AB „Lietuvos draudimas“ apellatsioonkaebus, 0 eurot XX apellatsioonkaebus, 5682,38 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali (registrikood 12831829) kaudu (välismaa äriühingu registrikood 110051834, asukoht Leedu Vabariik), lepinguline esindaja Kadri Ojamaa
draudimas“
hagi
XX
vastu
kahju
Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.11.2019 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jätta maakohtus kantud menetluskuludest 75,66% kostja kanda ja 24,34% hageja kanda. Jätta Harju Maakohtu 08.11.2019 otsus ülejäänud osas muutmata.
Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ hagi XX vastu osaliselt.
2.2.Välja mõista XX’lt AB „Lietuvos draudimas“ kasuks 5261,46 eurot, millest 5120,06 eurot põhivõlgnevus ja 141,40 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.
1(10)
2.3.Välja mõista XX’lt AB “Lietuvos draudimas“ kasuks tasumata põhivõlgnevuselt (5120,06 eurot) viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.08.2018 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
2.4.Jätta maakohtus kantud menetluskuludest 75,66% kostja kanda ja 24,34% hageja kanda. Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta kostja kanda.
3.AB „Lietuvos draudimas“ apellatsioonkaebus rahuldada.
4.XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AB „Lietuvos Draudimas“ Eesti filiaali kaudu (hageja) esitas 21.06.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX ́lt (kostja) 6246,79 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 16.08.2018 esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahju hüvitise 6766,79 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 186,72 eurot ning edasiulatuva viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 17.08.2018 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt toimus 03.10.2016 kell 16.00 (Eesti aja järgi kell 17.00) Saksamaa Liitvabariigis Bremenis Südumgehung Dreye ja Kirchweyheri ristmikul liiklusõnnetus, kus sõiduk VOLKSWAGEN SHARAN (XXXXXX, edaspidi sõiduk), mida juhtis YY, eiras punast foorituld ja sõitis otsa sõidukile MINI COOPER (DDD). Liiklusõnnetuse kohta koostati politseiraport. Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki omanik on kostja. Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk MINI COOPER (DDD) kahjustada. Kahjukäsitleja Saksamaal AXA Versicherung AG saatis hagejale 23.11.2016 kahjuteate, mille kohaselt avati juhtum nr 971696142292. Pärast kahjukäsitluse lõppu esitas AXA Versicherung AG hagejale kui kahju põhjustaja viimasele kindlustusandjale kahjunõude liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku 6766,79 eurot. Nimetatud summast 6151,63 eurot oli hüvitatud kahju ja 615,16 eurot oli käsitlustasu. Hageja hüvitas tekitatud kahju. Viimane liikluskindlustuse leping sõidukile oli sõlmitud hageja poolt ja see kehtis kuni 20.06.2016. Kuna liiklusõnnetus toimus 03.10.2016, siis puudus sõidukil liiklusõnnetuse hetkel kehtiv liikluskindlustus ning liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 36 lg 2 kohaselt on kahju hüvitamise
2(10)
kohustus viimasel kindlustusandjal. Kostja oli kindlustuskohustusega isik LKindlS § 7 lg 1 kohaselt. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
4.LKindlS § 6 lg 1 järgi ei ole kindlustuskohustust lepingu lõppemisele järgneva 12 kalendrikuu jooksul tingimusel, et sellel ajavahemikul ei osaleta sõidukiga liikluses ega kasutata sõidukit muul viisil, mis võib põhjustada kindlustusjuhtumi. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal liiklusõnnetuse ajal kindlustuskohustust, sest kindlustuslepingu kehtivus lõppes 20.06.2016 ehk enne 12-kuulise tähtaja möödumist. Seetõttu ei olnud sõiduki kindlustamata jätmine õigusvastane.
5.Politseiraportist nähtub, et liiklusõnnetuse põhjustas YY, mitte kostja. Seega ei saa kostjat süüdistada sõidukiga liikluses osalemises.
6.Hageja ei esitanud tõendeid, et kostja kasutas sõidukit muul viisil, mis põhjustas liiklusõnnetuse. Liikluskahju põhjustaja YY ei olnud volitatud sõiduki valdamiseks. Kuna kostja ei olnud kaasatud väär- ega kindlustusmenetlusse Saksamaal, siis tal ei olnud võimalust tõendada järgnevat: sõiduk jäi kindlustamata, sest vajas remonti, kuna sõiduki turbiin läks katki, mis ei võimaldanud sõidukiga korralikult sõita; kostja ei ole väljastanud liikluskahju põhjustajale YY volitust sõiduki juhtimiseks; YY, kes töötas kostja juures veoki autojuhina, võttis sõiduki enda kätte omavoliliselt ning kostjat eelnevalt teavitamata ehk sõiduk väljus kostja valdusest ilma tema nõusolekuta ning vastuolus tema sooviga; väär- ega kindlustusmenetluse käigus Saksamaal ei ole talle keegi esitanud mingeid pretensioone seoses liiklusõnnetusega. Kostja ei ole käitunud õigusvastaselt sõiduki kindlustamata jätmisel ning sõiduki kindlustamata jätmise ja liiklusõnnetuse tekkimisega pole mingit põhjuslikku seost. Seda enam, et tegevusetuse eest ei ole vastutust delikti korras võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi.
7.Kostja vaidles vastu ka kahju suurusele. Politseiraportist tuleneb, et kannatanu eeldatava kahju suurus ei ületa 3000 eurot. Kostja leidis, et kahjunõue 900 eurot ei ole tõendatud, kuna kalkulatsioonis ja arves märgitud remondi maksumus on 3785,63 eurot käibemaksuta (kogusumma 4504,90 eurot), aga AXA Versicherung AG arves on puhas varakahju märgitud 5404,90 eurot. Lisaks on käibemaksu nõue 719,27 eurot alusetu, kuna kindlustusseltsid on käibemaksukohuslased. Kostja vaidlustas ka advokaadikulud 746,73 eurot ja käsitlustasu 615,16 eurot, kuna need ei ole läbipaistvad ega tõendatud, et advokaadi abi üldse vajalik oli. Maakohtu otsus
8.Maakohus rahuldas 08.11.2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5120,06 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 141,40 eurot ja seadusjärgses määras viivise põhivõlgnevuselt alates 17.08.2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
9.Pooltel puudus vaidlus, et hagis nimetatud liiklusõnnetus toimus, õnnetuse põhjustas sõiduk, mille omanikuks on kostja ja mida liiklusõnnetuse ajal juhtis kostja autojuht YY. Vaidlust ei olnud ka selles, et kahjukäsitleja Saksamaal AXA Versicherung AG saatis hagejale 23.11.2016 kahjuteate, mille kohaselt oli ta avanud uue juhtumi nr 3(10)
971696142292, ja pärast kahjukäsitluse lõppu esitas hagejale kui kahju põhjustaja viimasele kindlustusandjale kahjunõude liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku 6766,79 eurot. Hageja on kahju hüvitanud.
10.Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja kui sõiduki omanik vastutab tekitatud kahju eest. Samuti vaidlesid pooled tekitatud kahju suuruse üle.
11.Kuna liiklusõnnetus toimus Saksamaa Liitvabariigis ja kahju hüvitati samuti seal, tuli maakohtu hinnangul kohaldada kahju õigusvastasele tekitamisele Saksa õigust ja tuvastada, kas ja millises ulatuses vastutab kostja Saksa õiguse järgi põhjustatud kahju eest.
12.Saksa tsiviilseadustiku (BGB) § 823 lg 1 alusel vastutab kostja õigusvastaselt põhjustatud kahju eest. BGB § 249 sätestab kahjuhüvitise liigi ja ulatuse. Antud paragrahvi lõike 1 alusel peab kohustatud isik taastama olukorra, mis oleks juhul, kui hüvitama kohustav asjaolu ei oleks tekkinud ja lõike 2 kohaselt kui isiku vigastamise või asja kahjustamise tõttu tuleb maksta kahjuhüvitist, võib võlausaldaja nõuda olukorra taastamise asemel selleks vajalikku rahasummat. Asja kahjustamise korral sisaldab esimese lause kohaselt vajalik rahasumma käibemaksu ainult juhul, kui kahju tegelikult tekkis, ja selles ulatuses, kuivõrd see tegelikult tekkis.
13.Vastavalt Saksa liiklusseaduse (Strassenverkehrsgesetz, STVG) § 7 lg-le 1, kui sõiduki või sõiduki poolt kaasavedamiseks ette nähtud haagise käitamisel saab asi kahjustada, on sõiduki omanik kohustatud kannatanule sellest tuleneva kahju hüvitama. Vastavalt lõikele 2 on hüvitamiskohustus välistatud, kui õnnetusjuhtumi põhjustab vääramatu jõud. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt, kui isik kasutab sõidukit sõiduki omaniku teadmata ja tema tahte vastaselt, on ta kohustatud omaniku asemel kahju hüvitama; lisaks jääb kehtima omaniku kohustus kahju hüvitada, kui sõiduki kasutamine sai võimalikuks omaniku süül. Esimest lauset ei kohaldata, kui sõiduki omanik on võtnud kasutaja tööle sõidukit käitama või kui omanik on andnud sõiduki tema käsutusse.
14.Maakohus leidis, et ei saa asuda seisukohale, et kostja ei vastuta kahju tekitamise eest, kuna ta ei olnud andnud sõidukit autojuhi kasutusse, vaid autojuht võttis auto kostja teadmata. Kostja esitatud töölepinguga on tõendatud, et liiklusõnnetuse põhjustanud autojuht YY oli kostja töötaja ja võetud tööle autojuhina alates 01.09.2016. Asjaolu, et töösuhe oli hilisemalt lõpetatud, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Ei ole eluliselt usutav ja kostja ei esitanud ühtegi usutavat asjaolu, et autojuht võttis auto kostja teadmata. Samas on tõendatud, et kostja sõlmis pärast liiklusõnnetuse toimumist 03.10.2016 kell 17.21 Eesti aja järgi sõidukile VOLKSWAGEN SHARAN (XXXXXX) uue liikluskindlustuse poliisi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaaliga. Kuivõrd kostja sõlmis kindlustuslepingu mõned minutid pärast liiklusõnnetuse toimumist, pidi kostja olema sõiduki kasutamisest teadlik ja aktsepteerima seda. Vastasel korral puuduks kostja käitumises igasugune loogika. Eelneva alusel asus maakohus seisukohale, et kostja kui kahju tekitanud sõiduki omanik vastutab kahju tekitamise eest.
15.Hageja esitas kahju suuruse tõendamiseks remondikalkulatsioonid, AXA Versicherung AG arve ja selle täpsustuse, millest nähtub kulude kohta järgnev: a) muu hüvitis 25 eurot; b) remont pärast ekspertiisi 774,70 eurot; c) kasutuskatkestuse hüvitis 875 eurot;
16.Hageja tõi esile, et AXA Versicherung AG arve täpsustusest tuleneb, et remondisumma 4504,90 eurot saadi järgmiselt: esialgne remondisumma (remondi arveldus) 3730,20 eurot + remondi maksumus pärast ekspertiisi 774,70 eurot, s.o kokku 4504,90 eurot. AXA Versicherung AG arvel toodud puhas varakahju 5404,90 eurot saadi järgmiselt: käibemaksuga remondisumma 4504,90 eurot + AXA Versicherung AG arve täpsustusest tulenevalt muu hüvitis 25 eurot + kasutuskatkestuse hüvitis 875 eurot, s.o kokku 5404,90 eurot. Seega moodustas arvel märgitud puhas varakahju 5404,90 eurot.
17.Kohus leidis, et vaidlus puudus selles, et kahju käsitlemine Saksamaa Liitvabariigis toimus. Kohtul ei ole alust kahelda käsitlustasu põhjendatuses. Kostja ei ole esitanud põhjendusi ega tõendeid selle kohta, et käsitlustasu oleks ebamõistlikult suur. Seega oli nõue 615 eurot kohtu hinnangul põhjendatud. Käibemaksuseaduse § 16 lg 2 p 1 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kindlustusteenust, sealhulgas edasikindlustus- ja kindlustusvahendusteenust. Seega ei ole kindlustusseltsid käibemaksukohustuslased, kindlustusteenus on käibemaksuvaba, mistõttu ei saa kindlustusseltsid käibemaksu tagasi arvestada. Seetõttu oli põhjendatud ka käibemaksu nõue 719,27 eurot.
18.Hageja ei toonud esile ega põhjendanud, mis oli muu kulu 25 eurot. Hageja märkis üksnes, et temale teadaolevalt oli see akti koostamise kulu. Tõendeid selle kohta hageja kohtule ei esitanud. Samuti ei tõendatud kasutuskatkestuse hüvitist 875 eurot ja advokaadikulu 746,73 eurot. Üksnes arvest ja asjaolust, et hageja on kahju hüvitanud, ei saa tuleneda kostja tasumise kohustus. Olukorras, kus kostja esitas nõudele vastuväited, tuli hagejal oma nõuet tõendada.
19.Maakohus leidis, et hagejal on tagasinõue kostja vastu LKindlS § 36 lg 2, § 55, § 3 lg 2 ja § 7 lg 2 alusel. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt ei olnud kostjal kohustust sõidukit kindlustada. LKindlS § 6 lg 1 kohaselt ei ole kindlustuskohustust sõiduki suhtes 12 kuu jooksul viimase lepingu lõppemisest, seda tingimusel, et vastavat sõidukit ei kasutata viisil, mis võib põhjustada kindlustusjuhtumi, eelkõige ei osaleta sellega liikluses. Kui seda tingimust rikutakse ja põhjustatakse kindlustusjuhtum, peab selle kahju hüvitama sõidukit viimati kindlustanud kindlustusandja (LKindlS § 36 lg 2). Selle tulemusena tekib kahju hüvitanud kindlustusandjal tagasinõue hüvitatud kahju ulatuses kindlustuskohustusega isiku vastu. Eeltoodust lähtudes ei tohtinud sõidukit VOLKSWAGEN SHARAN (XXXXXX) liikluses kasutada, kuna see oli kindlustamata, samas vastavat kohustust rikuti, s.t sõidukit kasutati liikluses ja sellega põhjustati kahju. Kui kohustust ei oleks rikutud ehk sõidukit ei oleks liikluses kasutatud, siis ei oleks saanud ka kahju tekkida. Seega oli olemas põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel ja kostja oli kohustatud kahju hüvitama. Hageja apellatsioonkaebus
20.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ja teha uue otsuse, millega jätta menetluskulud võrdeliselt rahuldatud põhinõude ulatusega ehk kostja kanda 75,66% ulatuses ja mõista menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja. 5(10)
21.Maakohus kohaldas valesti menetlusnorme. Kohus ei põhjendanud, miks jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Kohus rahuldas hageja hagi 75,66% ulatuses. Hageja hinnangul on ebaõiglane, et sellises olukorras jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda, ja seda ilma ühegi põhjenduseta. Lisaks olid käesolevas menetluses tõlkekulud, mis jäeti samuti ebaõiglaselt hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
22.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
23.Maakohus ei võtnud arvesse olulisi faktilisi asjaolusid, mistõttu kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõiguse norme.
24.Hagi on esitatud vale kostja vastu. Maakohus kohaldas valesti Saksa õigust kostja teo ja süü osas ja jagas ebaõigesti tõendamiskoormise. Maakohus jõudis väärale järeldusele, et BGB § 823 lg 1 alusel vastutab kostja õigusvastaselt põhjustatud kahju eest, sest hageja esitatud Saksa seaduste väljavõtte kohaselt vastutab kahju tekitaja, s.o antud juhul sõiduki kasutaja.
25.Käesolevas asjas käsitletud Saksa seaduste sätetest ei tulene kindlustusandja õigust nõuda liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist omanikult juhul, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kuud pärast kindlustuslepingu lõppemist sarnaselt LKindlS §-ga 55. Olemas on ainult sätted kahju põhjustaja vastutuse kohta. Saksa seaduste kohaselt vastutab hagejale tekitatud kahju eest LKindlS § 36 lg 2 alusel kahju põhjustaja YY, mitte kostja kui sõiduki omanik, sest viimane ei ole rikkunud LKindlS § 6 lg-st 1 tulenevat kohustust kindlustuslepingu lõppemisele järgneva 12 kalendrikuu jooksul mitte osaleda sõidukiga liikluses ega kasutada sõidukit muul viisil, mis võib põhjustada kindlustusjuhtumi. Teiseks, STVG § 7 lg 3 sätestab, et kui isik kasutab sõidukit sõiduki omaniku teadmata ja tema tahte vastaselt, siis kasutaja on kohustatud omaniku asemel kahju hüvitama. Sõiduki omanik vastutab alles siis, kui sõiduki kasutamine sai võimalikuks omaniku süül, või kui omanik palkas kasutaja tööle sõiduki juhtimiseks või kui omanik andis sõiduki kasutaja käsutusse. Kolmandaks vastutab BGB § 276 lg-te 1 ja 2 ning § 823 lg 1 alusel sõiduki kasutaja hooletuse eest, kui jätab tähelepanuta liikluses vajaliku hoolsuse.
26.Juhul, kui sõiduki omanik ja kahju tekitaja on erinevad isikud, vastutab STVG järgi liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest sõiduki kasutaja ja sõiduki omanik vastutab ainult seaduses sätestatud eelduste saabumisel (sõiduki omaniku süü olemasolu või sõiduki kasutajale kasutusse üleandmine või palkamine sõiduki juhtimiseks). Kahjunõude esitamisel sõiduki omaniku vastu peab hageja tõendama, et need eeldused on saabunud.
27.Kostja väitis, et YY võttis sõiduki omavoliliselt. Maakohus leidis, et kostja ei toonud esile ühtegi eluliselt usutavat asjaolu oma väite tõendamiseks. Kostja esitas oma väite tõendamiseks YY töölepingu, millest nähtub, et ta töötas alates 01.09.2019 ja liiklusõnnetuse sooritamisel 03.10.2016 äriühingu T OÜ autojuhina. Kostja on küll selle äriühingu juhatuse liige, kuid see asjaolu ei võimalda maakohtul teha järeldust, et YY oli kostja autojuht, kelle tegevuse eest peab kostja vastutama kui autojuhi palganud 6(10)
sõiduki omanik STVG § 7 lg 3 järgi, sest sõiduk kuulus kostjale isiklikult, mitte T OÜle. Lisaks tõi kostja esile, et hagiavaldusele lisatud Maanteeameti vastusest hageja päringule tuleneb, et sõiduki kasutajaid ei ole liiklusregistrisse kantud, s.t kostja ei olnud volitanud liikluskahju tekitajat YY sõidukit kasutama ja valdama. Politseiraportist liiklusõnnetuse kohta ei nähtu samuti, et kostja andis YY-le mingid dokumendid sõiduki valdamiseks ja kasutamiseks. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduki kasutamine YY poolt sai võimalikuks kostja süül, või et kostja palkas kasutaja tööle sõiduki juhtimiseks või et kostja andis sõiduki kasutaja käsutusse.
28.Asjaolu, et kostja sõlmis pärast liiklusõnnetuse toimumist 03.10.2016 kell 17.21 Eesti aja järgi sõidukile VOLKSWAGEN SHARAN (XXXXXX) uue liikluskindlustuse poliisi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaaliga tõendab ainult kostja õiguskuulekust ega mõjuta vastutust enne kindlustamist toimunud liiklusõnnetuse eest. Vastustajate seisukohad
29.Vastustajad vaidles teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta vastaspoole kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse ja jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hagi osaliselt rahuldamise osas on maakohtu otsus õige ja kaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.
31.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
32.Pooled ei vaielnud selle üle, et 03.10.2016 toimus Saksamaa Liitvabariigis liiklusõnnetus, kus kostjale kuuluv sõiduk, mida juhtis YY, eiras punast foorituld ja sõitis otsa kannatanu sõidukile. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et Saksa kahjukäsitleja esitas hagejale kui kahju põhjustaja viimasele kindlustusandjale kahjunõude liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku 6766,79 eurot. Pooled vaidlesid kahju suuruse ja selle üle, kes vastutab kahju hüvitamise eest.
33.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja kui sõiduki omanik vastutab tekitatud kahju eest. Kahjuhüvitise suurust ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Lisaks on vaidlus menetluskulude jaotuse üle. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust apellatsioonkaebuste väidetest lähtudes.
34.Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust.
35.Maakohus on hagi osalisel rahuldamisel kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, jaganud õigesti tõendamiskoormuse, hinnanud tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki poolte seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu otsus vastab selles osas TsMS § 438 ja 7(10)
§ 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Kuigi kostja tugineb kaebuses sisuliselt samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
36.Maakohus on vaidluse lahendamisel õigesti kahju lepinguvälisest tekitamisest tulenevale võlasuhtele kohaldanud Euroopa parlamendi ja Nõukogu määruse nr 864/2007 (Rooma II) art 4 p 1 järgi Saksa õigust, kuna kahju tekitati Saksmaal ja apellant ei ole seda vaidlustanud. Hageja esitatud kahjuhüvitise tagasinõudele on maakohus õigesti kohaldanud liikluskindlustuse seaduse sätteid.
37.Kostja leiab apellatsioonkaebuses ebaõigesti, et juhul, kui sõiduki omanik ja kahju tekitaja on erinevad isikud, vastutab STVG järgi liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest eelkõige sõiduki kasutaja ja sõiduki omanik vastutab ainult seaduses sätestatud eelduste saabumisel, mistõttu tuleb neid eeldusi tõendada hagejal. Vastupidiselt kostja seisukohale leidis maakohus õigesti, et tekkinud kahju eest vastutab kostja ja kindlustusandjal on tagasinõue kostja kui sõiduki omaniku, mitte kasutaja vastu. BGB § 823 lg 1 alusel vastutab kostja õigusvastaselt põhjustatud kahju eest ja kostja on kohustatud kannatanule sõiduki käitamisest tuleneva kahju hüvitama STVG § 7 alusel, mille esimesest lõikest tuleneva üldreegli järgi on sõiduki omanik kohustatud sõiduki käitamisel asja kahjustamise korral kannatanule sellest tuleneva kahju hüvitama. Kui liiklusõnnetuse põhjustab sõiduki kasutaja, tuleb vastutuse kontrollimiseks kohaldada STVG § 7 lg 3, mille kohaselt on sõiduki omaniku vastutus välistatud, kui isik kasutab sõidukit omaniku teadmata ja tema tahte vastaselt, kui aga sõiduki kasutamine sai võimalikuks omaniku süül, jääb kehtima omaniku kohustus kahju hüvitada. Omanik vastutab ka siis, kui ta on võtnud kasutaja tööle sõidukit käitama või kui omanik on andnud sõiduki tema käsutusse.
38.Seega vastupidiselt kostja seisukohale, on üldreeglina liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise kohustus sõiduki omanikul. Hageja tõi esile, et kostja on sõiduki omanik, kes oli võimaldanud YY-l kasutada liikluses sõidukit, millega põhjustati liiklusõnnetus ajal, mil sõidukil puudus kehtiv kindlustus. Käesolevas vaidluses esiletoodud asjaoludel tuli omaniku vastutuse välistamiseks kostjal tõendada, et sõidukit kasutati kostja teadmata ja tema tahte vastaselt. Maakohus on tõendamiskoormise jaganud õigesti. Maakohus tuvastas kostja esitatud töölepingu alusel, et liiklusõnnetuse põhjustanud YY oli kostja töötaja, kes võeti tööle autojuhina alates 01.09.2016. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud põhjendus on maakohtu otsuses ebatäpne, kuna autot juhtinud isiku tööandjaks ei olnud mitte kostja, vaid 100% kostjale kuuluv äriühing T OÜ, mille juhatuse liige on kostja (dt lk 157-158). Samas ei muuda eeltoodu ebaõigeks maakohtu järeldust selle kohta, et tõendamata on see, et kahju põhjustanud YY sõiduki valdus oli omavoliline ja ta kasutas sõidukit kostja teadmata. Kostja väide, mille kohaselt kasutati sõidukit omavoliliselt ja kostja teadmata, jäi paljasõnaliseks. Seni kuni vastupidist ei ole tõendatud, tuleb eeldada, et omaniku võimuses oli otsustada kõrvaliste isikute poolt temale kuuluva sõiduki kasutamise üle. Maakohus on õigesti hinnanud kohtu ette toodud ja tõendatud asjaolusid. Seega on
8(10)
põhjendatud maakohtu järeldus, et liikluskahju hüvitamise eest ka Saksa normide järgi vastutab kostja.
39.Vaidlust ei ole, et kostjale kuulunud sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse kindlustamiseks oli viimane leping sõlmitud hageja juures ja hageja on kannatanule tekkinud liikluskahju hüvitanud. Hageja tagasinõudele kohaldatakse liikluskindlustuse seaduse norme ja seda olenemata asjaolust, et kahju tekkis Saksamaal. LKindlS § 55 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes LKindlS alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. LKindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustuskohustus liiklusregistris märgitud sõiduki omanikul. LKindlS § 55 kui erinormi alusel kindlustuskohustuse täitmise eest vastutava isiku vastu nõude esitamisel ei oma tähendust, kes rikkus LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud sõiduki liikluses osalemise keeldu. Oluline on, et seda keeldu rikuti 12 kuu jooksul viimase kindlustuslepingu lõppemisest ja põhjustati kindlustusjuhtum – nendes asjaoludes vaidlust ei ole. Samuti ei ole vaidlust asjaolus, et kostja on kindlustuskohustuse täitmise eest vastutav isik LKindlS § 55 ja § 7 lg 1 mõistes, s.o vaidlusaluse liiklusõnnetuse toimumise ajal liiklusregistris märgitud sõiduki omanik. Eeltoodud normidest ei tulene, et nõude rahuldamiseks LKindlS § 55 alusel pidi sõidukiga liikluses osalema sõiduki omanik ise. Seega on LKindlS §-s 55 sätestatud tagasinõude eeldused täidetud ja maakohus rahuldas õigesti hagi. Kostja väited ei anna alust teha teistsugust lahendit.
40.Järgmisena käsitleb ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebust. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse menetluskulude jaotuse osas, heites ette, et maakohus ei põhjendanud, miks kohus jättis hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud poolte endi kanda.
41.Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna seadus näeb hagi osalise rahuldamise korral ette mitu alternatiivi menetluskulude jaotamiseks, tuleb kohtul oma otsust põhjendada. Menetluskulude TsMS § 163 lg 1 alusel jaotamine on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda juhul, kui diskretsioonipiire on rikutud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et menetluskulude jaotuse otsustamisel rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust, kuivõrd kohus viitas üksnes seaduse sättele ega põhjendanud, millised asjaolud tingisid kulude poolte endi kanda jätmise. Seega saab maakohtule ette heita diskretsiooni piiride ületamist.
42.Ringkonnakohtu hinnangul on õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, seda enam, et tegemist on ühe rahalise nõudega, mille puhul on hagi rahuldamise ulatus võimalik lihtsalt ja täpselt välja selgitada. Hageja esitas hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 6766,79 eurot ja viivise. Maakohus mõistis otsusega kostjalt hageja kasuks välja 5120,06 eurot ja viivise. Ringkonnakohus hagi rahuldamise osas otsust ei muutnud. Seega rahuldati hagi 75,66% ulatuses, mistõttu on õiglane jätta vastavas ulatuses menetluskulud kostja kanda ja ülejäänud osas hageja kanda. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks jaotada eraldi hageja tõlkekulu kohtu 9(10)
nõudel esitatud Saksa seaduste eesti keelde tõlkimise eest, kuna selline tõlkekulu on asja läbivaatamise kulu TsMS § 143 lg 1 kohaselt, mis kuulub hüvitamisele vastavalt menetluskulude jaotusele.
43.Arvestades, et hageja apellatsioonkaebus rahuldati täielikult ja kostja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
44.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
45.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.