Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

2-19-127147

KIRJELDAV OSA

Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad

05.12.2018 esitas Erki Nõlvak hagejale tellimuse lehtmetalli töötlemise teenuse osutamiseks. Hagejale edastati telefoni teel info, et kaup läheb kostjale 1 ja kostja 1 tasub kauba eest. Hageja osutas kostjale 1 tellitud teenust. 13.12.2018 andis hageja kostja 1 esindajale teada, et töö on valmis. Kostja 1 teavitas hagejat, et organiseerib transpordi ise. Kaup anti kostjale 1 üle 19.12.2018. 19.12.2018 sõlmisid pooled tehtud töö kohta digiallkirjastatud lepingu (dtl 26 – 28), mille alusel kohustus hageja osutama kostjale 1 tema poolt tellitud lehtmetalli töötlemise teenust ja kostja 1 kohustus teenuse eest maksma tasu. Vastavalt lepingu p-le 5.4 kohustus kostja 1 tasuma teostatud töö eest vastavalt hinnakirjale ja lepingule hiljemalt 30 päeva jooksul alates töö kättesaamisest, mis ei välista lühemat maksetähtaega. Hageja väljastas juba tehtud tööde eest kostjale 1 arve nr 183274 summas 2514 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 10.01.2019 (dtl 38). Kostja 1 arvet ei tasunud. Hageja saatis kostjale 1 arve tasumiseks nõudekirja 18.06.2019 (dtl 36 – 37), millele kostja 2 kostja 1 juhatuse liikmena vastas 28.06.2019, lubades arve tasuda juulikuu lõpuks. Hageja nõuab arve tasumist. Pooled leppisid 19.12.2018 lepingu p-s 5.5 kokku viivisemääras 0,15% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Hageja on arvestanud viivist alates 11.01.2019 kuni hagiavalduse esitamise päevani, s.o 295 päeva*2514 eurot*0,15%=1112,45 eurot. Pooled leppisid 19.12.2018 lepingu p-s 5.6 kokku kostja 1 juhatuse liikme kostja 2 kaasvastutuse kostja 1 kohustuste täitmise eest, mille tõttu esitab hageja oma nõude solidaarselt nii kostja 1 kui ka kostja 2 vastu. Vastuseks kostjate seisukohtadele märkis hageja, et poolte vahel sõlmitud lepingu p 4.1 kohaselt ei vormistata tellimuse üleandmise-vastuvõtmise akte. Kostja 1 on tellimuse kätte saanud, ei ole selles osas pretensioone esitanud. Kostja on võlgnevuse olemasolu kinnitanud ja selle omaks võtnud oma 28.06.2019 e-kirjas. Hageja on seisukohal, et lepingu p 5.6 on oma sisult arusaadav, ei ole üllatuslik ja oli kostjale 2 kui kostja 1 juhatuse liikmele enne allkirjastamist kättesaadav ja tal oli võimalik lepingu punktiga enne allkirjastamist tutvuda. Tegemist ei ole eksitava punktiga, sest äriühingu juhatuse liikmele, kellel on oskus lepinguid lugeda, ei saa lepingupunkt olla eksitav. Kostjad ei vaielnud lepingupunktile enne allkirjastamist vastu. Lepingule alla kirjutades väljendas kostja 2 tahet vastutada lepingu täitmise eest koos kostjaga 1 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-177-10).

2-19-127147

Kostja 2 vastutuse maksimumsumma on määratletud arvel märgitud summaga, mis oli kostjale 1 ja 2 teada enne lepingu sõlmimist. Seega oli käendaja maksimumsummas kokku lepitud ja käendus ei ole tühine. Kostjal 1 ja 2 oli võimalus kõik lepingu tingimused enne lepingu sõlmimist läbi arutada ja neid mõjutada. Seda võimalust kostjad kasutada ei soovinud ja kostja 2 kirjutas nii enda kui kostja 2 nimel lepingule alla.

Kostja vastuse asjaolud ja kostja seisukohad

Kostjad vaidlesid hagile vastu ja taotlesid selle rahuldamata jätmist. Kostjad on seisukohal, et hageja hagi on tõendamata. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks tellitud töö valmis teinud ja kostjale 1 üle andnud. Ainuüksi lepingu ja arve olemasolu seda ei tõenda. Lepingu p-s 5.6 sisalduv käendus on ebaselge ja mitmeti mõistetav. Käendus on vastuolus heade kommetega. Tegemist on üllatusliku lepingupunktiga. Kostjat 2 ei ole eraldi lepingupoolena märgitud. Tegemist on vähemalt näiliselt eksitava tingimusega, sest kostja 2 ei saanud lepingut kostja 1 nimel sõlmides aru, et ta võtab lepingu täitmise eest isikliku vastutuse. Kostja 2 ei olnud lepingut sõlmides nimetatud tingimusest teadlik. Hageja ei rääkinud tingimust kostjaga 2 läbi. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Kostja 2 tahteks ei olnud tagada solidaarselt kostjaga 1 summaarselt ebamäärast kohustust. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Lepingu 5.6 on tüüptingimus ja see on kehtetu. Käenduse punktis ei ole märgitud käenduse maksimumsummat. Juhul, kui tegemist on tarbijakäendusega, siis on tegemist tühise käendusega.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele.

2-19-127147

Kohus on seisukohal, et eeltoodud asjaoludel sai kostja eesmärk 28.06.2019 e-kirja saatmisel ühest küljest nõude tunnustamine, s.t kinnitus võla olemasolust ja selle tasumise lubamine, millega kostja lootis vältida hageja poolt kohtusse pöördumist. Kohus on seisukohal, et selliselt on 28.06.2019 e-kirja saatmine käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena1, millega pöördub ümber tõendamiskoormus, mille tulemusena tuleb eeldada, et kostjal on hageja ees tunnustatud kohustus. Kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tuleb kostjal tõendada, et võlgnevus puudub või see on lõppenud. Kostja 1 ei ole esitanud mistahes tõendeid võla puudumisele. Samuti ei ole kostja 1 esitanud vastuväiteid hageja väitele, et kostja 1 tunnistas võlgnevust oma 28.06.2019 e-kirjaga. Kohus on seisukohal, et 28.06.2019 e-kirjaga andis deklaratiivse võlatunnistuse kostja 1 mitte kostja 2. Nimelt oli hageja 18.06.1019 nõudekiri adresseeritud ainult kostjale 1, asjaolu, et kostja 1 tegutseb läbi oma juhatuse liikme kostja 2 ei anna automaatselt võimalust teha järeldust selle kohta, et kostja 2, vastates hageja nõudekirjale, soovis võlatunnistust anda ka enda nimel. Võttes arvesse eeltoodut on kohus seisukohal, et hageja hagi kostja 1 vastu on põhinõude osas põhjendatud ja kostja 1 on kohustatud hagejale tasuma 2514 eurot. Hageja on esitanud kostja 1 vastu ka viivise nõude. Kostja ei ole viivisenõude kujunemisele ja suurusele, sh viivisemäärale vastuväiteid esitanud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingu p-s 5.5 kokku leppinud viivisemääras 0,15% tasumata summalt päevas. Vaidlusalune arve muutus sissenõutavaks alates 11.01.2019 (arve maksetähtaeg oli 10.01.2019). Seega moodustab viivisenõue hagiavalduse esitamise seisuga 26.11.2019 summas 1206,72 eurot. Hageja on nõudnud viivist summas 1112,45 eurot, mis on kohtu hinnangul põhjendatud ja tuleb kostjalt 1 hageja kasuks välja mõista. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et hagejal oleks solidaarne nõue hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kostja 2 vastu. Lepingu p-s 5.6 kohaselt kinnitab kliendiks oleva ettevõtte juhatuse liige, et ta on solidaarselt kliendiks oleva ettevõttega vastutav käesolevast lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kohus on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud käendus on tüüptingimus. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Pooltevahelisest lepingust nähtub, et tegemist on hageja kliendilepinguga, millest kohus järeldab, et hageja on lepingu ja selles sisalduvad tingimused välja töötanud kasutamiseks oma majandus- või kutsetegevuses. Asjaolu, et tegemist on hageja koostatud lepinguga, on hageja ise hagiavalduse täienduses välja toonud. Kostja 1 osa piirdus vaid kostja 1 andmete saatmisega, mis hagiavalduse täiendusest samuti

Vt ka Riigikohtu 24.04.2006 otsust nr 3-2-1-21-06: „VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise.“

2-19-127147

nähtub. Riigikohus on oma 23.05.2011 otsuse nr 3-2-1-39-11 p-s 13 asunud seisukohale, et tingimuse kasutaja on kohustatud tõendama, et lepingu punkt oli eraldi läbi räägitud ja kostjal oli võimalik lepingupunkti sisu mõjutada. Hageja on küll väitnud, et kostjatel oli võimalik lepingu sisu mõjutada ja lepingu tingimused olid läbi räägitud, kuid ühtegi tõendit hageja oma väite kohta ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt on hageja väide jäänud tõendamata ja kohus lähtub sellest, et käendust sisaldanud lepingutingimus oli tüüptingimus. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kohus on seisukohal, et eeltoodud sätte alusel ei saa lugeda lepingu p-i 5.6 lepingu osaks. Riigikohus on oma 04.03.2015 otsuses nr 3-2-1-166-14 p-s 11 asunud seisukohale, et juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest.2 Kohus on seisukohal, et kostja 2 käendus oleks antud juhul tühine ka juhul, kui tegemist ei oleks tüüptingimusega. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Seega ei ole seadusandja tarbijakäendust sidunud mitte sellega, kas isik annab käenduse huvist kellegi majandus-või kutsetegevuse vastu, vaid sellega, et tegemist on füüsilise isikuga. Vaidlust ei ole selles, et kostja 2 on kostja 1 juhatuse liige ja füüsiline isik. Kuna kostja 2 on füüsiline isik, siis on tegemist tarbijakäendusega VÕS § 143 tähenduses. Kohus on seisukohal, et antud juhul oleks kostja 2 antud käendus tühine ka VÕS § 143 lg 2 alusel, kuna pooled ei ole leppinud lepingus kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kohus ei nõustu hageja väitega selles, et käenduse vastutuse rahalises maksimumsummaks tuleb lugeda arvel märgitud summa. Pooled ei ole selliselt käenduslepinguks olevas lepingupunktis ega üheski muus lepingu punktis kokku leppinud. Seega olenemata sellest, et pooled võisid leppida konkreetse tellimuse hinnas enne lepingu sõlmimist kokku, ei saa seda kokkulepet lugeda automaatselt käenduslepingu osaks. Selleks peaksid pooled olema käenduslepingus avaldanud vastavat tahet, mida pooled ei ole teinud.

Tsiviilasja hind

TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 124 lg 1 sätestab, et raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Välisvääringus nõue arvestatakse hagihinna määramiseks ümber eurodesse hagi esitamise aja seisuga Euroopa Keskpanga päevakursi alusel. TsMS § 133 lg 1 sätestab, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Hageja on taotlenud kostjatelt kokku 3626,45 euro väljamõistmist, mis on antud juhul ka tsiviilasja hinnaks.

Menetluskulud

Samas lahendis on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud, et VÕS § 7 mõttes ei saa pidada mõistlikuks seda, et osaühingu juhatuse liige peab osaühingu nimel heas usus kliendikaardi lepingut sõlmides arvestama, et lepingu tüüptingimustest tuleneb ka tema isiklik vastutus võlausaldaja ees. Seda ei muuda ka asjaolu, et kliendikaardi lepingus on juhatuse liige kinnitanud, et osaühingu esindajana on ta kliendikaardi lepingu tingimustega tutvunud ja kohustub neid järgima.

2-19-127147

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi kostja 1 vastu, siis jätab kohus hageja menetluskulud kostja 1 kanda. Kuna kohus jätab rahuldamata hagi kostja 2 vastu, siis jätab kohus kostja 2 menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab hageja menetluskuluna kindlaks hageja poolt tasutud riigilõivu hagiavalduse esitamisel 325 eurot kui vältimatu ja vajaliku kulutuse hagiavalduse esitamisel. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt need kulud kandma. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. Vastavalt hageja 19.03.2020 menetluskulude nimekirjale koosnevad hageja menetluskulud lisaks tasutud riigilõivule ka kulutustest lepingulisele esindajale kokku 735 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on juriidiline isik, kes on käibemaksukohustuslane, mistõttu käibemaksu menetluskuludes välja ei mõisteta. Hageja on kandnud kulusid lepingulisele esindajale 7 töötunni eest, tunnitasu on 105 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindajal kulunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisele 1 tund, hagiavalduse koostamisele 3,5 tundi; menetlusse võtmise määruse ja muude kohtudokumentidega tutvumisele 0,5 tundi ning kostjate vastusele seisukoha koostamisele ja esitamisele 2 tundi. Kohus on seisukohal, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisele ei saanud hageja esindajal kuluda enam kui 0,5 tundi, kuivõrd tegemist on blanketse avalduse vormiga ja avalduses ei ole vaja õiguslikult põhjendada oma nõuet ega lisada nõude aluseks olevaid tõendeid. Eeltoodu alusel kohus vähendab hageja lepingulise esindaja tööle kulunud aega maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisel 0,5 tunni võrra. Kohtule ei ole selge hageja lepingulise esindaja poolt 0,5 tunni ulatuses menetlusse võtmise määruse ja muude kohtudokumentidega tutvumisele kulunud aeg. Menetlusse võtmise määrusega antakse kostjale teada kohustused ja selgitused hagi menetlemise kohta, ka ei ole kohtule arusaadav, milliste muude dokumentidega hageja esindaja tutvus, kuivõrd tsiviilasja materjalide kohaselt ei olnud menetlusse esitatud muid dokumente ega tõendeid peale hageja enda poolt hagiga esitatud tõendite. Eeltoodu alusel kohus jätab rahuldamata hageja kulu lepingulisele esindajale 0,5 tunni ulatuses. Kohus on seisukohal, et ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas toodud tegevused ja nendele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalikud, arvestades vaidluse sisu ja menetluslikku käiku. Kohus leiab, et kokku on hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik 6 tunni ulatuses summas 630 eurot.

2-19-127147

Kokku koos riigilõivuga määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kindlaks summas 955 eurot. Nimetatud kulu tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt 1 hageja kasuks välja mõista. Vastavalt kostjate 11.03.2020 menetluskulude nimekirjale koosnevad kostjate menetluskulud kulutustest lepingulisele esindajale 6 töötunni eest kokku 1080 eurot koos käibemaksuga. Kostjad selgitavad, et kumbki kostja ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa lepingulise esindaja kuludelt käibemaksu tagasi, mistõttu palutakse hüvitada kulud käibemaksuga. Kostjate lepingulise esindaja tunnihinnaks on 150, millele lisandub käibemaks. Hageja on esitanud kostjate menetluskulude nimekirjale vastuväite, mille kohaselt arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ei ole kostjate lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot + käibemaks põhjendatud. Kohus on seisukohal, et avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta (180 eurot käibemaksuga) on mõistlik, Riigikohus on lahendis 3-2-1-11514 pidanud mõistlikuks nii tasu suurusega 150 eurot tunnis ilma käibemaksuta ja lahendis 3-2-1-131-16 165 eurot tunnis. Kostja 2 on füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb kostja 2 kulud lepingulisele esindajale kindlaksmäärata koos käibemaksuga. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja 2 lepingulisel esindajal kulunud tsiviilasja materjalidega tutvumisele, hagivastuse koostamisele, esindatava ärakuulamisele ja täiendava vastuse koostamisele kokku 6 tundi. Kohus leiab, et selline ajamaht ei ole hagiavaldust ja menetluse käiku silmas pidades vajalik ega põhjendatud. Vastavalt tsiviilasja materjalidele koostas kostjate esindaja menetluse käigus kaks menetlusdokumenti: 04.02.2020 esitatud 2-leheküljeline vastus hagile ja 11.03.2020 esitatud täiendavad seisukohad, milles täiendavad seisukohad moodustasid 0,5-leheküljelise osaga kostjate vastuväiteid ja 0,5-leheküljelise osaga menetluskulude nimekirja. Kohus leiab, et hagile 2-leheküljelise vastuse koostamiseks on mõistlik ja põhjendatud ajakulu mitte enam kui 3 tundi, arvestades vastuse sisu ja mahtu. 11.03.2020 esitatud menetlusdokumendi puhul loeb kohus vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 0,5-leheküljelise hageja taotluste osa koostamiseks kulunud aja 0,5 tundi. Kohus on seisukohal, et kostjate lepingulise esindaja kulu ei kuulu vastaspoolelt väljamõistmisele osas, mis puudutab ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele kokku. Kuna menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Selline on ka kohtupraktika - RKL 3-2-1-4-15 p 13. Kohus leiab, et kokku on kostjate lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik 3,5 tunni ulatuses, arvestades vaidluse sisu ja menetluslikku käiku. Vastavalt menetluskulude jaotusele on kohus jätnud kostja 2 J.K. menetluskulud hageja kanda. Kostjatel 1 ja 2 on menetluses sama lepinguline esindaja, kes on esitanud kostjate seisukohad ühes ja samas dokumendis. Kostjate lepingulise esindaja esitatud menetlusdokumentide kohaselt on kostjate esindaja pidanud suuremas osas esitama argumente kostja 2 käenduse suhtes menetluses esinenud vaidluse osas. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostja 2 osa lepingulisele esindaja töö ajakulust moodustab kokku 3 tundi, mis on põhjendatud ja vajalik, kaitsmaks menetluses kostja 2 õigusi. Kokku määrab kohus kostja 2 põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kindlaks summas 540 eurot. Nimetatud kulu tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele hagejalt kostja 2 kasuks välja mõista. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

2-19-127147

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ja kostjad on vastavad avaldused esitanud ja seega tuleb hagejal ja kostjal 1 tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Siiri Malmberg kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.