Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Hageja nõuab hagis kostjalt tagastamata laenu põhiosa summas 4828,71 eurot, tasumata intressi summas 377,73 eurot, lepingu haldustasu summas 7,50 eurot ja viivist põhivõlalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni põhivõla täitmiseni. Alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni nõuab hageja kostjalt viivist lepingujärgses määras, s.o 0,05% tasumata summalt päevas ning edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras, s.o VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras (hetkel 8% aastas). Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja iseenesest ei vaidlusta, et ta ei ole 13.03.2017. a sõlmitud lepingust tulenevat raha maksmise kohustust täitnud. Kostja nõustub põhivõla nõudega, kuid ei ole nõus hagis nõutava viivise ja kõrvalnõuete suurusega.

Kohus leiab, et kostja vastuväited ei põhjenda hagi rahuldamata jätmist.

Hageja on esitanud tõendina kostja ja AS-i Inbank vahel 13.03.2017. a sõlmitud laenulepingu (tl 3-5). VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Antud juhul on kostja ja Inbank AS-i vahel sõlmitud lepingu esemeks kostjale laenu andmine summas 5146 eurot. Inbank AS on tegutsenud oma majandustegevuses. Arvestades lepingu tingimusi hindab kohus, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Eelnimetatud sätteid arvestades on hageja nõude rahuldamise eelduseks, et kostja on Inbank AS-iga sõlmitud lepingust tulenevat maksekohustust rikkunud ja nõuded on muutunud sissenõutavaks.

Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus kontrollida nõude aluseks oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust, olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul ei ole pooled esitanud asjaolusid, mille põhjal võiks hinnata kostjaga sõlmitud lepingu või selle osa tühiseks. 13.03.2017. a sõlmitud laenulepingus on pooled kokku leppinud laenu kasutamise aja eest intressi 18,90% aastas. Krediidi kulukuse määr on 22,73% aastas. VÕS § 4062 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Enne kostjaga laenulepingu sõlmimist 13.03.2017. a oli Eesti Panga poolt avaldatud viimane tarbimislaenude kulukuse määr 18,90%. Kostjaga sõlmitud lepingu krediidi kulukuse määr, mis on 22,73%, ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seetõttu ei saa lugeda, et leping on liiga kõrge krediidikulukuse määra tõttu tühine. Kostjaga sõlmitud lepingus on maksekohustuste (v.a intressi maksmine) tähtaegselt täitmata jätmise puhuks kokku lepitud viivis määras 0,05% päevas, s.o 18,25% aastas. Riigikohus on 16.11.2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17) korranud ka juba varasemates lahendites avaldatud seisukohta, et eelduslikult tuleks hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud lepingu tüüptingimus, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 113 lg 1 2. lause kohaselt on seadusjärgseks viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi on seadusjärgseks intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär enne 1. jaanuari 2017. a oli ja on käesoleva ajani 0,00%. Seega seadusjärgse viivise määr oli kostjaga lepingu sõlmimise ajal ja on ka käesoleval ajal 8% aastas. Kostjaga sõlmitud lepingus kokku lepitud viivise määr, s.o 18,25% aastas ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (24% aastas). Kohus leiab, et kostjaga sõlmitud lepingus sisalduva viivise kokkuleppe puhul ei ole tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega. Arvestades ka kokku lepitud viivise suurust ja eespool viidatud Riigikohtu praktika seisukohti, ei ole alust hinnata viivisekokkulepet tühiseks.

4 (6)

Kohus ei saa viivist vähendada omal algatusel. Selleks peab olema kohustatud isiku taotlus. Antud juhul ei ole kostja vastavat taotlust oma vastuses selgesõnaliselt väljendanud, kuid kostja seisukohtadest võib välja lugeda, et ta soovib viiviste vähendamist. Kirjaliku menetluse määramise määruses selgitas kohus, et viiviste vähendamiseks peab kostja põhjendama seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel tema toimetulekusuutlikkusele. Pooltele, sh kostjale anti tähtaeg täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks. Kostja määratud tähtaja jooksul kohtule midagi täiendavat ei esitanud. Kuna kohtu hinnangul ei ole lepingus kokku lepitud viivisemäär ebamõistlikult suur ning kostja ei ole põhistanud viivise vähendamata jätmise tagajärgi tema toimetulekusuutlikkusele, leiab kohus, et puudub alus viivise vähendamiseks.

Kõike eeltoodut arvestades kohus rahuldab hagi.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 7006,34 eurot, millest 4828,71 eurot on põhivõlg, 377,73 eurot intress, 7,50 eurot lepingu haldustasu ja 1792,40 eurot kohtuotsuse tegemise aja, s.o 22.05.2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulude jaotus

5 (6)

Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud nõudelt riigilõivu 475 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast ning selle saab lugeda hüvitatavaks menetluskuluks. Kohus leiab, et ka hageja lepingulise esindaja tasu on põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindasid menetluses juristid Maarja Radziwill, Marilin Palts ja Eveli Altunbas, kes ei ole advokaadid, kuid vastavad TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud haridusnõuetele ja võivad olla kohtus lepinguliseks esindajaks. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja ajakulu olnud kokku 4 tundi. Hageja esindaja taotleb tehtud toimingute eest tasu määraga 120 eurot ühe tunni eest (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et hageja esindaja taotletava tasumäära õigusabi eest saab lugeda põhjendatuks. Tasu sellises määras vastab keskmiselt sarnastes asjades taotletavale lepingulise esindaja tasumäärale. Ka Riigikohtu praktika seisukohtade kohaselt saab lugeda mõistlikuks lepingulise esindaja tunnitasutasu 120 eurot nii käibemaksuta kui ka käibemaksuga (vt nt Riigikohtu 01.06.2016. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Arvestades asja menetluse käiku saab kohtu hinnangul lugeda vajalikuks ja põhjendatuks ka hageja lepingulise esindaja tehtud ajakulu, kuigi menetluskulude nimekirjas ei ole välja toodud, millistele menetlustoimingutele see aeg kulus. Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas 955 eurot, sh 475 eurot hagilt tasutud riigilõiv ja 480 eurot lepingulise esindaja tasu. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud summas 955 eurot hageja kasuks välja kostjalt. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.