2.Välja mõista R. S.lt Alutaguse Haldus OÜ kasuks 418 (nelisada kaheksateist) eurot 74 senti.
3.Menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (11% / 89%). 11% Alutaguse Haldus OÜ menetluskuludest jääb R. S. kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGI ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.15.02.2018.a. ühinemislepingu ning 21.02.2018.a. ühinemisotsusega heaks kiidetult ühinesid Alutaguse Haldus Osaühing (ühendav ühing), Osaühing Iisaku Elamumajandus (ühendatav ühing, registrikood xxx) ja Osaühing Tudulinna Kommunaal (ühendatav ühing, registrikood xxx). Vastavalt ÄS § 391 lg 4 läksid OÜ Tudulinna Kommunaal vara ja kohustused üle Alutaguse Haldus OÜ-le. Alutaguse Haldus OÜ on OÜ Tudulinna Kommunaal õigusjärglane.
2.Kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale R. S.le Alutaguse vallas, Tudulinnas, asukohaga Uus tn 3 korteriomand nr x (registriosa xxx). Hageja ja kostja vahel on 03.03.2006.a sõlmitud soojusenergia, veevarustuse, prügiveo, kanalisatsiooniteenuse ja elamute hooldusteenuse müügileping nr 52-2006, mille kohaselt osutas hageja kostjale lepingu punktides 3.1-3.6 nimetatud teenuseid (soojusenergia, joogivesi, heitvee kanaliseerimine, prügiveo müügi vahendamine, elektrienergia müügi vahendamine, elumaja hooldus- ja haldusteenus), kuid kostja ei ole osutatud teenuste eest tasunud nõuetekohaselt. Hageja on kostjale saatnud arveid osutatud teenuste eest, kuid kostja ei ole arveid tasunud. Seisuga 30.06.2019.a. on kostja võlg hageja ees 3836, 32 eurot. Võlg on kujunenud ajavahemikul 31.12.2015-31.05.2019 hageja poolt esitatud, kuid kostja poolt tasumata jäetud arvetest. Võla arvestus algab arvest nr 15915, mis esitati kostjale tasumiseks 30.12.2015.a. Arve maksetähtpäev oli 15.01.206, mis tähendab, et arve muutus sissenõutavaks alates 16.01.2016.a. Hageja saatis kostjale 30.11.2018.a. meeldetuletuse, milles palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 10.12.2018a. Ühtlasi märkis hageja võlanõudes ka kokkuleppe/maksegraafiku sõlmimise võimalust. Kostja võlgnevust ei tasunud.
3.Hageja leiab, et poolte vahel 03.03.2006.a. sõlmitud leping vastab oma tunnustelt käsunduslepingule (VÕS § 619). Poolte vahel sõlmitud lepingus on kokku lepitud kostjale osutatavad teenused ning p 2.2.5 kostja kohustus nende eest tasuda. Hageja on esitanud kostjale arved lähtuvalt poolte vahel sõlmitud lepingust, õigusaktidest ning Tudulinna Vallavolikogu poolt kehtestatud hindadest (Lepingu lisa 2). Kostja seevastu on hageja osutatud teenuseid tarbinud, kuid jätnud osutatud teenuste eest tasumata. Hageja märgib, et juhul kui kohtu arvates ei saa hagi rahuldada lepingulisest võlasuhtest tulenevalt, palub hageja kohtul kontrollida, kas hagi on võimalik lahendada käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenevalt ning hageja palub alternatiivselt samadel asjaoludel mõista kostjalt välja hageja kasuks võlgnevus käsundita asjaajamise (VÕS § 1018 lg 1 p 2) või alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 lg 1) alusel.
4.Vastuseks kostja aegumise kohaldamise taotlusele märgib hageja, et kommunaalteenuste näol on tegemist korduvate kohustustega TsÜS § 154 mõttes. Viidatud sätte kohaselt on nõude aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse
jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Arvestades, et hagi on kohtule esitatud juulis 2019, oleks aegunud nõuded, mis on muutunud sissenõutavaks enne 01.01.2016. Hageja leiab, et kostja väited selle kohta, et ta alates 2008. aasta maikuust Tudulinnas ei ela, mais 2008 pöördus Tudulinna Kommunaali juhataja G. A. poole palvega keskkütteradiaatorid eemaldada, kommunaali töötajad demonteerisid radiaatorid ning et selle kohta koostati aktid, on paljasõnalised ja tõendamata. Tasu kütte eest on majandamiskulu ning majandamiskulude jagamisel tuleb lähtuda eluruumi pindalast. Juhul kui korteriühistu põhikirjas või korteriomanike kokkuleppes (kui korteriühistut pole asutatud), ei ole märgitud teisiti, tuleb selle eest tasuda, lähtuvalt korteriomandi reaalosa pindalast. Majandamiskulud kortermajas tuleb jaotada asjaõigusseaduses, korteriomandiseaduses ja korteriühistuseaduses kirjeldatud viisil ning seda saab muuta vaid korteriomanike kokkuleppel. Kostjal puudus korteriomanike nõusolek selleks, et maksta vähem kui 100% . Hageja märgib, et osutab Uus 3 korterelamu korteriomanikele tasuta soojusenergia jaotamise teenust. Hageja jaotab korterelamu poolt tarbitud soojusenergia koguse kõigi korteriomanike vahel vastavalt korteri kaasomandi suurusele. Kostja seisukoht nagu ei peaks ta üldse kandma kulu ühisest küttesüsteemist kättesaadavale soojusele, on hageja hinnangul ekslik ja põhjendamatu.
5.Hageja ei nõustu kostja väitega et hageja käitumine on hea usu põhimõtte vastane. 16.01.2020 toiminud kohtuistungil märkis hageja esindaja, et kostja ei ole kunagi esitanud avaldust ega saanud luba radiaatorite eemaldamiseks korteris (II kd tl 64). Isegi kui eeldada, et Tudulinna Kommunaal oli teadlik sellest et kostja korteris radiaatorid puuduvad, siis ei ole see aluseks jätta soojusenergia eest tasumata. 19.02.2020 istungil märkis hageja esindaja, et hagejal kui kommunaalettevõtjal on kohustus tagada igale korteriomanikule võimalus soojusenergia saamiseks. Igale korteriomanikule on tagatud õigus kasutada soojusenergiat. Kas korteriomanik seda õigust kasutab või mitte, on omaniku enda asi. Radiaatorite puudumine korteris ei saa olla tasumist vabastamise põhjuseks. Uus 3 korterelamus on 12 korterit, kostjale arvestatud tasu kütte eest on kooskõlas elamu soojamõõturi näitudega. Kostja ei ole millegagi põhjendanud, miks teised korteriomanikud, kes ei ole andnud nõusolekut radiaatorite eemaldamiseks, peavad tasuma kostja osa elamu soojendamiseks. Hageja on seisukohal, et kostja osa jagamine teiste korteriomanike vahel on vastuolus hea usu põhimõttega.
KOSTJA VASTUVÄITED
6.Kostja R. S. tunnistab hagi osaliselt, hooldustasu võlgnevuse osas, võttes arvesse 3 aastast nõude aegumistähtaega. Muus osas kostja hagi ei tunnista.
7.Küttearvete esitamiseks puudub hagejal kostja arvates õiguslik alus. Kostja asus 2005. aastal tööle Soome Vabariiki ja jäi hiljem sinna elama, kostja ei ela Tudulinnas xxx ega ole seal 2008. a maikuust alates käinud. Eeltoodut tõendab Eesti Energia teatis nr 08103101, mille kohaselt lülitati kostjale kuuluvast korterist välja elekter alates 15.05.2008.a. Kostja pöördus toonase OÜ Tudulinna Kommunaal juhataja G. A. poole palvega korterist keskkütteradiaatorite eemaldamiseks, et ei tuleks maksta tühjalt seisva korteri küttekulude eest. 2006. aastal demonteerisid OÜ Tudulinna Kommunaali töötajad kõik keskkütteradiaatorid kostja korteris ja sulgesid keskküttetorud ventiil-kraanidega. Kuivõrd kostja alates 2006. aasta sügisest (kütteperioodi algusest) keskkütet ei tarbinud, siis puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt tasu soojusenergia eest.
8.Kostja leiab, et hageja nõue on hea usu põhimõtte vastane. Kostja ei eemaldanud keskkütte radiaatoreid omavoliliselt, vaid Tudulinna Kommunaaliga kooskõlastatult, nende loal, ja nende töötajate poolt. Enne 2019.a sügist ei esitanud hageja või tema õiguseellane kostjale mingeid arveid keskkütte soojusenergia eest tasumise kohta. 2006. aastal kui kostja korteris radiaatorid demonteeriti, ei olnud olemas Eesti Jõujaamade ja Kaugkütteühingu tellitud TTÜ uuringuid. Ei olnud olemas praegust kohtupraktikat. Kostja leiab, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt kuna hageja nn ärkas 15 aastat hiljem, võttis sellest 15 aastast 3 viimast aastat, mis ei ole aegunud ja esitas nõude sellelt pinnalt. 2006-2008. aastatel ei oleks hageja saanud nõuet esitada selliste põhjendustega nagu käesolevas asjas esitatud. 19.02.2020 toimunud kohtuistungil ei välistanud kostja, et osaliselt 10% -30% ulatuses oleks nõus kokkuleppe hagejaga sõlmima (II kd tl 83). Kui uskuda hageja väiteid, et arved on esitatud kõik need 15 aastat ja kostja on jätnud need tasumata, siis on ikkagi nõue vastuolus hea usu põhimõttega kuna hageja on nõude esitamisega põhjendamatult viivitanud. 30.03.2020 toimunud istungil märkis kostja esindaja, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele õiguste kaotamise doktriin (Riigikohtu lahendid 06.12.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07 p 16 ja 03.12.2008 3-2-1-105-08 p 16), mis tuleneb VÕS-is sätestatud hea usu põhimõttest ning tähendab õiguse kaotamist selle kasutamise ebalojaalse hilinemise tõttu. Õiguste kaotamine toimub siis kui õigustatud isik pikema aja jooksul oma õigust ei kasuta kuigi tal oli selleks võimalus ja teisel poolel tekkis õigustatud usaldus et ta seda õigust ei kasuta. Ehk kui võlausaldaja pikema aja jooksul oma nõuet ei esita, on võlgnikul alus arvata, et seda ei esitatagi ja võlausaldajal on oht oma nõudeõigusest ilma jääda. Menetluses selgus, et kostjal olid radiaatorid eemaldatud, sellest tulenevalt arveid ei esitatud, ei olnud alustki esitada. Vastasel juhul oleks hageja pöördunud kohtuse juba 2009. aastal.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Kohus on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
10.R. S. oli Tudulinnas, Uus tn 3 korteri nr x omanik (I kd tl 25). R. S. omanikukanne on kinnistusraamatu registriosast nr xxx 30.08.2019.a kinnistamisavalduse (omandist loobumine) alusel kustutatud 06.09.2019 ning kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Eesti Vabariik (II kd tl 104 pöördel)
11.Tudulinna Kommunaal OÜ, keda esindas juhatuse liige G. A. ja R. S. vahel oli 03.03.2006.a. sõlmitud soojusenergia, veevarustuse, prügiveo, kanalisatsiooniteenuse ja elamute hooldusteenuse müügileping nr 52-2006 (I kd tl 27-29). Kohus nõustub, et sõlmitud leping vastab oma olemuselt ja sisult käsunduslepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga käsundisaaja vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundisaajale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu kui selles on kokku lepitud. 15.02.2018 ühinemislepingu ja 21.02.2018 heaks kiidetud ühinemisotsusega ühinesid hageja Alutaguse Haldus OÜ (ühendav ühing) ning OÜ Iisaku Elamumajandus ja OÜ Tudulinna Kommunaal (ühendatavad ühingud) (I kd tl 10-11). Alutaguse Haldus OÜ on OÜ Tudulinna Kommunaal õigusjärglane.
12.Hageja on kostja R. S. vastu esitanud võlanõude, heites kostjale ette 03.03.2006 sõlmitud lepingujärgsete kohustuste, st kommunaalteenuste (hooldustasu ja keskküte) tasumata jätmist. Hageja nõuab VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 100 ja § 101 lg 1 p 1 alusel kohustuse täitmist. Hageja nõue tuleneb 31.12.2015-31.05.2019.a. kostjale esitatud, kuid viimase poolt tasumata jäetud arvetest (I kd tl 4). Hagiavalduse kohaselt on seisuga 30.06.2019 kostja võlg hageja ees 3836,32 eurot. Võla arvestus algab hageja väitel arvest nr 15915, mis esitati kostjale 30.12.2015.a. Arve muutus sissenõutavaks 16.01.2016 (I kd tl 103, arve I kd tl 71). Alternatiivse õigusliku alusena tugineb hageja käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise sätetele (vastavalt VÕS § 1018 lg 1 p 2 ja VÕS § 1028 lg 1).
13.Kostja R. S. tunnistab hageja nõuet osaliselt, st osas mis puudutab võlanõuet hooldustasu eest arvestades nõude kolmeaastast aegumistähtaega (I kd tl 89, I kd tl 197, II kd tl 96 ). Kuivõrd kostja tunnistab hooldustasu nõuet, arvestades kolmeaastast nõude aegumistähtaega, ei käsitle kohus hageja esitatud tõendeid, mis puudutavad hooldustasu hinna suurust.
14.Hageja nõue tuleneb ajavahemikul 31.12.2015-31.05.2019.a. kostjale esitatud, kuid viimase poolt tasumata jäetud arvetest (I ks tl 4). Võla arvestus algab hageja kinnitusel arvest nr 15915, mis esitati kostjale 30.12.2015.a. (I kd tl 103, arve I kd tl 71). Arvel nr 15915 30.12.2015.a. on märge, et varasemaid tasumata arveid on seisuga 30.12.2015 2 634, 01 eurot (I kd tl 71) Kostja tugineb muuhulgas nõude aegumisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143) Kommunaalteenuste näol on tegemist korduvate kohustustega, mille aegumistähtaeg TsÜS § 154 lg 1 järgi on olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Arve nr 15915 tasumise tähtaeg oli 15.01.2016, seega muutus sissenõutavaks 16.01.2016 ning aegumistähtaeg algas 31.12.2016.a. Küll aga on aegunud arvel nr 15915 märgitud varasemad tasumata arved seisuga 30.12.2015 (seega enne 31.12.2015 sissenõutavaks muutunud arved) Hageja ei ole maakohtule esitatud materjalides eraldi välja toonud kui palju on ajavahemikus 31.12.2015-31.05.2019.a arvestatud hooldus- ja haldusteenuse eest (hooldustasu). Ajavahemikus 31.12.2015-31.05.2019.a R. S.le esitatud (väidetavalt esitatud) arvete (I kd tl 3071) kohaselt on Tudulinna Kommunaal OÜ ja Alutaguse Haldus OÜ arvestanud hooldus ja haldusteenuse eest kokku 418, 74 eurot (koos käibemaksuga 20%). Kuivõrd kostja hooldustasu nõuet tunnistas, rahuldab kohus OÜ Alutaguse Haldus nõude selles osas ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 418, 74 eurot.
15.Kostja R. S. ei tunnista hageja nõuet osas, mis puudutab tasu keskkütte eest. Kostja on seisukohal, et keskkütte tasu nõue on põhjendamatu, kuna kostja korterist on keskkütteradiaatorid eemaldatud 2006. aasta sügisest ja seda OÜ Tudulinna Kommunaal
kooskõlastusel ning nende töötajate poolt. Keskkütet kostja tarbinud ei ole, mistõttu on ka nõue selle eest alusetu. Kostja eeltoodud väide on tõendatud kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate – OÜ Tudulinna Kommunaal juhatuse liikme G A. ja OÜ Tudulinna Kommunaal töötaja R. K. ütlustega (II kd tl 8082, 94-95). Raivo Kalaus märkis, et on käinud R. S. korteris kuna radiaatorid oli vaja maha tõsta. OÜ Tudulinna Kommunaal juhataja G. A. korraldusel võeti radiaatorid maha maja kõikidest tühjadest korteritest, sh R. S. korterist (II kd tl 94 pöördel). R. S. korterist võeti ära kõik malmradiaatorid. Tühjadest korteritest radiaatorite eemaldamise eesmärk oli köetava pinna vähendamine (valla küttekulude vähendamine). Tunnistaja kinnitas, et R. S.l võeti radiaatorid maha tema avalduse alusel (II kd tl 95). G. A. seletas, et mingil ajal olid nii R. S. kui tema ema asja juures, kumb neist avalduse radiaatorite eemaldamiseks kirjutas, ei mäleta, kuid avaldus oli kirjutatud, ilma selleta ei saanud. Luba radiaatorite eemaldamiseks oli saadud, ilma ei olnud alust välja võtta midagi (II kd tl 82 pöördel) Radiaatoreid käisid välja võtmas Tudulinna Kommunaali töötajad, loa andis tema (II kd tl 81 pöördel). Radiaatorite eemaldamiseks pidi olema teiste korteriomanike nõusolek, kooskõlastus saadi selliselt, et käidi kõigilt küsimas, kas on nõus ja oligi kõik. Kirjalikult midagi ei vormistatud (II kd tl 82).
16.OÜ Tudulinna Kommunaal ja R. S. vahel 03.03.2006 sõlmitud lepingu nr 52-2006 p 2.2.6 oli ostja (kostja) kohustatud mitte tegema korteris omavolilisi ümberehitusi, mitte eemaldama korterist keskkütet, mitte rikkuma ehituskonstruktsioone ja muid tehnosüsteeme ja seadmeid. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et radiaatorite eemaldamine kostja korterist oli omavoliline. Tudulinna Vallavolikogu määrusega 02.11.2007.. nr 9 kinnitati Tudulinna valla elamute hoolduse ja remondi eeskiri (I kd tl 127, 128-134). Nimetatud eeskirja § 5 lg 2 kohaselt võib eluruumi tehnosüsteeme rekonstrueerida, välja vahetada, asendada või lisaseadmeid paigaldada ainult elamu omaniku kirjalikul nõusolekul (I kd tl 130). Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et radiaatorid eemaldati korteriomaniku avalduse alusel, Tudulinna Kommunaali loal/kooskõlastusel ja Tudulinna Kommunaali töötajate poolt. Maakohtule ei ole esitatud akti radiaatorite eemaldamise kohta, samuti ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud lepingu nr 52-2006 lisa / muudatust sh arvelduste korda pärast radiaatorite demonteerimist, kuigi tunnistaja G. A. kinnitusel seda tehti (II kd tl 82). Kostja taotlusel nõudis kohus kostja korteris radiaatorite demonteerimisega seotud dokumentide (sh avaldus, luba, aktid) esitamist hagejalt (I kd tl 89, 114). Hageja märkis vastuseks kohtu nõudekirjale, et Tudulinna vallas ei ole ühtegi dokumenti, mis kinnitaks kostjale antud loa andmist radiaatorite eemaldamiseks (I kd tl 123).
17.Hageja on seisukohal, et isegi kui kostja korterist olid radiaatorid eemaldatud, ei saa see olla korteriomaniku kohustuste vähendamise aluseks (II kd tl 95 pöördel). Isegi kui kostjal radiaatorid puuduvad, saab ta soojusenergiat naaberkorteritelt, korteris on olemas soojuspüstakud. Samuti on elamus olemas üldkasutatavad ruumid. Radiaatorite puudumine korteris ei saa hageja arvates olla tasumisest vabastamise aluseks (II kd tl 84) Hageja esitab Uus 3 korteriomanikele arved soojusenergia eest elamus paigaldatud soojusarvesti alusel ning jaotab arvesti näidud kõigi korteriomanike vahel võrdeliselt neile kuuluvatele kaasomandiosade suurusele (II kd tl 9).
Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg 1 kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvad koormatised, samuti selle asja alahoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutused. Hageja leiab, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal on õigus tasuda soojusenergia eest vähem kui teistel (või puudub kohustus üldse tasuda).
18.Vaidlust ei ole selles, et elamu küttesüsteem, sh korterites olevad radiaatorid, kuulub kaasomandi eseme hulka. Menetluses on tõendamist leidnud ka see, et kostja korteris demonteeriti keskkütteradiaatorid OÜ Tudulinna Kommunaal teadmisel, loal ja nende töötajate poolt. Iseenesest on õige, et kui ei ole ette nähtud majandamiskulude jagamise teistsugust korda, siis tuleks kulud (sh kulud elamu kütmisele) jagada lähtudes kaasomandiosade suurusest, mis omakorda on moodustatud lähtudes korteri üldpinna suhtest kõigi korterite üldpinda. Kuni 21.10.2006.a kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 sätestas, et korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Samas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning võlaõigusseaduse § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hageja on kohtule esitanud kostja arved alates 31.12.2015. Kohtule ei ole esitatud tõendeid kuidas jaotati küttekulu (sh kostja korterile) ajavahemikus 2006 – 2016. Hageja ei ole esitanud põhjendusi või tõendeid, mis õigustaksid nõuet tasuda kütte eest lähtudes korteri üldpinnast (ehk 100%) olukorras, kus korterist on radiaatorid eemaldatud hageja enda õiguseellase loal ja töötajate poolt. Kokkuvõttes leiab kohus, et käesoleval juhul on hea usu põhimõttega vastuolus nõuda kostjalt tasu kütte eest 100% ulatuses ehk lähtudes korteri üldpinnast. Kohus möönab, et hagejal olnuks võimalus / õigus nõuda ja kostjal tasuda kütte eest lähtuvalt köetava pinna suurusest pärast radiaatorite demonteerimist, kuid köetava pinna suurust hageja kohtule esitanud ei ole. Hageja on ise märkinud, et isegi juhul kui korteris on paigaldatud alternatiivküte, tuleb omanikul kanda keskkütte kaudsed kulud, samuti kulud elamu üldkasutataval alal ning viidanud Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu poolt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel 2006. a koostatud tööle „Küttekulude jaotamine korruselamus korterite hoone ühtsest küttesüsteemist lahti ühendamise korral“, milles leitakse et lahtiühendatud korteri omaniku osalusmäär võiks jääda alla 25-30% enne lahti ühendamist makstud küttearvest (II kd tl 38, 50). Eeltoodu ühtib tunnistaja G. A. ütlustega, et pärast radiaatorite eemaldamist käis keskkütte arvestus niimoodi, et kui radiaatorid olid eemaldatud, aga korter tagatud soojusega (ehk paigaldatud nt alternatiivküte), pidi maksma 10%, kui aga korteris soojust ei olnud (nt inimene kolis välja, radiaatorid olid väljas), tuli maksta 30%. 100% ei arvestatud. Tunnistaja nimetas eeltoodud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellitud arvestusi. (II kd tl 82) Kohus osundab, et kostja oli valmis arutama kokkulepet, tasumaks 10-30% ulatuses (II kd tl 84), kuid hageja sellega ei nõustunud.
19.Kostja väidab ka seda, et ei ole hagejalt saanud ainsatki arvet kommunaalkulude tasumiseks, esimese arve sai 2018. aasta oktoobrikuus. Kostja ei ela Tudulinnas alates 2006. aastast (Rahvastikuregistri andmetel välja kirjutatud 2008. aastal; I kd tl 77). Kohus märgib, et korteriomanikul lasub siiski kohustus kanda hoolt selle eest, et teavitada maja haldavale ettevõttele oma andmed kuhu vajadusel arved ja teated saata. Kui nõustuda hageja väitega, et kostjale on esitatud arveid korrapäraselt ja pidevalt ning kostja on need jätnud tasumata, jääb kohtule arusaamatuks hageja üle 10 aastane viivitus omanõudeõiguse teostamisega. Kohus nõustub kostjaga selles, et oma võimaliku nõudeõiguse teostamata jätmine aastate vältel on hea usu põhimõttega vastuolus. Objektiivse hea usu põhimõte hõlmab isiku põhjendatud usaldust asjade teatud seisundi või olukorra suhtes (TsÜS § 138), võlaõiguses on kasutusel hea usu põhimõte selle subjektiivses tähenduses, mille all mõistetakse isiku käitumisstandardit. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Heas usu käitumine tähendab seadusele ning ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele vastavat käitumist, mis ei ole ülekohtune ning arvestab muuhulgas ka teise poole huvidega (vt 32-1-70-09 p 11, 3-2-1-7 09 p 15) Kohus on seisukohal, et hageja käitumine on olnud vastuoluline: esmalt on hageja õiguseellase teadmisel ja heakskiidul demonteeritud keskkütteradiaatorid, seejärel 13 aastat hiljem esitatud korteriomaniku vastu võlanõue keskkütte eest lähtuvalt korteri pindalast. Kostja soovis eemaldada korterist keskkütteradiaatorid eesmärgiga vähendada küttekulusid. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja R. Kalaus selgitas, et Tudulinna Kommunaali poolt oligi korraldus eemaldada selles majas kõikidest tühjadest korteritest keskkütteradiaatorid, et vähendada valla küttekulu. Kui küttearvete esitamine jätkunuks endises ulatuses, kaotanuks nii alternatiivküttele üleminek kui radiaatorite demonteerimine küttekulude vähendamise eesmärgil igasuguse mõtte. Riigikohus on pidanud vastuoluliseks võlausaldaja käitumist, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissnõudmisest loobunud (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14 p 11) Õiguste kaotamise doktriini kohaselt võib kohus lugeda õigused lõppenuks nende kasutamise ebalojaalse hilinemise tõttu, kui pool pikema aja jooksul oma õigust ei kasuta kuigi tal oli selleks võimalus ja teisel poolel tekkis õigustatud usaldus, et seda õigust ei kasutata. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 32-1.70-09 p 11). Käesoleval juhul on kohtu arvates täidetud eeldused hageja õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt: õiguste teostamise võimaluse tekkimisest on möödunud 13 aastat; õigustatud isikul (hagejal) oli võimalus talle kuuluvat õigust selle aja jooksul teostada, võttes arvesse hageja käitumist, sai kohustatud isik mõistlikult eeldada, et nõuet ei esitata ka tulevikus. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hageja nõude keskkütte eest tasu saamiseks rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
20.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus rahuldas hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätab kohus menetluskulud menetlusosaliste kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi 11% ulatuses. Seega menetluskulud kannab 89% ulatuses hageja ja 11% ulatuses kostja ehk R. S. kanda jääb 11% OÜ Alutaguse Haldus menetluskuludest ning OÜ Alutaguse Haldus kanda jääb 89% R. S. menetluskuludest. R. S. esindaja teatas, et kostja menetluskulude nõuet ei esita. Kooskõlas TsMS § 174 lg 4 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.