4.Määrata kindlaks vastustajale hüvitatavate apellatsioonimenetluse kulude rahaline suurus ja mõista OÜ Euronurk Spedition (likvideerimisel) välja AS Tesatrans kasuks menetluskulude hüvitis 550 eurot.
Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.31.12.2017 esitas hageja maakohtule hagi, milles peale täpsustusi palub kostjalt välja mõista põhivõla 1290.74 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 22.72 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivise põhinõudelt alates 31.12.2017 seadusjärgses määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagi kohaselt sõlmisid pooled 2011. a oktoobris suulise käsunduslepingu, millega hageja kohustus osutama kostjale õigusabiteenust Venemaa kohtutes (tsiviilasjad nr A40-1180/1232-11, A40-57395/13, A40-95771/4, A40-141571/2013). Käsunduslepingu raames tegutses hageja kostja huvides võlgnikult OOO Shenker rahaliste vahendite täitelehe nr АС 005190441 alusel sissenõudmisel täitemenetluses nr 29755/12/05/77, mida menetleti Moskva linna Danilovski SPI (kohtutäiturite teenistus) poolt. Käsunduslepingu alusel volitatud hageja jurist AA esitas kostja nimel 10.06.2014 hagi Moskva kohtusse Danilovski SPI vastu täitelehe kohaseks täitmiseks (tsiviilasi nr A40-95771/4). Kostja kutsus 2014. a detsembris kohtumenetluse käigus hagejale väljastatud volikirja tagasi ning loobus hagist, millega rikkus käsunduslepingut ja tekitas hagejale varalist kahju.
3.12.06.2014 sõlmisid pooled nõude loovutamise lepingu mh täiteasjast nr АС 005190441 tulenenud olemasolevate ja tulevikus tekkivate nõuete kohta. Venemaa esimese astme kohus keeldus 26.11.2014 protsessuaalsest õigusjärglusest. 12.01.2015 keeldus esimese astme kohus Danilovski SPI vastu esitatud nõuete rahuldamisest. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, mille rahuldamisest apellatsioonikohus 20.04.2015 keeldus, kuna kostja oli esitanud avalduse hagist loobumiseks. 30.03.2015 ja 17.04.2015 esitas kostja korduvad avaldused nõuetest loobumiseks. Venemaa seaduste järgi vajab nõuete loovutamise leping kohtus kinnitamist. Pooltevaheline nõude loovutamise leping kinnitati 2015. a märtsis. Selleks ajaks oli kostja hageja nimele väljastatud volikirja tagasi võtnud, mistõttu oli võimatu Venemaa territooriumil võlgnikelt laekuvat raha kanda hageja arvele.
4.Kahju on tekkinud peale kostja poolt volikirja tagasi kutsumist. Hageja oli selleks ajaks teinud mitmeid toiminguid eeldades, et need tasutakse Danilovski SPI poolt, kuid kuna
kostja esitas kohtule nõuetest loobumise avalduse, jäi hageja oodatud tasust ilma. Hageja kahjuks, mida ta käesolevas menetluses kostjalt nõuab, on õigusabikulud seoses hagi ja apellatsioonkaebuse ettevalmistamisega 1 200 eurot ning menetlusega seotud postikulud kogusummas 86.74 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka panga tõendi saamise kulu 4 euro hüvitamist.
5.Hageja arvestas viivist alates 12.10.2017, s.o ajast, mil kostja hageja nõudekirja kätte sai. Hagi esitamise seisuga on viivis 22.72 eurot. Hageja nõudis ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist, kuna oli sunnitud võlgnikule helistama, saatma e-kirju, teostama läbirääkimisi jne.
6.Alternatiivselt leidis hageja, et tema nõue kuulub rahuldamisele käsundita asjaajamise sätete või muul õiguslikul alusel. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puudub vaidlus, et pooltevaheline käsundusleping kehtis kuni nõude loovutamiseni. Nimetatud asjaolu tuvastas Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-6664. Nõude loovutamise lepingu sõlmimisega lõppesid kõik võlasuhted poolte vahel.
8.Hageja postikulude hüvitamise nõue on tõendamata. Kõik kirjad olid saadetud peale nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Ei ole aru saada, milliste kohtuasjade kohta on hageja saatnud kirjad Venemaa kohtutele. Kuivõrd hageja osutas õigusabiteenuseid Venemaa kohtutes ka teistele äriühingutele, võivad need olla seotud teiste kohtuasjadega. Kuna 12.06.2014 nõude loovutamise lepinguga andis kostja hagejale üle kõik sissenõudja õigused OOO Shenker vastu, jääb arusaamatuks, mille alusel hageja nõuab saadetistega seotud kulusid pärast 12.06.2014.
9.Kostja ei takistanud hagejal saada Danilovski SPI-lt raha. Alates 12.06.2014 tekkis hagejal õigus nõuda võlga täitelehe nr AC005190441 alusel kohtutäituri kaudu ja pärast seda kuupäeva ei teinud kostja mingeid toiminguid täitemenetluses. Hageja ei ole tõendanud, et ta kaotas õigused ja võimalused saada nimetatud täitelehe järgi raha võlgnikult kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu. Apellatsioonikohtu 20.04.2015 määrusest nähtub, et hageja esitas kaebuse kostja nimel ja esindas kostjat kohtumenetluses, mille oli algatanud omal algatusel. Arvestades, et pooltevaheline käsundusleping kehtis kuni nõude loovutamiseni, siis alates 12.06.2014 kaotas hageja õigused esitada kostja nimel avaldusi ja kaebusi kohtutele ning esindada kostjat kohtumenetlustes. Kuna kohus kohustas kostjat esitama seisukoha apellatsioonkaebuse kohta asjas nr A40-95771/2014, millest kostjale ei olnud midagi teada, esitas ta 30.03.2015 avalduse nõudest loobumiseks. Kostja arvates pidanuks hageja, kes alates 12.06.2014 sai kostja õigusjärglaseks, esitama kohtutele kaebusi ja avaldusi mitte kostja, vaid enda nimel. Hageja väidab, et 2015. a märtsis kinnitati Venemaa kohtus nõude loovutamise leping. Seega oli hagejal kohtumenetluses nr A40-95771 apellatsioonkaebuse esitamisel võimalik tegutseda enda nimel. Lisaks kinnitab hageja, et 2014. a detsembris võttis kostja tagasi varem hagejale antud volikirja. Nimetatu kinnitab, et hagejal puudusid õigused esindada kostjat vähemalt alates 2014. a detsembrist. 2015. a veebruaris apellatsioonkaebuse esitamisel rikkus hageja ise kostja õigusi, kuna sel ajal hagejal juba puudusid õigused esindada kostjat kohtus. Eeltoodu alusel puudub kostja süü selles, et hageja ei saanud lõpuni viia apellatsioonkaebuse läbivaatamist asjas nr A4095771.
Esimese astme kohtu otsus
10.20.05.2019 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulude hüvitise 1 025 eurot.
11.Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõigetele 1 ja 2, §-le 619, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lõikele 1. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-88-96 leidnud, et jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Poolte vahel jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-6664 (punktid 18, 21) on mh tuvastatud, et alates 2011. a oktoobrist kuni 12.06.2014 osutas hageja jurist AA isikus kostjale õigusteenuseid pooltevahelise suulise käsunduslepingu alusel ning viidatud leping kehtis kuni nõude loovutamiseni. Hageja ise on kohtule esitanud poolte vahel 12.06.2014 sõlmitud nõude loovutamise lepingu, mille punktis 2 lepiti kokku, et kostja annab hagejale üle õigused hageja/avaldaja asendamiseks mitte lõpetatud kohtumenetluses, lõpetatud kohtumenetluses ja kohtumenetluses, mis võiks tekkida tulevikus mh asjas nr A40-1180/12-32-11. Kuna kohus on tuvastanud, et käsundusleping kehtis kuni nõude loovutamiseni ning et kostja andis hagejale üle hageja ja avaldaja õigused lepingus märgitud asjades, ei andnud kohus uuesti hinnangut poolte vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingule.
12.Eeltoodu alusel puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: alates 2011. a oktoobrist kuni 12.06.2014 hageja juristi AA isikus osutas kostjale õigusteenuseid suulise käsunduslepingu alusel; asjaolu on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt tsiviilasja nr 2-15-6664 31.08.2017 otsuses (punkt 18); viidatud käsundusleping kehtis kuni nõude loovutamiseni 12.06.2014; asjaolu on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt tsiviilasja nr 2-15-6664 31.08.2017 otsuses (punkt 21); asjaolu on kinnitanud hageja hagiavalduses.
13.Seega on poolte vahel vaidlus selles, kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale seoses asjas nr A40-95771/14 hagi ja apellatsioonkaebuse ettevalmistusega kantud kulud.
14.Hageja on kohtule esitanud postiteenuste kviitungid, mille eest soovib kostjalt kahju hüvitamist 86.74 eurot. Kostja on vaielnud tõenditele vastu, kuna kõik postisaadetised olid saadetud kohtule pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist, ühtlasi ei nähtu, milliste kohtuasjadega seoses on saadetised tehtud. Kohus tugines TsMS § 230 lõikele 1 ja leidis, et hageja väited jäävad paljasõnalisteks, sest neid ei toeta ükski asjas esitatud tõend selliselt, et tehtud kulud postiteenustele on seotud just väidetud asjadega. Kohus nõustus kostjaga, et tõenditest nähtuvalt on postisaadetised tehtud peale 12.06.2014, s.o peale nõude loovutamise lepingut.
15.Kostja leidis, et pärast 12.06.2014 ei ole ta volitanud hagejat esitama uusi avaldusi ega kaebusi kostja nimel mh kohtuasjas, mis oli seotud täitelehega nr AS 005190441. Ka ei olnud hageja teavitanud kostjat, et jätkab kohtuvaidlusi kostja nimel ning hageja, kes alates 12.06.2014 sai kostja õigusjärglaseks, pidi esitama kohtule kaebusi ja avaldusi enda nimel. Hageja väitis, et 12.12.2014 oli kostja poolt tagasi kutsutud AAle väljastatud volitus, mistõttu hageja ei saanud jätkata algatatud kohtuasja nr A40-95771/14, millega kostja väidetavalt tekitas hagejale kahju.
16.Kohtu hinnangul kinnitab apellatsioonikohtu 06.03.2015 määrus nr 09AP-2687/2015-AK pigem vastupidist. Nimetatud määruses on märgitud, et AS Tesatrans pöördus kohtusse
avaldusega osapoolte protsessiõigusjärgluse kohta AS-ilt Tesatrans Euronurk Spedition OÜ-le. 26.11.2014 kohtumäärusega jäi avaldus rahuldamata. Hageja pöördus apellatsioonikohtu poole kaebusega, milles palus esimese astme kohtu määruse tühistada. 06.03.2015 apellatsioonikohtu määrusega jäi 26.11.2014 kohtumäärus muutmata ja hageja kaebus rahuldamata. Seega hageja protsessiõigusjärglust ei tunnustatud, mistõttu kostja jäi kohtumenetluse pooleks ja talle jäi õigus esitada kohtule nõudest loobumise avaldus. Nimetatud asjaolu on hageja ise hagis kinnitanud. Kostja on esitanud 23.07.2015 kohtumääruse kassatsioonimenetluse lõppemise kohta, millest nähtuvalt on lõpetatud menetlus hageja kassatsioonkaebuses 20.04.2015 apellatsioonikohtu määruse peale. 20.04.2015 määrusega oli tühistatud esimese astme kohtu otsus ja menetlus asjas lõpetati kostja poolt nõudest loobumisega. Kassatsioonikohtu poolt on tuvastatud, et kaebus oli esitatud isiku poolt, kes ei oma õigusi kohtulahendite vaidlustamiseks, kuna teda ei ole tunnistatud kostja protsessiõigusjärglaseks. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul kõigi Vene Föderatsiooni kohtute poolt jäetud hageja nõue protsessiõigusjärgluse tunnistamise kohta rahuldamata, kuna nõude loovutamise lepingus puuduvad andmed, et kostja oleks loovutanud kohtuasjas nr A40-95771/14 menetletava nõude.
17.Ülaltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja ei tõendanud, et kostja oleks rikkunud poolte vahel 12.06.2014 sõlmitud nõude loovutamise lepingust tulenevaid kohustusi ja sellega tekitanud hagejale kahju ning seega jäi hageja nõue rahuldamata.
18.Mis puudutab hageja väiteid, et ta on ajanud kostja asja käsundita asjaajajana, ei nähtu, et kostja oleks selle heaks kiitnud või et see oleks vastanud kostja huvidele. Hageja on olnud arusaamisel, et ta on ajanud asja oma huvides (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lõige 2). Seega ei ole tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lõike 1 punkti 1 järgi ja hagi ei kuulu rahuldamisele ka märgitud asjaoludel.
19.Menetluskulud jättis kohus hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Kohus pidas kostja taotletud õigusabikulusid põhjendatuks täies ulatuses, s.o 10h 15min tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), seega summas 1 025 eurot, mille kohus hagejalt kostjale välja mõistab. Apellatsioonkaebus
20.24.06.2019 kaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
21.Kohus jättis analüüsimata 12.06.2014 nõude loovutamise lepingu. Hageja tugines VÕS § 29 lõikele 3. Hageja arusaam nõude loovutamise lepingust seisnes selles, et tema saab endale nõudeõiguse Venemaa territooriumil kostja asemel konkreetse võlgniku vastu. Kuna kostja teatas Venemaa kohtule nõuete tagasivõtmisest, jäi hageja oodatava nõudeõiguseta ning ilma tasust teostatud töö eest. Kostja ütles nõude loovutamise lepingu üles hagejat sellest teavitamata.
22.Hageja nõue kuuluks rahuldamisele ka juhul, kui tegemist oleks käsundita asjaajamisega. Kohus on jätnud kõik hageja vastavad väited analüüsimata. 28.03.2019 esitas hageja kohtule lepingu faktilise täitja AA kirjalikud ütlused, millise tõendi jättis kohus analüüsimata.
23.Maakohtu otsus ei ole kooskõlas TsMS §-ga 2. Kohus viis läbi puuduliku eelmenetluse, sh jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis tõi kaasa väära lahendi, ning
rikkus oluliselt otsuse põhjendamise kohustust. Kuivõrd asja menetleti lihtmenetluses, oli kohtul suurem aktiivsus tõendite väljaselgitamisel ja kogumisel. Kui kohus leiab, et menetlusosaline ei ole esitanud kohtule kõiki asja lahendamiseks vajalikke tõendeid, võib ta neid ise koguda või teha ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Kohus seda ei teinud. Kohus ei võimaldanud hageja tunnistaja vande all ülekuulamist. Kohus on rajanud oma järelduse kostja väidetele, jättes analüüsimata hageja seisukohad ja tõendid. Maakohtu rikkumisi ei õigusta see, et pooled ei esitanud asjaolusid selliselt, et need võimaldanuks hageja nõude korrektselt lahendada. Kohus pidanuks hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda ka neile selgitama. Vastustaja seisukoht
24.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
25.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus rikkus menetlusõigust tõendi hindamisel (TsMS § 232 lõige 1) ja otsuse põhjendamisel (TsMS § 442 lõige 8), kuid kokkuvõttes ei viinud need rikkumised ebaõige otsuse tegemiseni. Ringkonnakohus saab ise rikkumised kõrvaldada (TsMS § 656 lõige 2), jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda ning määrab rahaliselt kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.
26.Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda apellandi etteheidetega maakohtu poolt poolte ebavõrdse kohtlemise, erapoolikuse ja diskrimineerimise kohta. Maakohus selgitas kooskõlas TsMS § 405 lõikega 3 pooltele õigust olla ärakuulatud ja kooskõlas § 392 lõike 1 punktidega 1-3 tõendamiskoormust ning andis korduvalt võimalusi hagejale nõuete selgitamiseks/täpsustamiseks (t I kd lk 19, 26, 55). Tsiviilasja menetlemine TsMS § 405 kohases lihtmenetluses ei tähenda, et hagimenetlus muutuks hagita menetluseks. TsMS § 405 lõikest 1 tulenevalt tuleb lihtmenetluses järgida hagimenetluse üldisi menetluspõhimõtteid, sh määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lõige 2), hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lõige 1), pooltel on võrdne õigus ja võimalus nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda ning pool määrab ise, mis asjaolud ta nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lõige 2, § 230 lõige 1). Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja etteheited maakohtule tõendite välja selgitamata ja kogumata jätmise kohta. Hagimenetluses võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lõike 2 teine lause), kuid kohus ei saa menetlusosalisele osutada õigusabi ega öelda, milliseid konkreetseid tõendeid ta esitama peab. Ettepaneku tegemine või tegemata jätmine on kohtu menetluslik kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Hagimenetluses saab kohus üldjuhul ise koguda tõendeid vaid abielu- ja põlvnemisasjas, samuti lapse huve puudutavas vaidluses (TsMS § 230 lõige 3).
27.Hageja on kaebuse 9. lehel heitnud ette, et maakohus jättis täielikult analüüsimata hageja endise töötaja AA 28.03.2019 kirja kohtule (t I kd lk 158). Kolleegium möönab, et tegemist saaks olla dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes, samuti, et maakohus ei võtnud otsuses tõendi kohta selget seisukohta, st ei analüüsinud seda (TsMS § 442 lõige 8) ega jätnud selgesõnaliselt ka arvestamata (TsMS § 238 lõike 5 esimene lause). Küll aga on
ringkonnakohus seisukohal, et tegemist ei olnud olulise menetlusõiguse rikkumisega, kuna selle tõendi arvestamata jätmine ei viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Tõendiga tutvumise tulemusena on kolleegium seisukohal, et tegemist on hageja õiguslikke seisukohti ja neid elulisi seisukohti, mille kohta on pooled esitanud erapooletutest allikatest pärinevaid dokumente (nt Venemaa kohtute otsused), korduvalt esiletoova (kinnitava) kirjaga kohtule. Kohus ei ole seotud poolte ega kellegi teise õigusliku kvalifikatsiooniga pooltevahelise suhte kohta (TsMS § 436 lõige 7) ja peab ise otsustama, millist õigusakti vaidluse lahendamisel kohaldada (TsMS § 438 lõige 1). Kiri ei sisalda selliseid elulisi asjaolusid, millised oleksid poolte vahel vaidluse all või millised ei ole tõendatud muude tõenditega.
28.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole apellatsioonimenetluses poolte vahel vaidlust järgmiste käesolevas asjas tähtsust omavate asjaolude üle, millest kolleegium maakohtu otsust kontrollides lähtub: poolte vahel oli 2011. a oktoobrikuus sõlmitud suuline käsundusleping hageja poolt kostja asjade ajamiseks (esindamiseks kohtu- ja täitemenetlustes Venemaal) vaidlustes Venemaa äriühinguga OOO Shenker ja seda mh vaidluses, milles algatati Venemaal täitelehe nr AC 005190441 alusel täitemenetlus nr 29755/12/05/77; täiteleht oli välja antud 21.05.2012 kohtuasjas nr A-40-1180/12-32-11 02.05.2012 jõustunud kohtulahendi alusel; nimetatud täitemenetluse raames esitas hageja kostja nimel 10.06.2014 hagiavalduse Moskva kohtule (lahendi jälgitavuse huvides nimetab kolleegium seda kohut edaspidi Venemaa esimese astme kohtuks) kohtutäiturite vastu (kohtuasja nr A40-95771/14); 12.06.2014 sõlmisid pooled nõude loovutamise lepingu (t lk 29, tõlge lk 30), milles kostja andis hagejale üle mh kohtuasjast nr A-40-1180/12-32-11 tulenevad jõustunud ja jõustumata kohtulahenditest ning täitelehest nr AC 005190441 tulenevad nõuded (lepingu punkt 1), õiguse nõuda hageja/avaldaja asendamist nii lõpetatud, lõpetamata kui hiljem tekkivates kohtuvaidlustes (lepingu punkt 2); leping oli sõlmitud Eesti õiguse järgi, samas kinnitasid pooled, et võtavad arvesse ka Venemaa tsiviilkoodeksi §§ 382390, mis on sisuliselt identsed Eesti nõude loovutamist lepingut reguleerivate normidega (lepingu punkt 4); kostja andis hagejale üle mh oma õigused esindamiseks, muudatuste/paranduste tegemiseks, õigusjärglase asendamiseks jmt (punkt 5); 12.07.2014 esitas hageja kostja nimel Venemaa kohtule taotluse hageja asendamiseks nõuete loovutamise lepingu alusel õigusjärgluse korras; 26.11.2014 määrusega keeldus Venemaa esimese astme kohus hageja protsessuaalset õigusjärglust tunnustamast; hageja kaebas lahendi edasi; 12.12.2014 kutsus kostja tagasi ja tühistas kõik hagejale antud volikirjad; 12.01.2015 jättis esimese astme kohus kostja hagi kohtuasjas nr A40-95771/14 rahuldamata; hageja esitas kostja nimel apellatsioonkaebuse; 06.03.2015 jättis Venemaa apellatsioonikohus rahuldamata hageja kaebuse esimese astme kohtu 26.11.2014 määruse peale; 20.04.2015 võttis Venemaa apellatsioonikohus vastu kostja hagist loobumise avalduse ja lõpetas asjas nr A40-95771/14 menetluse; 23.07.2015 jättis Venemaa kassatsioonikohus rahuldamata hageja kaebuse 20.04.2015 apellatsioonikohtu määruse peale.
29.Hageja on esitanud rahalise nõude, milles palub kostjalt välja mõista järgmised kulutused: 1) tasu Venemaa kohtutele ajavahemikul 10.06.2014-12.12.2014 menetlusdokumentide ettevalmistamise eest arvestusega ajakulu 10h, tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta), kokku 1200 eurot (t I kd 38 pöördel-39);
2) ajavahemikul 11.06.2012 kuni 20.03.2015 menetlusdokumentide Venemaa kohtutele saatmise postikulu kokku 86.74 eurot (t I kd lk 58 pöördel- 59, 94); 3) käesolevas kohtumenetluses tõendi saamise kulu 4 eurot (t I kd lk 59); 4) võlgnevuse sissenõudmise kulu 40 eurot (t I kd lk 4 pöördel).
30.Hageja on nõude esmaseks materiaalõiguslikuks aluseks valinud lepingulise kahju hüvitamise regulatsiooni. Seega võttis maakohus asjakohaselt esmaselt seisukoha selle kohta, kas hageja rahaline nõue võib kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lõike 1 ning §-de 127 ja 128 alusel. Nimetatud sätete alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: võlgnik on lepingut rikkunud ja võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lõige 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lõige 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4). Eelduste tõendamiskoormus lasub TsMS § 230 lõikest 1 hagejal, mida maakohus ka menetluses selgitas. Ühe eelduse tõendamatuse korral kahju hüvitamise nõue rahuldamisele ei kuulu.
31.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et tõendamist ei leidnud kostja poolt 2011. a suulise käsunduslepingu ega 12.06.2014 sõlmitud nõuete loovutamise lepingu rikkumine kostja poolt, mistõttu muude kahju hüvitamise nõude eelduste tuvastamine vajalik ei ole ja sel õiguslikul alusel hageja nõue rahuldamisele kuuluda ei saa. Küll aga peab kolleegium vajalikuks muuta selles osas otsuse põhjendusi.
32.Hageja heidab kostjale ette 12.06.2014 nõuete loovutamise lepingu ja 2011.a käsunduslepingu rikkumist 12.12.2014 volikirjade tagasikutsumisega ja märtsis/aprillis 2015 hagist loobumise avalduste esitamisega Venemaa apellatsioonikohtule. Siiski ei ole hageja seisukohtadest aru saada, kumma lepingu rikkumisena ta kumbagi etteheidetavatest toimingutest käsitleb. Seda puudust ei kõrvaldanud hageja ka peale ringkonnakohtu vastavasisulist selgitust. 14.04.2020 menetlusdokumendist saab kohus aru, et hageja on seisukohal, et kostja rikkus mõlemat lepingut ja tegutses hea usu põhimõtte vastaselt, kui kutsus volikirjad tagasi ja loobus hagist enne, kui Venemaa kohus oli märtsis 2015 nõude loovutamise kinnitanud. Kostja on kokkuvõtlikult seisukohal, et käsundusleping lõppes 12.06.2014 nõude loovutamise lepingu sõlmimisega, mistõttu ei saanud ta seda hilisemate toimingutega rikkuda. Samuti, et ei ole nõude loovutamise lepingut rikkunud.
33.Eeltoodust tulenevalt tuli seega maakohtul esmalt tuvastada 2011. a käsunduslepingu lõppemise aeg. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käsundusleping lõppes 12.06.2014 nõuete loovutamise lepingu sõlmimisega, kuid kolleegium ei nõustu põhjendustega, mille alusel maakohus järelduseni jõudis. Maakohus tuvastas käsunduslepingu lõppemise tsiviilasjas nr 2-15-6664 jõustunud kohtuotsuse (t lk 170-174) alusel. Kolleegiumil tuleb tõend ümber hinnata (TsMS § 652 lõige 5), kuna kohus ja kostja lugesid seda tõendit ebatäpselt. Maakohus lähtus ringkonnakohtu otsuse põhjenduste punktidest 18 ja 21, kuid jättis vajaliku tähelepanuta punktid 20 ja 22-24. Nimelt oli tsiviilasjas nr 2-15-6664 vaidluse esemeks hageja poolt käsundisaajana tehtud kulutused ja tasu oktoobris 2011 sõlmitud suulise käsunduslepingu täitmisel perioodil 02.01.2014 kuni 12.06.2014. Asja lahendamisel omas tähtsust, kas pooltevaheline käsundusleping hagetaval perioodil kehtis. Ringkonnakohus tuvastas mh, et nimetatud perioodil leping kehtis. Kuigi poolte vahel oli ka vaidlus käsunduslepingu lõppemise aja üle, ütles ringkonnakohus otsuse punktis 20, et
see, kas leping kehtis edasi peale 12.06.2014, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Samuti ütles ringkonnakohus, et seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust ka poolte väited, mis seonduvad toimingutega, mis olid tehtud pärast 12.06.2014 nõuete loovutamise lepingu sõlmimist. Seega neid asjaolusid ringkonnakohus jõustunud lahendis ei käsitlenud ega võtnud ka seisukohta käsunduslepingu lõppemise aja osas.
34.Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul tuvastada, millal lõppes käsundusleping kostja esindamiseks kohtuasjas nr A40-95771/14, milline tulenes täitelehest nr AC 005190441. Jõustunud kohtulahendiga asjas nr 2-15-6664 on tõendatud, et leping kehtis vähemalt kuni 12.06.2014. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 12.06.2014 nõuete loovutamise lepingu sõlmimisel oli nende ühiseks tahteks lõpetada kõik seni kehtinud võlasuhted, mis olid seotud hageja poolt kostjale õigusabiga osutamisega vaidlustes Venemaa äriühinguga (vt mh poolte seisukohad ringkonnakohtule vastavalt 13. ja 14.04.2020). Hageja on aga lisaks seisukohal, et käsundusleping kostja esindamiseks kehtis siiski seni, kuni oli saavutatud loovutuslepingu ese, st kuni Venemaa kohus oli menetlusõigusjärgluse kohtuasjas nr A4095771/14 kinnitanud. Kostja sellist kokkulepet eitab. Seega tuli käsunduslepingu kehtivuse aja tuvastamiseks tõlgendada lisaks käsundussuhtele ka 12.06.2014 kirjalikku lepingut.
35.Lepingute tõlgendamisel tuleb kohtul lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud reeglitest. VÕS § 29 kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (lõige 1) ja kui ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tuleb lähtuda lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast samadel asjaoludel (lõige 4). Mõlemal juhul tuleb arvestada eelkõige: lepingu sõlmimise asjaolusid; tõlgendust, mille pooled on lepingule varem andnud; poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; tavasid ja pooltevahelist praktikat (VÕS § 29 lõige 5). Lepingut tuleb tõlgendada tervikuna ja kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (VÕS § 29 lõiked 6, 7).
36.Kolleegium lähtub tõlgendamisel järgmistest tõendamist leidnud elulistest asjaoludest: 12.06.2014 lepingudokumendist (t I kd lk 29, tõlge lk 30) nähtuvalt leppisid pooled mh kokku, et juhindutakse VÕS-i §-dest 164-174 ja kostja andis hagejale üle nõuded, millised tulenesid nii jõustunud kui jõustumata kohtuaktidest konkreetsetes täite- ja kohtuasjades ning üle anti ka õigus vahetada välja hageja (nõuda õigusjärglust) vastavates kohtuasjades; poolte vahel ei ole vaidlust, et täiteasjas, milles hageja oli kostja esindajana 10.06.2014 esitanud hagiavalduse Venemaa esimese astme kohtule, hagetava nõue oli 12.06.2014 lepingu objektiks ja kostja oli hagiavalduse esitamisest nõuete loovutamise lepingut allkirjastades teadlik ning poolte tahe oli loovutada ka selles kohtuasjas menetletav nõue hagejale; punkti 13 kohaselt jõustus leping allakirjutamise päeval; lepingu punktidest 2 ja 5 nähtuvalt olid pooled teadlikud, et hageja asendamiseks kohtuasjades tuleb Venemaa kohtult taotleda õigusjärglase menetlusse lubamist; selgesõnalist kokkulepet seni kehtinud käsundussuhte kohta leping ei sisaldanud; tsiviilasjas nr 2-15-6664 oli hageja seisukohal, et käsundusleping kehtis kuni nõude loovutamise lepingu sõlmimiseni (jõustunud otsuse põhjenduste punkt 21 (t I kd lk 172-172 pöördel)); 02.01.2015 e-kirjas, mille hageja töötaja AA saatis kostjale vastuseks volikirjade tagasikutsumise peale, teatas ta, et on saatnud kostjale arved tehtud töö ja jooksvate postikulude kohta (t I kd lk 144 pöördel, tõlge lk 144); käesolevas kohtuasjas hagetavate toimingute kohta ei ole hageja kostjale käsunduslepingu alusel tasu ja kulude arvet esitanud (kostja väide, mida hageja ei ole vaidlustanud).
37.Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et tõendatuks saab lugeda, et poolte ühiseks tahteks 12.06.2014 nõuete loovutamisel oli samal ajal lõpetada ka seni kehtinud
käsundussuhe, sest nõuete üleminekul hagejale ei vajanud kostja enam esindust. Hageja käitumine enne käesolevat kohtuasja näitab, et sellisel seisukohal oli tegelikult ka hageja ise. Küll aga oli hagejale endale vajalik nõuete omandamise eesmärgi saavutamiseks (uue võlausaldajana kohtumenetlustes menetlusosalise positsiooni saavutamiseks) volitused kostja esindamiseks osas, mis puudutasid menetlusõigusjärglaseks saamist Venemaa kohtus. 12.06.2014 lepingust nähtuvalt sellised volitused hageja kostjalt ka sai (lepingu punktid 2, 5), kuid seda osa kirjalikust lepingust ei ole alust käsitleda käsunduslepinguna VÕS § 619 mõttes, kuna sellega ei osutanud hageja teenust kostjale, vaid iseendale eesmärgiga saavutada alustatud kohtuasjades endale menetlusosalise positsioon kostja asemel, et menetlustega jätkata. Kuna kolleegium nõustub maakohtuga, et 2011. a suuline käsundusleping lõppes 12.06.2014, ei saa 12.12.2014 ja märtsi/aprilli 2015 kostja toiminguid käsitleda lõppenud lepingu rikkumisena.
38.Kolleegium nõustub maakohtuga, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole alust asuda ka seisukohale, et etteheidetavate toimingutega oleks kostja rikkunud 12.06.2014 lepingut. Vajalikud volitused kohtumenetlustes õigusjärgluse vormistamiseks olid lepingudokumendis antud ja neid kostja 12.12.2014 ei tühistanud. Asjaolu, et Venemaa kohtud konkreetses kohtuasjas menetlusõigusjärglust ei tunnistanud, ei sõltunud kostjale etteheidetavatest toimingutest. Tsiviilasjas puuduvad tõendid selle kohta, et nõuete loovutaja oleks takistanud hagejal menetlusõigusjärgluse saavutamist. Kostja loobus hagist 17.04.2015 avaldusega, s.o ajal, mil oli olemas ka apellatsioonikohtu 06.03.2015 määrus selle kohta, et esimese astme kohus jättis õigesti menetlusõigusjärgluse tunnustamata. Kostjal puudus sel ajal menetletav nõue, kuna ta oli selle loovutanud. Pooled ei olnud leppinud 12.06.2014 lepingus kokku loovutaja kohustusi juhuks, kui kohus õigusjärglust ei tunnista. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hageja oleks palunud kostjalt konkreetse kohtumenetluse osas 12.06.2014 lepingu eesmärgi saavutamiseks abi (nt lepingu muutmist viitega konkreetse tsiviilasja numbrile, sest Venemaa kohtute lahenditest nähtuvalt sai nimelt selle numbri puudumine õigusjärgluse saavutamisel takistuseks), millest keeldumisel oleks eelduslikult olnud alus heita nõude loovutajale ette VÕS § 6 kohast hea usu põhimõtte rikkumist lepingu täitmisel. Kolleegium märgib täpsustavalt, et kuigi hageja on menetluses esitanud väite, et kohus tunnustas õigusjärglust märtsis 2015, siis selline Venemaa kohtulahend asjas nr A40-95771/14 puudub. 06.03.2015 ja 23.07.2015 kohtulahenditest nähtuvalt konkreetses asjas õigusjärglust ei kinnitatud.
39.Hageja palus maakohtus hinnata hagi rahuldamise võimalusi ka selliste õigusnormide alusel, mida ta esile ei toonud. Seega pidi maakohus juhul, kui leidis, et kummagi lepingu rikkumist toimunud ei ole ja seetõttu puudub alus hagetavate summade kahjuhüvitisena kostjalt väljamõistmiseks, analüüsima hageja esiletoodud eluliste asjaolude alusel muid võimalikke hagi rahuldamise õiguslikke aluseid (TsMS § 438 lõige 1). Maakohus jättis selle kohustuse täitmata. Ringkonnakohus on seisukohal, et saab ise rikkumise kõrvaldada.
40.Hageja on hagi võimaliku rahuldamise alusena toonud alternatiivselt esile käsundita asjaajamise regulatsiooni. Hageja ütleb, et isegi kui ei kehtinud käsundusleping, tegutses ta käsundita asjaajajana kostja huvides ja peab saama mõistliku tasu. Kolleegium sellega ei nõustu. Kostja oli konkreetses kohtuasjas menetletava nõude loovutanud 12.06.2014 ja nõuete edasine saatus tema huve ei puudutanud. Hageja oli nõude omandanud ja soovis kohtumenetluse jätkumist ning tegi selleks erinevaid toiminguid. Seega ei saanud hageja nende toimingutega soodustada kostjat ega ka arvata, et need toimingud vastavad kostja tegelikule või eeldatavale tahtele, vaid need olid tehtud hageja enda huvides ja kasuks. Ka ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks hageja toimingutest tegelikult kasu saanud.
Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejal olla kostja vastu ehtsast ega mitteehtsast käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet (VÕS § 1018-1024, § 1026).
41.Kolleegium ei tuvastanud hagejal ka muul eelpool käsitlemata õiguslikul alusel hagetavate toimingute tasu nõude olemasolu.
42.Hagi rahuldamata jäämise osas maakohtu otsuse muutmata jäämisel puudub alus muuta maakohtumenetlusega seotud kulude jaotust. Alternatiivseid vastuväiteid kindlaksmääratud kulude suurusele hageja ei esitanud.
43.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
44.TsMS § 174 lõike 3 alusel määrab kolleegium kindlaks vastustaja põhjendatud ja vajalikud apellatsioonimenetluse kulud. Vastustavalt nimekirjale koosneb vastustaja menetluskulu apellatsiooniastmes lepingulise esindaja õigusabi tasust kokku 550.00 eurot (ajakulu 5,5h, tunnitasu 100 eurot) järgmiste toimingute eest: 30.08.2019 apellatsioonkaebuse analüüs 0,5h – 50 eurot; 16.09.2019 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja e-toimiku kaudu kohtule esitamine 2h – 200 eurot; 13.04.2020 vastuse koostamine ringkonnakohtu 26.03.2020 määrusele 1,5h – 150 eurot; 20.04.2020 vastustaja seisukoha koostamine apellandi 14.04.2020 väidetele 1,5h – 150 eurot. Summad ei sisalda käibemaksu, vastustaja on käibemaksukohuslane. Kõik nimekirjas väljatoodud kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja apellatsioonimenetlusega.
45.Apellant vaidleb vastustaja kuludele vastu. Vastustaja avalduse alusel ei ole võimalik hinnata/kontrollida kulude põhjendatust ja vajalikkust piisava täpsusega. 30.08.2019 kulu on põhjendamata, kuna vastustaja kaebust esitanud ei ole. 16.09.2019 ja 13.04.20202 ajakulu on ebausaldusväärne, sest ca 85% menetlusdokumentidest moodustavad kordused varasematest dokumentidest. 20.04.2020 vastustaja seisukoht dubleerib 13.04.2020 menetlusdokumenti.
46.Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele täielikult. Arvestades apellatsioonimenetluse sisu ja mahtu, mh vajadust ja õigust vastata hageja menetlusdokumentidele, millised samuti sisaldasid osaliselt juba maakohtus esiletoodud seisukohtade kordusi, on kostja lepingulise esindaja ajakulu TsMS § 175 lõike 1 mõttes põhjendatud ja vajalik kliendi huvide esindamiseks apellatsioonimenetluses. Vastuväide 30.08.2019 toimingule jääb kohtule arusaamatuks, kuna nimekirja kohaselt analüüsis esindaja sel päeval hageja apellatsioonkaebust. Tegemist oli vajaliku toiminguga, kuna 27.08.2019 oli ringkonnakohus võtnud hageja kaebuse menetlusse ja sellele vastamiseks tuli esindajal dokumendiga tutvuda. 0,5h on sellise toimingu jaoks minimaalne võimalik ajakulu. Ka vastab esindaja tunnitasu 100 eurot kohtupraktikas aktsepteeritud Eesti Advokatuuri liikmeks mitteoleva lepingulise esindaja keskmisele tunnitasule. Seega tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kulude katteks 550 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.