Ramirent Baltic AS-i hagi North Building Group OÜ ja M Vi vastu solidaarselt põhivõla 5872,64 euro, viivise 2087,36 euro ja võla sissenõudmiskulu 40 euro saamiseks või alternatiivselt M Vilt viivise 704,72 euro ja edasise viivise saamiseks alates 13.12.2019 8000 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Ramirent Baltic AS (registrikood 10199349; asukoht Laki 11D, 12915 Tallinn) Hageja esindaja: Reelika Tuisk (Intrum Estonia AS; e-post xxxx) Kostja I: North Building Group OÜ (registrikood 12450085; asukoht Treiali tee 2, Peetri alevik, 75312 Rae vald; e-post: [email protected]) Kostja II: M V (isikukood xxxx; elukoht xxxx)
Istungi aeg
19.02.2020 Hageja lepinguline esindaja Reelika Tuisk
Istungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Ramirent Baltic AS-i hagi.
2.Välja mõista North Building Group OÜ-lt ja M Vilt solidaarselt Ramirent Baltic AS-i kasuks põhivõlg 5872,64 eurot.
3.Välja mõista North Building Group OÜ-lt Ramirent Baltic AS-i kasuks viivis 2087,36 eurot.
Välja mõista M Vilt Ramirent Baltic AS-i kasuks viivis 32,18 eurot ja alates 13.12.2019 viivis arvestatuna põhinõudelt (5872,64 eurolt) VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2095,18 eurot (2127,36-32,18).
5.Välja mõista North Building Group OÜ-lt Ramirent Baltic AS-i kasuks võla sissenõudmiskulu 40 eurot.
6.Jätta Ramirent Baltic AS-i menetluskulud solidaarselt North Building Group OÜ ja M Vi kanda.
7.Välja mõista North Building Group OÜ-lt ja M Vilt solidaarselt Ramirent Baltic AS-i kasuks menetluskuluna 835 eurot.
8.North Building Group OÜ-l ja M Vil tuleb solidaarselt tasuda välja mõistetud menetluskuludelt Ramirent Baltic AS-ile viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Ramirent Baltic AS esitas 22.10.2019 hagi North Building Group OÜ ja M Vi vastu solidaarselt põhivõla 5872,64 euro, viivise 2087,36 euro ja võla sissenõudmiskulu 40 euro saamiseks.
2.Hagi kohaselt sõlmis hageja kostjaga I 12.10.2018 kliendilepingu nr xxxx, mille alusel rentis kostjale I soovitud seadmed. Konkreetne rendile antavate seadmete loetelu, renditasu ja muud erikokkulepped on fikseeritud igas rendilepingus eraldi. Samaaegselt kliendilepinguga sõlmis hageja kostjaga II käenduslepingu, mille punkti 1 järgi kostja II vastustab rahaliste kohustuste, sh renditasude, renditud seadmetele kasutamise käigus tekkinud kahju, teenuste ja vara müügi, teenustasude, viiviste ja leppetrahvide, täitmise eest, mis tulenevad hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendilepingu nr xxxx alusel sõlmitavast igast konkreetsest seadme rendilepingust. Kostja II kinnitas, et on tutvunud kliendilepinguga, samuti hageja seadmete rendi üldtingimustega ning mõistab käenduslepinguga enesele võetavate kohustuste olemust. Kostja II vastutuse piirmäär on 50 000 eurot.
3.Hageja ja kostja I sõlmisid 30.11.2018 rendilepingu nr xxxxx ning 25.02.2019 rendilepingu nr xxxx. Hageja on esitanud kostjale 13 arvet kogusummas 5872,64 eurot, mis on tasumata. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt viivist kliendilepingu punkti 5.11 alusel määras 0,5% päevas. Hageja on arvestanud viivist 6441,32 eurot, kuid nõuab kostjatelt viivisena 2087,36 eurot. Hageja nõudis kohustuse täitmist ka kohtuväliselt, kuid kostjad seda ei tasunud.
4.Kohtuväliselt võla sissenõudmise läbiviimise eest nõuab hageja kostjatelt solidaarselt sissenõudekulu 40 eurot. Hageja möönab, et eraldi nõudekirja ei ole käendajale saadetud, kuid hageja esindaja töötajad on korduvalt enne hagimenetlust läbiviidud inkassomenetluse raames käendajaga telefoni teel suhelnud ning võlgnevuse tasumise kohta kostjalt II erinevaid lubadusi saanud. Eeltoodu info kajastub hageja esindaja tööprogrammis kuupäevaliste sissekannetena.
5.12.12.2019 esitas hageja seisukoha kostjate vastusele, milles on esitatud alternatiivne nõue kostja II osas. Alternatiivselt saab hagimaterjalide kättetoimetamisega kostjale II lugeda hageja
nõude käendajale esitatuks. Kostja II sai hagimaterjalid kätte 07.11.2019, seega oli kostjal II hiljemalt 17.11.2019 kohustus hageja nõue tasuda. Kuivõrd kostja II ei ole peale hagimaterjalide kättesaamist võlgnevus tasunud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt II viivist alates 18.11.2019 kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2127,36 eurot (arvestades hagihinda). Hageja palub kostjalt II välja mõista: põhivõlgnevus 5872,64 eurot; viivis seisuga 12.12.2019 summas 704,72 eurot; viivis 0,5 % päevas arvestatuna võlgnevuse summalt 5872,64 eurolt alates 13.12.2019 kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1422,64 eurot. Kostja II vastuväited
6.Kostja I sisulisi vastuväiteid hagile ei esitanud.
7.Kostja II palub jätta hagi rahuldamata. Käenduslepingu punkti 2.5 kohaselt peab käendaja täitma põhivõlgniku poolt võlausaldaja kasuks täitmata rahalised kohustused 10 päeva jooksul arvates võlausaldajalt sellekohase kirjaliku teate saamisest. Seega muutuvad võlausaldaja nõuded käendaja vastu sissenõutavaks 10 päeva jooksul arvates võlausaldajalt sellekohase kirjaliku teate saamisest. Kirjaliku teate kättesaamise eeldused on sätestatud 12.10.2018 käenduslepingu punktis 2.5. Ei nähtu, et hageja oleks teatised tähitud kirjaga kostjale II esitanud või et hageja oleks teatised kostja II e-postile edastanud ja kostja II kättesaamist kinnitanud. Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja II oleks kohtule koos hagiavaldusega esitatud teatised kätte saanud. Sel põhjusel ei ole käenduslepingust tulenevad nõuded muutunud sissenõutavaks. Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
9.Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja sõlmis kostjaga I 12.10.2018 kliendilepingu nr xxxx, mille alusel rentis kostjale I soovitud seadmed (t.lk 5-8). Samaaegselt kliendilepinguga sõlmis hageja kostjaga II, kes on kostja I seaduslik esindaja, käenduslepingu, mille punkti 1 järgi kostja II vastustab rahaliste kohustuste, sh renditasude, renditud seadmetele kasutamise käigus tekkinud kahju, teenuste ja vara müügi, teenustasude, viiviste ja leppetrahvide, täitmise eest, mis tulenevad hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendilepingu nr xxxx alusel sõlmitavast igast konkreetsest seadme rendilepingust. Kostja II vastutuse piirmäär on 50 000 eurot (t.lk 9-10). Samuti ei ole vaidlust, et konkreetne rendile antavate seadmete loetelu, renditasu ja muud erikokkulepped on fikseeritud igas rendilepingus eraldi. Hageja ja kostja I sõlmisid 30.11.2018 rendilepingu nr xxxx ning 25.02.2019 rendilepingu nr xxxx (t.lk 12 ja 12 pöördel). Hageja on esitanud kostjale 13 arvet kogusummas 5872,64 eurot, mis on tasumata (t.lk 13-19).
10.Kostja I sisulisi vastuväiteid hageja nõudele ei esitanud.
11.Kostja II vastuväitel ei ole tema suhtes käenduslepingust tulenevad nõuded muutunud sissenõutavaks, sest talle pole esitatud teateid käenduslepingu p 2.5 kohaselt. Hageja on möönnud, et eraldi nõudekirja ei ole käendajale saadetud, kuid inkassomenetluses on korduvalt käendajaga telefoni teel suhelnud.
12.Käesoleval juhul tuleb kostja II kohustus 12.10.2018 käenduslepingu punktist 1. Käenduslepingu punktist 2.5 tuleneb, et käendaja kohustub täitma kostja I kohustused 10 kalendripäeva jooksul kreeditorilt (hagejalt) vastavasisulise nõude kättesaamisest. Nõue loetakse käendaja poolt kättesaaduks, kui see on kreeditori (hageja) poolt edastatud tähitult käenduslepingus näidatud käendaja aadressile ning kirja postitamisest on möödas 5 kalendripäeva (t.lk 9-10).
13.Kohus tuvastas, et inkassomenetluses on nõuded kohustuste täitmiseks, meeldetuletused ja hoiatused saadetud vaid kostjale I (t.lk 20-30). Kohus leiab, et inkassomenetluses kostjale II telefoni teel nõude esitamine ei vasta käenduslepingu punktis 2.5 toodule. Kohus nõustub hagejaga, et käesolevas tsiviilasjas saab kostjale II hagimaterjalide kättetoimetamisega lugeda hageja nõude käendajale esitatuks. Kostja II sai hagimaterjalid kätte 07.11.2019, seega oli kostjal II hiljemalt 17.11.2019 kohustus hageja nõue tasuda. Vaidlus puudub, et käendaja ei ole hageja ees oma kohustust täitnud.
14.Vaidlust ei ole selles, et kostja I pole hagejale rendiarveid tasunud. Põhivõla summa üle vaidlus puudub.
15.Hagejal on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja I kohustus renditasude maksmiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjal I oli kliendilepingu ja selle alusel sõlmitud rendilepingute järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes 5872,64 eurot hagejale tasumata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.
16.Vastavalt VÕS § 142 lõikele 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas VÕS § 145 lõikega 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.
17.Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista põhivõlg 5872,64 eurot.
18.Viivisest
18.1.Hageja nõuab kostjatelt sissenõutavaks muutunud viivist 2087,36 eurot. Kostja I on viivitanud 13 arve tasumisega ja hageja arvestusel moodustab viivis 6441,32 eurot, kuid hageja nõuab kostjatelt viivisena 2087,36 eurot. Alternatiivselt nõuab hageja kostjalt II viivist seisuga 12.12.2019 summas 704,72 eurot ja alates 13.12.2019 viivist määras 0,5% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1422,64 eurot. Hageja on lähtunud viivise arvutamisel viivise määrast 0,5% päevas, mis on arvutatud kliendilepingu punkt 5.11 ja seadmete rendi üldtingimuste p 5.8 alusel.
18.2.Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-2-1-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.
18.3.Riigikohus on lahendis 3-2-1-150-06, p 17-18 selgitanud järgmist. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega ei pea tüüptingimus olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes. Selle sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks ka muu
ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kolleegium on seisukohal, et VÕS § 35 lg-st 1 ja VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt on tüüptingimuse tühisuse regulatsiooni eesmärgiks kaitsta lepingupoolt, kelle suhtes on kasutatud eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepingutingimust, mis esitatakse poolele sellistel asjaoludel, et tal pole võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada, ebamõistlikult kahjustavate lepingutingimuste eest. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Selle sätte mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski VÕS §-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 koostoimes tõlgendades leiab kolleegium, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, s.t lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Kolleegium märgib lisaks, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka majandusvõi kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandusvõi kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. Võlaõigusseaduse § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (vt ka Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8804).
18.4.Kohtu hinnangul on vaidlusaluse kliendilepingu punkt 5.11 ja seadmete rendi üldtingimuste p 5.8 puhul tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 mõttes, sest asjas ei ole kinnitust leidnud, et tingimuse üle oli võimalik läbi rääkida ja selle sisu reaalselt mõjutada.
18.5.VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste
tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
18.6.Seega on kliendilepingu punkt 5.11 ja seadmete rendi üldtingimuste p 5.8 tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 182,50% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostjate kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust.
18.7.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 asunud seisukohale, et ettevõtete vahelistes lepingutes viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas on mõistlik (73% aastas).
18.8.Seega on maakohtu hinnangul hagejal õigus nõuda tulenevalt nimetatud Riigikohtu lahendist viivist määras 73% aastas. Kohtu arvestusel on sissenõutavaks muutunud viivis sellisel juhul 2588,28 eurot, kuid kuna hageja nõuab viivist 2087,36 eurot, jääb TsMS § 5 lg 1 alusel viivise summaks 2087,36 eurot, mis tuleb kostjalt I hagejale välja mõista.
18.9.Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
18.10.Käesoleval juhul sõlmis kostja II lepingu tarbijana. Tüüptingimustega käenduslepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on kliendilepingu punkt 5.11 ja seadmete rendi üldtingimuste p 5.8 tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 182,50% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 182,50% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.
18.11.Kuna kohus tuvastas, et nõue kostja II suhtes muutus sissenõutavaks 17.11.2019, tuleb kostjalt II välja mõista viivis perioodi 18.11.2019 – 12.12.2019 eest summas 32,18 eurot.
18.12.Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates 13.12.2019. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue.
18.13.Kooskõlas eelnevas punktis märgituga mõistab kohus kostjalt II hagejale välja alates 13.12.2019 viivise arvestatuna põhinõudelt 5872,64 eurolt VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2095,18 eurot (2127,36 - 32,18).
19.Sissenõudekulu
19.1.Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt kohtuväliselt võla sissenõudmise läbiviimise eest sissenõudekulu 40 eurot.
19.2.VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 esimesest lausest võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
19.3.Kohus tuvastas, et hageja pöördus kohtueelselt kostja I poole võlgnevuse tasumise nõudega, kuid kostja I võlgnevust ei tasunud. Seega on hagejal õigus nõuda viivist. Kuivõrd hagejal on õigus nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks kostjalt II sissenõudmiskulude väljamõistmist, sest kostjalt II kohtuväliselt võla tasumist ei ole nõutud.
20.Menetluskuludest Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 alusel jätab kohus menetluskulud kostjate kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskuluks on hagilt tasutud riigilõiv 475 eurot ja kulud õigusabile 360 eurot. hagejale on õigusabi osutatud kokku 4 tundi, sh 1 tund on kulunud istungil osalemisele. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoimingud antud tsiviilasja menetluses on olnud vajalikud ja põhjendatud ning neile kulunud aeg pole ülemäärane. Esindaja töö, mida ta on teinud selleks, et hageja huvid saaksid kohtus kaitstud, on olnud vajalik ja esindaja on oma töös olnud efektiivne. Esindaja õigusabi tunnihind on keskmisest madalam (80 eurot tund). Toodust tulenevalt tuleb kostjalt hagejale välja mõista menetluskuluna kokku 835 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjaid hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.