustunud. Seadmete valduse üleandmise nõude menetlus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada, sest faktikogum, mille alusel hageja tsiviilasjas nr 2-17-3549 asjade väljanõudmisest loobus, on sama, mis praeguses menetluses. Uueks asjaoluks ei saa olla hageja ja Citadele
2.veebruari 2018 kokkulepe, mille p B kohaselt andis Citadele hagejale kinnituse seadmete omandiõiguse ülemineku kohta 31. oktoobril 2016. Hageja väide oli tsiviilasjas nr 2-17-3549 ja on ka praeguses asjas, et hageja on saanud seadmete omanikuks. Tegemist oleks olnud uue elulise juhtumiga, kui 2. veebruari 2018 kokkuleppes oleks omandiõigus üle antud. Seda aga antud lepingust ei nähtu, vaid lepinguga üksnes kinnitati omandiõiguse üleminekut
31.oktoobril 2016. Nimetatud lepingu punktist ei saa teha järeldust selle kohta, et pooled oleksid kokku leppinud omandiõiguse üleminekus 2. veebruari 2018 kuupäeva seisuga ega ka selle kohta, et poolte tahe oli luua iseseisev alus, mille alusel hagejal oleks õigus kostjalt seadmeid välja nõuda. Lisaks ei saa olla tõendite vähesus asjaoluks, mis võimaldab juba 5 (10)
loobutud nõude osas sama nõude uuesti menetlemist. Lisaks on kostjal menetluse lõpetamisel nõudest loobumisega õigus eeldada, et menetlust sellise nõudega ja sellisel alusel tema vastu enam ei esitata.
5.3.Hageja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-17-3549 kasutuseeliste hüvitamise nõuet. Seega ei saanud hageja sellest nõudest ka loobuda ning selle nõude osas ei ole alust menetluse lõpetamiseks.
5.4.Maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamata, sest hagejal ei ole tasaarvestatavat nõuet kostja vastu. 2. veebruari 2018 kokkuleppe p-i 3 ei ole võimalik tõlgendada eraldivõetuna ega koos ülejäänud lepingupunktidega selliselt, et Citadele oleks hagejale kasutuseeliste hüvitamise nõude loovutanud. Kasutuseeliste hüvitamise nõue saaks hagejal tekkida omandiõiguse tekkimisest. Lepingu p 3 viidatakse aga sellele, et hagejale on loovutatud nõudeid enne vara osas omandiõiguse tekkimist. Seega said pooled
2.veebruari 2018 kokkuleppes silmas pidada üksnes neid nõudeid, mis võisid Citadelel tekkida enne omandiõiguse üleandmist hagejale.
5.5.Maakohus leidis, et rendileping oli kasutusrendileping. Kostja ei ole tõendanud, et poolte ühine tahe oli kapitalirendilepingu sõlmimine.
5.6.Maakohus luges tuvastatuks, et seadmete omandiõigus läks 31. oktoobril 2016 üle Fusionile. Rendilepingu p 8.8 kohaselt oli müüjal lepingu lõppemisel õigus saada tagasi vara osas omandiõigus kohustusega rendileandjale tasuda 1% vara algsest müügihinnast. Citadele esitas Fusionile 25. oktoobril 2016 seadmete väljaostu arve. Fusion tasus 31. oktoobril 2016 rendileandjale 1% vara algsest müügihinnast, so 492,74 eurot, millele lisandus käibemaks. Seega oli Fusion täitnud rendilepingu p 8.8 tingimuse, Citadele nõustus Fusionile omandiõiguse üleandmisega ja Fusionil tekkis õigus nõuda Citadelelt seadmete omandiõiguse üleandmist. Vastavat Citadele tahet seadmete omandiõiguse ülemineku kohta Fusionile kinnitab ka
2.veebruari 2018 kokkulepe, milles on kinnitatud, et seadmete omandiõigus läks Fusionile üle
31.oktoobril 2016. Audentes on Citadelele 26. oktoobri 2016 e-kirjas märkinud, et rendiperiood on lõppenud. Seega pidas kostja õiguseellane rendiperioodi lõpuks
26.oktoobrit 2016. Citadele esitas kostjale 25. oktoobril 2016 seadmete väljaostu arve, millega Citadele pidas rendiperioodi lõpukuupäevaks 26. oktoobrit 2016. Hiljemalt 30. oktoobril 2016 oli rendiperiood kõigi osapoolte arusaamisel lõppenud. Vaidlust ei ole selles, et seadmed on kostja valduses. Seega on seadmed Audentese ja hiljem kostja valduses olnud õigusliku aluseta alates 1. novembrist 2016.
5.7.Hageja ei saa kostjalt nõuda kasutuseeliste hüvitamist. Seega ei kuulu rahuldamisele ka hageja viivise nõue. Kasutuseeliste hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et Fusion ega hageja oleks teavitanud kostjat, et hageja oli saanud 31. oktoobril 2016 seadmete omanikuks. Asja omanik saab nõuda asja valdajalt kasutuseeliseid selle aja eest, mil asja valdaja teab või peab teadma, et ta valdab asja õigusliku aluseta. Hageja esitas kostjale alles 5. veebruaril 2018 nõudekirja, milles teavitas kostjat omandiõiguse üleminekust. Lisaks käitus hageja vastuoluliselt tsiviilasjas nr 2-17-3549. Nimelt võis hageja valduse nõudest loobumine tekitada kostjas segadust. Poolte seisukohad
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
6.1.Maakohus jättis arvestamata kostja kestva ebaseadusliku seadmete valduse. Maakohus leidis, et hageja on seadmete omanik ja Audentes valdab alates 1. novembrist 2016 seadmeid ebaseaduslikult. Asjaõigusseadus ei võimalda ebaseadusliku valduse jätkumist. Omanikul on ebaseadusliku valdaja vastu igal hetkel nõudeõigus. Seega saab hageja kui seadmete omanik 6 (10)
nõuda seadmete valdust kostjalt ka siis, kui hageja oleks praeguses tsiviilasjas esitatud faktiväited ja tõendid esitanud tsiviilasjas nr 2-17-3549.
6.2.Lisaks leidis maakohus ebaõigesti, et väide seadmete omandi kohta on faktiline asjaolu, mistõttu ei saanud hageja praeguses menetluses nõuda kostjalt seadmete valduse üleandmist uuesti. Omand on õiguslik mõiste, mitte eluline asjaolu. Seega lõpetas maakohus alusetult menetluse seadmete valduse üleandmise nõudes. Peale selle ei esitanud hageja tsiviilasjas nr 217-3549 mitte ühtegi asjaolu ega tõendit, millele hageja tugineb praeguses asjas seadmete valduse nõudmisel. Mh esitas hageja varasemas tsiviilasjas nõude ilma faktilist ja õiguslikku alust üldse esile toomata.
6.3.Maakohus leidis alusetult, et hoolimata kostja ebaseaduslikust valdusest ei saa hageja kostjalt nõuda kasutuseeliste hüvitamist. Kostja sai omandiõiguse hagejale üleminekust teada hiljemalt 2016. aasta novembris. Hageja pakkus 25. oktoobril 2016 e-kirjaga edastatud arvega nr 160827 kostjale võimalust seadmed välja osta. Maakohus leidis ekslikult, et nimetatud e-kiri ei tõenda kostjale vara väljaostu arve saatmist. Maakohus oleks pidanud hindama
25.oktoobri 2016 e-kirja koos hageja raamatupidamisprogrammi väljavõttega, mis tõendab, et saadetud e-kirja adressaadiks oli kostja. Kuivõrd kostja ei reageerinud 25. oktoobril 2016 edastatud arvele, esitas hageja 8. novembril 2016 kostjale teate võla kohta, milles hageja rõhutas, et kui kostja ei soovi vara välja osta, tuleb vara rendiperioodi lõppemisel tagastada. Kui kostja ka siis ei reageerinud, asus hageja seadmete valdust välja nõudma ValueExpert OÜ abil, kes käis hageja esindajana kolmel korral Audentese spordihallis kohal. Kostjale ei saanud jääda kahtlust, et hageja oli saanud seadmete omanikuks.
6.4.Ka valduse nõudest loobumine ei saanud kostjas tekitada ebaselgust seadmete omaniku osas. 7. novembri 2017 kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-17-3549 nähtub, et hageja loobus seadmete valduse üleandmise nõudest ajutiselt seoses tehniliste probleemidega tõenditele ligipääsemisel. Kostjal ei saanud tekkida eeldust, et hageja ei kavatse tulevikus seadmete omandiõigusele tugineda või nõuda kasutuseeliste hüvitamist.
6.5.Kuivõrd kostja oli teadlik hagejale seadmete omandiõiguse üleminekust hiljemalt 2016. aasta novembris, ei saa hageja kasutuseeliste nõuet pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Kostja on jätkanud seadmete kasutamist teadlikuna, et tal ei ole õiguslikku alust neid kasutada. Hagejal on õigus nõuda selle eest hüvitist.
6.6.Hageja jääb 12. juunil 2018 kostjale tehtud kompromissettepaneku juurde, mille kohaselt annab kostja hagejale üle jõusaali seadmete valduse, hageja loobub kasutuseeliste nõudest, kostja loobub varasema tsiviilasja menetluskulude nõudest ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Hageja eesmärgiks on kätte saada jõusaali seadmete valdus olukorras, kus kostja ei ole seadmete omanik, kostja ei soovinud kasutada seadmete väljaostu õigust ning kostja jätkas õigusliku aluseta seadmete ebaseaduslikku kasutamist. Kui kostja ei nõustu kompromissiga ning kohus rahuldab hagi analoogses ulatuses nagu hageja pakutud kompromiss, palub hageja jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Citadele vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja Citadele menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, milles maakohus lõpetas menetluse hageja nõudes jõusaali seadmete valduse saamiseks ning saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb maakohtu
7 (10)
otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus lõpetas põhjendamatult TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse hageja nõudes jõusaali seadmete valduse saamiseks. Nimetatud sätte kohaselt tuleb asja menetlus lõpetada juhul, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et nii praeguses asjas kui ka tsiviilasjas nr 2-17-3549 on pooled samad, samuti on sama hageja nõue saada kostjalt jõusaali seadmete valdus. Maakohus on aga ekslikult leidnud, et esitatud hagidel on ka sama alus. Nimelt tugineb hageja praeguses asjas hagi alusena sellele, et tema on jõusaali seadmete omanik ning kostja valdab seadmeid õigusliku aluseta. Tsiviilasjas nr 2-17-3549 ei tuginenud hageja sellele, et ta on seadmete omanik. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mille põhjal asus maakohus vastupidisele seisukohale. Seda ei nähtu ei selles asjas esitatud hagist ega teistest hageja esitatud menetlusdokumentidest. Eelmises tsiviilasjas tugines hageja nõude alusena sellele, et kostjal on rendilepingu p-st 8.2 tulenev kohustus talle jõusaali seadmed tagastada. Seega on hagi alused praeguses asjas ja tsiviilasjas nr 2-17-3549 erinevad, mistõttu lõpetas maakohus selle nõude menetluse ekslikult.
11.Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus maakohus ei ole hageja nõuet jõusaali seadmete valduse saamiseks sisuliselt lahendanud, vaid on selle osas menetluse lõpetanud, ei saa ringkonnakohus selle nõude osas sisulist otsust teha. See ei läheks kokku apellatsioonimenetluse olemusega. Seega tuleb asi saata selle nõude lahendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis lõpptulemusena põhjendatult rahuldamata nii hageja rahalise nõude kui ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Mõlema nõude lahendamisel tuleb vastata küsimusele, kas ja millises ulatuses on hagejal kostja vastu nõue jõusaali seadmete kasutuseeliste hüvitamiseks, mille hageja on osaliselt tasaarvestanud kostja sundtäidetava nõudega enda vastu ning mille ülejäänud osas tasumist hageja kostjalt nõuab.
13.Hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks võiks olla AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1. Nõude eeldusteks on, et jõusaali seadmete omandiõigus on hagejal ja kostja kasutab neid õigusliku aluseta (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-165-14, p 16).
14.Pooled ei vaidle selle üle, et jõusaali seadmed jäid ka pärast rendilepingu tähtaja möödumist kostja valdusesse ja kostja kasutas neid edasi. Ringkonnakohus märgib, et praeguse asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust see, kas rendilepingu järgne seadmete kasutamise periood lõppes 31. oktoobril 2016 või 4. novembril 2016.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millal sai hageja jõusaali seadmete omanikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (TsMS § 654 lg 6), et hageja omandas jõusaali seadmed kolmandalt isikult 31. oktoobril 2016. Vastuseks kostja väidetele märgib ringkonnakohus, et seadmete kui vallasasjade omandi ülemineku eeldused on sätestatud AÕS §-des 92-95. AÕS § 92 lg 1 kohaselt on vallasja omandi ülemineku eelduseks kehtiv käsutustehing, omandi üleandjal käsutusõiguse olemasolu ning asja valduse üleandmine. Rendilepingu kehtivuse ajal kuulus seadmete omand kolmandale isikule. Seega oli kolmandal isikul õigus seda käsutada (AÕS § 68 lg 1). Kohtule esitatud kolmanda isiku ja hageja 2. veebruari 2018. a lepinguga on tõendatud kokkuleppe sõlmimine seadmete omandi üleandmiseks ning valduse üleandmise asendamine AÕS § 93 kohaselt väljanõudeõiguse loovutamisega. Omandi ülemineku tuvastamisel ei ole oluline, kas hageja oli enne rendilepingu sõlmimist seadmete omanik, kas käsutustehing sõlmiti rendilepingu kehtivuse ajal, või kas rendilepingust tulenes hagejale õigus nõuda seadmete omandi endale üleandmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas, et rendileping ei sisalda 8 (10)
kokkulepet, mille kohaselt pidanuks jõusaali seadmete omand viimase lepingujärgse makse tasumisel kostjale üle minema. Seega ei saanud kostja viimase lepingujärgse makse tasumisega seadmete omanikuks ning seadmete omand kuulus kuni 31. oktoobrini 2016 kolmandale isikule, mil ta andis selle üle hagejale.
16.Ringkonnakohus leiab aga, et kostjal oli suhtes hagejaga õigus jõusaali seadmeid vallata ja kasutada, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kasutuseeliste hüvitamist. Poolte õigussuhe ei piirdunud üksnes vaidlusaluse rendilepinguga. Nimelt on kostja vastuses hagile tuginenud sellele, et tal oli enne rendilepingu sõlmimist hageja esitatud kasutusrendi täisteenuse pakkumise kohaselt õigus omandada jõusaali seadmed pärast rendilepingu lõppu hinnaga 1% seadmete müügihinnast. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmselge, et pooled selle pakkumuse alusel ka lepingu sõlmisid, kuivõrd pooled asusid seda täitma. Lisaks rendilepingu sõlmimisele on kostja välja toonud ja tõendanud, et pooled ja G Kolizejs SIA sõlmisid müügilepingu, millega osteti G Kolizejs SIA-lt kostjale liisimiseks osad jõusaali seadmed, ning kostja ostis TH Investeeringud AS-ilt ülejäänud seadmed, võõrandas need edasi liisimiseks Citadelele ja esitas hagejale seadmete eest arve. Arvestades poolte erimeelsusi ning tõendite puudumist, mille alusel tuvastada poolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimisel, tuleb poolte lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioonilt. Ringkonnakohtu hinnangul leppisid pooled kokku selles, et kostjal on õigus saada hagejalt jõusaali seadmete omand pärast rendilepingu lõppu ja kohustus maksta hagejale 1% seadmete soetamismaksumusest. Ringkonnakohus arvestab seejuures seda, et pakkumuse tekstis on selgelt kirjas võimalus lepingu lõpus vara välja osta ning väljaostu väärtus on 1% soetusmaksumusest. Samuti seda, et rendileping oli oma olemuselt liisinguleping, mille täitmise raames tasus kostja Citadelele sisuliselt kogu seadmete soetamise kulu. Poolte lepingut selliselt tõlgendades omandab mõistliku sisu ka rendilepingu p 8.8, mille kohaselt oli hagejal õigus omandada Citadelelt lepingu lõpus seadmed hinnaga 1% nende algsest müügihinnast. See lepingupunkt võimaldas hagejal seadmed omandada selleks, et hageja saaks omakorda täita enda kohustuse kostjale seadmete üleandmiseks. Olukorras, kus hagejal ei oleks kohustust seadmete omandit kostjale üle anda, oleks rendilepingu p 8.8 eesmärk täiesti arusaamatu, kuivõrd seadmete soetamise kulu hüvitas Citadelele kostja, mitte hageja.
17.Eeltoodust tulenevalt oli hagejal pärast rendilepingu lõppemist kohustus anda kostjale üle jõusaali seadmete omand. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras oli kostjal õigus seadmeid, mis juba olid tema valduses, edasi vallata ja kasutada. Ebamõistlik oleks nõuda, et kostja peaks rendilepingu alusel andma seadmete valduse Citadelele, kes peaks andma selle hagejale ja kes omakorda peaks andma selle omandiõiguse üleandmise raames tagasi kostjale. Seetõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et pooled ei ole omavaheliste arusaamatuste tõttu siiani sõlminud käsutustehingut seadmete omandi kostjale üleandmiseks.
18.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on minetanud õiguse nõuda hagejalt seadmete omandi üleandmist. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas välja toodud ja tõendatud asjaolusid, millest nähtuks mõni võlasuhte lõppemise alus. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostja õigus nõuda pärast rendilepingu lõppu seadmete omandi üleandmist sisaldus juba hageja algses pakkumuses, mille alusel pooled lepingu sõlmisid. Seetõttu ei oluline, et kostja ei allkirjastanud hageja poolt talle hiljem 21. detsembril 2015 saadetud väljaostu kokkulepet. Võlasuhte lõppemise aluseks ei ole ka asjaolu, et kostja ei täitnud hageja suhtes enda kohustust tasuda hagejale seadmete eest 1% algsest müügihinnast.
19.Iseenesest võiks VÕS § 186 p 5 kohaselt võlasuhte lõppemise aluseks olla lepingust taganemine. Hageja on kostjale 8. novembril 2016 saatnud kirja, milles nõudis kostjalt 9 034,25 euro tasumist ning märkis, et nõuab tasumata jätmise korral seadmete tagastamist. Kirja võiks lugeda tingimuslikuks taganemisavalduseks. Samas lepingust kehtivaks taganemiseks peavad 9 (10)
olema täidetud ka taganemise materiaalõiguslikud eeldused. VÕS § 116 lg 1 kohaselt eeldab taganemine teise poole olulist lepingurikkumist. Praegusel juhul seisnes kostjapoolne lepingurikkumine selles, et ta ei tasunud hagejale summat, mis vastab 1%-le seadmete hinnast. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline rikkumine oluline lepingurikkumine, mis õigustaks lepingust taganemist. Kuigi VÕS § 116 lg 2 p 5 kohaselt saab oluliseks lepingurikkumiseks pidada ükskõik millist lepingurikkumist, kui kohustatud pool ei täida enda kohustust talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul, ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas lepingust taganemine juhul, kui rikutud kohustus on lepingu kui terviku suhtes vähetähtis (vt Riigikohtu
19.aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-17, p 31). Praegusel juhul on tegemist just sellise olukorraga, kus kostja rikutud kohustuse väärtus moodustab üksnes 1% lepinguesemete koguväärtusest. Samuti käitus hageja kostjat eksitavalt nõudes 8. novembri 2016. a kirjas kostjalt tunduvalt suuremat summat, kui tal lepingu järgi oli õigus saada. Seega ei olnud hagejal hea usu põhimõttest tulenevalt õigust lepingust taganeda.
20.Eeltoodust tulenevalt tuleb otsusest välja jätta maakohtu põhjendused selle kohta, et hageja ei saa nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kuna hageja tasaarvestuseks kasutatud nõue tekkis enne täitedokumendiks oleva kohtuotsuse jõustumist. Samuti tuleb otsusest välja jätta maakohtu põhjendused selle kohta, et kasutuseeliste hüvitamise nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ei teavitanud kostjat seadmete omandiõiguse üleminekust.
21.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohus asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.