Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahend
Eesti Energia Aktsiaseltsi hagi Heiki Kingu (Kink) vastu 1355 eurot 6 senti ja viivise saamiseks Tartu Maakohtu 13. detsembri 2019. a otsus Heiki Kingu apellatsioonkaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind
2009 eurot 56 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Eesti Energia Aktsiaselts (registrikood 10421629), lepinguline esindaja Aleksandr Tikka Kostja (apellant): Heiki Kink (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin Antsov
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Tartu Maakohtu 13. detsembri 2019. a otsus muutmata.
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(12)
Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja Heiki Kingu kanda. Hageja Eesti Energia Aktsiaseltsil apellatsioonimenetluses menetluskulsid ei ole.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Energia Aktsiaselts (hageja) esitas 13. mail 2019 Tartu Maakohtule hagi Heiki Kingu (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1355 eurot 6 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 307 eurot 33 senti ja edasiulatuva viivise määras 0,07% põhivõlalt päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude summa. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt teostas Elektrilevi OÜ (ELV) 7. veebruaril 2018 mõõtesüsteemi kontrolli XX linnas aadressil XXXXX asuvas tarbimiskohas (tarbimiskoht). Tarbimiskohas asuva elektriarvesti kontrolli ja sellele järgnenud arvesti erakorralise kontrolli, mille viis läbi Inspecta Estonia OÜ, tulemusena selgus, et arvesti ei vasta metroloogiliselt standardi EN 50470-3 nõuetele ning mõõtis tegelikust tarbimisest vähem. Arvestile oli paigaldatud faasi L3 lugemist peatav lühissild (metallist detail, mis takistab seadmel voolu mõõtmist). Arvesti L3 faas näitas tarbimist 0 A, kuid ampertangidega mõõdetud hetke koormuseks oli 6,14 A. Lisaks tuvastas ELV tehtud kontroll, et arvestile paigaldatud plommid ning arvesti taatlus-ja tehaseplommid olid rikkumistunnustega. Inspecta Estonia OÜ tehtud erakorraline kontroll taatlus- ja tehaseplommide rikkumist ei kinnitanud. Hageja, kostja ning ELV (endise ärinimega Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ) vahel on
15.novembril 2011 sõlmitud tähtajatu võrgu- ja elektrileping nr XXXXXXXXXX (võrguja elektrileping). Selle lepingu p 2 alusel on lepingu lahutamatuks osaks ELV võrgulepingu tüüptingimused (võrgulepingu tüüptingimused), hageja elektrilepingu tüüptingimused (elektrilepingu tüüptingimused) ning vastavalt õigusaktidele kehtestatud võrguteenuse ja elektrienergia hinnakirjad. Võrgu- ja elektrilepingu p 2 viimase lause järgi on tüüptingimustes ja hinnakirjas sätestatu pooltele täitmiseks kohustuslik. Võrgu- ja elektrilepingu p-s 2 viidatud elektrilepingu tüüptingimuste p 2.2 alusel tasub ostja kogu tegelikult tarbitud elektrienergia eest sõltumata sellest, kas tarbitud 2(12)
elektrienergia kogus on mõõdetud võrguettevõtja mõõteseadmega või määratud võrguettevõtja poolt õigusaktides või võrgulepinguga sätestatud korras. Arvesti rikke tuvastamise ajal kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste punkti 6.10 kohaselt lähtub võrguettevõtja nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata elektrienergia tarbimise korral, mis ei ole tingitud ostjast, elektrienergia ja võrguteenuste koguste määramisel võrdlevatest mõõtmistulemustest, arvestades sesoonsusest tuleneva eripäraga. Kui eelnimetatud andmed puuduvad, lähtub võrguettevõtja elektrienergia ja võrguteenuste koguste arvutamisel nimipingest võrguühendusel, kaitseseadme nimivoolust ja selle kasutustegurist ning elektrienergia tarbimise ajavahemikust. Nimetatud arvestuspõhimõtet ei rakendata juhtudel, kui on tegemist elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega. Tüüptingimuste punkt 6.11 kohaselt loetakse eelnimetatud viisil edastatud elektrienergia koguste arvestusperioodiks perioodi alates võrgulepingu sõlmimise päevast või varasema mõõtesüsteemi kontrollimise päevast, kuid mitte üle 12 kuu tagasiulatuvalt. Lähtudes sõlmitud võrgu- ja elektrilepingust ning viidatud tüüptingimustest ja arvestuseta tarbimise kalkulatsioonist, on hageja esitanud kostjale ajavahemiku alates 7. veebruar 2017 kuni 7. veebruar 2018 kohta korrektsioonarve summas 1355 eurot 6 senti. Arve maksmise tähtaeg oli 22. juuni 2018. Kostja arvet tasunud ei ole. Vastavalt elektrilepingu tüüptingimuste punktile 5.5 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tasumata põhivõlalt määras 0,07% päevas. Viivise arvestus algab maksetähtpäevale järgnevast päevast ja lõpeb tasude laekumise päeval. Viivis hagi esitamise seisuga oli 307 eurot 33 senti. ELV (võrguettevõtja) on loovutanud kõik tasunõuded hagejale.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Tüüptingimused, millele hageja tugineb, on kostjat kahjustavad ning seetõttu tühised. Hagejal ei saa olla kostja vastu nõudeid hagis nimetatud võrgu- ja elektrilepingust tulenevalt. Poolte vahel oli küll sõlmitud võrgu- ja elektrileping, kuid see lõpetati hageja poolt 8. mail 2019 kostja avalduse alusel seoses tarbimiskohal asuva elamu müügiga. Hagiavaldus kostja vastu on esitatud kohtule 13. mail 2019, s.o pärast poolte vahel sõlmitud lepingu lõppemist. Lepingu lõpetamisel hageja kostjale nõudeid ei esitanud. Kostja tarbimiskoha arvesti rikkumist ei ole hageja tõendanud. Hageja enda poolt hagiavaldusele lisatud ekspertiisiakt kinnitab, et elektriarvestile paigaldatud tehase- ja taatlusplommid olid nõuetekohased ja rikkumisi neil ei esinenud. Hageja poolt paigaldatud plomme ekspertiisi ei saadetud, millest võib eeldada, et rikkumist, mida oleks võinud ekspertiis tuvastada, ei esinenud. Hageja poolt paigaldatud ja arvesti mahavõtmisel tarbimiskohas eemaldatud plommide hoidmise ja säilitamise asjaolud on teadmata. Samuti ei ole tõendatud, et tarbimiskohas olnud arvesti korpus oli juba selle eemaldamisel rikutud ning et arvesti mõõtefaas L3 ei mõõtnud tarbimiskohas elektritarbimist. Hageja ei ole tõendanud, et seoses arvesti väidetava rikkega on kostja tarbinud elektrit, mille eest kostja ei ole tasunud. Hageja ei ole tõendanud, et just ühe aasta jooksul on arvestil olnud väidetav rike. Nõude esitamisega soovib hageja tarbijast kostja arvelt alusetult rikastuda.
3(12)
Hageja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Nõuetele mittevastava arvesti paigaldamine on hageja äririsk ning sellise riski realiseerumisel on juba hea usu põhimõttega vastuolus, et riski realiseerumisel peab hagejale kahju hüvitama tarbijast kostja.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 13. detsembri 2019. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1355 eurot 6 senti, 13. detsembri 2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 509 eurot 43 senti ja viivise alates 14. detsembrist 2019 määras 0,07% põhivõlalt (1355 eurot 6 senti) päevas kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla summa 1355 eurot 6 senti. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 250 eurot. Kohtu hinnangul ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle: Kostja, hageja ning ELV vahel sõlmiti 15. novembril 2011. a võrgu- ja elektrileping, mille alusel kohustus võrguettevõtja (ELV) osutama kostjale võrguteenust ja hageja müüma kostjale tarbimiskohas elektrienergiat.
7.veebruaril 2018 teostas ELV tarbimiskohas mõõtesüsteemi kontrolli. ELV töötaja V.P. koostas olukorra fikseerimise akti, milles fikseeris arvesti rikkumise, ning saatis arvesti erakorralisse kontrolli. Poolte vahel sõlmitud võrgu- ja elektrileping lõppes kostja korralise ütlesütlemisega
8.mail 2019.
31.mail 2018 koostas hageja kostjale ajavahemiku alates 7. veebruarist 2017 kuni 7. veebruarini 2018 kohta korrektsioonarve summas 1355 eurot 6 senti. Arve tasumise tähtaeg oli 22. juuni 2018. Kostja arvet tasunud ei ole. Võrguettevõtja ELV on loovutanud võrgu- ja elektrilepingust tulenevad nõuded hagejale. Kohus leidis, et poolte vahel sõlmitud võrgu- ja elektrilepingu on tarbijalemüügi leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 4 tähenduses. Kohus leidis, et ei võrgulepingu tüüptingimuste punktid 6.10 ja 6.11 ei ole tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Elektrienergia müüki reguleerib elektrituruseadus (ELTS). ELTS § 73 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja võrguteenuse osutamise tüüptingimused kooskõlastama Konkurentsiametiga. ELTS § 73 lg 2 järgi ei kooskõlasta Konkurentsiamet tüüptingimusi muu hulgas, kui tüüptingimus kahjustab teist poolt ebamõistlikult võlaõigusseaduse tähenduses. Praegusel juhul nähtub ELV võrgulepingu tüüptingimustest, et need on Konkurentsiameti 26. mai 2017. a otsusega kooskõlastatud. Tüüptingimused kooskõlastades on Konkurentsiamet seega leidnud, et need ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult võlaõigusseaduse tähenduses. Võrgulepingu tüüptingimuste punktid 6.10 ja 6.11 lubavad arvestada koguseid lähtudes võrdlevatest mõõtmistulemustest, arvestades sesoonsusest tuleneva eripäraga, mis eeldatavalt võimaldab arvestada tegelikule tarbimisele ligilähedast kogust, mis mittenõuetekohase seadme tõttu mõõtmata jäi. Tüüptingimuste p-s 6.11 sisalduv piirang (12 kuud) on kehtestatud pigem tarbija kaitseks, et vältida tagasiulatuvalt esitada võidavaid ulatuslikke
4(12)
tasunõudeid. Need tüüptingimused ei kaldu kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ega piira tarbija õigusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Maakohus luges hageja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite ning tunnistajate V.P. ja R.E. ütluste põhjal tõendatuks, et tarbimiskoha mõõtevahendina paigaldatud arvesti oli rikutud ja ei olnud nõuetekohane. Arvesti ei vastanud nõuetele, kuna sellele oli paigaldatud faasi L3 lugemist peatav lühissild. Arvesti erakorralises kontrollis arvesti plommide rikutust küll ei fikseeritud, kuid arvesti lugemist peatavat lühissilda on tunnistajate ütlustest järelduvalt võimalik paigaldada ka selle tehaseplomme eemaldamata. Kostja ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust kahelda arvestile teostatud erakorralise kontrolli tulemustes. Erakorralist kontrolli teostanud Inspecta Estonia OÜ on mõõtevahendi erakorralise kontrolli akrediteerimistunnistuse alusel tegutsev ettevõtja. Arvesti rikutuse fakti ei lükka ümber ka kostja väide, et enne arvesti erakorralisse kontrolli viimist viidi läbi tarbimiskoha elektripaigaldise audit, mis rikkumist ei tuvastanud. Auditi protokollist ei nähtu, et auditi käigus oleks kontrollitud tarbimiskoha elektriarvestit ning selle korrasolekut. Kuivõrd tarbimiskohal mõõdeti elektrienergiat mittenõuetekohase mõõteseadmega, on hagejal õigus arvestada elektrienergia ja võrguteenuste koguseid võrgulepingu tüüptingimuste punkti 6.10 alusel, lähtudes võrdlevatest mõõtmistulemustest, arvestades ka punktist 6.11 tulenevaid piiranguid. Nimetatud tüüptingimuste punktide 6.10. ja 6.11. kasutamine ning nende alusel tagasiulatuvalt elektrikoguste arvestamine ei eelda mõõtevahendi rikkuja ega tema süü tuvastamist ning tüüptingimuses kirjeldatud olukorras ei pea võrguettevõtja tuvastama tegelikult tarbitud kogust. Kohtu hinnangul oli hageja arvestanud tagasiulatuva tarbimise eest tasu lähtuvalt võrgulepingu tüüptingimuste punktides 6.10. ja 6.11 ette nähtud põhimõtetest. Võrdlusperioodiks oli hageja võtnud ajavahemiku alates uue nõuetekohase arvesti paigaldamisest, s.o alates 7. veebruarist 2018 kuni 30. aprillini 2018. Pärast arvesti vahetust
7.veebruaril 2018 mõõdetav tarbimine tarbimiskohal oluliselt suurenes. Uue arvestiga kahe kuu jooksul mõõdetud kogused olid ligilähedased rikutud arvestiga terve aasta jooksul mõõdetud kogusele. Kohus järeldas sellest, et rikutud ja mittenõuetekohane arvesti ei mõõtnud kogu tarbimist ning tegelik tarbimine oli mõõdetust oluliselt suurem. Kohtu hinnangul oli hageja mõistvalt põhjendanud, et võrdlusperioodiks ei saanud ta kasutada aastast perioodi varasema tarbimise kohta, kuna see oli mõõdetud rikutud arvestiga. Kostja viidatud Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11 (p-s 13) antud suunistest ei tulene, et tegelikult tarbitud elektrienergia kogus tuleb alati tuvastada. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagejal ei saa olla kostja vastu lepingust tulenevat nõuet, kuna poolte vahel sõlmitud leping on enne hagi esitamist lõppenud. Arvestades VÕS § 195 lg-s 2 sätestatut, ei saanud pooled nõuda lepingu täitmist pärast võrgu- ja elektrilepingu lõppemist, s.o pärast 8. maid 2019, kuid lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäid kehtima. Hageja saab ka pärast lepingu lõppemist nõuda kostjalt tasu lepingu kehtimise ajal tarbitud elektrienergia ja võrguteenuste eest, samuti viivist sellel ajavahemikul arvestatud tasu maksmisega viivitamise eest. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja tegevus tagasiulatuva aja eest tasu nõudmisel on vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138, VÕS § 6 lg 1). 5(12)
Kuigi kostja tarbimiskoha arvestit kontrolliti alles umbes aasta pärast elektrikadude ilmnemist selles piirkonnas, ei tulene tuvastatud asjaoludest, et hageja õiguse teostamise eesmärgiks oli kahju tekitamine kostjale. Võrgulepingu tüüptingimuste punkt 6.10 lubab arvestada võrguettevõtjal tasu tagasiulatuvalt lähtuvalt võrdlevatest mõõtmistulemustest. Seega ei saanud rikke tuvastamise korral tagasiulatuva tasu nõudmine olla kostjale üllatuslik. Lisaks näeb tüüptingimuste punkt 6.11 piiranguna ette tagasiulatuva tasu nõudmise õiguse vaid kuni ühe aasta eest, mis kaitseb tarbijast ostjat tema vastu esitatavate ulatuslike nõuete eest, mille tasumine võib tarbija jaoks kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Kohus pidas põhjendatuks ka viivisenõuet ning märkis, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivisearvestusele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas 13. jaanuaril 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus hagi rahuldamisel tuginenud tühisele tüüptingimusele. Kostja hinnangul on võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 tähenduses. Kostja ei nõustu maakohtu põhjendustega tüüptingimuse kehtivuse osas. Asjaolu, et Konkurentsiamet on tüüptingimused kooskõlastanud, ei välista iseenesest tüüptingimuste tühisust (sh osalist tühisust). Tüüptingimuse p 6.10 on kostjat kahjustav ning seetõttu tühine, sest temale kui tarbijale on pandud temast mitte tingitud kohustuse rikkumise tõttu väidetavalt tekkinud kahju hüvitamise kohustus. Tüüptingimuste p 6.10 näeb ette tarbija vastutuse juhuks, kui tarbija ei ole omapoolset kohustust rikkunud, mis ei ole kooskõlas VÕS §-s 101 sätestatuga. Mõõtesüsteemi korrasoleku tagamine ei ole tarbija mõjualas ning tal puuduvad võimalused mõõtesüsteemi seadmete korrasoleku tagamiseks. Vaidlusalune tüüptingimuste p 6.10 võimaldab võrguettevõtjal sisuliselt omavoliliselt ja omapoolse kohustuse rikkumise (mõõtesüsteemi korrasoleku mitte tagamine) korral nõuda rahalist hüvitist tarbijalt ilma tegelikku kahju välja selgitamata, mis kostja hinnangul on lubamatu. Punkti 6.10 ei muuda kehtivaks ja tarbija huvidega kooskõlas olevaks asjaolu, et tüüptingimuste p-s 6.11 on piiratud ajaliselt perioodi, mille eest on võrguettevõtjal tagasiulatuvalt õigus arvestada tegelikult tarbitud elektrienergia kogust. Tüüptingimuste p-st 6.11 ei ole võimalik aru saada, mis ajast arvates arvestatakse 12-kuulist arvestusperioodi. Erinevalt maakohtust leiab kostja, et Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11 tuleneb üldine põhimõte, mis on kohaldatav ka käesolevas vaidluses – elektrienergia eest tasumine toimub tegelikult tarbitud koguse alusel. Sama põhimõte tuleneb ka hageja elektrilepingu tüüptingimuste punktist 2.2 mille kohaselt tasub ostja kogu tegelikult tarbitud elektrienergia eest. See põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui kohus loeks kehtivaks võrgulepingu tüüptingimuste punti 6.10, sest ka see punkt ei anna võrguettevõtjale õigust nõuda tasu tegelikult mitte tarbitud elektrienergia eest. Riigikohus on asunud viidatud lahendis seisukohale, et tarbijalt ei saa küsida tasu enama kui tegelikult tarbitud elektrienergia eest ning tegelikult tarbitud elektrienergia koguse kindlakstegemine toimub mõõteseadmetega, mille korrashoiu tagamise kohustus on võrguettevõtjal ning tarbija ei saa vastutada võimaliku kahju eest, mis on tekkinud seoses võrguettevõtja poolse kohustuse täitmata jätmisega. 6(12)
Maakohus oleks pidanud jätma võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 kohaldamata ning lähtuma asja lahendamisel kehtivatest tüüptingimustest ja seadusest. Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, et arvesti oli rikutud ega olnud nõuetekohane. Kohus on tuginenud tunnistajate ütlustele, 7. veebruari 2018. a olukorra fikseerimise aktile ja fotodele ning Incpecta Estonia OÜ 14. veebruari 2018. a mõõtevahendi erakorralise kontrolli protokollile. Kostja arvates ei ole nimetatud tõendeid kogumis hinnates tuvastatav mõõtesüsteemi mittenõuetekohasus. Lisaks on hageja tegevuses rida vasturääkivusi ning kontrollimatuid fakte, mida kohus ei ole tõendite hindamisel arvestanud ning mille osas kohus ei ole põhjendatud seisukohta võtnud, kuid mis kogumis arvestatuna kinnitavad, et hageja nõude rahuldamiseks puudub alus (ka juhul, kui kohaldamisele kuuluks tüüptingimuste p 6.10). Maakohus on rikkunud oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust hageja esitatud rahalise nõude arvestamisel. Võrgulepingu tüüptingimuste p-s 6.11 sätestatud tähtaeg on maksimaalne tähtaeg, mitte kohustuslikus korras arvestatav tähtaeg. Võrguettevõtja ei saa seega automaatselt kohaldada 12-kuulist tagasiulatuvat arvestust, vaid võrguettevõtja peab kaaluma kohaldamisele kuuluva perioodi pikkust (st põhjendama, miks on perioodi arvestatud just konkreetsest ajahetkest arvates). Maakohtu otsus ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks on õige kohaldada arvestusperioodina 12 kuud. Hageja ei ole elektrienergia ja võrguteenuste koguste määramisel lähtunud võrreldavatest mõõtmistulemustest ega arvestanud sesoonsusest tuleneva eripäraga, nagu seda näeb ette võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10. Seetõttu on ka maakohus ekslikult tuginenud ebaõigele arvestusele, mis on viinud ebaõige lahendini. Hageja poolt aluseks võetud võrdlusperiood ei ole võrreldav ajavahemikuga, mille kohta on esitatud korrektsioonarve. Veebruarist aprillini on elektrienergia tarbimine üldiselt teadaolevalt suurem (korrektsioonarve hõlmab tervet aastat). Maakohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta kostja poolt välja toodud vastuoludele hageja nõuete suuruses. Hageja on 15. juuni 2018. a kirjas kostjale perioodi alates
7.veebruarist 2017 kuni 7. veebruarini 2018 eest arvestanud väidetavalt tarbitud koguseks 10 847 kWh. Hagiavalduse lisana esitatud arvestuseta tarbimise akti kalkulatsioonis on tuletatud koguseks vaidlusalusel perioodil kokku 14 536 kWh (7304+7232), millele lisandub veel rikkeperioodi tarbimine kokku 3687 kWh (1851+1836). Hageja ei ole selgitanud arvestusliku tarbimise koguse arvestamise metoodikat, mistõttu ei olnud kostjal ja ei ole ka kohtul võimalik hageja arvutuskäiku kontrollida. Samuti ei ole maakohus hageja nõude põhjendatuse hindamisel arvestanud kostja poolt kohtule esitatud e-teeninduse väljavõttega, millest nähtub, et peale arvesti vahetamist on kostjale edastatud arveid summas 23 eurot 1 senti kuni 249 eurot 84 senti. Samuti nähtub e-teeninduse väljavõttest, et korrigeeriv arve on kostjale esitatud 31. mail 2018 summas 1355 eurot 6 senti ning 30. septembril 2018 on hageja selle summa osas teinud tagasiarvestuse. Võlgnevuse puudumist kinnitab ka hageja poolt pärast lepingu lõpetamist kostjale esitatud lõpparve 31 eurot 15 senti. Muid nõudeid hagejal kostja vastu ei olnud. Maakohus ei ole analüüsinud ja põhjendanud hageja poolt esitatud arvestuse põhjendatust ega hageja poolt avaldatud andmeid võlgnevuse puudumise kohta.
7(12)
Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, et hageja tegevus kostjalt tagasiulatuva aja eest tasu nõudmisel ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja kordab selles osas menetluses varem esitatud seisukohti.
Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Maakohus on õigesti leidnud, et võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 ei ole tühine tüüptingimus. Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11 ei ole käesoleva tsiviilasja lahendamisel määrav, sest võrgulepingu tüüptingimustes ei olnud toona sätet, mis lubas võrguettevõtjal korrigeerida mõõtesüsteemis näite rikke korral. Võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 kirjeldab elektrienergia ja võrguteenuse koguste määramise metoodikat elektrienergia arvestuseta tarbimise korral. Tulenevalt sellest, et enne olukorra fikseerimise akti kostja elektrienergia koguste mõõtmine toimus ebakorrektselt, ei saa lähtuda minevikus võrdlevatest mõõtmistulemustest. Hageja on võtnud võrdlusperioodiks ajavahemiku alates nõuetekohase arvesti paigaldamisest.
26.mail 2014 paigaldati tarbimiskohta arvestivahetuse teatise nr 291353 järgi nõuetekohane mõõtesüsteem. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, millest tulenevalt saaks hageja poolt kostjale esitatud täiendava arve alusel elektrienergia eest tasumist pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Võib mõistlikult eeldada, et arvestuseta tarbimine toimus ka enne selle avastamist. Hageja on selgitanud arvestusliku tarbimise koguse arvestamise metoodikat 8. novembri 2019. a menetlusdokumendis. Korrektsioonarve esitamisel on hageja lähtunud võrdlevastest mõõtmistulemustest ning arvestanud sesoonsusest tuleneva eripäraga. Kalkulatsiooni lisas 2 olev tüüpkoormusgraafikus jaotab kogu tarbimise (tuletatud võrdlusperioodi alusel) rikkeperioodi kuudele ja arvestab osakaalu igas kuus vastavalt sesoonsusele. Kostja tuginemine VÕS § 101 lg-le 1 on asjakohatu, kuna hageja nõue kostja vastu ei tulene võrgu-ja elektrilepingu rikkumisest, mis tähendab, et tegemist ei ole kohustuse rikkumisega. Võrgulepingu tüüptingimused näevad ette erinevad viisid tarbitud elektrienergia koguste mõõtmiseks (arvestuseks), millistest praegusel juhul omavad tähtsust punktid 6.2 ja 6.10. Esimene sätestab, et võrguettevõtja mõõdab tarbitud või võrku antud kogused kaugloetava arvestiga. Punkt 6.10 rakendub juhul, kui tarbitud elektrienergia tegelikud kogused on nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata. Tulenevalt sellest, et apellandi tarbimiskohal tarbitud elektrienergia kogused olid nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata, lähtuski võrguettevõtja tarbitud koguste määramisel võrgulepingu tüüptingimuste p-st 6.10. Mõõtesüsteemi mittenõuetekohasus on hageja esitatud tõendite alusel piisavalt tõendatud. Kostja ei ole tõendanud vastupidist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 8(12)
7.Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
7.1.Kostja leiab, et võrgulepingu tüüptingimuste (I kd, tl-d 21–25) p 6.10 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus ning maakohus ei tohtinuks seda tingimust asja lahendamisel aluseks võtta. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu ning leiab, et kõnealune lepingupunkt on tüüptingimusena kehtiv.
7.1.1.Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et kostja on ekslikult arusaamal, nagu oleks hageja esitanud asjas kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1). Hageja nõuab kostjalt
15.novembril 2011 sõlmitud võrgu- ja elektrilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist (VÕS § 108 lg 1), nagu on õigesti leidnud ka maakohus (lisaks nõuab hageja kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel). Hagiavalduses esitatud asjaoludest lähtudes peab hageja kostja lepingurikkumiseks 31. mail 2018 esitatud korrektsiooni arvel kajastatud nõude (I kd, tl 14) täitmata jätmist. Hageja ei ole väitnud, et kostja on arvesti rikkunud ega ole esitanud nõuet seoses elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega ELTS § 68 mõttes, millisel juhul võiks olla elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu määramise aluseks Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15. mai 2007. a määrusega nr 34 kehtestatud "Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord".
7.1.2.Kostja on iseenesest õigesti märkinud, et võrgulepingu tüüptingimuste p 4.2 kohaselt on võrguettevõtja kohustuseks tagada temale kuuluva mõõtesüsteemi nõuetekohasus ning korraldada vastavalt ettenähtud sagedusele selle perioodiline teenindamine (sh kontroll, vahetus või taatlus). Kostjal lepingu järgi sellist kohustust ei olnud. Samas ei välista nimetatud mõõtesüsteemi nõuetekohasuse tagamise kohustus ringkonnakohtu hinnangul hageja võrgulepingu tüüptingimuste p-le 6.10 tuginevat nõudeõigust. Mõõteseadme mittenõuetekohasus iseenesest ei võta tarbijalt kohustust tasuda tarbitud teenuste eest. Võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 annab võimaluse määrata tarbitud võrguteenuse ja elektrienergia mahud juhul, kui tarbimine on toimunud mittenõuetekohase mõõteseadmega just nendes olukordades, kus mõõtmata tarbimine ei ole tingitud tarbijast endast. Arvestades p 6.10 esimeses lauses kirjeldatud arvestusmetoodikat, peaks tulemus olema ligilähedane tegelikule tarbimisele. Sisuliselt on suunatud ka see punkt kostja poolt rõhutatud põhimõtte (tasumine toimub tegeliku tarbimise alusel) rakendamisele. Arvestades lisaks samade tüüptingimuste punktist 6.11 tulenevat piirangut, mis lubab sellisel viisil tasu arvestada tagasiulatuvalt kuni 12 kuu eest, ei ole võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Tüüptingimuste punktist 6.11 (koosmõjus p-ga 6.10) on tarbijale mõistlikult arusaadav (VÕS § 39 lg 1), mis ajast algab kõnealune 12-kuuline arvestusperiood.
9(12)
7.1.3.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et Konkurentsiameti kooskõlastus tüüptingimuste tühisuse tuvastamist kohtu poolt ei välista. Ameti viidatud õiguslik seisukoht ei ole kohtule siduv. Samas ei ole maakohus vaidlusaluse tüüptingimuse kehtivust seostanud üksnes või peamiselt Konkurentsiameti kooskõlastusega.
7.1.4.Riigikohtu poolt 23. märtsil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11 tehtud otsuses esitatud seisukohad ei välista tasu nõudmist eeldatavast tarbimisest lähtudes, mis on kindlaks tehtud lepingus kokku lepitud korras. Vastavate kokkulepete kehtivust tüüptingimusena tuleb kohtul vajadusel küll hinnata. Samuti ei pruugi ka Riigikohtu otsusest lähtudes tegelik tarbimine olla alati samastatav mõõdetud tarbimisega (mõõdetud kogustega).
7.2.Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuses väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
7.2.1.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul menetlusnorme rikkumata tuvastanud ka selle, et tarbimiskohta mõõtevahendina paigaldatud arvesti ei olnud nõuetekohane. Kostja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, kuid see iseenesest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Mõõtevahendi erakorralise kontrolli protokoll (I kd, tl 9) tõendab, et arvestile oli paigaldatud faasi L3 lugemist peatav lühissild ning arvesti ei vastanud metroloogiliselt standardi EN 50470-3 nõuetele. Teistest tõenditest ei nähtu vastupidist. Kostja poolt 2. oktoobri 2019. a istungil avaldatu kohasel ta ka ei vaidle vastu, et kui arvesti ekspertiisi jõudis, võis see lühissild seal olla (I kd, tl 166). Kostjal ei ole tekkinud maakohtu menetluses küsimust, milline oli arvestile paigaldatud lühissild või kus see täpselt paiknes. Ringkonnakohtu arvates ei viita miski asjas sellele, et lühissild võidi arvestile paigaldada ajavahemikul alates selle mahavõtmisest tarbimiskohas kuni selle kontrolli jõudmiseni Inspecta Estonia OÜ-s. Kostja sellesisulised väited on oletuslikud. Kostja ei ole mh selgitanud, miks pidanuks mõõtesüsteemi kontrollinud ELV spetsialist V.P. või mõni muu isik soovima arvestit rikkuda ning sellega kostjale kahju põhjustada.
7.2.2.Asja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada ELV plommide seisukorda enne arvesti kontrolli, kuid kuna hageja ei heida kostjale ette mõõteseadme rikkumist, ei ole ELV plommide seisukorral asja lahendamisel määravat tähtsust. Muude arvestile paigaldatud plommide (tehase- ja taatlusplommide) eemaldamine ei olnud maakohtu tuvastatu põhjal lühissilla paigaldamiseks vajalik, st lühissilda oli tehniliselt võimalik paigaldada ka neid plomme kahjustamata.
10(12)
7.3.Maakohus ei pidanud praegusel juhul eraldi põhjendama, miks on võrgulepingu tüüptingimuste p-st 6.11 lähtudes õiguspärane tagasiulatuva arvestuse esitamine 12 kuu pikkuse ajavahemiku kohta. Punkti 6.11 kohaselt loetakse p-s 6.10 nimetatud arvestusperioodiks perioodi alates võrgulepingu sõlmimisest või varasema mõõtesüsteemi kontrollimise päevast, kuid mitte üle 12 kuu tagasiulatuvalt. Käesoleval juhul on võrgu- ja elektrileping sõlmitud 15. novembril 2011. Maakohus ei ole tuvastanud, et 12 kuu jooksul enne 7. veebruari 2018 oleks tarbimiskohas mõõteseadet kontrollitud. Seega oli 12-kuulisest arvestusperioodist lähtumine põhjendatud. Isegi kui arvesti oleks 12-kuulises ajavahemikus enne 7. veebruari 2018 mingil hetkel tarbitud võrguteenuste ja elektrienergia koguseid õigesti mõõtnud, oleks arvestuslik tarbimine vastavas ajavahemikus eelduslikult ligilähedaselt võrdne mõõdetud tarbimisega.
7.4.Kostja poolt hageja nõuete suurusele esitatud vastuväiteid on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Samuti on hageja vajaliku põhjalikkusega selgitanud arvestusliku tarbimise koguse arvestamise metoodikat, kõige põhjalikuma ülevaate sellest on hageja andnud 8. novembril 2019 esitatud menetlusdokumendis (II kd, tl-d 1–4).
7.5.Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks avaldanud andmeid kostja võlgnevuse puudumise kohta. Kostja poolt 12. novembri 2019. a maakohtu istungil tõendina esitatud hageja e-teeninduse väljavõtte (II kd, tl-d 13–14) ja hageja 31. mail 2019 esitatud arve summas 31 eurot 15 senti (II kd, tl-d 11–12) osas on maakohus otsuses (p-s 3.9) seisukohta võtnud. Kohus on leidnud, et viidatud tõendid ei ole asjakohased, kuna tõenditel on toodud kostja võlgnevus ja tasumisele kuuluvad summad ajavahemiku eest alates 1. maist 2019, kuid käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt tasu perioodi eest alates 7. veebruarist 2017 kuni 7. veebruarini 2018.
7.6.Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohus on otsust põhjalikult põhjendatud ja käsitlenud piisava põhjalikkusega ka enamikku apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust, mh ei esine käesolevas asjas TsMS § 162 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis võimaldaksid jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja (apellandi) kanda.
9.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse
11(12)
kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja esindaja on 17. aprilli 2020. a menetlusdokumendis avaldanud, et hagejal apellatsioonimenetluses menetluskulusid ei ole. Seega puudub vajadus hüvitatavate apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.