PlasmaPro OÜ hagi GM Haldus OÜ ja XX vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 06.04.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
PlasmaPro OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3 626,45 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): PlasmaPro OÜ (registrikood 12788418), lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja Kostja II (vastustaja): XX (isikukood xxxxxxxxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat Kaimo Räppo ja advokaat Tatjana Dobolina
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 06.04.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta PlasmaPro OÜ kanda.
4.Rahuldada XX taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata PlasmaPro OÜ poolt XXle hüvitatavateks menetluskuludeks 720 eurot.
5.Mõista PlasmaPro OÜ-lt XX kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 720 eurot.
6.Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb PlasmaPro OÜ-l tasuda XXle viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-19-127147 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.PlasmaPro OÜ esitas 03.11.2019 Pärnu Maakohtule hagi GM Haldus OÜ (kostja I) ja XX vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2 514 eurot ja viivis 1 112,45 eurot.
2.05.12.2018 esitas YY hagejale tellimuse lehtmetalli töötlemise teenuse osutamiseks. Esialgselt pidi tellijaks ning arve saajaks olema Soul Brothers OÜ. Hageja võttis tellimuse vastu ning väljastas ettemaksuarve. Seejärel teatati hagejale telefoni teel, et kaup läheb kostjale I ning ka arve tasub kostja I. 13.12.2018 andis hageja kostja I esindajale teada, et töö on valmis. Hageja ja kostja I sõlmisid 19.12.2018 kliendilepingu nr 19.12.2018 (edaspidi leping), mille alusel kohustus hageja osutama kostjale I tema poolt tellitud lehtmetalli töötlemise teenust ja kostja I kohustus teenuse eest maksma tasu. Hageja väljastas tehtud tööde eest kostjale I arve nr 183274 summas 2 514 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 10.01.2019. Kostja I arvet ei tasunud. Hageja saatis kostjale I arve tasumiseks nõudekirja 18.06.2019, millele kostja II kostja I juhatuse liikmena vastas 28.06.2019, lubades arve tasuda juulikuu lõpuks. Arve on senini maksmata.
3.Pooled leppisid 19.12.2018 lepingu p-s 5.5 kokku viivisemääras 0,15% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Hageja on arvestanud viivist alates 11.01.2019 kuni hagiavalduse esitamise päevani, s.o 295 päeva eest kokku summas 1 112,45 eurot.
4.Pooled leppisid 19.12.2018 lepingu p-s 5.6 kokku kostja I juhatuse liikme kostja II kaasvastutuse kostja I kohustuste täitmise eest. Seega vastutab kostja II kostja I kohustuste täitmise eest solidaarselt.
5.Hageja on seisukohal, et lepingu p 5.6 on oma sisult arusaadav, ei ole üllatuslik ja oli kostjale II kui kostja I juhatuse liikmele enne allkirjastamist kättesaadav ja tal oli võimalik lepingu punktiga enne allkirjastamist tutvuda. Tegemist ei ole eksitava punktiga, sest äriühingu juhatuse liikmele, kellel on oskus lepinguid lugeda, ei saa lepingupunkt olla eksitav. Kostjad ei vaielnud lepingupunktile enne allkirjastamist vastu. Lepingule alla kirjutades väljendas kostja II tahet vastutada lepingu täitmise eest koos kostjaga I. Kostja II vastutuse maksimumsumma on määratletud arvel märgitud summaga, mis oli kostjale II teada enne lepingu sõlmimist. Seega oli käendaja maksimumsummas kokku lepitud ja käendus ei ole tühine. Kostjatel oli võimalus kõik lepingu tingimused enne lepingu sõlmimist läbi arutada ja neid mõjutada. Seda võimalust kostjad kasutada ei soovinud ja kostja II kirjutas nii enda kui kostja I nimel lepingule alla.
2-19-127147 Kostjate vastuväited
6.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad ei tunnistanud hageja nõudeid täies mahus. Hageja nõue on tõendamata. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks tellitud töö valmis teinud ja kostjale I üle andnud. Ainuüksi lepingu ja arve olemasolu seda ei tõenda.
7.Lepingu p-s 5.6 sisalduv käendus on ebaselge ja mitmeti mõistetav. Käendus on vastuolus heade kommetega. Tegemist on üllatusliku lepingupunktiga. Kostjat II ei ole eraldi lepingupoolena märgitud. Tegemist on eksitava tingimusega, sest kostja II ei saanud lepingut kostja I nimel sõlmides aru, et ta võtab lepingu täitmise eest isikliku vastutuse. Kostja II ei olnud lepingut sõlmides nimetatud tingimusest teadlik. Hageja ei rääkinud tingimust kostjaga II läbi. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Kostja II tahteks ei olnud tagada solidaarselt kostjaga I summaarselt ebamäärast kohustust. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Lepingu 5.6 on tüüptingimus ja see on kehtetu. Käenduse punktis ei ole märgitud käenduse maksimumsummat, mille tõttu on tegemist tühise käendusega. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2 514 eurot ja viivise 1 112,45 eurot. Maakohus jättis kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja I kanda ja kostja II menetluskulud jättis hageja kanda. Maakohus määras menetluskulud rahaliselt kindlaks ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulud summas 955 eurot ning hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud summas 540 eurot.
9.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I sõlmisid 19.12.2018 lepingu hageja poolt lehtmetalli lõikamiseks, painutamiseks ja keevitamiseks, vastavalt kostja I tellimusele ja hageja nõusolekule ning valmidusele tellimuse täitmiseks. Kohus tuvastas, et hageja väljastas 27.12.2018 kostjale I arve summas 2 514 eurot selgitusega „plaadid: tellimus 05.12.2018“ ning hageja saatis 18.06.2019 kostjale I nõudekirja eelnimetatud arve tasumiseks. 28.06.2019 saatis kostja II hagejale vastusena nõudekirjale e-kirja, milles teatas, et ta saab tasuda võlgnevuse juuli lõpuks. Maakohus asus seisukohale, et 28.06.2019 e-kirja saatmine on käsitletav kostja I poolse deklaratiivse võlatunnistusena. Kostja I ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele, et kostja I tunnistas võlgnevust oma 28.06.2019 e-kirjaga. Samuti ei ole kostja I esitanud mistahes tõendeid võla puudumise osas. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et hageja põhivõlgnevuse ja viivise nõue kostja I vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
10.Maakohus ei nõustunud, et hagejal oleks solidaarne nõue hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kostja II vastu. Maakohus asus seisukohale, et 28.06.2019 e-kirjaga ei andnud kostja II deklaratiivset võlatunnistust. Lisaks leidis maakohus, et lepingu p 5.6 on tüüptingimus. Maakohtu hinnangul on hageja lepingu ja selles sisalduvad tingimused välja töötanud kasutamiseks oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja II osa piirdus vaid kostja I andmete saatmisega hagejale. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks, et kostjatel oli võimalik lepingu sisu mõjutada ja lepingu tingimused olid läbi räägitud. Maakohus leidis, et see tüüptingimus ei ole saanud lepingu osaks, kuna juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest.
2-19-127147
11.Maakohus asus täiendavalt seisukohale, et kostja II käendus oleks antud juhul VÕS § 143 lg 2 alusel tühine ka juhul, kui tegemist ei oleks tüüptingimusega. Pooled ei ole leppinud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et käenduse vastutuse rahaliseks maksimumsummaks tuleb lugeda arvel märgitud summa. Pooled ei ole selliselt omavahel kokku leppinud. Apellatsioonkaebus
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata ja palub teha uue otsuse, millega hagi kostja II vastu rahuldada ning menetluskulud jätta kostja II kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta samuti kostja II kanda.
13.Maakohus on otsust tehes kohaldanud kostja II vastutuse kindlaks määramisel ebaõigeid materiaalõiguse norme. Hageja ja kostja II ei leppinud kokku käenduskohustuses, vaid kostja II kohustuse üle võtmises VÕS § 178 lõike 2 alusel, millega kostjatel tekkis hageja ees VÕS § 178 lõike 4 alusel solidaarkohustus. Hageja ei ole tuginenud sellele, et tegemist on käendusega, mistõttu polnud maakohtul vajalik asuda hindama käendusele esitatavaid nõudeid.
14.Hageja väitel ei ole tegemist tüüptingimusega. Hageja osutab mitmeid teenuseid peale lehtmetalli lõikamise ning tüüpleping erinevate teenuste osutamiseks ei sobi. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja ei nõustunud lepingutingimusi muutma, kuigi nad seda taotlesid. Sellega ei ole tõendatud, et kostjad ei saanud mõjutada tingimuse sisu. Kostjad ei soovinudki tingimuse sisu muuta, vaid nõustusid sellega. Hageja ei ole keeldunud lepingu tingimuste läbirääkimisest ega muutmisest. Ainuüksi asjaolu, et hageja oli lepingu koostanud, ei muuda lepingut tüüptingimustel sõlmitud lepinguks. Asjaolu, et kostja II piirdus vaid andmete saatmisega, oli kostja enda valik, mitte hageja tingimus. Tüüplepinguga ei ole tegemist ka põhjusel, et lepingu punktis 5.2 märgitud krediidilimiidi suurus oli muudetav sõltuvalt arve summast. 19.12.2018 kliendilepingus oli krediidilimiidiks 5000 eurot.
15.Samuti on ebaõige maakohtu järeldus, et lepingus polnud kokku lepitud kostja II vastutuse piirmäära. Krediidilimiidiks oli lepingus kokku lepitud 5000 eurot, mis on ühtlasi kostja II vastutuse piirmäär.
16.Samuti vaidleb hageja vastu sellele, et lepingu p 5.6 ei ole lepingu osaks saanud. Hageja ei nõustu, et lepingu punkti 5.6 sisu, väljendusviis ja esitluslaad on niivõrd ebatavaline, et majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtte juhatuse liige ei või selle tingimuse olemasolu lepingus oodata ja seda ilma pingutuseta mõista. Kostjatel oli lepingu sõlmimisega sedavõrd kiire, et nad ei soovinud ise lepingutingimusi läbi rääkida. Leping sõlmiti tellimuse täitmise päeval 19.12.2018, kuid tellimus esitati juba 05.12.2018. Kostjad oleksid saanud lepingutingimuste vastu huvi tunda, need läbi töötada ja läbi rääkida vahemikus 05.12.2018 – 19.12.2018. Kostja I ei tundunud ise huvi, millistel tingimustel kliendileping sõlmitakse, millest järeldub, et talle sobisid kõik tingimused hagejalt teenuse saamiseks.
17.Lisaks märgib hageja, et kohus oleks pidanuks otsuse tegemisel arvestama, et kostja II on andnud oma vastutuse kohta deklaratiivse võlatunnistuse. Nimelt kinnitab ta 28.06.2018 ekirjas hageja lepingulisele esindajale enda, mitte kostja I nimel: “Annan teada, et juuli lõpus saan tasuda võlgnevuse”, saates e-kirja enda nimeliselt e-posti aadressil [email protected] ning märkides kirja alla enda, mitte kostja I nime.
2-19-127147
18.Hageja leiab, et kostjate menetluskulud oleks tulnud jaotada võrdselt, kuivõrd tegemist oli sama lepingulise esindajaga, kes koostas mõlema esindatava eest ühe ja sama menetlusdokumendi, millega ei saanud ühe esindatava esindamisele kuluda rohkem aega kui teise esindatava esindamisele. Juhul, kui ringkonnakohus jätab siiski käesoleva apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, palub hageja muuta menetluskulude jaotust, jättes kõik menetluskulud poolte endi kanda või alternatiivselt jaotada kostjate menetluskulud võrdselt. Vastustaja seisukoht
19.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
21.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kostja I ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus jõustunud hagi rahuldamises kostja I vastu.
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II on lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutav solidaarselt kostjaga I. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme kui tuvastas, et kostja II ei vastuta lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostja II ei andnud hagejale deklaratiivset võlatunnistust ning osas, milles maakohus leidis, et lepingu punkti 5.6 puhul on tegemist tüüptingimusega, kuid see ei ole muutunud lepingu osaks. Ringkonnakohus neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda.
23.Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus hindas, kas tegemist on tühise käendusega tulenevalt lepingus käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma puudumisest (VÕS § 143 lg 2). Kolleegiumi hinnangul puudus maakohtul vajadus neid asjaolusid hinnata, olles eelnevalt tuvastanud, et lepingu p 5.6 ei ole tüüptingimusena VÕS § 37 lg 3 alusel saanud lepingu osaks. Ringkonnakohus jätab vastavad põhjendused (otsuse punktis 21) otsusest välja. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väitele, mis puudutavad lepingus käendaja vastutuse maksimumsumma sätestamist. Muus osas jääb maakohtu otsuse põhjendav osa muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
24.Maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et lepingu punkti 5.6 puhul on tegemist tüüptingimusega. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on enne välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole
2-19-127147 suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (vt Riigikohtu 23.05.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 12). Kolleegium nõustub hagejaga, et ainuüksi asjaolu, et hageja oli lepingu koostanud, ei muuda lepingut tüüptingimustel sõlmitud lepinguks. Samas ei ole maakohus ainuüksi sellele oma järeldust rajanud. Maakohus leidis lisaks, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks selle kohta, et kostjatel oli võimalik lepingu sisu mõjutada ja lepingu tingimused olid läbi räägitud. Maakohtu sellekohane järeldus on kooskõlas materiaalõiguse ja sellest tuleneva kohtupraktikaga, mille kohaselt peab tingimuse kasutaja tõendama, et see tingimus on poolte poolt eraldi läbi räägitud ja poolel, kelle suhtes tingimust kasutati, oli võimalik selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu eelpoolviidatud otsuse punkti 13). Ebaõige on eelnevast tulenevalt hageja arusaam, et kostjad pidid käesolevas asjas tõendama, et hageja ei nõustunud lepingutingimusi muutma. Kuna käesolevas asjas tuleb lepingu punktis 5.6 toodud tingimuse kasutajaks lugeda hagejat, pidi hageja tõendama, et kostjaga II on see tingimus läbi räägitud ja tal oli võimalus selle sisu mõjutada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole seda tõendanud. Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et kostjad on taotlenud lepingutingimuste muutmist. Ükski tõend tsiviilasja toimikus hageja väidet ei kinnita. Toimikust ei nähtu, et kostjad oleksid üldse hageja poole pöördunud mingi lepingutingimustega seoses oleva küsimusega. Lisaks on hageja sellekohane väide vastuolus hageja poolt apellatsioonkaebuses märgituga selle kohta, et kostja I ei tundnud huvi, millistel tingimustel kliendileping sõlmitakse, millest hageja hinnangul järeldub, et talle sobisid kõik tingimused hagejalt teenuse saamiseks. Sellest, et lepingu pool ei tunne huvi lepingu tingimuste vastu, ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et lepingu tingimus oleks poolte vahel läbi räägitud ja selle sisu oleks saanud mõjutada. Samuti ei saa lepingutingimuste üle läbirääkimist järeldada sellest, et hageja väitel kasutab ta erinevates lepingutes erinevat krediidilimiiti. Mingis lepingu osas muudatuste tegemisest ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et ülejäänud osas oleks leping poolte vahel läbi räägitud.
25.Maakohtul puudus kolleegiumi hinnangul vajadus hinnata, kas kostja II on lepingu punktis 5.6 ühinenud kostja I kohustusega selle tagamise eesmärgil (VÕS § 178 lg 3). Maakohus viitas otsuses õigesti Riigikohtu 04.03.2015 otsusele asjas nr 3-2-1-166-14 p-s 11, et juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. Selles lahendis märkis Riigikohus, et „VÕS § 7 mõttes ei saa pidada mõistlikuks seda, et osaühingu juhatuse liige peab osaühingu nimel heas usus kliendikaardi lepingut sõlmides arvestama, et lepingu tüüptingimustest tuleneb ka tema isiklik vastutus võlausaldaja ees. Seda ei muuda ka asjaolu, et kliendikaardi lepingus on juhatuse liige kinnitanud, et osaühingu esindajana on ta kliendikaardi lepingu tingimustega tutvunud ja kohustub neid järgima.“ Riigikohus järeldas eeltoodust, et sellist käenduskohustust juhatuse liige endale võtnud ei ole, seda olenemata asjaolust, et juhatuse liige on allkirjastanud lepingu, mis sellise kohustuse ette näeb. Samuti järeldub ringkonnakohtu hinnangul Riigikohtu eeltoodud seisukohast, et isiklik vastutus võlausaldaja ees on nimetatud olukorras välistatud ka juhul, kui lepingu tingimus oleks tõlgendatav kohustusega ühinemisena VÕS § 178 lg 3 mõttes. Viidatud sätte alusel tekiks juhatuse liikmel samuti võlausaldaja ees isiklik vastutus, kuid seda ei saa juhatuse liikmel tekkida äriühinguga tüüptingimustel sõlmitud lepingu alusel.
26.Kolleegium ei nõustu, et maakohus oleks pidanud tuvastama kostja II poolt deklaratiivse võlatunnistuse andmise. Maakohus käsitles 28.06.2019 e-kirja saatmist kostja I poolt antud deklaratiivse võlatunnistusena. Maakohus antud tõendi hindamisel kolleegiumi hinnangul vigu ei teinud ja kolleegium nõustub maakohtuga. Seejuures tuleb arvestada, et hageja 18.06.1019 nõudekiri, millele kostja II vastas 28.06.2019 e-kirjaga, oli adresseeritud ainult kostjale I.
2-19-127147 Asjaolu, et kostjale I saadetud nõuekirjale vastas kostja II enda meiliaadressilt ja enda nimega, ei tähenda, et kostja II oleks isiklikult võlga tunnistanud.
27.Hageja vaidleb vastu maakohtu menetluskulude jaotusele ja palub seda muuta, jättes kõik menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et kuna maakohtu otsuse on vaidlustanud üksnes hageja kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise osas, siis on ringkonnakohtul võimalik muuta menetluskulude jaotust üksnes osas, milles maakohus jättis kostja II menetluskulud hageja kanda. Kuna maakohus jättis hagi kostja II vastu põhjendatult rahuldamata, puudub ringkonnakohtul alus maakohtu poolset menetluskulude jaotust muuta.
28.Hageja vaidleb vastu ka menetluskulude kindlaksmääramisele ja leiab, et maakohus oleks pidanud kostjate menetluskulud jagama võrdselt, kuna tegemist oli ühise lepingulise esindajaga ja eelduslikult kulus tal mõlema kostja esindamiseks võrdne aeg. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nimetatud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine (sh nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kuluva aja hindamine) on kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 09.03.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.02.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrust tsiviilasjas nr 3-2-143-10, p 19). Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kostja esindaja töö mahtu. Maakohus on leidnud, et kostjate lepingulise esindaja esitatud menetlusdokumentide kohaselt on kostjate esindaja pidanud suuremas osas esitama argumente kostja II käendust puudutava vaidluse osas. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et kostja II osa lepingulise esindaja töö ajakulust moodustab suurema osa kui ajakulu kostja I osas. Kuna kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kostjate lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud, puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
30.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
31.Kostja II esitas 09.10.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 720 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja II lepinguline esindaja osutanud kostjale II apellatsioonimenetluses õigusabi 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta).
32.Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud 25.06.2020 toimingud - apellatsioonkaebusega tutvumine, maakohtu otsuse analüüs, kliendiga arutelu ning vastuse koostamine apellatsioonkaebusele ning 09.10.2020 toimingud - apellandi täiendavate
2-19-127147 seisukohtadega tutvumine, kliendiga arutelu ning vastuse koostamine, on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik.
33.Kostja II lepingulise esindaja tunnitasu määr 150 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul samuti TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-21-115-13, p 25). Kohtupraktikas on peetud mõistlikuks ja põhjendatuks vandeadvokaadist lepingulise esindaja poolt osutatava õigusabi tunnitasu määra 150 euro (käibemaksuga 180 eurot). Samale seisukohale asus käesolevas asjas ka maakohus, viidates põhjendatult Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-115-14 ja 3-2-1-131-16.
34.Kostja II kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub menetluskulude välja mõistmist käibemaksuga summas. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja II taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja II kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud koos käibemaksuga summas 720 eurot.
35.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja II taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.