XX (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennoki hagi AS SEB Pank vastu pankrotimenetluses enamtasutud väljamakse tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. novembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS SEB Pank apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
11 044,93 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: XX (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennok, esindaja Kerli Kaasik esindajad ringkonnakohtus Kostja: AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja Janek Alvela Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Parandada Harju Maakohtu 19. novembri 2019 otsuse resolutsiooni p-s 3 trükiviga ja lugeda õigeks põhivõla suuruseks, millelt arvestatakse edasiulatuvalt viivist kuni kohase täitmiseni, 10 105,77 eurot.
2.Jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja, AS SEB Pank kanda.
4.Välja mõista AS-lt SEB Pank apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 576 eurot XX (pankrotis) pankrotivarasse. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi
andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD
1.XX pankrotihaldur Oliver Ennok esitas 31.10.2018 Harju Maakohtule hagi AS SEB Pank vastu 10 105,77 euro väljamõistmiseks XX (pankrotis) pankrotivarasse. Hageja täiendas hagi 13.12.2018 viivisenõudega, paludes kostjalt välja mõista selleks kuupäevaks sissenõutavaks muutunud viivise 130,70 eurot ja edasiulatuva viivise kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutas Pärnu Maakohus 02.05.2011 välja XX (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Oliver Ennoki (tsiviilasi nr 2-09-82444). Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati kostja nõuet summas 67 371,79 eurot esimese rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus kinnitas 17.06.2013 jaotusettepaneku, mille kohaselt tunnustati kostja nõuet esimese järgu nõudena, jaotisega 100%. Pankrotihaldur tegi kostjale väljamakse täies ulatuses, s.o 67 317,79 euro suuruses summas.
3.Kui vaidlused nõuete tunnustamise üle lõppesid, esitas pankrotihaldur kohtule PankrS § 144 lg 2 alusel lõpliku jaotusettepaneku, milles arvestati sellega, et kostja pankrotimenetluse kulude kandmisel ei osale. Maakohus jättis 13.07.2017 määrusega jaotusettepaneku kinnitamata, kuna Riigikohus oli määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15 muutnud oma varasemaid juhiseid müügitulemist mahaarvamise tegemise kohta. Riigikohtu uue seisukoha järgi peab pandipidaja osalema pankrotimenetluse kulude katmises ka juhul, kui pandeseme müügist laekub rohkem raha, kui on pandipidaja nõue. Mahaarvamisel tuleb võtta aluseks müügitulem, kui pandieseme müügist saadakse vähem kui on pandiga tagatud nõude suurus ja pandipidaja nõude suurus, kui müügist saadakse rohkem, kui on pandiga tagatud nõude suurus. Samuti otsustas Riigikohus, et ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada teise järgu nõudena. Maakohtu määrus jõustus 18.04.2018.
4.Maakohus kinnitas 06.07.2018 määrusega uue jaotusettepaneku, mille kohaselt osaleb kostja pankrotimenetlusega seotud kulude kandmisel 15% ulatuses oma nõudesummast, st kostja esimese järgu rahuldamisele kuuluva nõude suurus on 57 266,02 eurot. Kostjal ei olnud õiguspärast ootust, et väljamakse tegemise aluseks olnud esialgset jaotusettepanekut hiljem ei muudeta. Seega tuleb kostjal esialgse jaotusettepaneku alusel saadud rahast 10 105,77 eurot pankrotivarasse tagastada.
5.Hageja esitas kostjale kohtuvälise nõude, milles nõudis alusetult saadu tagastamist hiljemalt 15.10.2018. Kostja ei ole raha tagastanud. Seega on hagejal õigus ka viivisele alates 15.10.2018 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.
KOSTJA VASTUVÄITED
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Hageja nõue on aegunud. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1). Hageja pidi rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada saama siis, kui ta tegi kostjale maksed, s.o 02.08.2013. Pankrotihaldurile oli teada, et pankotimenetluses tehti kostjale väljamakse
esialgse jaotusettepaneku alusel, samuti pidi talle olema teada, et Riigikohus muutis 04.11.2015 oma seisukohta pankrotimenetlusega seotud kulude katmise osas. Pankrotihaldur pidi tema menetluses olevad asjad üle vaatama. Nõue aegus seega 02.08.2016.
8.Kuna kostja nõue täideti pankrotimenetluses täies ulatuses, ei esitanud kostja nõuet kohustust taganud käendaja vastu. Kui pankrotihaldur oleks esitanud tagasinõude õigel ajal, oleks kostja saanud esitada ka täitmisnõude käenduslepingu alusel. Käesolevaks ajaks on see nõue aegunud ja hageja nõude rahuldamine tekitab kostjale kahju.
ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
9.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 10 105,77 eurot, otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 888,20 eurot ja viivise põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 1420,80 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Pärnu Maakohtu 02.05.2011 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot, pankrotihalduriks nimetati Oliver Ennok; kostja esitas pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 67 371,79 eurot, mida tunnustati 01.12.2011 nõuete kaitsmise koosolekul esimese rahuldamisjärgu nõudena; 16.05.2013 esitas pankrotihaldur kohtule esialgse jaotusettepaneku, mille kohus kinnitas 17.06.2013; kohtumääruse kohaselt oli esimeses järgus tunnustatud kostja nõuet suurusega 67 371,79 eurot (jaotis 100%); kostja nõue rahuldati kohtumääruse alusel täies ulatuses; Pärnu Maakohtu 06.07.2018 määrusega kinnitati 19.06.2018 jaotusettepanek, mille kohaselt osaleb kostja pankrotimenetlusega seotud kulude kandmisel 15% ulatuses oma nõudesummast, st kostja I järgus rahuldamisele kuuluva nõude suurus on 57 266,02 eurot (mitte 67 317,79 eurot). Määrus on jõustunud.
11.Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alus kostjalt saadu tagasinõudmiseks tekkis lõpliku jaotusettepaneku kinnitamisega 06.07.2018. Alles siis muutis kohus 17.06.2013 kinnitatud esialgset nõuete jaotust. Sellega langes ära esialgsest jaotusest tulenenud alus kostjale 10 105 77 euro väljamaksmiseks.
12.Alusetu on kostja väide, nagu oleks hageja saanud teada rikastumise toimumisest ja rikastunud isikust kostjale väljamakse tegemisel. Kostja ei toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et pärast esimese jaotusettepaneku kinnitamist kostjale tehtud väljamakse oli alusetu ja et haldur oleks täitnud kohustust, mida väljamakse tegemise ajal ei eksisteerinud. Samuti ei muuda Riigikohtu õiguslikud põhjendused teises tsiviilasjas (nr 3-2-1-34-15) jõustunud 17.06.2013 kohtumäärust jaotusettepaneku kinnitamise kohta. Lõplik jaotusettepanek kinnitati 06.07.2018, hagi esitati 31.10.2018 ja seega ei ole nõue aegunud.
13.Põhivõlgniku pankrot ei mõjuta võlausaldaja nõude sissenõutavust käendaja suhtes. Kostja väidetavad nõuded käendaja vastu ei mõjuta hageja nõude olemasolu ja sissenõutavust kostja suhtes.
14.Esialgne jaotusettepanek on küll võlausaldajale väljamakse tegemise alus, kuid võlausaldajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et seda hiljem ei muudeta, kui see peaks võlgniku või võlausaldajate huve kahjustama. Kuna kohtud leidsid, et lõpliku jaotusettepanekuga tuleb muuta kostja rahuldamisele kuuluva nõude suurust ja kostja
nõudest tuleb 10 105,77 eurot maha arvata pankrotimenetlusega seotud kulude katteks, on kostjale tehtud alusetu väljamakse suurusega 67 371,79 eurot ja tal tuleb 10 105,77 eurot pankrotivarasse tagastada.
15.Hageja nõue muutus sissenõutavaks 15.10.2018, kui hageja esitas kostjale hagihoiatuse. Hagejal on õigus alatest sellest ajast nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
APELLATSIOONKAEBUS
16.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
17.TsÜS § 151 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Hageja sai rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada 02.08.2013, kui ta tegi kostjale esialgse jaotusettepaneku alusel väljamakse. Nõue aegus seega 02.08.2016. Tähtsust ei oma see, et pankrotihaldur sai õiguslikult aru oma nõude olemasolust alles Riigikohtu lahendi tegemisel (tsiviilasi 3-2-1-34-15), millega muudeti senist seisukohta pandipidaja poolt pankrotimenetluses kulude kandmise põhimõtetes. Sellega ei hakanud kulgema uus aegumistähtaeg varasemate nõuete kohta.
18.Maakohus leidis ekslikult, et alus kostjalt saadu tagasinõudmiseks tekkis alles lõpliku jaotusettepaneku kinnitamisega 06.07.2018. Kuna maakohtu määrus jõustus alles 10.04.2019, ei saanud jaotised muutuda juba 06.07.2018. Ka pankrotihaldur ise ei pidanud seda asjaolu nõude tekkimise aluseks, kuna ta esitas hagi juba 31.10.2018 ehk enne lõpliku jaotusettepaneku kinnitamise määruse jõustumist.
19.Maakohus leidis õigesti, et esialgse jaotusettepaneku kinnitamine ei tähenda, et jaotusettepanekut ei saa muuta. Võlausaldajal ei teki sellele õiguspärast ootust. Seega ei saanud ka pankrotihalduril olla õiguspärast ootust, et esialgset jaotusettepanekut ei võida hiljem muuta. Seetõttu on põhjendamatu pankrotihalduri seisukoht, et ta tugines esialgse jaotusettepaneku alusel väljamakse tegemisel jõustunud kohtumäärusele ja käitus seega õiguspäraselt ning et tal ei tekkinud alusetult tasutud väljamakse tagasinõudmise õigust.
20.Põhjendamatu on maakohtu järeldus, nagu oleks kostjale tehtud alusetu väljamakse suurus 67 371,79 eurot. Samuti eksis maakohus, märkides otsuse resolutsiooni punktis 3 viivisenõude rahuldamisel hageja põhinõude suuruseks 10 105,88 eurot, kuigi mõistis resolutsiooni punktis 2 põhivõlana välja 10 105,77 eurot.
VASTUS APELLATSIOONKAEBUSELE
21.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
23.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
24.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
25.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagi ei ole TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud, sest hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algas lõpliku jaotusettepaneku kinnitamisest 06.07.2018, mitte esialgse jaotusettepaneku alusel kostjale väljamakse tegemisest 02.08.2013, nagu leiab kostja. Kostjale tehti väljamakse kohtu poolt kinnitatud esialgse jaotusettepaneku alusel, st selle tegemiseks oli õiguslik alus. Kuni lõpliku jaotusettepaneku kinnitamiseni ja selles kostjale teistsuguse jaotise määramiseni ei oleks hageja saanud kostjalt raha tagasi nõuda. Alles lõpliku jaotusettepaneku kinnitamisega langes ära kostjale raha maksmise õiguslik alus ja selgus kostja alusetu rikastumine VÕS 1028 lg 1 tähenduses. Kostja aegumise vastuväite lahendamisel ei oma tähtsust jaotusettepaneku kinnitamise kohta tehtud kohtumääruse jõustumise aeg ega asjaolu, et hageja esitas hagi kostja vastu enne määruse jõustumist.
26.Maakohtu otsuse p 9 on eksitavalt sõnastatud, kuid lõppjärelduses õige. Seda punkti tuleb lugeda selliselt, et kostjale tehtud 67 371,79 euro suurusest väljamaksest tuleb pankrotivarasse tagastada alusetult välja makstud 10 105,77 eurot. Ilmselgelt ei pidanud kohus silmas, et 67 371,79 euro suurune väljamakse tervikuna on alusetu ja sellest oleks võinud ka kostja mõistliku juriidilise isikuna aru saada.
27.Samas on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus märkis ekslikult otsuse resolutsiooni p-s 3 viivise väljamõistmisel, et seda tuleb edasiulatuvalt arvestada põhivõlalt suurusega 10 105,88 eurot. Õige põhivõla suurus on 10 105,77 eurot, mille kohus ka otsuse resolutsiooni p-s 2 kostjalt hageja kasuks välja mõistis ja millist kohus on läbivalt märkinud ka otsuse põhjendavas osas.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist ilmse trükiveaga, mille saab ringkonnakohus ise TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. Seega tuleb maakohtu otsuse p-s 3 märgitud põhivõla õigeks suuruseks, millelt arvestatakse edasiulatuvalt viivist, lugeda 10 105,77 eurot.
29.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
30.Hageja palus kostjalt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks 576 eurot (käibemaksuga). Taotluse ja sellele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt kulus hageja esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja selle analüüsimiseks ning vastuse koostamiseks 4 tundi. Esindaja tunnihind on 120 eurot, millele lisandub käibemaks.
31.Ringkonnakohtu hinnangul olid eelnimetatud toimingud ning ajakulu 4 tundi hageja õiguste efektiivseks kaitsmiseks mõistlikud ja vajalikud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnihind mõistliku suurusega. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele õigusabikulu suurusega 4x120 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 576 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.