2-24-115161/16 - Võlaõigus - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

6.Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kaja esitamine Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja tuleb esitada Tartu Maakohtule (asukoht J. Liivi 4, 50409 Tartu; e-post [email protected]). Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; tahteavaldus kaja esitamiseks; samuti tuleb esile tuua asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja tõendid. Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (asukoht Veski 32, 50409 Tartu; e-post [email protected]) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagi tuleb osaliselt rahuldada tagaseljaotsusega ja jätta ülejäänud osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud, seega loeb kohus TsMS § 407 lg 1 teise lause alusel hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja ei ole teatanud, et ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. TsMS § 407 lg 4 ei välista tagaseljaotsuse tegemist tarbijakrediidilepingust tulenevas vaidluses. TsMS § 407 lg 5 p-des 1-3 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine. Eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks on seega täidetud. Kohus märgib TsMS § 444 lg-st 3 juhindudes järgmist. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ja muid tühisuse aluseid ka omal algatusel (vt RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-17-17, p 20, RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13, p 12, RKTKo 21.11.2008, 3-2-1-111-08, p 23; RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 12). Hageja on kostja vastu esitanud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude. VÕS § 403 4 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi kuues lõige sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on toonud esile, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh teave tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Kostjal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 403 4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta kostjal neid täpsustada (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 21, RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3). Kohus on seisukohal, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et hageja on krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtule esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja jättis kontrollimata kostja igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse, lähtudes ainult kostja poolt taotluses märgitust. Hagiavaldusest ei nähtu, et kostjalt oleks nõutud kontoväljavõtte ega ka muude tõendite esitamist oma krediidivõimelisuse kohta, samuti ei ole hagejale saanud need andmed teatavaks muul viisil. Kohus leiab, et krediidiandjal oleks pidanud tekkima mõistlik kahtlus taotluses esitatud andmete õigsuses, arvestades, et taotluse järgi oli kostja sissetulek 1200 eurot, samas kui igakuised kohustused ainult 100 eurot. Üksnes päringu tegemine maksehäireregistrisse ei ole piisav hoolsus tagamaks kostja esitatud andmete mõistlik kontroll. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole kogunud piisavat teavet kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ning on seega rikkunud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Hageja on 27.06.2025 teatanud kohtule, et kostja on saanud krediiti 1320,30 eurot ning teinud tagasimakseid esialgsele võlausaldajale 1125,13 eurot ja hagejale 155 eurot, seega on tasumata põhiosa 40,17 eurot. Saadud krediit tuli kostjal tagastada ühe aasta jooksul alates kasutusele võtmisest. Hageja nõuab kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist alates 06.11.2023. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral jääb kehtima kokkulepitud viivisemäär, kuna see oleks vastuolus regulatsiooni eesmärgiga ega tagaks tarbijale efektiivset kaitset olukorras, kus krediidiandja on krediidilepingu sõlmimisel jätnud täitmata seadusest tulenevad kohustused. Kohus leiab, et kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud Juhindudes TsMS § 173 lg-test 1 ja 4 ning § 174 lg-st 1 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ning hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust (11%), tuleb menetluskulud jätta 11% ulatuses kostja kanda ja 89% ulatuses hageja kanda.