Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik OÜ Aktiva Finants esitas 05.11.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult Txxxxxx Mxxxxxx 755,11 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 21.11.2019 võlgnikule makseettepaneku. Võlgniku eestkostja Mxxxxx Lxxxxxx esitas 02.12.2019 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 16.12.2019.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetlus jätkamiseks hagimenetluses. 14.01.2020 esitas hageja kostja vastu hagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes, mille kohus võttis 27.01.2020.a määrusega menetlusse. 13.03.2020.a määrusega määras kohus asja kirjalikku menetlusse ning andis pooltele tähtaja lõppseisukohtade ning taotluste esitamiseks. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja BB Finance OÜ-ga 07.03.2017 laenulepingu nr 2101704098, mille kohaselt sai kostja laenu 400 eurot. Hageja märkis, et enne laenulepingu sõlmimist esitas kostja BB Finance OÜ-le digitaalselt allkirjastatud kontoväljavõtte. BB Finance OÜ ütles lepingu üles 10.06.2017, sest kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. BB Finance OÜ loovutas 23.04.2018 nõude hagejale. Hageja nõuab põhivõlgnevust summas 400 eurot, sest see on kostjale välja makstud, kuid kostja poolt täielikult tasumata. Hageja nõuab ka viivist seadusjärgses määras alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni summas 83,42 eurot ning lisaks viivist seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hageja teatas, et loobub intressinõudest. 05.03.2020 esitas hageja täiendavad seisukohad. Hageja teatas, et püüdis saavutada kostjaga kompromissi, et vältida täiendavaid kulusid arvestades kostja seisundit. Hageja ei saa nõustuda kompromissiga, mida niikuinii täitma ei hakata. Kostja võttis hagi õigeks. Hageja ei esitanud enda lõppseisukohti. Kostja vastuväited Kostja esitas 30.01.2020 vastuse hagiavaldusele. Kostja märkis, et hageja tegi kostjale väga hea kokkuleppe pakkumise, kuid kostja majandusliku seisundi tõttu pole võimalik seda vastu võtta, sest kostja ei suudaks täita kokkulepet. Kostjal on varasemalt täitmata nõudeid, mida täidetakse nüüd täitemenetlustes. Täitemenetluste raames teostatakse kinnipidamisi maksimaalses ulatuses. Kostja toimetulek praeguste sissetulekutega on kaheldav. Kompromissiga nõustumine oleks ebaõiglane teiste võlausaldajate suhtes. Kostja võttis hagi osaliselt õigeks. Kostja tunnistas põhivõla nõuet 400 eurot ning seadusjärgses määras viivise nõuet. Kostja palus siiski piirata hagiavalduse esitamise ajast kuni nõude täitmiseni nõutava viivise lõplikku suurust mõistliku määrani. Kostja hinnangul on laenulepingu tegelik sõlmimine tõendamata, sest esitatud on allkirjastamata tüüpleping. Puuduvad dokumendid,

kust nähtuks, et kostja oleks sellistel tingimustel lepingu sõlminud. Lisaks on kostjale seatud eestkoste, mistõttu saab väita, et sõlmitud leping oleks olnud tühine. Sellises olukorras on kaheldav, kas hageja täitis oma vastutustundliku laenamise põhimõtet. Viiviste piiramise nõue on põhjendatud, sest kostja sotsiaal-majanduslik seisund on väga raske. Kostja näol on tegemist igapäevast hooldust ja järelevalvet vajava sügava puudega isikuga, kellel on täiendavad kulud oma erivajadusele. Kostja ei esitanud enda lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:  I-Makse OÜ kandis kostjale 10.03.2017 400 eurot makseselgitusega laenulepingu nr 2101704098.  BB Finance OÜ ütles laenulepingu üles 10.06.2017 ning loovutas oma nõude 23.04.2018 hagejale. Kostja ei vaidle, et on saanud 400 eurot, kuid leidis, et laenulepingu tegelik sõlmimine on tõendamata, sest esitatud on ainult informatiivseid materjale. Kohus leiab, et olenemata sellest, et hageja ei ole esitanud laenulepingut konkreetselt kostja allkirjaga, oli siiski kostja ja BB Finance OÜ vahel sõlmitud laenuleping, sest kostjale on summa 400 eurot laenuna üle kantud ning nimetatud summa nähtub ka kohtule esitatud maksekorralduselt. Maksekorralduselt nähtub, millise lepingu eest kostja raha sai. Lepingu number kattub hageja poolt esitatud BB Finance OÜ laenulepingu numbriga. Seega ei oma tähendust, et kostjale tehti makse kolmanda isiku kontolt. Makse oli tehtud BB Finance OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kostja raha saamisele vastu ei vaielnud. Seega asub kohus seisukohale, et kostja sai laenu 400 eurot. Kohus leiab, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes, kuivõrd esialgne võlausaldaja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses ning kostja on tarbija (füüsiline isik). Käesolevalt ei esine ka asjaolusid, mis viitaks, et kostja tegutses lepingu sõlmimise hetkel majandus- ja kutsetegevuses. Kohus märgib, et nõude loovutamine ei muuda õigussuhet. Samuti leidis kostja, et sõlmitud leping oleks olnud tühine, sest kostjale on seatud eestkoste. Kohus selgitab, et ainuüksi eestkoste seadmine ei tähenda seda, et laenuleping oleks olnud tühine. Kostjal tuvastati sügav puue ca 7 kuud pärast laenulepingu sõlmimist ning ka käesolevalt puuduvad igasugused tõendid, et 2017.a märtsis oleks kostjal esinenud arusaamist ja tahet mõjutavad puudujäägid. 12.06.2019.a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-720 seati kostja üle eestkoste tähtajaga kuni 12.06.2024. Kohtu hinnangul näitab eestkoste seadmine seda, et käesoleval ajal ei saa kostja osaliselt enda tegudest aru ega suuda neid juhtida. Eestkoste määramine ei tõenda aga asjaolu, et kostja oli 2 aastat enne eestkoste määramist piiratud teovõimega. Kostja ega tema eestkostja ei ole ka praegu toonud kohtu ette ühtegi asjaolu ega tõendit, mille alusel oleks võimalik järeldada, et laenulepingu sõlmimise hetkel oli kostja piiratud teovõimega. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et kostja oli laenulepingu sõlmimise hetkel täieliku teovõimega ning sai aru, milliseid tehinguid ta teostas ning mis on tehingu tagajärgedeks.

Lisaks avaldas kostja, et hageja ei ole ilmselt täitnud enda vastutustundlikku laenamise kohustust. Hageja on esitanud kohtule kostja enda poolt laenuandjale esitatud pangakonto väljavõtte perioodil 01.09.2016-06.03.2017, millest nähtus, et kostja sissetulekuteks oli pension 318,72 eurot, sotsiaaltoetus 53,70 eurot ja palk 150 eurot. Kostja soovis laenu 18 kuuks ning ühe kuu osamakseks oleks olnud ca 30 eurot. Laenuandja leidis, et kostja on võimeline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Muude sissetulekute ja kohustuste kohta oleva info oli kostja kohustatud ise esitama. Kostja ei teinud seda. Seega on tõendatud, et lepingu sõlmimise hetkel oli kostja maksevõimeline ning puudusid põhjused, miks laenuandja ei oleks pidanud kostjale laenu andma. Laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Kohus märgib, et muutused maksevõimes ei vähenda ega lõpeta ühtegi laenu tagastamise kohustust. Kui isik on laenu saanud, siis tuleb tal see tagasi maksta. Maksevõime languse korral oleks kostja pidanud ühendust võtma laenuandjaga ning leidma mooduse laen muul viisil tagastada (nt osamaksete suuruse vähendamine ja laenu tagastamise tähtaja pikendamine), mida tehes oleks võinud vältida võlgnevuse tekkimist. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et kostja oleks laenuandja või hageja poole pöördunud. Eeltoodust järelduvalt leiab kohus, et hagejal on õigus esitada laenulepingust tulenevaid nõudeid. Kostja on õigeks võtnud põhivõlgnevuse ja seadusjärgse sissenõutavaks muutunud viivise alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (11.06.2017) kuni hagi esitamiseni (14.01.2020). Kohus kontrollis hageja viivise arvestust ning tuvastas, et hageja on viivist arvestanud korrektselt. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 400 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 83,42 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka jooksvat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 15.01.2020 kuni nõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hagejal on TsMS §-st 367 tulenevalt õigus nõuda täiendavat viivist. Hageja nõuab täiendavat viivist seadusjärgses määras. Kostja on olnud nõus viivise määraga, kuid on palunud nimetatud viivise summat piirata mõistliku määraga. VÕS § 113 lg 8 näeb ette, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivist on võimalik vähendada vaid VÕS § 113 lg-s 8 ja § 162 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemisel. Viivise vähendamise esmaseks eelduseks on viivise ebamõistlik suurus, mis tähendab, et kohus ei saa viivist vähendada, kui pole tuvastatud, et viivis on ebamõistlikult suur. Käesolevalt leiab kohus, et hageja viivisenõue ei ole ebamõistlikult suur. Hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni on viivis muutunud sissenõutavaks summas 7,36 eurot. Tegemist on väga väikese summaga. Kohus märgib, et viivise vähendamise aluseks ei saa olla ainuüksi see, et kostja majanduslik seisund on halb või et tema sissetulekutest tehakse täitemenetlustes kinnipidamisi. Esmalt sõltub viivise vähendamine siiski viivise summast ja viivisemäärast. Käesolevalt on nii viivise summa kui määr seaduspärased ja mõistlikus

suuruses. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodust tulenevalt jooksva viivise nõude vähendamise eeldused täidetud. Võlgnevuse 400 euro osas tuleb sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 15.01.2020 kuni 07.04.2020 kostjalt välja mõista summas 7,36 eurot (8%/365px400€x84p). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 90,78 eurot (83,42+7,36). Alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras tagastamata põhisummalt 400 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 490,78 eurot, millest 400 eurot on põhivõlgnevus ja 90,78 eurot viivised. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda. Sellest tulenevalt ei määra kohus kostja võimalikke menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Hageja esitas 23.03.2020 oma menetluskulude nimekirja. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 265 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 125 eurot ning esindajakuludest 140 eurot (km-ta). Kostja leidis, et menetluskulud peaks vähemalt osaliselt jääma hageja enda kanda, sest kostja oli sunnitud esitama maksekäsu kiirmenetluses vastuväited seetõttu, et hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks lepingu sõlminud või üleüldse raha saanud. Alles enne hagiavaldust edastati kostjale maksekorraldus, kust nähtub, et talle on 400 eurot üle kantud ning seda hoopis kolmanda nimega juriidiliselt isikult. Seega on hagimenetluse vajalikkuse tinginud hageja enda käitumine ning nõude oleks saanud esitada ka väiksemate kuludega. Hageja leidis, et menetluskulud tekkisid kostja tegevuse tõttu. Hageja proovis vältida täiendavate menetluskulude tekkimist enne hagiavalduse esitamist kompromissi sõlmimisega. Hageja menetluskulud on mõistlikud. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväited ei anna alust määrata menetluskulude jaotust teisiti. Kohus leiab, et hageja menetluskulud peavad jääma kostja kanda. Kohus märgib, et enne maksekäsu kiirmenetlust ei tasunud kostja mitte midagi saadud laenu katteks, kuigi talle tuletati seda meelde. Seega oli kohtumenetlus vajalik ja tingitud kostja enda käitumisest ning hagejal puudusid muud võimalused seda maksma panna. Kostja eestkostja on 26.11.2019 palunud nõude tõenduseks laenulepingut ning hageja edastas selle. Kui hageja jättis esitamata dokumendid, mida eestkostja soovis, oleks eestkostja pidanud andma sellest teada hagejale ja küsima need. Kohtule esitatud e-kirjadest ei nähtu, et kostja oleks seda teinud enne vastuväite esitamist ja maksekäsu kiirmenetluse lõppemist. See, et laen kanti kostjale üle kolmanda isiku kontolt, ei tähenda, et laenu saamine poleks olnud tõendatud. Kohus käsitles seda otsuse põhjendavas osas. Samuti märgib kohus, et pärast kostjalt vastuse saamist proovis hageja saavutada kostjaga kompromissi, kuid kostja polnud sellega nõus põhjusel, et kostja ei saaks

seda nagunii täita. Hageja tuli kostjale vastu ja loobus hagis intressinõudest. Seega on põhjendatud jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 125 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le 1, mille hageja on tasunud vastavalt seaduses ettenähtud määrale. Hageja on esitanud taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-dele 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Hageja on lepingulise esindaja kuludena märkinud 140 eurot (km-ta). Nimetatud kulu koosneb nõude alusdokumentidega tutvumisest ja nõude analüüsist (0,25h), maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisest ja esitamisest (0,25h) ning hagiavalduse koostamisest ja esitamisest (0,667h). Kokku oli ajakulu 1,167h tasumääraga 120€/h (km-ta). Kohtu hinnangul on nii ajakulu kui tasumäär mõistlikud. Arvestades asja keerukust, mahtu ja hageja lepingulise esindaja esitatud menetlusdokumentide sisu, leiab kohus, et esindajakulud summas 140 eurot (km-ta) on mõistlikud ja põhjendatud. Kostja märkis, et menetluskulud ülaltoodud suuruses ei ole põhjendatud arvestades menetluskulude ja hagihinna suhet. Kohus leiab, et kostja väide ei anna alust menetluskulude vähendamiseks. Hageja menetluskulud on nii väiksed võrreldes teiste sarnaste menetlustega ning hagihind on suurem kui menetluskulud ise. Kohus jääb selle juurde, et need on olnud põhjendatud ja vajalikud. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 265 eurot, millest 125 eurot on riigilõiv ja 140 eurot (km-ta) lepingulise esindaja tasu ning mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.