Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.3 kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega (TsMS § 630); 3.4 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.5 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.6 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt Kambja Hoiu-laenuühistu (edaspidi hageja) ja X.X.(edaspidi kostja) vahel on 26.10.2004.a. sõlmitud laenuleping nr 159/04 (edaspidi Leping), mille alusel hageja annab üle laenusumma 250000 Eesti krooni (15977,91 eurot) kostjale intressiga 13% aastas ning kostja on kohustatud talle antud laenusumma tagastama graafiku alusel. Kostja ei hakanud tagasimakseid teostama vastavalt sõlmitud graafikule. Hageja ja kostja sõlmisid 27.01.2006 uue graafiku laenuleping nr 159/04 jaoks. Graafiku uueks lõpptähtajaks on 27.01.2011. 09.11.2010 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe, milles kostja tunnistab oma põhivõla ja kogunenud intresside suurust ning hageja ja kostja leppisid kokku uue tagasimakse graafiku lõpptähtajaga 30.12.2013. Kuna kostja ei olnud viimati sõlmitud graafikust kinni pidanud tegi hageja kostjale uue ettepaneku tagasimaksete osas 09.08.2017 ja 13.09.2017. Kostja saatis enda poolse kokkuleppe digiallkirjastatult 04.10.2017, et hakkab tasuma võlgnevust iga kuiselt 300 eurot. Hageja saatis 16.01.2019 kostjale teate, et kostja ei ole tasunud kokkuleppe päraselt võlga. Kostja edastas hagejale allkirjastatud võla tunnustamise 11.02.2019. Kostja poolne viimane tagasimakse hagejale on toimunud 05.03.2019. Hageja on seisukohal, et kostjaga 1 sõlmitud laenupingu alusel on tal õigus saada laenusumma kauba eest intressi ning ka laenusumma tagastamist. Võttes arvesse, et varasemalt on kostja tasunud hagejale laenugraafiku alusel osamakseid, eeldab hageja, et poolte vahel puudub vastavas küsimuses vaidlus. Pooled on leppinud Lepingus, et hagejal on õigus nõuda 0,1% viivist tasumata summalt igas kalendripäevas, küll aga on hageja vähendanud viivise intressi 0,065% kalendripäevas. Hageja lisab viivisarvestuse hagiavaldusele ning nõuab hagiavalduse esitamise seisuga viivisintressi 3228,07 eurot. Samuti nõuab hageja kostjalt edasiulatuvat viivisintressi 9,58 eurot päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täieliku täitmiseni. Hageja palub välja mõista kostjalt X.X.hageja Kambja Hoiu-laenuühistu kasuks välja põhivõlgnevus 14572,35 eurot ning hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisintress summas 3276,98 eurot ja mõista kostjalt X.X.hageja Kambja Hoiu-laenuühistu kasuks välja tulevikus tekkiv viivisintress alates 10.02.2020.a. Menetluskulud jätta kostja kanda ja hüvitatavatelt menetluskuludelt arvestada TsMS § 177 lg 4 alusel viivist kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 näidatud määras. Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt menetluskuludena riigilõiv 900 eurot.

Kostja põhjendused Kostja poolt esitatud asjaolud ja väited on kokkuvõtlikult järgmised: Kostja võtab hagi osaliselt õigeks, tunnistades hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid põhivõlgnevus 14311,66 eurot. Ei ole nõus hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviseintressi maksmisega ja tulevikus tekkiva viiviseintressi maksmisega. Ei nõustu hageja menetluskulude väljamõistmisega kostjalt, sest hageja ei leidnud enam lahendust. Kostja on pakkunud erinevaid tagasimakse viise. Kostja ei ole teadlikult viivitanud, tal pole võimalik olnud, on olnud haige, selle ajaga 2 infarkti üle elanud, reuma, suured seljavalud ja kostjal on puue - töövõimetus ja puue aastast 2012, mis kehtib18.06.2022 aastani. Kostja ei tea kui maksuvõimeline ta on, hetkel saab tööl käia, kuid leiab, et kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas. Kostja leiab, et sellises olukorras on ta väga püüdnud hageja soove täita vaatamata oma haigusele ja kesisele olukorrale. Kostja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 14572,35 eurot ning mitte mõista hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisintress summas 3276,98 eurot. Mitte mõista kostjalt hageja kasuks välja tulevikus tekkiv viivisintress alates 10.02.2020.a. Menetluskulud mõista välja hagejalt. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus määras asja lahendamisele TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Tartu Maakohtu 13.märtsi 2020 määrusega (tl 61) määrati pooltele tähtaeg, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente. Hageja on täiendanud oma seisukohti (tl 6365) ja kostja on täiendanud oma seisukohti (tl 66-78). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt seadusele või lepingule. Kuna kostja ei täitnud kohustust vastavalt lepingule, siis on ta kohustust rikkunud. VÕS § 101 kohaselt on võlausaldajal õigus rikkumise korral rakendada õiguskaitsevahendeid, sealhulgas ka lõike 1 punktis 6 sätestatud viivist. VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et poolte vahel on sõlmitud 26.10.2004 laenuleping nr 159/04, mille alusel hageja andis üle laenusumma 250000 Eesti krooni (15977,91 eurot) kostjale intressiga 13% aastas ning kostja on kohustatud talle antud laenusumma tagastama graafiku alusel (tl 5-10). Samuti ei ole poolte vahel vaidlust, et pooled on sõlminud 27.01.2006 uue graafiku (tl 11-12), 09.11.2010 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe (tl 13-15) ja hageja tegi kostjale uue ettepaneku tagasimaksete osas 09.08.2017 ja 13.09.2017 (tl 16-19). Kostja edastas hagejale allkirjastatud võla tunnustamise 11.02.2019 (tl 24-25). Kostjapoolsed viimased tagasimaksed hagejale nähtuvad väljavõtetest (tl 56-57). Kostja on nõus põhivõlgnevuse tasumisega, kuid taotleb jätta välja mõistmata viivis, kuna kohustuse täitmine on tema jaoks ebamõistlikult koormav või kulukas, kostjal töövõimetus alates aastast 2012, mis kehtib18.06.2022 aastani. Kohtul on vajalik lahendada küsimus, kas kostja poolt esile toodud asjaolud on aluseks viivise vähendamisele alla seaduses sätestatud määra.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nähtuvalt toimikumaterjalidest ei ole kostja käitumine olnud pahatahtlik ning tema sooviks on olnud võlgnevuste tasumine. Kostja majandusliku olukorra ja tervisliku seisundi tõttu on aga võlgnevuste tasumine võimalik ainult osade kaupa. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud kostja taotlus viivise vähendamiseks, aga mitte kostjalt täielikult väljamõistmata jätmiseks. Kohus leiab, et viivist tuleb vähendada kuni seadusjärgse määrani. Kohus selgitab, et reeglina ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse, s.o alla seaduses sätestatud viivise määra. Seadusjärgses määras nõutav viivis ei ole iseenesest ebamõistlikult suur. Kostja väide, et ta ei suuda oma majandusliku olukorra ja tervisliku seisundi tõttu tasuda viivist, ei muuda seadusjärgset viivist ebamõistlikult suureks. Töövõime kaarti nr 17019753 alusel on kostjal osaline töövõime kuni 18.06.2022 (tl 74). Laenulepingu tagatiseks olnud kinnistu (tl 5 ja 54) müüki enampakkumist korraldab kohtutäitur Oksana Kutšmei. Arvestades kostja tervislikku seisundit (osaline töövõime) ja majanduslikku olukorda, tuleb piirata viivisenõude ulatust, s.o kohus peab vajalikuks vähendada tulevikus sissenõutavat viivist ja piirata selle ulatuse poolega põhivõla suurusest (koos sissenõutavaks muutunud viivisega moodustab 7055,83 eurot). Kohus leiab, et viivisenõude ulatuse piiramisega ei ole oluliselt kahjustatud hageja õigustatud huvi kohustuse täitmise vastu. Arvestades hageja majanduslikku tegevust tagab ka viivis, mis moodustab poole põhinõudest, antud juhul kohustuse täitmise. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et sissenõutavaks mittemuutunud viivist tuleb samuti vähendada selliselt, et kohus mõistab välja viivise alates otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 14111,66 eurot, intressi 460,69 eurot ja alates 06.03.2019 kuni otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras 1220,93 eurot arvestatuna põhinõudelt 14111,66 eurolt ning jooksva viivise alates 4.04.2020 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Kohus jätab hagi rahuldamata seadusjärgset viivisemäära ületavas viivisenõudes ning samas määras jooksva viivise väljamõistmise osas.

Menetluses esitatud muud dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad, mis on otsuse põhjendavas osas kajastamata ja on puutumuses kriminaalasjaga ja kinnistu seisukorraga, ei oma kohtu hinnangul tsiviilasja lahendamisel sisulist tähtsust, mistõttu kohus neid täiendavalt ei analüüsi. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja väitel tema majanduslik seis ei võimalda menetluskulude tasumist ja seetõttu, arvestades tema tervisliku seisundiga, tuleks jätta menetluskulud kas hageja kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et TsMS § 162 lg 4 ei sätesta võimalust jätta menetluskulud ainuüksi hageja kanda juhul, kui hageja hagi rahuldatakse või rahuldatakse osaliselt. Tulenevalt TsMS § 162 lg 4 sisust saab kohus TsMS § 162 lg 4 tingimuste täidetuse korral kaaluda vastavatest kuludest poole enda kulude tema enda kanda jätmist, mitte aga lisaks veel panna talle teise poole kulude hüvitamise kohustust. Kohus leiab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu, s.o kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Antud juhul kostja tervislik seisund ja majanduslik olukord ei ole sellised erandlikud asjaolud, mis annaksid alust kohaldada TsMS § 162 lg-t 4 kostja poolt taotletud viisil. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 900 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.