Fusion Varahalduse AS hagi AS AUDENTES vastu esemete valduse üleandmise nõudes
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Fusion Varahalduse AS (registrikood 12623870), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marika Kütt ja Martin Käerdi Kostja: AS AUDENTES (registrikood 10306970), lepinguline esindaja vandeadvokaadid Kaarel Kais Iseseisva nõudeta kolmas isik: Citadele Leasing & Factoring OÜ (registrikood 10925733), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Kedli Anvelt
Asja läbivaatamine
09.03.2021 kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
2.Jätta menetluskulud hageja Fusion Varahalduse AS kanda.
3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
2-18-2984 andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
EELNEV MENETLUS
1.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.05.2020 otsusega Harju Maakohtu varasema, 23.10.2019 otsuse osas, milles maakohus lõpetas menetluse Fusion Varahalduse AS-i (edaspidi hageja) poolt AS Audentes (edaspidi kostja) vastu esitatud jõusaali seadmete valduse üleandmise nõude osas ning saatis asja selle nõude osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muutis ringkonnakohus maakohtu põhjendusi. Kuna Riigikohus hageja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud, siis on Harju Maakohtu 23.10.2019 otsus jõustunud osas, millega jäid kõik ülejäänud hageja nõuded, s.o hageja suhtes läbiviidava sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue, kasutuseeliste hüvitamise nõue ja viivisenõue rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt käib käesoleval ajal vaidlus üksnes hageja poolt esitatud jõusaali seadmete valduse üleandmise nõude üle. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
2.Poolte vahel on vaidlus, kas kostjal on õigus vallata kostja poolt 18.09.2015 kasutusrendilepingu ("Rendileping") alusel renditud jõusaali seadmeid, mis lõppes 31.10.2016. Hageja seisukoht on olnud, et hageja sai tema ja Citadele Leasing & Factoring ("Citadele") vahelise kokkuleppe alusel 31.10.2016 jõusaali seadmete omanikuks. Rendilepingu järge rendiperiood lõppes 31.10.2016. Kostja ei teavitanud hagejat, et kostja soovis jõusaali seadmeid rendiperioodi lõppedes omandada ega võtnud vastu hageja pakkumust seadmete omandamise käsutustehingu sõlmimiseks. Käsutustehingut, mille alusel jõusaali seadmete omand oleks kostjale üle läinud, ei ole hageja ja kostja tänaseni sõlminud. Kostja ei ole ka esitanud kohtusse nõuet seadmete omandiõiguse saamiseks. Sellises olukorras on kostja jätkanud seadmete kasutamist, kuigi Rendilepingus ettenähtud rendiperiood lõppes juba 31.12.2016 ehk rohkem kui 4 aastat tagasi.
3.Hageja rõhutab eraldiseisvalt järgmisi olulisi asjaolusid ja tõendeid: o 25.10.2016 hageja poolt kostjale edastatud e-kiri ja arve, millega hageja tegi kostjale pakkumuse jõusaali seadmete väljaostuks (I kd lk 169; I kd lk 92); o väljavõte hageja raamatupidamisprogrammist (I kd lk 170), mis kinnitab hageja 25.10.2016 e-kirja ning seadmete väljaostu arve jõudmist kostjani; o hageja 08.11.2016 teavitus kostjale võlgnevuse kohta (I kd lk 93), milles hageja viitas seadmete väljaostuarve tasumata jätmisele; o hageja käis mitmel korral kostja juures (s.o 15.11.2016, 21.11.2016 ja 22.11.2016), üritades kostja juhatuse liikmetega kokku saada, et jõusaali seadmete omandiõiguse küsimus lahendada. Eelnevat tõendab ValueExpert OÜ koostatud memorandum (I kd lk 94).
4.Ringkonnakohus asus kokkuvõtlikult järgmisele seisukohale: a) hageja sai jõusaali seadmete omanikuks 31.1.2016 (otsuse punkt 15). Kostja ei saanud Rendilepingu alusel, st viimase osamakse tasumisega, seadmete omanikuks, nagu kostja on väitnud. Seega ei saa enam käesolevas menetlusstaadiumis olla vaidlust selle üle, kas hageja sai rendiperioodi lõppedes jõusaali seadmete omanikuks või kas hageja on seadmete omanik praegu. Need küsimused on ringkonnakohtu poolt lahendatud; b) ringkonnakohtu hinnangul tulenes Rendilepingust kostja õigus nõuda hagejalt seadmete omandiõiguse üleandmist, vaatamata sellele, et Rendilepingu tekstist niisugust kokkulepet ei nähtu.
2-18-2984 Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal seetõttu õigus jätkata jõusaali seadmete valdamist ka pärast rendiperioodi lõppu. Seetõttu jättis ringkonnakohus rahuldamata hageja nõude seadmete kasutuseeliste hüvitamiseks. Ringkonnakohus ei selgitanud aga, mis aja jooksul pidi kostja hagejat teavitama seadmete omandamise soovist ning kui kaua pärast Rendilepingu lõppemist võis kostja jätkata seadmete valdamist (olukorras, kus kostja ei võtnud vastu hageja pakkumust jõusaali seadmete omandamiseks, kostja ei teavitanud hagejat seadmete omandamise soovist ega pöördunud omandiõiguse üleandmise nõudega kohtusse). Ringkonnakohus ei tuvastanud, kas kostja teavitas hagejat jõusaali seadmete omandiõiguse saamise soovist või kas kostja tegi seda õigeaegselt; c) ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osas, milles maakohus oli jätnud läbi vaatamata hageja nõude anda üle jõusaali seadmete valdus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega uuesti lahendada just valduse üleandmise nõue. Ringkonnakohtu lahendi valguses ei ole asjakohased kostja ning kolmanda isiku varasemad väited, mille kohaselt hageja olevat valduse üleandmise nõudest varasemas tsiviilasjas (nr 2-17-3549) loobunud.
5.Ringkonnakohus ei määratlenud, mis ajani oli kostjal õigus seadmeid vallata. Ringkonnakohus leidis otsuses, et kostja ei olnud minetanud õigust nõuda seadmete omandi üleandmist (punkt 18). Ringkonnakohus tegi sellise järelduse aga käsitledes konkreetselt hageja väidet, et kostja ei olnud allkirjastanud hageja pakutud kokkulepet (I kd lk 90 – kokkuleppe projekt), mille alusel oleks fikseeritud kostja õigus nõuda rendiperioodi lõppedes seadmete omandiõiguse üleandmist. Samuti käsitles ringkonnakohus võimalikku seadmete väljaostukokkuleppest taganemist kostja poolt seadmete väljaostuhinna tasumata jätmise tõttu (otsuse punkt 19). Ringkonnakohus ei määratlenud aga seda, millise ajaperioodi jooksul pidi kostja hagejat teavitama seadmete omandamise soovist ning millise ajaperioodi jooksul oli kostjal õigus nõuda hagejalt seadmete omandi üleandmist. Maakohtul tuleb vastavad küsimused lahendada. Eelnevast sõltub omakorda, mis ajani oli kostjal hageja suhtes õigus seadmete valduse väljaandmisest keelduda (AÕS § 83 lg 1). Ei oleks kuidagi loogiline ega mõistlik, kui kostjal olnuks õigus jätkata seadmete valdamist olukorras, kus ta hagejat seadmete omandamise soovist õigeaegselt ei teavitanud ning kus seadmete omandiõiguse üleandmise nõue ei ole enam õiguslikult võimalik.
6.Hageja kohustus anda seadmete omandiõigus kostjale üle ei ole muutunud sissenõutavaks. Kostjal tuli hagejat seadmete omandamise soovist teavitada; vastasel korral ei muutunud hageja kohustus anda seadmete omand üle sissenõutavaks. Ringkonnakohtu hinnangul oli Rendileping kasutusrendileping, mille kohaselt kostjal oli õigus nõuda seadmete omandi üleandmist. Sellise lepingu puhul on liisinguvõtjal valikuõigus liisingueseme ostmiseks, mitte kohustus (st hageja ei saanud nõuda, et kostjad seadmed omandaks). Niisuguse valikuõiguse tõttu sai hagejal seadmete omanikuna tekkida kohustus anda seadmete omandiõigus kostjale üle üksnes siis, kui kostja reaalselt teavitas hagejat oma valikust ehk seadmete omandamise soovist. Ilma kostja teavituseta ei saanud hageja kohustus anda seadmete omandiõigus kostjale üle muutuda sissenõutavaks, kuivõrd hageja ei oleks saanud sundida kostjat seadmeid omandama, kui kostja seda ei soovinud (VÕS § 82 lg 7).
7.Tõlgendades pooltevahelist rendilepingut vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 ehk lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioonilt, pidi seadmete omandamise soovist teatamise aeg olema ajaliselt piiritletud. On ebamõistlik eeldada, et pooled oleksid kokku leppinud kostja õiguses nõuda seadmete omandiõiguse üleandmist lõpmatuseni. Ei ole loogiline, et
2-18-2984 mõistlikud lepingupooled lepiksid teadlikult kokku taolise õigusliku ebakindluse tekitamiseks, eriti arvestades, et pooltevahelise lepingu kohaselt oli võimalik stsenaarium, kus seadmete omandiõigus jääbki hagejale (Rendilepingu punkt 8.8). Mõistlikud lepingupooled lepiksid sellises olukorras kokku kindlas tähtajas, mille jooksul kostja pidi hagejat teavitama soovist seadmed omandada. Just selliselt tuleb Rendilepingut VÕS § 29 lg 4 alusel sisustada.
8.Seadmete omandamise soovist tuli hagejat teavitada hiljemalt rendiperioodi lõpuks. Rendilepingu tõlgendamisel vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 tuleb arvestada järgmist. Rendilepingu punkt 8.1 sätestab, et "Leping on tähtajaline ja lõpeb tähtaja möödumisel." Rendileping (punktid 8.2, 5.4 ja 8.8) nägid ette kostja kohustuse rendiperioodi lõppedes seadmete valdus üle anda. Kuivõrd Rendileping oli määratletud kindla tähtajaga ning vastava tähtaja saabumisega lõppes rendisuhtest tulenev õiguslik alus seadmeid vallata, on mõistlik tõlgendada Rendilepingut selliselt, et kostja pidi hagejat teavitama soovist seaded omandada enne Rendilepingu lõppu (st enne 31.10.2016). Teistsugune tõlgendus tooks ringkonnakohtu selgitusi arvestades kaasa ebaloogilise olukorra, kus kostjal oli võimalik jätkata seadmete valdamist õigusliku aluseta. Õiguslik alus seadmeid vallata oli ringkonnakohtu hinnangul seotud nimelt just hageja kohustusega anda seadmete omandiõigus kostjale üle. Nagu eelnevalt selgitatud, sai hageja vastav kohustus muutuda sissenõutavaks üksnes hageja teavitamisega seadmete omandamise soovist. Seega ei saa Rendilepingut tõlgendada selliselt, et rendiperioodi lõpu ning hageja kohustuse sissenõutavaks muutumise vahele jääks ajaline vahe ehk õiguslik tühimik. Alternatiivselt, kostja kohustus hagejat teavitama seadmete omandamise soovist mõistliku aja jooksul pärast rendiperioodi lõppu. Kui kohtu hinnangul ei pidanud kostja hagejat teavitama enne rendiperioodi lõppu, siis igal juhul tulnuks seda teha mõistliku aja jooksul pärast 31.10.2016. Mõistlikuks ajaks ei saa seejuures pidada rohkem kui nädala pikkust perioodi pärast rendiperioodi lõppu, arvestades, et Rendilepingu punkt 7 sätestas liisinguvõtjale 2-päevaseid teatamiskohustusi (I kd lk 7). Igal juhul ei saa Rendilepingut tõlgendada vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 selliselt, et kostja ei pidanudki hagejat seadmete omandamise soovist teavitama ning võis lõpmatult jätkata seadmete kasutamist olukorras, kus tal puudus seadmete omandiõigus. Nagu öeldud, mõistlikud lepingupooled ei sõlmiks lepingut, mis tekitaks seadmete omandiõiguse küsimuses lõpmatu ebakindluse.
9.Kostja ei teavitanud hagejat seadmete omandamise soovist. Rendilepingu järgne rendiperiood lõppes 31.10.2016. Kostja ei teavitanud enne rendiperioodi lõppu ega mõistliku aja jooksul pärast seda hagejat, et ta soovib jõusaali seadmed omandada. Veelgi enam – kostja ei võtnud hageja poolt konkreetselt tehtud pakkumust seadmete omandamiseks vastu. Hageja sai sellest järeldada üksnes seda, et kostja ei soovi jõusaali seadmeid omandada. Hageja rõhutab, et kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal õigus nõuda seadmete väljaostmist just hagejalt, ei ole kostja poolt viidatud Citadele teavitamine asjakohane. Ringkonnakohtu selgitustest nähtuvalt pidi kostja aru saama ja eeldama, et just hageja oli rendiperioodi lõppedes seadmete omanik. See pidi kostjale mh olema arusaadav just Rendilepingu punktist 8.8, mille kohaselt rendileandja (Citadele) pidi andma seadmete omandiõiguse rendiperioodi lõppedes üle hagejale. Lisaks pidi kostja alljärgnevatest asjaoludest aru saama (kuigi kostja pidi seda aru saama juba Rendilepingust), et hageja oli rendiperioodi lõppedes seadmete omanik: a) Esiteks, hageja tegi kostjale 25.10.2016 ehk enne rendiperioodi lõppemist konkreetse ettepaneku jõusaali seadmed välja osta. Hageja esitas selleks kostjale e-kirja teel arve nr 160827 (I kd
2-18-2984 lk 169; I kd lk 92), pakkudes võimalust seadmed välja osta hinnaga 591,29 eurot. Arve edastamise e-kirjas (I kd lk 169) oli toodud: "Edastame arve liisingulepingu JOR15-7820 vara väljaostuks" ; b) Teiseks, asjaolu, et vara väljaostu pakkumus jõudis kostjani, kinnitab I kd lk 170 asuv hageja esitatud tõend, milles on toodud andmed 25.10.2016 saadetud e-kirja adressaadi kohta. Tegemist on hageja raamatupidamisprogrammi väljavõttega. Hageja saatis kostjale arve nr 160827 25.10.2016 e-kirja teel nimelt oma raamatupidamisprogrammi kaudu. Raamatupidamisprogrammi väljavõte tõendab, et hageja poolt 25.10.2016 saadetud e-kirja adressaadiks oli kostja. Väljavõte kajastab 25.10.2017 aset leidnud sündmust, mille andmetena on toodud arve nr 160827 ning eposti aadressina [email protected]. Väljavõttest nähtuv „Sündmuse kirjeldus“ kattub hageja poolt 25.10.2016 saadetud ning I kd lk 169 asuva e-kirja tekstiga: „Edastame arve liisingulepingu JOR15-7820 vara väljaostuks“. Raamatupidamisprogrammi väljavõttest nähtuv sündmuse kellaaeg kattub 25.10.2017 e-kirja saatmise kellaajaga. Seega on tõendatud, et hageja 25.10.2016 e-kiri koos arvega nr 160827, milles tehti ettepanek seadmete väljaostuks, jõudis kostjani; c) Kolmandaks, kuivõrd kostja ei reageerinud hageja poolt 25.10.2016 edastatud arvele, esitas hageja 08.11.2016 kostjale teate võlgnevuse kohta (I kd lk 93). Hageja tõi nimetatud kirjas esile, et kostja ei olnud vara väljaostu arvet tasunud: „Meie andmetel on teil tasumata vastavalt rendilepingule nr JOR15-7820 arve nr 160827 kuupäevaga 25.10.2016 summas kokku 591.29 EUR vara müügi kohta vastavalt väljaostu kokkuleppele nr JOR15-7820.“ Samuti rõhutas hageja nimetatud kirjas, et kui kostja ei soovi vara välja osta (ega hageja esitatud arvet tasuda), kuulub vara rendiperioodi lõppemisel tagastamisele. Kostja ei reageerinud hageja nõudekirjale; d) Neljandaks, hageja on tõendanud, et ta üritas mitmel korral kostjaga kohtuda, et seadmete omandiõiguse küsimus lahendada. Hageja kasutaks selleks ValueExpert OÜ abi, kes käis hageja esindajana kolmel korral Audentese Spordihallis kohal, s.o 15.11.2016, 21.11.2016 ja 22.11.2016. Eelnevat tõendab ValueExpert OÜ koostatud memorandum (I kd lk 94). ValueExpert OÜ selgituste kohaselt vestles ValueExpert OÜ 21.11.2016 kostja juhatuse liikmega, kes palus tulla järgmisel päeval tagasi, et vestelda teise juhatuse liikmega. Kolmandal katsel ei õnnestunud ValueExpert OÜ-l kätte saada enam kumbagi juhatuse liiget.
10.Kostja nõue nõuda seadmete omandi üleandmist oleks aegunud, kuna tehingust tulenev nõue aegub 3 aasta jooksul. Kui eeldada, et seadmete omandiõiguse üleandmise nõue muutus Rendilepingu lõppedes sissenõutavaks (millega hageja ei nõustu), aegus kostja nõue seadmete omandiõiguse üleandmiseks 31.10.2019. Kostja ei ole pöördunud enne aegumistähtaja lõppu kohtusse nõudega anda seadmete omandiõigus üle, sh ei ole kostja esitanud niisugust nõuet käesolevas kohtuasjas. Kostjal ei ole seega õigust nõuda seadmete omandiõiguse üleandmist.
11.Hagejal on seadmete omanikuna õigus nõuda kostjalt jõusaali seadmete valduse üleandmist. Kostjal ei ole hageja suhtes õigust seadmeid vallata. Kuivõrd kostja nõue seadmete omandiõiguse üleandmiseks ei muutunud sissenõutavaks ning vastav nõue oleks nii või teisiti aegunud, ei ole kostjal AÕS § 83 lg 1 mõttes hageja suhtes õigust jõusaali seadmeid vallata. Seega on hagejal seadmete omanikuna õigus nõuda AÕS § 80 lg 1 alusel kostjalt jõusaali seadmete valduse üleandmist. Seadmete valduse üleandmise nõue tuleb AÕS § 80 lg 1 alusel rahuldada.
12.Hageja palub kohustada Audentes AS-i andma Fusion Varahalduse AS-ile üle esemete valdus, mis on nimetatud Audentes Halduse OÜ ja Fusion Varahalduse AS-i vahel
2-18-2984 18.09.2015 sõlmitud rendilepingule lisatud „G Kolizejs“ OÜ 12.06.2015 ja TH Investeeringute AS-i 09.07.2015 pakkumistes: • 95T Discover Treadmill Base – Arctic Silver (3 tükki); • Discover SE Treadmill Console WIFI & RFID (3 tükki); • TOMAHAWK IC3 Indoorcycling Bike 2013 ANT Computer + Onboard Computer (15 tükki); • MyRide Multimedia Console; • Myride + Live Programs; • HD Projektor NECP451W Valgusvõimsus 4500 Ansi Lumens; • Projektori kinnitus – 2,2M.
13.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja positsioon on, et ta on seadmete väljaostu arve tasumisega saanud seadmete omanikuks. Kostja ja kolmas isik käsitlevad arve tasumist seega kui aktsepti hageja poolt 2016. aastal tehtud pakkumusele, väites, justkui selline käsitlus oleks kooskõlas ringkonnakohtu juhistega. Sellised väited on ekslikud. Ringkonnakohus ei käsitlenud otsuses sõnagagi seda, milliste tahteavalduste alusel saaks lugeda sõlmituks seadmete omandiõiguse üleandmise kokkuleppe (käsutustehingu). Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostjal oli (minevikus) rendilepingu alusel õigus seadmed omandada ehk võlaõiguslik õigus nõuda hagejalt seadmete omandiõiguse üleandmiseks vajaliku käsutustehingu sõlmimist (hageja poolt käsutustehingu sõlmimiseks vajaliku tahteavalduse tegemist). Võlaõiguslik õigus nõuda käsutustehingu sõlmimist ei tähenda, et pooltevaheline asjaõiguslik käsutustehing ongi sõlmitud. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et seadmete omandi üleandmiseks vajalik asjaõiguslik käsutustehing sisaldus juba rendilepingus endas või et seadmete omand läks kostjale üle automaatselt seadmete väljaostuhinna tasumisega (ringkonnakohus leidis seevastu, et üksnes raha tasumine ei ole omandi üleandmiseks vajalike tahteavalduste puudumisel üldse relevantne). Käsutustehingu sõlmimist tuleb hinnata lähtuvalt võlaõigusseaduses sätestatud tahteavalduste regulatsioonist (VÕS §-d 17-20). Et käsutustehingu saaks lugeda sõlmituks, tuleks tuvastada hageja ja kostja vastastikused tahteavaldused, millega hageja oleks kinnitanud seadmete omandiõiguse üleandmist ning kostja seadmete omandiõiguse vastuvõtmist. Sellisele järeldusele jõudis ka ringkonnakohus 24.02.2020 määruses, millega ringkonnakohus tagastas kostjale 27.11.2019 maksekorralduse seadmete väljaostu arve tasumise kohta. Ringkonnakohus leidis: Ringkonnakohus leiab, et maksekorraldus arve nr 160827 tasumise kohta ei ole asjakohane tõend tõendamaks, et kostja on saanud seadmete omanikuks. AÕS § 92 lg 1 kohaselt eeldab omandi üleminek käsutustehingut ehk võõrandaja ja omandaja kokkulepet omandi ülemineku kohta, mitte üksnes raha maksmist. Isegi kui käsitleda hageja poolt arve esitamist ning selle maksmist käsutustehingu tegemise tahteavaldustena, siis kostja tegi omapoolse tahteavalduse (aktsepti) aastate pikkuse hilinemisega. Kui aktsept on antud pärast pakkumuse lõppemist, ei ole lepingut sõlmitud (VÕS § 9 lg 1). Hageja andis kostjale 2016. aastal konkreetse tähtaja väljaostu arve tasumiseks. Kostja poolne maksekorraldus kannab aga kuupäeva 27.11.2019. Hageja pakkumus (kui arve esitamist lugeda pakkumuseks) osta seadmed välja oli selleks ajaks ammu lõppenud. Põhjalikum poolte tahteavaldusi puudutav käsitlus on toodud hageja 08.04.2020 menetlusdokumendis, mida hageja palub arvestada teeside osana.
2-18-2984 Lisaks eelnevale kostja ka selgesõnaliselt keeldus korduvalt seadmete väljaostu arve tasumisest (I kd lk 98: Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt vara väljaostuhinna, 1% vara soetamisväärtuse ehk 492,74 euro + km, tasumist; I kd lk 87 pöördel: Seega puudus kostjal kohustus tasuda hagejale 25.10.2016 väljastatud arvet). VÕS § 19 lg 1 kohaselt pakkumus lõpeb pakkumuse saaja keeldumisega. Pakkumuse mitte vastuvõtmisel on vastupidiselt kostja ja kolmanda isiku arusaamale tsiviilõiguslikud tagajärjed – pakkumus lõpeb. Kostja ei saa eeldada, et tal oli võimalik pakkumus vastu võtta aastaid hiljem antava aktseptiga. Muid tahteavaldusi (peale arve nr 160827 tasumise) ei ole kostja esile toonud. Seega ei ole võimalik järeldada, et hageja ja kostja vahel on vastastikuste tahteavalduste vahetamise läbi sõlmitud käsutustehing, mille tulemusel on seadmete omandiõigus kostjale üle läinud. Kui väljaostuarve tasumine oleks olnud piisav seadmete omandi saamiseks, oleks ringkonnakohus ka otsuses tuvastanud, et kostja on täna seadmete omanik. Sellist järeldust ringkonnakohus aga ei teinud, leides seevastu, et täna on jõusaali seadmete omanik hageja. Olukorras, kus kostja ei ole võlaõiguslikku nõuet anda üle seadmete omandiõigus maksma pannud, ei saa kostja tugineda omandiõiguse väidetavale olemasolule vastuväitena hageja vindikatsiooninõudele. Ilma asjaõigusliku käsutustehinguta ei saa rääkida omandiõigusest, st puudub vastuväite alus.
14.Kokkuvõtvalt, kuivõrd (i) ringkonnakohtu hinnangul seadmete väljaostuhinna (raha) tasumine ei olnud käsitatav piisava tahteavaldusena käsutustehingu sõlmimiseks, (ii) kostja ei võtnud 2016. aastal hageja ettepanekut saada seadmete omanikuks vastu (ei tasunud väljaostu arvet ning selgelt keeldus arve tasumisest), (iii) kostja ei ole esitanud kohtusse nõuet seadmete omandiõiguse üleandmiseks (asjaõiguslepingu sõlmimiseks) ning (iv) kostja vastav nõue oleks tänaseks ka aegunud, ei ole võimalik järeldada, et kostja poolne seadmete valdus on õiguspärane. Kostja valdus on ebaseaduslik ning tal tuleb seadmete valdus hagejale kui omanikule üle anda.
15.Istungil märkis hageja, et on kostjale tagastatud selle ostuhinna. Kostja oleks pidanud esitama vastuhagi, et seadmete omandiõigus kätte saada. Tahteavaldusi ei ole tehtud - ei saa järeldada, et kostja on seadmete omanik. Kostja ei ole seadmete omanik ja ei ole võimalust omanikuks saada.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
16.Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Vaidluse uuel läbivaatamisel maakohtus tuleb arvestada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt: a. kostja ei saanud viimase lepingujärgse makse tasumisega automaatselt seadmete omanikuks; b. seadmete omand kuulus rendilepingu (olemuselt liisingulepingu) kehtivuse ajal kolmandale isikule; c. hageja omandas jõusaali seadmed kolmandalt isikult 31.10.2016; d. kostjal oli kasutusrendi täisteenuse pakkumise kohaselt õigus omandada jõusaali seadmed pärast rendilepingu lõppu hinnaga 1% seadmete müügihinnast; e. rendilepingu p 8.8 võimaldas hagejal seadmed omandada selleks, et hageja saaks omakorda täita enda kohustuse kostjale seadmete üleandmiseks; f. hagejal oli kohustus pärast rendilepingu lõppemist anda kostjale üle jõusaali seadmete omand; g. hageja ja kostja vaheline käsutustehing seadmete omandi üleandmiseks on sõlmimata omavaheliste arusaamatuste tõttu; h. kostjal on jätkuvalt õigus nõuda seadmete omandi üleandmist; i. kostjapoolne lepingurikkumine seisneb selles, et ta ei tasunud hagejale summat, mis vastab 1%-le seadmete hinnast, kuid
2-18-2984 tegemist on ebaolulise rikkumisega, ms ei saa olla hageja poolt lepingust taganemise aluseks.
17.Kostja hinnangul ei ole ringkonnakohtu eeltoodud seisukohtadega arvestades asjas võimalik teha muud otsust kui jätta hageja nõue seadmete valduse üleandmiseks rahuldamata. Nagu ringkonnakohus on märkinud, tuleneb kostja õigus omandada seadmed poolte vahel sõlmitud rendilepingust.
18.Hageja on esitanud kostjale 21.12.2015 allkirjastamiseks kokkuleppe, millega soovib täiendavalt reguleerida seadmete omandiõiguse üleminekut hagejalt kostjale pärast rendilepingu lõppemist (vt kostja 01.08.2018 menetlusdokumendi lisa nr 5). Kokkuleppe p 3 kohaselt: „Pärast väljaostuhinna tasumist läheb Vara omand üle Rentnikule“. Seega, hageja on ise seadnud omandiõiguse üleandmise tingimuseks väljaostuarve tasumise. Väljaostuarve nr 160827, JOR15-7820, seadmete väljaostuks summas 591,29 eurot ehk 1% seadmete algsest maksumusest esitas hageja kostjale 25.10.2016 (vt hageja 12.06.2018 menetlusdokumendi lisa nr 5, kostja 20.03.2018 hagivastuse lisaks 2 oleva hagiavalduse lisa nr 5). Kostja on tänaseks päevaks arve tasunud. Kostja on seisukohal, et seadmete omand on kostjale üle läinud hiljemalt 27.11.2019, kui kostja tasus hagejale väljaostuarve nr 160827. Seega tänaseks on kostja igal juhul seadmete omanik.
19.Hageja ei ole võtnud oma tahteavaldust kostjale seadmete omandi üleandmiseks (tuleneb muu hulgas arve nr 160827 esitamise faktist) tagasi ega saanukski seda pärast arve kostja poolt kättesaamist enam teha (tulenevalt TsÜS §-st 72 on tahteavaldus võimalik tagasi võtta kuni selle jõudmiseni tahteavalduse saajani). Arve tasumisega viivitamise eest oleks hagejal printsiibis võimalik nõuda viivist, kuid arve tasumisega viivitamise tagajärjeks ei ole kostja poolt seadmete omandiõigusest ilmajäämine. Samale seisukohale on sisuliselt asunud ka ringkonnakohus, öeldes, et kostja poolt väljaostuhinna tähtaegselt tasumata jätmist saab käsitada kui lepingurikkumist, kuid tegemist ei ole olulise rikkumisega, mistõttu ei saanud hagejal olla õigust ka tehingust taganeda. Lisaks on ringkonnakohus õigesti järeldanud, et hageja käitumine ei ole olnud hea usu põhimõttega kooskõlas.
20.Kostja on seisukohal, et väljaostuarve tasumisega saab lugeda sõlmituks pooltevahelise käsutustehingu seadmete omandi üleandmiseks kostjale (see tuleneb mh ka hageja enda 21.12.2015 pakkumisest). Kostja on olnud läbivalt seisukohal ja näidanud ka oma käitumisega, et tema huvi on seadmete omanikuks saada.
21.Küsimus, millise ajani oli kostjal õigus seadmeid vallata, ei vaja maakohtu poolt lahendamist, kuivõrd ringkonnakohus on selle küsimuse lahendanud.
22.Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja omandi üleandmise nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Ringkonnakohus on öelnud, et kostjal on jätkuvalt õigus nõuda omandi üleandmist. Pooled sõlmisid lepingu eesmärgiga anda lepingu lõppemise järgselt seadmete omand üle kostjale. Seda kinnitas ka ringkonnakohus.
23.Arvestades lepingu eesmärki ja poolte tahteavaldusi, läks seadmete omand kostjale üle hiljemalt 27.11.2019, mil kostja tasus väljaostuarve nr 160827. Arve tasumisega saab lugeda käsutustehingu tehtuks (see tuleneb mh hageja enda 21.12.2015 pakkumisest). Täiendavaid toiminguid teha pole vaja. Kuivõrd kostja on omanik, on hageja nõue alusetu.
24.Kostja omandiüleandmise nõue ei ole aegunud. Kostja on väljaostuarve tasunud ning käsutustehing on sellega toimunud. Sellises olukorras ei ole võimalik aegumisele
2-18-2984 tugineda. Lisaks on aegumise vastuväide esitatud hilinenult (RKTKo nr 3-2-1-149-16, p 16).
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
25.Kolmas isik palub jätta United Finance AS hagi rahuldamata. Kokkuvõtvalt on kolmas isik seisukohal, et arvestades Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2020 otsuse põhjendusi, ei ole ühelgi juhul võimalik rahuldada hageja poolt kostja vastu esitatud nõuet jõusaali seadmete valduse üleandmiseks, mistõttu tuleks hageja nõue jätta rahuldamata.
26.Käesoleval ajal käib vaidlus üksnes hageja poolt esitatud jõusaali seadmete valduse üleandmise nõude üle. Ringkonnakohus selgitas 28.05.2020 otsuses, et kostjal on endiselt õigus nõuda hagejalt vaidlusaluste seadmete omandi üleandmist ning kostja ei ole seda õigust kaotanud (ringkonnakohtu otsuse p 18), sh ei ole hagejal õigust lepingust taganeda põhjusel, et kostja ei ole tasunud hagejale summat, mis vastab 1%-le seadmete hinnast, kuna tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis õigustaks lepingust taganemist (ringkonnakohtu otsuse p 19). Samuti leidis ringkonnakohus, et kostjal oli suhtes hagejaga õigus jõusaali seadmeid vallata ja kasutada, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kasutuseeliste hüvitamist (ringkonnakohtu otsuse p 16). Ringkonnakohus selgitas, et olukorras, kus hagejal oli pärast rendilepingu lõppemist kohustus anda kostjale üle jõusaali seadmete omand, oli kostjal õigus seadmeid, mis juba olid tema valduses, edasi vallata ja kasutada ning et ebamõistlik oleks nõuda, et kostja peaks rendilepingu alusel andma seadmete valduse kolmandale isikule, kes peaks andma selle hagejale ja kes omakorda peaks andma selle omandiõiguse üleandmise raames tagasi kostjale (ringkonnakohtu otsuse p 17). Eeltoodule tuginedes leidis ringkonnakohus, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist (ringkonnakohtu otsuse p 17). Seejuures märkis ringkonnakohus, et seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et pooled ei ole omavaheliste arusaamatuste tõttu siiani sõlminud käsutustehingut seadmete omandi kostjale üleandmiseks (ringkonnakohtu otsuse p 17).
27.Eeltoodust tulenevalt olukorras, kus ringkonnakohus on sõnaselgelt öelnud, et kostjal on õigus nõuda hagejalt seadmete omandi üleandmist ning kostjal on suhetes hagejaga õigus seadmeid vallata ja kasutada, mistõttu jäi rahuldamata ka hageja kasutuseeliste hüvitamise nõue, järeldub sellest üheselt, et kostja valdus on seaduslik ja hagejal ei ole alust seadmeid kostjalt välja nõuda. Seega ei ole ühelgi juhul võimalik rahuldada hageja nõuet vaidlusaluste jõusaali seadmete valduse üleandmiseks. Olukorras, kus vaidlusalused seadmed kui vallasasjad on kostja kui omandaja valduses, on pärast 1% seadmete soetusmaksumusest tasumist kõik tingimused omandi saamiseks täidetud. Eelkirjeldatud olukorras ei ole hagejal ühelgi juhul õigust nõuda kostjalt välja seadmete valdust. Ringkonnakohus saatis seadmete valduse väljaandmise nõude osas asja maakohtusse tagasi üksnes seetõttu, et tal ei olnud menetluslikel põhjustel võimalik asja ise ära lahendada, asja maakohtusse tagasisaatmisest ei tulene, et hagejal oleks alust seadmete valdust kostjalt välja nõuda.
28.Maakohtul ei ole võimalik teha ringkonnakohtu poolt antud juhistega vastuolus olevat otsust. TsMS § 658 lg 2 kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2020 otsuses antud juhised asja maakohtus uuel läbivaatamisel maakohtule kohustuslikud. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2020 otsus jõustunud osas menetlusosalistele kohustuslik. Seega on Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2020 otsus ja selles antud juhised kohustuslikud nii maakohtule kui menetlusosalistele, mistõttu tegelikkuses ei saa enam olla mingit sisulist vaidlust küsimuses, kas kostjal on õigus vaidlusaluseid seadmeid
2-18-2984 vallata või mitte. Asja maakohtusse tagasisaatmisest ei tulene, et hagejal oleks alust seadmete valdust kostjalt välja nõuda.
29.Põhjendamatud ja asjakohatud on hageja väited, et ringkonnakohus ei ole määratlenud, mis ajani oli kostjal õigus seadmeid vallata, sh millise ajaperioodi jooksul pidi kostja hagejat teavitama seadmete omandamise soovist ning millise ajaperioodi jooksul oli kostjal õigus nõuda hagejalt seadmete omandi üleandmist. Ringkonnakohus selgitas 28.05.2020 otsuse p-s 18 sõnaselgelt, et ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on minetanud õiguse nõuda hagejalt seadmete omandi üleandmist. 28.05.2020 otsuse p-s 17 selgitas ringkonnakohus, et olukorras, kus hagejal on kohustus anda kostjale üle seadmete omand, on kostjal õigus tema valduses olevaid seadmeid edasi vallata ja kasutada. Ringkonnakohus rõhutas, et seda järeldust ei muuda asjaolu, et pooled ei ole omavaheliste arusaamatuste tõttu sõlminud käsutustehingut seadmete omandi kostjale üleandmiseks. Seega Tallinna Ringkonnakohtu arvates ei ole lõppenud kostja õigus nõuda hagejalt seadmete omandi üleandmist ning järelikult ei ole Tallinna Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt lõppenud ka kostja õigus seadmeid vallata. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus ei saanudki määratleda, mis ajani oli kostjal õigus seadmeid vallata ning millise ajaperioodi jooksul pidi kostja teavitama seadmete omandamise soovist ja millise ajaperioodi jooksul oli kostjal õigus nõuda hagejalt seadmete omandi üleandmist, kuna kostja õigused seadmete omandi saamiseks ja seadmete valdamiseks ei ole ringkonnakohtu arvates lõppenud.
30.Ebaõige on hageja vastuväide, et hageja kohustus anda seadmete omandiõigus kostjale üle ei ole muutunud sissenõutavaks. Põhjendamatu ja otseselt ringkonnakohtu 28.05.2020 otsusega vastuolus on hageja seisukoht, et kostja pidi seadmete omandamise soovist hagejat teavitama hiljemalt rendiperioodi lõpuks, s.o 31.10.2016 või alternatiivselt mõistliku aja jooksul pärast rendiperioodi lõppu ning kuna kostja ei ole hageja arvates seda teinud, siis ei ole kostjal hageja arvates õigust nõuda seadmete omandi üleandmist ega õigust seadmeid vallata. Ringkonnakohus jättis 28.05.2020 otsusega rahuldamata hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude perioodi eest alates rendilepingu lõppemisest kuni hagi esitamiseni, põhjendades seda asjaoludega, et hagejal oli pärast rendilepingu lõppemist kohustus anda kostjale üle jõusaali seadmete omand ning et sellises olukorras oli kostjal õigus juba tema valduses olevaid seadmeid edasi vallata ja kasutada. Seega juba ainuüksi hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude rahuldamata jätmine kinnitab, et hageja käsitlus on väär. Kui hageja käsitlus oleks õige, ei oleks ringkonnakohus saanud ülaltoodud põhjendustel jätta kasutuseeliste nõuet rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusest tuleneb selgelt, et hagejal oli pärast rendiperioodi lõppu kohustus seadmete omand kostjale üle anda ja see kohustus ei ole lõppenud ning kostjal on õigus seadmeid edasi vallata ja see õigus ei ole lõppenud. Sellega on sisuliselt nõustunud ka Riigikohus, jättes hageja 29.06.2020 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
31.Vaidlusaluste seadmete omand on väljaostuhinna tasumisega kostjale üle läinud. AÕS § 92 lg 2 kohaselt kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Antud juhul oli seadmete valdus kostjale üle antud ning seadmete omand on kostjale üle läinud hageja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel, mille kohaselt kui seadmete väljaostuhind on kostja poolt hagejale tasutud, siis sellega on seadmete omand kostjale üle läinud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 28.05.2020 otsuse p-s 16: „Ringkonnakohtu hinnangul leppisid pooled kokku selles, et kostjal on õigus saada hagejalt jõusaali seadmete omand pärast rendilepingu lõppu ja kohustus maksta hagejale 1% seadmete soetamismaksumusest.
2-18-2984 Ringkonnakohus arvestab seejuures seda, et pakkumuse tekstis on selgelt kirjas võimalus lepingu lõpus vara välja osta ning väljaostu väärtus on 1% soetusmaksumusest.“ Samuti selgitas Tallinna Ringkonnakohus 28.05.2020 otsuse p-s 18: Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on minetanud õiguse nõuda hagejalt seadmete omandi üleandmist. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas välja toodud ja tõendatud asjaolusid, millest nähtuks mõni võlasuhte lõppemise alus. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostja õigus nõuda pärast rendilepingu lõppu seadmete omandi üleandmist sisaldus juba hageja algses pakkumuses, mille alusel pooled lepingu sõlmisid. Seega ringkonnakohtu käsitluse järgi tulenes kostja õigus saada seadmete omanikuks hageja algsest pakkumusest ning see pakkumus on jätkuvalt kehtiv. 27.11.2019 on kostja tasunud seadmete väljaostuhinna (vt kostja 15.12.2020 seisukoha lisa 1). Seadmete väljaostuhinna tasumisega tegi kostja omapoolse tahteavalduse saada hageja pakutud tingimustel seadmete omanikuks. Kuna pooled on teinud vastastikused tahteavaldused vaidlusaluste seadmete omandi kostjale üleminekuks, siis on käsutusleping sõlmitud ning kostja on saanud väljaostuhinna tasumisega seadmete omanikuks. Midagi rohkemat ei ole vajalik vallasasja käsutustehingu tegemiseks teha. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tehakse vallasasja omandi üleandmise korral käsutustehing selliselt, et asja valdus antakse üle koos sooviga omand üle anda ning see on omandi üleandmiseks piisav. Sellest üldreeglist on AÕS § 92 lg-s 2 ette nähtud erand, mille kohaselt juhul, kui asja valdus juba on omandajal, piisab käsutustehingu tegemiseks sellest, kui on kokkulepe omandi ülemineku kohta. St kokkulepe omandi ülemineku kohta ongi käsutustehing. Antud juhul on tegemist AÕS § 92 lg-s 2 nimetatud olukorraga, kus asja valdus on juba omandaja käes ning käsutustehingu tegemiseks piisab sellest, kui on kokkulepe omandi ülemineku kohta. Käesoleval juhul on käsutustehing tehtud selliselt, et hageja on teinud kostjale tahteavalduse, mille kohaselt pärast seadmete väljaostuhinna tasumist saab kostja seadmete omanikuks ning kostja on seadmete väljaostuhinna tasumisega väljendanud soovi saada seadmete omanikuks. Olukorras, kus kostja on seadmete väljaostuhinna tasunud, järeldub sellest TsÜS § 68 lg 3 kohaselt konkludentselt tahe seadmed omandada.
32.Ebaõige ja alusetu on hageja alternatiivne väide, et kostja õigus nõuda seadmete omandi üleandmist on aegunud. Hageja on aegumise temaatika ebaõigesti püstitanud. Antud juhul ei saa tõusetuda küsimust nõude aegumisest, kuna ei ole nõuet, mis saaks aeguda. Poolte vahel oli kokku lepitud, et seadmete omand läheb teatud tingimustel kostjale üle ning seega saab tõusetuda küsimus nende tingimuste täitmisest ja täitmisega viivitamisest, aga mitte aegumisest. Hageja esitas kostjale 2016. aastal arve seadmete väljaostuhinna tasumiseks. Seejärel ei olnud kostjal vaja esitada mingit nõuet omandi üleandmiseks, vaid tal tuli tasuda arve, et omand läheks üle. Kostja küll viivitas arve tasumisega, aga arve tasumisega viivitamine ei saa olla seotud nõude aegumisega.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
33.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
2-18-2984
34.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas: a) OÜ Citadele Leasing & Factoring (liisinguandja, kolmas isik) ja Fusion Varahalduse AS (hageja, müüja) sõlmisid 18.09.2015 Audentes Halduse Osaühinguga (kostja, liisinguvõtja) kasutusrendilepingu (rendileping). Rendilepingu esemeks olid jõusaali seadmed. Kolmas isik kohustus seadmed hagejalt välja ostma, kes omakorda kohustus seadmed ostma G Kolizejs SIA-lt ja TH Investeeringud AS-ilt. Kolmas isik kohustus seejärel andma seadmed kostjale rendile; b) hageja on 4. juuli 2017 ühinemise tulemusena saanud Fusioni õigusjärglaseks; c) kostja on 4. jaanuari 2018 ühinemise tulemusena saanud Audentese õigusjärglaseks; d) kostja valduses on vaidlusalused seadmeid.
35.Hageja palub kohustada Audentes AS-i andma Fusion Varahalduse AS-ile üle esemete valdus, mis on nimetatud Audentes Halduse OÜ ja Fusion Varahalduse AS-i vahel 18.09.2015 sõlmitud rendilepingule lisatud „G Kolizejs“ OÜ 12.06.2015 ja TH Investeeringute AS-i 09.07.2015 pakkumistes: • 95T Discover Treadmill Base – Arctic Silver (3 tükki); • Discover SE Treadmill Console WIFI & RFID (3 tükki); • TOMAHAWK IC3 Indoorcycling Bike 2013 ANT Computer + Onboard Computer (15 tükki); • MyRide Multimedia Console; • Myride + Live Programs; • HD Projektor NECP451W Valgusvõimsus 4500 Ansi Lumens; • Projektori kinnitus – 2,2M.
36.Kostja ja kolmas isiku vaidlevad hagile vastu ning märgivad, et: (i) kostja valdus on seaduslik; (ii) hageja ei ole seadmete omanik, kostja on omanik.
37.AÕS § 80 lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 sätestab, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 82 lg 1 sätestab, et omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. AÕS § 83 lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Valduse õiguslik alus saab olla mõni piiratud asjaõigus või omanikku valdaja valdust taluma kohustav võlaõiguslik kokkulepe, kuid õiguslik alus saab tuleneda ka seadusest või kohtulahendist (vt RKTKo nr 2-16-9519/78 p 27).
38.Poolte vahel on vaidlus selle üle, milline on käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2020 mõju vindikatsiooninõudele. Otsusest nähtuvalt on ringkonnakohus täpsustanud maakohtu otsuse põhjendusi kasutuseeliste ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise osas. Vaidlusaluse vindikatsiooninõude on ringkonnakohus saatnud maakohtule sisuliseks lahendamiseks. Kohtu hinnangul omavad ringkonnakohtu otsusest tulenevad järeldused käesoleva nõude lahendamisele sisulist mõju. Nagu eespool öeldud, analüüsis ringkonnakohus oma otsuses mh kasutuseeliste hüvitamise nõuet. Nimetatud nõude õiguslikuks aluseks on AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1. Nõude eeldusteks oli, et jõusaali seadmete omandiõigus on hagejal ja kostja kasutab neid õigusliku aluseta (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-65-14, p 16). Täpselt samad on ka vaidluse all oleva vindikatsiooninõude eeldused. Ringkonnakohus on nõude jätnud rahuldamata, kuivõrd nõude eeldused ei olnud täidetud.
2-18-2984
39.Pooled ei vaidle selle üle, et jõusaali seadmed jäid ka pärast rendilepingu tähtaja möödumist kostja valdusesse ja kostja kasutas neid edasi. Seadmed on kostja valduses tänaseni.
40.Seega peab kohus tuvastama, kas hageja on seadmete omanik ning kas kostjal on õiguslik alus seadmete valdamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p-st 15 tuleneb, et hageja omandas jõusaali seadmed kolmandalt isikult 31. oktoobril 2016. Ringkonnakohus selgitas, et „seadmete kui vallasasjade omandi ülemineku eeldused on sätestatud AÕS §-des 92-95. AÕS § 92 lg 1 kohaselt on vallasja omandi ülemineku eelduseks kehtiv käsutustehing, omandi üleandjal käsutusõiguse olemasolu ning asja valduse üleandmine. Rendilepingu kehtivuse ajal kuulus seadmete omand kolmandale isikule. Seega oli kolmandal isikul õigus seda käsutada (AÕS § 68 lg 1). Kohtule esitatud kolmanda isiku ja hageja 2. veebruari 2018. a lepinguga on tõendatud kokkuleppe sõlmimine seadmete omandi üleandmiseks ning valduse üleandmise asendamine AÕS § 93 kohaselt väljanõudeõiguse loovutamisega. Omandi ülemineku tuvastamisel ei ole oluline, kas hageja oli enne rendilepingu sõlmimist seadmete omanik, kas käsutustehing sõlmiti rendilepingu kehtivuse ajal, või kas rendilepingust tulenes hagejale õigus nõuda seadmete omandi endale üleandmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas, et rendileping ei sisalda kokkulepet, mille kohaselt pidanuks jõusaali seadmete omand viimase lepingujärgse makse tasumisel kostjale üle minema. Seega ei saanud kostja viimase lepingujärgse makse tasumisega seadmete omanikuks ning seadmete omand kuulus kuni 31. oktoobrini 2016 kolmandale isikule, mil ta andis selle üle hagejale.“ Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p-dest 16-17 tuleneb, et kostjal oli suhtes hagejaga õigus jõusaali seadmeid vallata ja kasutada. Ringkonnakohus selgitas, et „poolte õigussuhe ei piirdunud üksnes vaidlusaluse rendilepinguga. Nimelt on kostja vastuses hagile tuginenud sellele, et tal oli enne rendilepingu sõlmimist hageja esitatud kasutusrendi täisteenuse pakkumise kohaselt õigus omandada jõusaali seadmed pärast rendilepingu lõppu hinnaga 1% seadmete müügihinnast. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmselge, et pooled selle pakkumuse alusel ka lepingu sõlmisid, kuivõrd pooled asusid seda täitma. Lisaks rendilepingu sõlmimisele on kostja välja toonud ja tõendanud, et pooled ja G Kolizejs SIA sõlmisid müügilepingu, millega osteti G Kolizejs SIA-lt kostjale liisimiseks osad jõusaali seadmed, ning kostja ostis TH Investeeringud AS-ilt ülejäänud seadmed, võõrandas need edasi liisimiseks Citadelele ja esitas hagejale seadmete eest arve. Arvestades poolte erimeelsusi ning tõendite puudumist, mille alusel tuvastada poolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimisel, tuleb poolte lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioonilt. Ringkonnakohtu hinnangul leppisid pooled kokku selles, et kostjal on õigus saada hagejalt jõusaali seadmete omand pärast rendilepingu lõppu ja kohustus maksta hagejale 1% seadmete soetamismaksumusest. Ringkonnakohus arvestab seejuures seda, et pakkumuse tekstis on selgelt kirjas võimalus lepingu lõpus vara välja osta ning väljaostu väärtus on 1% soetusmaksumusest. Samuti seda, et rendileping oli oma olemuselt liisinguleping, mille täitmise raames tasus kostja Citadelele sisuliselt kogu seadmete soetamise kulu. Poolte lepingut selliselt tõlgendades omandab mõistliku sisu ka rendilepingu p 8.8, mille kohaselt oli hagejal õigus omandada Citadelelt lepingu lõpus seadmed hinnaga 1% nende algsest müügihinnast. See lepingupunkt võimaldas hagejal seadmed omandada selleks, et hageja saaks omakorda täita enda kohustuse kostjale seadmete üleandmiseks. Olukorras, kus hagejal ei oleks kohustust seadmete omandit kostjale üle anda, oleks rendilepingu p 8.8 eesmärk täiesti arusaamatu, kuivõrd seadmete soetamise kulu hüvitas Citadelele kostja, mitte hageja.
2-18-2984 Eeltoodust tulenevalt oli hagejal pärast rendilepingu lõppemist kohustus anda kostjale üle jõusaali seadmete omand. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras oli kostjal õigus seadmeid, mis juba olid tema valduses, edasi vallata ja kasutada. Ebamõistlik oleks nõuda, et kostja peaks rendilepingu alusel andma seadmete valduse Citadelele, kes peaks andma selle hagejale ja kes omakorda peaks andma selle omandiõiguse üleandmise raames tagasi kostjale. Seetõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et pooled ei ole omavaheliste arusaamatuste tõttu siiani sõlminud käsutustehingut seadmete omandi kostjale üleandmiseks.“
41.Omandiküsimuse raames järeldub eeltoodust, et: a) seadmete omand kuulus rendilepingu kehtivuse ajal kolmandale isikule; b) kostja ei saanud rendilepingu lõppemisel automaatselt seadmete omanikuks; c) hageja omandas seadmed kolmandalt isikult 31.10.2016 selleks, et hageja saaks omakorda täita enda kohustuse kostjale seadmete üleandmiseks; d) kostjal oli kasutusrendi täisteenuse pakkumise (I kd, tlk 84) kohaselt õigus omandada seadmed pärast rendilepingu lõppu hinnaga 1% seadmete müügihinnast; e) hageja ja kostja vaheline käsutustehing seadmete omandi üleandmiseks on sõlmimata; f) kostja õigus nõuda seadmete omandi üleandmist ei ole lõppenud.
42.Valduse seaduslikkuse küsimuse raames järeldub eeltoodust, et: a) pärast rendilepingu lõppemist oli kostjal õigus seadmeid, mis juba olid tema valduses, edasi vallata ja kasutada; b) valdusõigust ei väära asjaolu, et pooled ei ole omavaheliste arusaamatuste tõttu siiani sõlminud käsutustehingut seadmete omandi kostjale üleandmiseks; c) kuivõrd hagejal on kohustus seadmete omand kostjale üle anda, siis kostja õigus hageja omandis olevaid seadmeid vallata kehtib kuni käsutustehingu sõlmimiseni, millest johtuvalt saab omanikuks kostja. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud ning pooltele täitmiseks kohustuslik (TsMS § 457 lg 1). Vaatamata sellele, et ringkonnakohus on nimetatud asjaolud ja järeldused teinud kasutuseeliste nõuet lahendades, on need kohtu hinnangul siduvad ka käesoleva nõude lahendamisel, kuivõrd kohus on ülal selgitanud, et kasutuseeliste hüvitamise nõude ja vindikatsiooni nõude eeldused on kattuvad.
43.Eeltoodust esineb kohtu hinnangul käesoleval hetkel olukord, kus kostjal on igal juhul õigus vaidlusaluseid seadmeid vallata (AÕS § 83 lg 1), mistõttu puudub alus hageja nõude rahuldamiseks.
44.Selguse ja õigusrahu huvides analüüsib kohus, kas pooled on sõlminud käsutustehingu, mille tulemusel on seadmete omandiõigus kostjale üle läinud. AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 92 lg 2 sätestab, et kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Puudub vaidlus, et seadmete valdus on alati olnud kostjal. Seega AÕS § 92 lg 2 sätestatud erandi kohaselt piisab seega seadmete omandiõiguse kostjale üleminekuks pooltevahelisest kokkuleppest, millega vastav omandi üleminek sätestatakse.
2-18-2984
Ringkonnakohus on selgitanud, et poolte vahel oli kokkulepe (rendileping koos selle aluseks olnud 15.09.2015 pakkumisega – I kd, tlk 84), mille kohaselt oli kostjal õigus omandada seadmed pärast rendilepingu lõppu hinnaga 1% seadmete müügihinnast. Kuivõrd kostjal oli väljaostuõigus, siis eeldab vastava õiguse kasutamine vastava tahteavalduse väljendamist (TsÜS § 67 lg 1). Kostja on seisukohal, et seadmete omand on kostjale üle läinud hiljemalt 27.11.2019, kui kostja tasus hagejale väljaostuarve nr 160827 – arve esitamine hageja poolt oli pakkumis käsutustehingu sõlmiseks ning selle tasumine kostja poolt on kostja hinnangul aktsept käsutustehingu sõlmimiseks. Hageja märgib, et kostja nõue seadmete omandiõiguse üleandmiseks ei muutunud sissenõutavaks (kostja pole esitanud tahteavaldust ning hageja pakkumused on lõppenud) ning vastav nõue on aegunud 31.10.2019 seisuga. Väljaostuarve nr 160827 (I kd, tlk 92) seadmete väljaostuks summas 591,29 eurot ehk 1% seadmete algsest maksumusest esitas hageja kostjale 25.10.2016. Arve maksetähtaeg oli 3 päeva. Kostja ei vaidle, et ta on arve kätte saanud ja et ta ei ole tähtaegselt seda tasunud. Kohus on seisukohal, et arvelt kajastuv maksetähtpäev iseenesest ei määratle pakkumuse kehtivuse tähtaega, kuivõrd tõendist ei tulene, et pakkumise kehtivus oleks sõltuvuses arve tähtaegsest tasumisest. Seda kinnitab ka asjaolu, et 08.11.2016 on hageja arvelt kajastuva kohustuse kohta saatnud kostjale ka meeldetuletuse (I kd, tlk 93), paludes arve tasuda hiljemalt 11.11.2016. Hageja märkis, et juhul, kui kostja ei tasu võlgnevust, tuleb vara hagejale tagastada 12.11.2016. Eeltoodust nähtub, et hageja on kostjale teinud pakkumuse, millega nõustumuse tähtpäev oli 11.11.2016. Pakkumuse lõppemisele viitab selgelt hageja nõue võimaldada tähtpäevale järgmisel päeval juurdepääs varale, et see kostjalt ära võtta. Puudub vaidlus, et kostja arvet tähtaegselt ei tasunud. Kostja tasus hagejale väljaostuarve nr 160827 alles 27.11.2019, s.o enam kui 3 aastat pärast pakkumuse lõppu. Iseenesest saab arve tasumist lugeda teoga väljendatud nõustumuseks (VÕS § 20 lg 1, TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 22 lg 2 sätestab, et kui pakkumuse esitaja saab nõustumuse hilinemisega, sest see on hilinemisega ära saadetud, võib pakkumuse esitaja lugeda selle õigeaegselt saabunuks, kui ta sellest teisele poolele viivitamata teatab. Kui pakkumuse esitaja seda ei tee, loetakse nõustumus uueks pakkumuseks. Kohtu ette ei ole toodud ega ka tõendatud, et hageja oleks lugenud kostja poolse makse tegemise õigeaegseks aktseptiks. Seega tuleb raha tasumist lugeda uueks kostjapoolseks pakkumuseks. Samas pooled ei vaidle, et hageja on kostjale nimetatud rahasumma tagastanud (seda kinnitas hageja juba 08.04.2020 menetlusdokumendis), millega on hageja kostja pakkumise tagasi lükanud (VÕS § 19 lg 1). Seega kohtu hinnangul puudub kokkulepe (käsutustehing), mis on vallasomandi üleandmise vältimatuks eelduseks. Teisisõnu puudub võõrandaja ja omandaja vaheline tingimuslik (asjaõigus)kokkulepe omandi ülemineku kohta. Vallasomand ei saa üle minna, kui võõrandaja ja omandaja vahelised tahteavaldused selles osas ei ühti. Muid tahteavaldusi (peale arve nr 160827 tasumise) ei ole kostja esile toonud. Seega ei ole võimalik järeldada, et hageja ja kostja vahel on vastastikuste tahteavalduste vahetamise läbi sõlmitud käsutustehing, mille tulemusel on seadmete omandiõigus kostjale üle läinud. Kostja ei ole tänaseni saanud seadmete omanikuks.
2-18-2984
45.Kokkuvõttes jätab kohus siiski hagi rahuldamata, kuivõrd kostjal on kohtu ülaltoodud järelduste kohaselt õiguslik alus asja vallata.
46.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
47.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse hageja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
48.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
49.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.