Eesistuja Liis Arrak, liikmed Peeter Pällin ja Siret Siilbek
Määruse tegemise aeg ja koht 16.07.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-24-15991
Kohtuasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi W.E vastu 1019,92 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.06.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellant (hageja) Aktiva Finance Group (registrikood 10746479), lepinguline esindaja U.X
Menetluse liik
OÜ
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aktiva Finance Group OÜ 10.07.2025 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 12.06.2025 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. W.E-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.06.2024 tsiviilasjas nr 2-24-123580 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse W.E-lt (kostja) 2223,84 euro saamiseks. Avalduse kohaselt oli hagejal kostja vastu sideteenuste osutamise lepingust nr 1000159013 tulenev põhinõue 1304 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisenõue (19.08.2021–19.06.2024) 869,84 eurot ja edasiulatuv viivisenõue 0,06445% päevas, samuti sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 50 eurot. Maksekäsuosakond tegi 21.06.2024 kostjale makseettepaneku. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale kätte toimetada, lõpetas maksekäsuosakond 16.08.2024 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude menetlemiseks üle Harju Maakohtule. Harju Maakohus kohustas 19.08.2024 määrusega hagejat esitama kohtule hagiavalduse nõuetele vastav hagiavaldus ning tasuma riigilõivu hiljemalt 09.09.2024. Hageja esitas 10.09.2024 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1279 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 940,48 eurot ja edasiulatuva viivise 24% aastas. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise (385 eurot riigilõivu ning 358 eurot õigusabikulude hüvitamiseks) koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Harju Maakohus jättis 12.09.2024 määrusega hagi menetlusse võtmata, sest hagiavalduse nõuetele vastav avaldus oli esitatud ja riigilõiv tasutud hilinemisega ning avaldus ei vastanud hagiavalduse sisunõuetele (nõue ja põhjendused ei vastanud jätkuvalt hagiavalduse nõuetele). Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.
2.Hageja esitas 21.10.2024 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1019,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 778,06 eurot ja alates 22.10.2024 põhivõlalt viivise 24% aastas. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise 688 eurot (350 eurot riigilõivu ja 338 eurot õigusabikulude hüvitamiseks) koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Telia Eesti AS (võlausaldaja) kliendilepingu ja liitumislepingu telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks ning järelmaksulepingu seadme Apple iPhone 12 Pro Max 128 GB ostmiseks (netohind 1279 eurot, intress 0% aastas, tähtaeg 24 kuud). Kostja ei tasunud arveid. Lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu peab kostja tasuma hagejale 1279 eurot. Kostja on tasunud 309,08 eurot, mille hageja arvestas sissenõudmiskulu (50 eurot) katteks ja tasumata põhiosa on seega 1019,92 eurot. Üldtingimuste p 10.8.1 järgi on viivisemääraks kolmekordne seaduses sätestatud viivisemäär. Sissenõutav viivis on seega 778,06 eurot. Kostja vastuväited
Kostja ei vastanud hagile.
Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 12.06.2025 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 969,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 383,99 eurot ja alates 13.06.2025 kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis riigilõivu ja kostja menetluskulud 68,18% ulatuses kostja kanda ja 31,82% ulatuses hageja kanda ning hageja õigusabikulu (lepingulise esindaja kulu) hageja enda kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude 2
2-24-15991 hüvitise 238,63 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kostjal ei olnud hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kostjal kohustus tasuda lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu võlausaldajale Diili kliendile mõeldud seadme tavahinna hüvitamiseks käsitlustasu 1279 eurot, millest kostja on tasunud 309,08 eurot (tasumata 969,92 eurot). Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sissenõudmiskulu 50 eurot, sest hageja ei ole toonud esile ega tõendanud selliste kulude tekkimist. Hageja nõutud viivis 24% aastas ei ole tarbijakrediidilepingu puhul kooskõlas VÕS § 113 lgga 1, kuna intress oli 0%. Hagejal on õigus nõuda seadusjärgses määras viivist.
4.2.Menetluskulud tuleb tsiviilikohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel jaotada selliselt, et riigilõiv ja kostja menetluskulud jäävad poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile (31,82% hageja kanda ja 68,18% kostja kanda), kuid hageja õigusabikulud tuleb jätta hageja enda kanda. Hageja õigusabikulusid jaotades tuleb arvestada, et hageja esitas samast lepingust tuleneva nõude juba maksekäsuavalduses tsiviilasjas nr 2-24-123580, kuid esitas suurema põhinõude, kui oli seadme maksumus. Hageja on ka paljudes muudes menetlustes samalaadselt käitunud (st makskäsumenetluses kas põhinõude või intressimäära hiljem hagiavalduses märgitust suuremana näidanud ilma, et see oleks õiguslikult põhjendatud). Seega võib hageja olla toime pannud kelmuse katse, esitades maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta (vt RKTKm 12.11.2014, 3-2-1-108-14, p 23). Hageja on korduvalt esitanud kohtule hagiavalduses maksekäsuavaldusest erinevaid nõudeid, mistõttu ei saa olla tegemist juhusliku eksimusega. Igal juhul on hageja lasknud sel pikka aega juhtuda. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jaotas hageja õigusabikulud ja jättis need kostjalt hageja kasuks välja mõistmata, ning palus teha uue otsuse, millega jätta kõik menetluskulud 68,18% ulatuses kostja kanda ja 31,82% ulatuses hageja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 469,07 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta täielikult kostja kanda. Apellatsioonkaebuse
väidete
kohaselt
ületas
maakohus
menetluskulusid
jaotades
diskretsioonipiire. Maksekäsu kiirmenetluses ja sellele järgnevas hagimenetluses ei pea hageja esitama samal alusel sama nõuet, hagejal võib hagi muuta. Hagimenetluses on kohtule siduv esmane kohtule esitatud haginõue. Lisaks ei ole siinne menetlus maksekäsukiirmenetlusest välja kasvanud menetlus. Kuna hageja esitas siinses asjas uue hagiavalduse, on asjakohatu arvestada teises tsiviilasjas maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõuet. Lähtuda tuleb vaid siinses menetluses esitatud nõudest. Maakohus tugines vääralt sellele, et hageja on esitanud valeandmeid ja pannud toime kelmuse katse, mis ei ole kuidagi tõendatud – hagejat ei ole valeandmete esitamise eest süüdi mõistetud ega vastutusele võetud. Maakohus ei saa tugineda oma subjektiivsele arvamusele. Maakohus on hageja sisuliselt valeandmete esitamises süüdi mõistnud ja hagejat selle eest menetluskulusid jaotades karistanud. Maakohus ei saa menetluskulusid jaotades omal algatusel kuritegusid välja selgitada ja menetlusosalisi karistada. Sellega rikkus maakohus süütuse presumptsiooni ning kahjustas hageja mainet. 3
2-24-15991 Arvestades menetluskulude proportsionaalset jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 469,07 eurot (68,18% 688 eurost).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Siinses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1019,92 eurot ja viivise ning tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Mh on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi õigus keelduda ka menetluskulude kindlaksmääramise osas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest kui maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud küll 280 eurot ületavas ulatuses, mistõttu on apellandil TsMS § 178 lg 2 järgi õigus vaidlustada menetluskulude kindlaksmääramist, kuid apellant ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus on temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud TsMS § 174 lg-s 1 sätestatut (vt RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547, p-d 13–15).
9.Maakohus märkis otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt, et ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.
10.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul eksinud menetluskulusid jaotades viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse menetluskulude jaotamise. Kuigi ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15), märgib kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidete kohta lühidalt järgmist.
10.1.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on Riigikohtu praktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus. Olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise 4
2-24-15991 proportsioonist, kuid see ei takista kohtul rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada konkreetses asjas ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31).
10.2.Siinses asjas pidas maakohus õiglaseks jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel selliselt, et hageja kantud riigilõiv ja kostja menetluskulud jäävad poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile, kuid hageja õigusabikulud jäävad hageja enda kanda. Iseenesest on õige hageja väide, et maakohus väljus kaalumispiiridest, kui võttis menetluskulusid jaotades arvesse asjaolu, et hageja on erinevates menetlustes korduvalt esitanud tahtlikult või teadlikult maksekäsumenetluses suuremaid nõudeid ja neid hiljem hagimenetluses vähendanud. Kuigi maakohtul võib olla erinevate kohtuasjade põhjal tekkinud selline arusaam, ei saa hageja käitumisel teistes menetlustes olla tähtsust siinse kohtumenetluse kulude jaotamisel. Kohus saab ja peab menetluskulusid õiglaselt jaotades arvestama siinse kohtuasjaga ja selle menetlusosalistega seotud asjaolusid. Küll aga saab kohus menetluskulusid jaotades arvestada mh hageja käitumist enne kostja vastu hagi kohtule esitamist, sh seda, kas ja mil viisil on hageja pannud oma nõudeid kostja vastu maksma enne kohtule hagi esitamist ning millises ulatuses olid hageja esitatud nõuded põhjendatud. Siinsel juhul esitas hageja kostja vastu esmalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse tsiviilasjas nr 2-24-123580, milles märkis põhinõudeks 1304 eurot ning taotles viivise väljamõistmist määraga ligi 24% aastas, samuti sissenõudmiskuluna 50 euro hüvitamist. Pärast selle nõude üleandmist maakohtule nõudis hageja kostjalt põhinõudena 1279 eurot ja viivist 24% aastas. Pärast seda, kui maakohus jättis hagi tsiviilasjas nr 2-24-123580 menetlusse võtmata, esitas hageja siinses menetluses samal alusel hagi, milles nõudis kostjalt põhivõlana 1019,92 euro väljamõistmist, arvates 1279 euro suurusest nõudest maha kostja tasutud summa 309,08 eurot, millest oli omakorda maha arvatud võla sissenõudmiskulu 50 eurot (1279–(309,08–50)). Hageja ei ole kaebuses selgitanud, miks ta esitas maksekäsukiirmenetluses kostja vastu suurema põhinõude kui sellele järgnenud ja siinses hagimenetluses, kuigi võlausaldaja oli esitanud kostjale tasumiseks arve summaga 1279 eurot. Samuti ei ole hageja selgitanud, miks ta ei arvestanud kostja vastu eelmises menetluses nõuet esitades kostja tasutud summat. Iseenesest on õige hageja arusaam, et hageja võib hagi eset ja alust võrreldes maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõudega hagimenetluses muuta ning muuta oma nõuet ka uut hagi esitades, kuid kirjeldatud asjaolud koosmõjus sellega, et hageja ei ole selgitanud nõude muutmise põhjuseid, annavad alust järeldada, et hageja ei ole kostja vastu nõudeid esitades käitunud heas usus ja ausalt, kui on proovinud panna kostja vastu lihtsustatud korras nõuet maksma selgelt suuremas ulatuses, kui tal lepingu järgi õigus oleks, ning on jätnud teadlikult esile toomata asjaolu, et kostja on osa võlast tasunud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja õigusabikulude jaotust otsustades arvestada sedagi, et kuigi maakohus rahuldas siinses asjas esitatud hageja põhinõude ligi 95% ulatuses, oli hageja algselt maksekäsukiirmenetluses esitatud põhinõue koos sissenõudmiskulu hüvitamise nõudega põhjendatud ligi 72% ulatuses (1354 euro asemel 969,92 eurot). Samuti tuleb arvestada, et lisaks põhinõudele moodustas märkimisväärse osa hageja nõuetest ka viivisenõue, mis oli suuremas osas põhjendamatu. Maakohtu otsuse tegemise aja seisuga oli hageja märgitud viivisemäära (24% aastas) ja põhinõude suurust (1019,92 eurot) arvestades sissenõutavaks muutunud viivis viivisekalkulaatori andmetel 934,86 eurot (maksekäsu 5
2-24-15991 kiiremenetluses esitatud põhinõuet (1304 eurot) arvestades 1195 eurot), kuid maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 384 eurot, st rahuldas sissenõutavaks muutunud viivisenõude 41% ulatuses ning edasiulatuva viivisenõude ligi 46% ulatuses (24% asemel 11,15% aastas). Seejuures on hageja viivisenõue olnud seadusjärgse viivisemäära muutusi arvestades lubatust 2–3 korda suurem, mis tähendab, et hageja viivisenõue oli suuremas osas põhjendamatu. Lisaks saab kohus menetluskulusid jaotades arvestada, et hageja lepinguline esindaja tegi suurema osa toiminguid, mis olid vajalikud siinses asjas nõude maksmapanekuks, juba tsiviilasjas nr 2-24-123580 ning need kulud jättis maakohus 12.09.2024 määrusega hageja enda kanda. Siinse vaidluse kulud tekkisid peamiselt põhjusel, et hageja ei esitanud eelmises kohtuasjas õigeaegselt nõuetekohast hagiavaldust. Võrreldes siinse ja eelmise kohtumenetluse hagiavalduse nõudeid, tekkisid hagejal täiendavad õigusabikulud eelkõige sel põhjusel, et hageja ei olnud avaldanud varem kohtule kõiki asjaolusid. Arvestades hageja nõuete rahuldamise ulatust siinses menetluses (keskmiselt ligi 69%) koosmõjus asjaoluga, et hageja ei käitunud algseid nõudeid kostja vastu esitades ausalt ja heas usus ning siinses menetluses tekkisid hagejal õigusabikulud peamiselt hageja enda varasema käitumise tõttu, aga ka seda, et kostjal ei ole menetluses õigusabikulusid tekkinud, mida hageja peaks vastavalt hagi rahuldamist proportsioonile kandma, ning kostja kannab hageja tasutud riigilõivukulu vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile, on õiglane jätta hageja õigusabikulud (lepingulise esindaja kulu) hageja enda kanda.
10.3.Eeltoodut arvestades ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas muuta ning ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata.
11.Lisaks märgib ringkonnakohus, et menetluskulude kindlaksmääramise osas ei ole hagejal TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigust, sest hageja vaidlustatud menetluskulude hüvitise summa ei ületa 280 eurot. Hageja palus maakohtul mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise 688 eurot (sh riigilõiv). Arvestades hagi rahuldamise ulatust (68,18%) palus hageja apellatsioonkaebuses mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise 469,07 eurot (sh riigilõiv). Kuna maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 238,63 eurot ( 68,18% riigilõivust), taotleb hageja sisuliselt maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata lepingulise esindaja kulu 230,44 eurot (469,07-238,63).
12.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
13.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (70 eurot).
14.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile 6
2-24-15991 kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
15.Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.