Otsuse avalikult teatavaks- 20. aprill 2020, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-19-14359
Tsiviilasi
XX hagi OÜ Halinga vastu kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju ja viivise summas 234 eurot ning lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
252.61 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja XX, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxx x-x, xxxxxxx xxxx, xxxxxxx xxxx, xxxxxxxx, lepinguline esindajad esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik Kostja OÜ Halinga, registrikood 10021090, asukoht Tehnokeskuse, Loomse küla, Halinga vald, lepinguline esindaja advokaat Marko Tammann Asja lahendamise viis
Kirjalikus menetluses / lihtmenetlus (TsMS § 405)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX hagi osaliselt.
2.Välja mõista OÜ-lt Halinga kutsehaigusega põhjustatud varaline kahju summas 232 (kakssada kolmkümmend kaks) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 88 (kaheksakümmend kaheksa) senti XX (X) kasuks. Jätta rahuldamata hageja nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas 52 (viiekümne kahe) sendi ulatuses.
3.Välja mõista OÜ-lt Halinga viivis põhinõudelt (232.60 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates hagi esitamisest 18.09.2019 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
Jätta menetluskulud kostja OÜ Halinga kanda 99,78% ulatuses ja hageja XX kanda 0,22% ulatuses ning mõista pärast menetluskulude tasaarvestamist OÜ-lt Halinga XX kasuks välja menetluskulud hagi hinna ulatuses ehk 252 (kakssada viiskümmend kaks) eurot ja 61 (kuuskümmend üks) senti. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes
Tsiviilasi nr 2-19-14359 kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Sisulised asjaolud, menetluse käik, poolte väited, tõendid ja nõuded
1.Hagiavalduse (tl 1-3) kohaselt on tsiviilasjas nr 2-12-22807 tuvastatud kostja OÜ Halinga poolne kutsehaigushüvitise maksmise kohustus hageja XX (X) suhtes. Nimetatud asjas tuvastati, et kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid ja et kostja peab TsK § 463 lg 1 kohaselt hüvitama hagejale mh terviskahjustusest tingitud kulutused. Asjakohane on Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta (Ajutine kord) p 8. Nimetatud punkti järgi hüvitab kahju eest vastutav organisatsioon (hageja töötas kostja juures 1980-2002) kannatanule järgmised lisakulutused, kui nende kulutuste vajaduse on kinnitatud arstliku ekspertiisiga: 1) proteesid ja abivahendid; 2) retseptiravimid; 3) sanatooriumituusikud; 4) sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi; 5) kulutused kannatanu kõrvaliseks hoolduseks. Kohtuotsus on jõustununa menetlusosalistele kohustuslik osas, millega lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel kui seadusest ei tulene teisiti (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1).
2.Hagejal on tekkinud lisakulutused sanatoorse ravi näol, mida tõendavad Sotsiaalkindlustusameti 25.03.2014 tõend (tl 4), sama ameti 18.10.2017 garantiikiri (tl 5) ja AS Sanatoorium Tervis 24.10.2017 arve (tl 6). Nimetatu kohaselt on hagejale kutsehaiguste raviks näidustatud lisakulutused retseptiravimitele, taastusravi 10 päeva statsionaarset või 14 päeva ambulatoorset taastusravi 1 kord aasta ja vastavad sõidukulud. Hageja töövõime kaotus kutsehaigusest 50% ulatuses on tuvastatud perioodi 30.11.2013 – 30.11.2018 osas. Taastusravi (algas 22.10.2017, kestvusega 10 päeva) teenuste täissummast 600 EUR tasus Sotsiaalkindlustusamet 56%, ülejäänud summa ehk 232.60 EUR tasus hageja arve alusel (konto väljavõte tl 7). Hageja pöördus kirjalikult kostja poole tema poolt tasutud summa hüvitamiseks 22.08.2019 (tl 8-9), kuid kostja sellega ei nõustunud (02.09.2019 vastus tl 10).
3.Hageja palub kostjalt eeltoodu põhjal välja mõista 232.60 eurot, viivise 1.40 eurot perioodi
23.08.– 18.09.2019 eest (hagi esitati 18.09.2019) ning seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.
4.Kostja ei tunnista enda kirjalikus vastuses (tl 21-25) hagi. Kostja leiab, et kuigi tsiviilasjas nr 2-12-22807 on tõepoolest jõustunud hageja kasuks tehtud lahend, ei saa hageja lõpmatuseni nõuda enda sanatoorse raviga seotud kulutuste hüvitamist. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi (aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda kahju ühtsuse põhimõttest) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 ei kohaldu. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine). See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma 2(6)
Tsiviilasi nr 2-19-14359 kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Kuna Riigikohus ei ole selleteemalistes korduvates lahendites üheselt selgitanud ega diferentseerinud tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist sõltuvalt kulutuste liigist (s.t sellest, kas kahju tuleneb igakuisest hüvitisest või jätkuvalt tekkivatest lisakulutustest) ning on lähtunud kahju ühtsuse printsiibist, võib eeldada, et Riigikohtu seisukohad kehtivad kõikide tervisekahjustusest tulenevate nõuete kohta. Arvestades ainuüksi asjaolu, et kõnealune maakohtu otsus on tehtud rohkem kui neli aastat tagasi, on ilma põhjalikumasse õiguslikku argumentatsiooni laskumata arusaadav, et hageja nõue on aegunud. Kostja taotleb seega hageja nõudele aegumise kohaldamist.
5.Kostja esitab ka sisulised vastuväited hageja nõude ühe alusdokumendi – AS Sanatoorium Tervis arve – suhtes. Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kuigi nimetatud arvest nähtub, et hageja viibis sanatooriumis 5 päeva, koosnevad tema majutuskulud 6 päevast. Kostja ei pea õigeks ega õiglaseks, et isik, kelle elukoht asub sanatooriumist sellises kauguses (ca 30 km), et raskuste ja takistusteta on võimalik pärast SPA-s viibimist kas eelduslikult pärastlõunal või vähemalt õhtupoole koju sõita, jääb sinna endise tööandja kuludel veel üheks ööks ööbima. Selles valguses ei ole hageja poolt kostjalt (põhinõudena) 232 euro ja 60 sendi suuruses õigustatud ega põhjendatud, s.t sellest tuleb maha arvata 24 eurot ja 10 senti, s.o ühe öö majutuse maksumus. Samuti seab kostja olukorras, kus hageja elukoht asub sanatooriumist sellises kauguses, et raskuste ja takistusteta on võimalik igal pärastlõunal või vähemalt õhtupoole tagasi koju sõita, kahtluse alla ka ülejäänud majutuskulude – s.o 120 euro ja 50 sendi – vajalikkuse ja põhjendatuse. Kostja leiab, et ehkki ööseks sanatooriumisse jäämine võib olla hagejale mugavam, ei pea kostja hageja võimaliku mugavuse omal kulul kinni maksmist põhjendatuks. Hageja ei ole tõendanud, et tema suhtes tehti raviprotseduure hilja õhtul või ajal, mil tal ei olnud objektiivselt võimalik tagasi koju sõita. Samuti ei ole hageja tõendanud, et raviprotseduuride iseloomust tulenevalt ei olnud tal kõikideks või kasvõi üheks ööks koju sõitmine soovitav või oli see talle koguni vastunäidustatud. Sanatoorium Tervis AS-i arvest ei nähtu, kas hageja ööbis sanatooriumis ühekohalises või mitmekohalises toas. Nii tuleneb hageja esitatud Sotsiaalkindlustusameti 18.10.2017 garantiikirjast, et Sotsiaalkindlustusamet ühekohalises toas ööbimisega seotud täiendavaid kulutusi ei kompenseeri. Arve ei võimalda sisuliselt mõista ega piisava konkreetsusastmega kontrollida, milles konkreetselt hagejale osutatud raviteenus väljendus. Kostja ei arva, et hagejale osutatud ravi sisu tuleks vastavas arves avada selle meditsiinilis-tehnilistes peensustes ja ammendavuses, kuid eeskätt arves märgitu „23.10.2017 Tervis kuurordist/ravi (Mvaba)“ osutub selle sisuliseks mõistmiseks ja kontrollimiseks paraku ebapiisavaks. Kuna kostja ei tunnista hageja põhinõuet, ei pea ta põhjendatuks ka viivise väljamõistmist.
6.Hageja leiab oma 06.03.2020 seisukohas (tl 31-33), et kostja vastuväited majutuskulude vajalikkuse ja põhjendatuse ja kasutatud toa suuruse osas on asjakohatud. Tema hinnangul on üldteada asjaolu, et kui protseduure teostatakse pealelõunasel ajal, ongi vastunäidustatud välisõhu keskkonda minek, ruineerimaks seeläbi raviprotseduuri mõju ja raskendades enda tervislikku seisundit. Samuti ei saa sanatooriumisse saabumise päeval samaks päevaks protseduure kokku leppida. Sotsiaalkindlustusamet on andnud garantiikirja võimalusega viibida ravil kuni 10 päeva, millest hageja kasutas vaid 6. Kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud, sest hageja on esitanud uue kahju hüvitamise hagi kulutuste eest, mida varem ei ole nõutud.
7.Kuna kohus menetles asja lihtmenetluses (ühtlasi ka kirjalikus menetluses), võttis kohus omal algatusel asja materjalide juurde poolte vahel kohtuasjas nr 2-12-22807 tehtud lahendid – maakohtu 14.09.2015 otsus (tl 35-56) ja ringkonnakohtu 08.06.2016 otsus (tl 57-66).
3(6)
Tsiviilasi nr 2-19-14359 Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
9.Kohus märgib esmalt, et TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus nõustub hagejaga, et hagejale kutsehaigushüvitise maksmise kohustus (kostja tegevus on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kutsehaigusega) on tuvastatud juba eelmistes kohtuotsustes tsiviilasjas 2-1222807, millised on kohus ka käesoleva asja juurde võtnud. Nagu nimetatud kohtuotsustes juba tuvastati, on -
-
-
käesoleval juhul vaja kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid, sest kostja tegevus ehk tervistkahjustavates tingimustes töötamine, millest tulenevalt on hagejal kahju tekkinud, toimunud enne 01.07.2002 (VÕSRakS § 11) TsK § 463 lg 1 kohaselt vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav organisatsioon (hageja töötas kostja juures 1980-2002) kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused Asjakohase Ajutise korra p 8 sätestab, et kahju eest vastutav organisatsioon hüvitab kannatanule järgmised lisakulutused, kui nende kulutuste vajadus on kinnitatud arstliku ekspertiisiga: 1) proteesid ja abivahendid; 2) retseptiravimid; 3) sanatooriumituusikud; 4) sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi; 5) kulutused kannatanu kõrvaliseks hoolduseks.
10.Käesoleval juhul on hageja nõudeks just tervisekahjustusest tingitud kulused ehk sanatoorne ravi (kohtu hinnangul hõlmatud ülalmärgitud mõistega sanatooriumituusikud). Hageja on esitanud Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 25.03.2014 tõendi (tl 4), milles viidatakse sama ameti 18.11.2013 otsusele nr 1038718. Sellega on hagejal tuvastatud töövõime 50%-lise kaotuse alusel (põhjuseks märgitud kutsehaigus, otsus kehtis ajavahemiku 30.11.2013 – 30.11.2018 kohta) märgitud, et nimetatud tervisekahjustusest tingitud lisakulud on retseptiravimid ja taastusravi 10 statsionaarset või 14 ambulatoorset päeva aastas koos sõidukuludega. Tegemist on Ajutise korra p 8 mõttes ekspertiisiga. Eelmärgitud pooltevahelise kohtuvaidluse tulemusena tehtud otsustes on sedastatud, et kostja hüvitamiskohustus nii tervisekahjustuse (hüvis kutsehaiguse tekkimise eest) kui sellega seotud kulutuste osas on 44%, ülejäänud 56% osas katab kahju ja hüvitatavad kulutused Sotsiaalkindlustusamet. Sellest lähtuvalt on Sotsiaalkindlustusamet andnud ka 18.10.2017 garantiikirja käesoleva haginõude esemeks olevate sanatoorse ravi hüvitamiseks 56% ulatuses. Seega on täidetud õiguslikud eeldused hagejale nõutavate kulutuste hüvitamiseks 4(6)
Tsiviilasi nr 2-19-14359 kostja poolt, alljärgnevalt peab kohus aga hindama kostja vastuväiteid nõude aegumise ja sisulise põhjendatuse aspektist.
11.Kostja vastuväited hagi aegumise osas ning viited Riigikohtu lahendites käsitletud kahju ühtsuse printsiibile ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus peab aegumise hindamisel lähtuma sellest, millal hageja sai sellisest kahjust teada. Kostja viitab küll õigesti TsÜS § 153 lg 1 sätetele, mille kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust teada sai. Samas hageja ei saanud käesoleva hagi esemeks olevast nõudest ehk enda sanatoorse ravi tervisekulude suurusest teada mitte 2015.aastal, mil maakohus tegi tema kasuks lahendi ja mõistis kostjalt välja nii igakuise hüvitise kui nimetatud menetluse ajal tekkinud ravikulud, vaid 2017.a sügisel, mil need ravikulud tekkisid. Kuna hagi on esitatud 2019.aastal, ei saa nõue aegunud olla. Ringkonnakohus on pooltevahelises asjas nr 2-12-22807 tehtud otsuses (lk 8) märkinud, et samast tervisekahjustusest tuleneva uue hagi esitamiseks saab olla aluseks nii tervise halvenemine, kahju suurenemine või ka ravikulude nõue, milline tekib alles pärast hüvitamiskohustuse kindlaksmääramist. Hageja ei saanud ei 2002.aastal töösuhte lõppedes, 2015.aastal eelmise kohtumenetluse ajal ega üldse enne vastavate kulutuste tekkimist nendest teada ja seega ei ole haginõuded aegunud. Hageja ei nõua igakuist hüvitist (milline küsimus on vastava indekseerimisega tsiviilasjas nr 2-12-22807 juba lahendatud), vaid pärast viidatud kohtuasja lahendamist tekkinud lisakulutusi. Samadel asjaoludel on lisakulude nõue rahuldatud ka juba eelnimetatud kohtuasjas, sarnastel asjaoludel on aegumise vastuväide ka eelnimetatud kohtuasjas rahuldamata jäetud (siis küll väitis kostja, et hageja nõuete aegumistähtaeg pidanuks juba kutsehaiguse tuvastamisel 2002.a algama).
12.Samuti ei anna kostja vastuväited alust hageja nõude rahuldamata jätmiseks põhinõude osas. Kohtu jaoks on usutav, et esitatud arvel näidatud teenused ja nende maksumus olid vajalikud hageja sanatoorseks raviks, hageja on arve tasunud (seda kinnitab tema konto väljavõte) ja Sotsiaalkindlustusamet on 6 päeva enne arve esitamist ehk 18.10.2017 garanteerinud just AS-s Sanatoorium Tervis broneeritud taastusravi. Kohtul ei ole alust arvata, et hageja arvel nimetatud teenuseid ei saanud või et need teenused – ravi, toitlustus, SPA ja majutus - ei olnud vajalikud taastusravi paketina. Kostja seisukohad liigsest ööbimiskulust ei ole asjakohased – kohtu arvates on mõistlik, et sanatooriumist mitukümmend kilomeetrit (Halinga külast Pärnu linna Seedri tn on 27 km) eemal elav eakas ja osalise töövõimega hageja ei pidanud pärast päevaseid protseduure koju ja hommikul tagasi sõitma. Seega tuleb hagi põhinõude ehk 232.60 euro osas rahuldada.
13.Küll aga tuleb hagi osaliselt rahuldada viivise nõudes. Nimelt on hageja esitanud kohtuväliselt kostjale kõnealuste kulutuste tasumise nõude 22.08.2019 kirjaga (tl 8-9). Kuigi kirjas viidatakse, et hageja on sama nõude ka varem kostjale esitanud, ei ole selles märgitud, kas ja milliseid tähtaegu kostjale on antud. Kirjas on aga selleks määratud 31.08.2019. Seega on põhjendatud mõista kostjalt välja viivis 17 päeva eest (01.09.-17.09.2019) summas 17 x 0,052 = 88 senti ja edasi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 18.09.2019 (hagi esitati sel päeval) seadusjärgses ehk VÕS § 113 lõikes 2 nimetatud määras kui põhivõla tasumiseni. Seega tuleb hagi selle esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 52 sendi (1.40 – 88) osas rahuldamata jätta. Menetluskulud
14.TsMS § 163 lg 1 kohaselt ja arvestades hagi rahuldamise ulatust (hagi rahuldati 99,78% ulatuses – 52 senti moodustab haginõudest 0,22%) on õiglane jaotada menetluskulude võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
5(6)
Tsiviilasi nr 2-19-14359
15.TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv (käesolev asi on riigilõivuvaba tulenevalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 sätetest), kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
16.Käesoleval juhul on hageja menetluskuludeks menetlusega seotud õigusabi kulud 4 tunni ulatuses summas 400 eurot (100 eurot tund), millele lisandub käibemaks 80 eurot, kokku seega 480 eurot. Hageja on kinnitanud oma menetluskulude nimekirjas (tl 72), et käibemaksu ta tagasi arvestada ei saa (TsMS § 174 lg 10). Kostja hageja õigusabikulude osas vastuväiteid esitanud ei ole ja kohus leiab, et need on põhjendatud. Advokaadi tunnitasu ja kahe menetlusdokumendi koostamiseks vajalik ajakulu võis olla 4 tundi. Kuna hagi rahuldati 99,78% ulatuses, tuleks põhjendatud kulutusteks pidada 478.94 EUR.
17.Kostja menetluskuludeks on samuti 480 eurot õigusabi eest, sama on ka töötatud tundide arv (4). Erinevus on advokaadi tunnitasu määras (120 eurot) ning selles, et kostja saab käibemaksu tagasi arvestada ega nõua selle väljamõistmist seega hagejalt. Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et ka kostja menetluskulud esindajale on vastuse mahtu arvestades põhjendatud. Kuna hagi jäeti rahuldamata 0,22% ulatuses, tuleks põhjendatud kulutusteks pidada 1.06 EUR.
18.Kuna hageja vajalikud ja põhjendatud ning menetluskulude jaotuse proportsioone arvestavad väljamõistetavad menetluskulud ületavad hageja oma 478.94 – 1.06 = 477.88 EUR võrra, tuleb menetluskulude nõuded selliselt tasaarvestada ja nimetatud summade vahe kostjalt hageja kasuks (analoogia TsMS § 446 lg 1 sätetega) välja mõista. Siinkohal leiab kohus aga viitega Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on selgitanud, et avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Käesolev menetlus, arvestades ka poolte vahel varasemalt toimunud samasisulisi vaidlusi (nii 2-12-22807 kui 2-17-2969), ei ole aga mingil juhul eriliselt keerukas ega mahukas ja seeläbi ei ole põhjendatud ka hageja kasuks menetluskulude määramine suuremas ulatuses kui hagihind. Seega tuleb hageja kasuks väljamõistetavaks vajalikuks menetluskuluks määrata 252.61 EUR, mis vastab hagi hinnale.
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.