25.03.2020.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere
Tsiviilasja number
2-18-7276
Tsiviilasi
R M hagi Swedbank Life Insurance SE vastu kindlustuslepingust tuleneva kindlustushüvitise summas 5 152 euro väljamaksmise nõudes
Tsiviilhagi hind
5 152 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: R M (ik: xxxx); lepinguline esindaja vandeadvokaat Epp Landberg esindajad Kostja: Swedbank Life Insurance SE (rk: 10142356); esindaja volikirja alusel Külli Reinfeld Kohtuistungi toimumise aeg
20.11.2018, 05.11.2019
RESOLUTSIOON:
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta kostja menetluskulud hageja kanda.
3.Välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud summas 48,60 eurot.
4.Välja mõista hagejalt kostja kasuks viivis menetluskuludelt 48,60 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsus pooltele kätte toimetada. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.R M (edaspidi hageja) esitas 09.05.2018.a Viru Maakohtu Rakvere kohtumajja hagi Swedbank Life Insurance SE (edaspidi kostja) vastu kindlustuslepingust tuleneva kindlustushüvitise summas 5152 eurot väljamaksmise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid R M ja Swedbank Life Insurance SE 21.08.2009 laenukindlustuslepingu nr 37209069750. 10.09.2015 juhtunud õnnetuse järel diagnoositi hagejal vasaku käe kodarluu distaalse otsa nihkumisega murd. Vigastuse tõttu teostati 18.09.2015 R M operatsioon ja paigaldati osteosüntees.
24.04.2017 tegi kostja otsuse, milles võttes aluseks kindlustuslepingule kehtivad Õnnetusjuhtumi lisakindlustuse tingimused (Õ’2009), jäi seisukohale, et kindlustatud isiku poolt esitatud korduvat kindlustushüvitise nõuet ei ole võimalik rahuldada, arvestades asjaolu, et kindlustushüvitise määr antud püsiva tervisekahjustuse korral jääb alla 20%. 11.05.2017 esitas hageja Eesti Kindlustusseltside Liidule avalduse lepitusmenetluse algatamiseks. 30.11.2017 esitas Eesti Kindlustusseltside Liit lepitusmenetluse lõpetamise teate, mille kohaselt oli lepitus edutu ning lepitusmenetlus lõpetati. Kostja tegi kahjuotsuse 24.04.2017, mille hageja sai kätte 25.04.2017 ja seega hageja nõue oleks aegunud 25.04.2017. Arvestades, et hageja nõude aegumine peatus lepitusmenetluse, s.o 11.05.2017-30.11.2017, ajaks, siis on nõude aegumise tähtpäev 15.11.2018 ning seega on käesoleva nõue (tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 3 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg 3) esitatud tähtaegselt. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas kostja on 24.04.2017 otsuses hageja poolt esitatud dokumentide põhjal sellisele otsustusele jõudnud, sest kahjuotsuses vastavad põhjendused puuduvad. Õ’2009 tingimuste punkti 9.1.3 kohaselt arvutatakse invaliidsushüvitis protsendina lepingus kokkulepitud invaliidsussummast vastavalt alljärgnevatele invaliidsushüvitise määradele kehaosa ja/või meeleorgani ja/või selle funktsiooni täieliku kaotuse korral: 1) Mõlema ülajäseme või mõlema alajäseme täielik kaotus 100 %; 2) Mõlema jalalaba täielik kaotus 90% 3) Mõlema käelaba täielik kaotus 90% 4) Ühe ülajäseme täielik kaotus 50% 5) Ühe alajäseme täielik kaotus 50% 6) Ühe jalasääre täielik kaotus 40% 7) Ühe käe küünarvarre täielik kaotus 40% 8) Alumise lõualuu täielik kaotus 100% 9)Täielik taastumatu mõlema kõrva kurtus 45% 10)Täielik ja taastumatu kõne kaotus 100% 11)Täielik ja taastumatu mõlema silma nägemise kaotus 100% 12)Täielik ja taastumatu ühe silma nägemise kaotus 30% 13)Pöidla ja nimetissõrme täielik kaotus 25% 14)Pöidla ja ühe sõrme (mitte nimetissõrme) täielik kaotus 20% 15)Nelja sõrme (kaasaarvatud pöial) täielik kaotus 40% 16)Nelja sõrme (väljaarvatud pöial) täielik kaotus 35% 17)Jalalaba kaotus hüppeliigese kõrgusel 35% 18)Jalalaba kaotus pöiapäraluude luude kõrgusel 30% 19)Jalalaba kaotus pöialabaluude kõrgusel 25% 20)Alajäseme lühenemine trauma järgselt vähemalt 5 cm 30 % 21)Alajäseme lühenemine trauma järgselt 3 kuni 5 cm 20 % 22)Kõikide varvaste täielik kaotus 25 % 23)Nelja varba (kaasaarvatud suur varvas) täielik kaotus 20 % Hageja perearsti tõendist nähtub, et hagejal on dorsaaldeviatsioon umbes 20 kraadi. xxxx füsioteraapia aruande kohaselt on aktiivne liikuvus hageja vasakus randmeliigeses: 1) fleksioon 25 kraadi, mis on 27,78 % anatoomilisest normist, milleks on 80-90 kraadi; 2) ekstensioon 29 kraadi, mis on 36,25 % anatoomilisest normist, milleks on 70-80 kraadi; 3) radiaaldeviatsioon 12 kraadi, mis on 40% anatoomilisest normist, milleks on 20-30 kraadi; 4) ulnaardeviatsioon 9 kraadi, mis on 22,5 % anatoomilisest normist, milleks on 30-40 kraadi. Hageja vasak randmeliiges on osalise liikuvusega, kuid käsi ei ole sellise funktsionaalsusega, et see oleks kasutatav igapäeva toimingutes. Vasaku randmeliigese
koormuse, ka väikse, korral kaasneb pidev valu. Samuti on käe sisse paigaldatud metallist osteosünteesvahendid. Eesti Töötukassa otsuse järgi on hageja tervisekahjustuse iseloomu arvestades tõenäoline, et hageja töövõime 2 aasta jooksul vähe muutub. Samuti on Sotsiaalkindlustusamet määranud hagejale keskmise puude, mis samuti tõendab tervisekahjustuse olemasolu. Õ’2009 tingimuste punkti 9.1.5 järgi ei võta kostja ühelgi juhul invaliidsushüvitise määramisel aluseks riikliku pensioniameti ekspertiisikomisjoni otsust, mis ei tähenda aga, et hagejal ei ole tervisekahjustust ja õigust invaliidsushüvitisele kostjaga sõlmitud lepingu alusel. Samas ei ole kostja 24.04.2017 kahjuotsusele lisanud omapoolset ekspertiisi, millest nähtuksid põhjused, millistel hagejale invaliidsushüvitist ei määratud ning kuidas on kostja jõudnud järeldusele, et hageja püsiv tervisekahjustus on selline, mille puhul kindlustushüvitise määr jääb alla 20 %. Õ’2009 tingimustes ei ole defineeritud, mida tähendab kehaosa ja/või meeleorgani ja/või selle funktsiooni täielik kaotus. Samuti ei ole defineeritud, mida tähendab püsiv tervisekahjustus, kuigi kostja seda terminit kõigis neljas kahjuotsuses kasutab. Seega on tegemist ebaselge sisuga tingimustega. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist lepingu tüüptingimusega, mis on saanud lepingu osaks vastavalt VÕS §-le 37 ning tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 39 lg-st 1 ning lepingut tuleb tõlgendada selliselt, nagu mõistlik kindlustusvõtja sellest aru pidi saama. Hageja ei nõustu kostja 24.04.2017 kahjuotsusega, sest hageja käe funktsioon on oluliselt häiritud, vasakusse randmesse on paigaldatud metallist vahendid ning käsi ei ole enam igapäevatoimingutes kasutatav täiel määral ja valudeta. Hageja jaoks tähendabki asjaolu, et ta ei saa kätt enam endisel tavapärasel viisil kasutada, käe funktsiooni täielikku kaotust, mida ei välista käe osaline liikuvus ja painduvus. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul on Õ’2009 tingimuste punkti 9.1 näol tegemist ebaselge tüüptingimusega, mis on hagejat ebamõistlikult kahjustav ja muudab küsitavaks lepingu eesmärgi saavutamise arvestades, et Õ’2009 tingimustest ei nähtu selgelt, millistel tingimustel kindlustushüvitis määratakse ja millistel mitte. Nimetatud selgus ei nähtu ka kostja koostatud kahjuotsusest, milles pelgalt nenditakse, et esitatud dokumentide ja kehtivate Õ’2009 tingimuste alusel ei ole hageja kindlustushüvitise nõuet võimalik rahuldada, sest kindlustushüvitise määr antud püsiva tervisekahjustuse korral jääb alla 20 %. Eeltoodust tulenevalt on Õ’2009 tingimuste punkti 9.1 näol tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 tähenduses, mistõttu on hagejal õigus kostjaga sõlmitud lepingust tulenevalt invaliidsushüvitisele summas 5152 eurot, mis on 30 % koguinvaliidsussummast 17 173,76 eurost. Hagile on lisatud 21.08.2009 laenukindlustusleping, perearst I K tõend, 16.12.2016 xxxx füsioteraapia aruanne, Eesti Töötukassa 20.02.2017 otsus nr TVH/17/004427, Sotsiaalkindlustusameti 31.03.2017 otsus nr P26-2017-21423, 24.04.2017 kahjuotsus, Õnnetusjuhtumi lisakindlustuse tingimused (Õ’2009), 11.05.2017 avaldus Eesti Kindlustusseltside Liidule, 30.11.2017 lepitusmenetluse lõpetamise teade, kaks fotot randmesse paigaldatud metallist.
3.25.10.2019.a seisukohas jääb hageja esitatud nõude juurde ning on jätkuvalt seisukohal, et 10.09.2015 õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastus on põhjustanud tema invaliidistumise, mille tagajärjel ei saa hageja kunagi kasutada oma vasakut kätt täielikus funktsionaalsuses nagu enne õnnetust. 22.01.2019 AS xxxx ambulatoorse epikriisist nähtub, et füsioteraapia ega operatsiooniga randme liikumist taastada tõenäoliselt ei õnnestuks. Seega on tõendatud, et hageja vasaku käe vigastus on püsiv. Olukorras, kus hageja vasaku käe vigastus on püsiv ning kahju pöördumatu, ongi tegemist kostja märgitud invaliidistumisega, mille tagajärjel on häiritud nii füüsilise töö tegemine kui ka töökohustuste täitmine.
Kostja kinnitab oma vastuses, et tingimuste punkti 9.1 näol on tegemist tüüptingimusega. Nimetatud asjaolu kinnitab ka see, et tingimuste dokument on kinnitatud Swedbank Life Insurance SE juhatuse otsusega 31.12.2009, mis tähendab, et hageja tingimustes sätestatu osas läbi rääkida ei saanud. Kuna kostja kinnitab, et vaidlusalune punkt on tüüptingimus, siis selles osas puudub edasine vaidlus. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejal on püsiv tervisekahjustus ning käe liikumise ulatust ei ole enam võimalik taastada. Sõlmides kindlustuslepingu õnnetusjuhtumi puhuks, eeldas kindlustusvõtja, et see kehtib ka juhul, kui õnnetusjuhtumist tekib jääv kahjustus. Seega hageja ei nõustu kostja 24.04.2017 kahjuotsusega, sest hageja käe funktsioon on kadunud, vasakusse randmesse on paigaldatud metallist vahendid ning hageja ei saa oma vasakut kätt kasutada enam täielikus funktsionaalsuses ja valudeta, s.o samal viisil kui enne õnnetusjuhtumit. Asjaolu, et hageja ei saa oma vasakut kätt kasutada samal viisil kui enne õnnetust, tähendab hageja jaoks käe funktsiooni täielikku kaotust. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tingimuste punkt 9.1 on ebaselge sisuga tingimus. Hageja märgib, et käesolevas vaidluses ei ole viide laenukindlustuse eesmärgile asjakohane, sest tegemist on õnnetusjuhtumikindlustusega, ning hageja hinnangul ei tähenda kostjal vaidluste puudumine kostja tingimuste selgust. Finantsinspektsioon on välja töötanud juhised tüüptingimuste arusaadavusnõude täitmiseks kindlustuslepingutes. Finantsinspektsiooni juhiste kohaselt peab lepingu koostamisel, selles informatsiooni avaldamisel ja selle esitusviisi valikul peab lähtuma eeldusest, et kindlustusvõtjal puuduvad kindlustusalased eriteadmised, seda muu hulgas kindlustusterminite osas. Hageja hinnangul kostja lepingutingimused vähemalt vaidlusaluse punkti osas ei vasta sellele nõudele, mis veelkord kinnitab tingimuste punkti 9.1 ebaselgust ja sellega seoses ka tühisust. Kostja ei ole lepingutingimustes defineerinud terminit “kehaosa ja/või meeleorgani ja/või selle funktsiooni täielik kaotus“, mistõttu ei ole selge, mida kostja eelnimetatu all mõistab. Tingimuste punktist 9.1 ei nähtu selgelt, milline peab olema kindlustusvõtja vigastus hüvitise väljamaksmiseks, seega on tingimuste punkt 9.1 ebaselge ning hageja, omamata kindlustus-, meditsiini- ega õigusalaseid eriteadmisi, ei mõistnud tingimuste punkti 9.1 selliselt, nagu vaidlusalusele tingimusele soovib käesoleval hetkel tähendust anda kostja. Kostja märgib vastuses, et lepingutingimuste ning kindlustusetoote tutvustamisel selgitati hagejale, millistel juhtudel kuulub hüvitis väljamaksmisele ja mis on kindlustuse eesmärk. Samas ei ole kostja eelnimetatud väidet mitte ühegi tõendiga kinnitanud – nimetatud väitest ei selgu kes, millal ja millisel viisil hagejale selgitas, millistel juhtudel kuulub hüvitis väljamaksmisele ja mis on kindlustuse eesmärk. Kostja ei selgitanud hagejale, millistel juhtudel kuulub hüvitis väljamaksmisele ja mis on kindlustuse eesmärk. Kostja märgib, et hageja ei ole põhjendanud, et tingimuste punkt 9.1 on hagejat ebamõistlikult kahjustav. Hageja tasus kostjale kindlustusmakseid aru saamata, et kindlustuskaitse kehtib talle ainult siis, kui juhtub väga raske õnnetus. Kindlustusmaksete tasumise näol tekib hagejal aga otsene varaline kahju, sest praktiliselt puudub võimalus hüvitist üldse saada. Õigusalases kirjanduses on märgitud, et kui tegemist on keeruliste tüüptingimustega, mille sisuline kontroll eeldab eriteadmisi vastavas valdkonnas kasutatavate reeglite ja tavade kohta, jaguneb tingimuse ebamõistlikkuse hindamisel tõendamiskoormus poolte vahel. Esmalt peab teine pool põhistama, et see tingimus võib olla talle kahjulik ja seejärel on tingimuse kasutaja ülesanne tõendada, et tegemist ei ole teist poolt ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Hageja hinnangul on tegemist keerulise tüüptingimusega, sest tüüptingimusest arusaamine eeldab mingitki kindlustusalast ja meditsiinilist teadmist. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et tegemist ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Eeltoodust tulenevalt on vaidlusaluse tingimuste punkti 9.1 näol tegemist tühise tüüptingimusega vastavalt VÕS § 42 lg-le 1.
Hageja on seisukohal, et tema nõue on põhjendatud ning tal on õigus kostjaga sõlmitud lepingust tulenevalt invaliidsushüvitisele summas 5152 eurot, mis on 30% koguinvaliidsussummast 17 173,76 eurost. Seisukohale on lisatud 22.01.2019 ambulatoorne epikriis.
KOSTJA VASTUS
4.02.07.2018.a vastuses palub kostja jätta hagiavaldus rahuldamata. Poolte vahel 21.08.2009 sõlmitud laenukindlustuse lepingu kohaselt kehtivad lepingule muuhulgas õnnetusjuhtumi lisakindlustuse tingimused (Õ ́2009). Lepingu järgi kindlustatakse laenukindlustusega kindlustatud isiku elu vastavalt lepingu tingimustele, kui kindlustatud isik sureb ning juhuks, kui kindlustatud isik õnnetusjuhtumi vigastuse tagajärjel invaliidistub. Laenukindlustuse eesmärk on tagada laenumaksete olemasolu ja püsivus olukorras, kus laenusaaja sureb või saab nii raskelt vigastada, et selle tagajärjeks on invaliidsus. Muudeks juhtudeks on kliendil võimalik sõlmida teisi kindlustuslepinguid, sh eraldiseisvalt trauma puhuks. Tingimuste punkti 4.2. kohaselt mõistetakse invaliidsusena kindlustatud isiku tervise jäävat kahjustust, mis väljendub kehaosa ja/või meeleorgani funktsiooni täielikus kaotuses. Hüvitise määramisel lähtub kindlustusandja punktis 9.1.3. toodud määradest, vigastuse diagnoosist ja selle raskusastmest. Invaliidsushüvitise määramisel ei arvestata kindlustatu võimet või võimetust töötada omandatud erialal ning arvesse ei võeta riikliku pensioniameti ekspertiisikomisjoni otsust. Invaliidsushüvitis ei kuulu väljamaksmisele, kui hüvitise määr on väiksem kui 20%. Poolte vaidluse esemeks on tingimuste punkt 9.1.3, kus on esile toodud vigastuse protsendid ning erinevad näited väljamakstavatest hüvitistest. Kogumis hinnates on tegemist raskete vigastustega, kus kindlustatu kaotab õnnetusjuhtumi tagajärjel oma kehaosa täieliku funktsiooni, mh kaotab mingi osa kehaosast. Hageja on küll märkinud, et esitas mitu hüvitise taotlust, kuid on jätnud märkimata asjaolu, et nimetatud taotluste pinnalt tehtud otsuses sisaldasid omakorda kostja põhjendusi ning täiendavalt jagati hagejale selgitusi e-posti ja telefoni vahendusel. Seega tugines kostja otsuse tegemisel juba varemesitatule ja hagejale selgitatule. 04.10.2016 esitas hageja avalduse invaliidsushüvitise saamiseks, millele lisas üksnes perearsti tõendi. Kostja kogus omal algatusel täiendavaid dokumente xxxx, kuna perearsti tõendist ei selgunud infot randme liikuvuse piiratuse kohta (kas kaasnes käelaba või sõrmede funktsioonihäireid jm). 18.09.15-20.09.18 viibis hageja haiglas luumurru fikseerimiseks plaadi ja kruvidega. Tegemist oli sellise õnnetusjuhtumiga, mille tagajärjel ei vajanud hageja pikemat haiglaravi ning sai oma tavapäraste tegevuste ja töökohustuste juurde naasta. Pärast kipsi ajutise mahavõtmise määrati aeg vastuvõtuks ortopeedi dr S A juurde 05.10.15, kuhu hageja pöördus alles 06.11.15. Ortopeedi sissekande kohaselt oli hageja murd paranemas ning 6 nädalat tuli vältida raskuste tõstmist opereeritud käega ja rasket füüsilist tööd. Vajalik oli füsioteraapia. Teostatud füsioteraapia kohta ei ole hageja andmeid esitanud. Viimase, s.o 17.03.16 ambulatoorses epikriisis ei ole märgitud, et hageja käelisel tegevusel olnuks olulisi funktsioonihäireid või takistanuks tal igapäeva toiminguid teha. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja töö iseloomu arvesse võttes (müügispetsialist) keeruline arsti ettekirjutusi järgida ja raskuste tõstmist vältida, kuid tõenditest nähtuvalt hageja seda ei teinud, millise tegevusetuse tagajärjel on hageja randme liikuvus teatud määral piiratud. Tulenevalt kostja kogutud tõenditest tegi kostja 02.11.2016 otsuse, milles fikseeris esitatud tõendid ja nende pinnalt tehtud järeldused. Kostja otsustas, et hageja poolt esitatud kindlustushüvitise nõuet ei ole võimalik rahuldada arvestades asjaolu, et puudub
informatsioon kindlustatud isiku püsivate tervisekahjustuste ulatuse kohta, täpsemalt vasaku randme funktsiooni täieliku kaotuse kohta. Hageja palus 11.11.16 e-kirjaga kostjalt 02.11.16 otsuse kohta selgitusi. Kostja esindaja vastas samal päeval hagejale põhjaliku e-kirjaga, selgitades järjekordselt, millistel alustel otsus tehti. Kogutud tõenditest ei nähtunud viiteid oluliste püsivate funktsioonihäirete kohta, mille alusel oleks võimalik hagejale invaliidsushüvitist määrata. 15.11.16-16.11.16 pooltevahelises kirjavahetuses selgitas kostja taaskord hagejale kindlustustingimusi ja invaliidsushüvitise väljamakse eeldusi, kuna hageja poolt esitatu ja kostja kogutud informatsioonist nähtus, et hageja ei olnud alates 17.03.16 arsti vastuvõtul käinud ja ajal, mil ta käis, ei olnud väljakujunenud randme funktsiooni täielikku kadu. Samuti ei ilmnenud ravi järgselt, et randmeliiges oleks deformeerunud või tegemist olnuks ravi tüsistuse või ebatüüpilise paranemisega. Eeltoodu kinnitas omakorda, et hagejal ei ole sellist vigastust, mis annaks alust invaliidsushüvitise väljamakseks. Hageja esitas kostjale 16.12.16 füsioterapeudi hinnangu, mille kohaselt on tuvastatud randme piiratud liikuvus. Hinnangust ei nähtu, et hageja oleks varem füsioteraapias käinud või raviga tegelenud, samuti ei tulene vajadust kordusoperatsiooniks. Olukorras, kus hageja ei täitnud varasemaid arstide ettekirjutusi, oli reaalne, et tema olukord ajas võib halveneda. Peale füsioterapeudi hinnangu saatmist esitas hageja järjekordse avalduse hüvitise saamiseks, mille kostja jättis 22.12.16 otsusega rahuldamata. Kostja põhjendas oma otsust selliselt, et füsioteraapia hinnangust nähtub, et hagejal esines mõõdukas randmeliigese kontraktuur, kuna randme painutus ja sirutusfunktsioon olid säilinud kuni 30 kraadi. Kostja ei lähtu kindlustatute tervisekahjustuse hindamisel Eesti Töötukassa ega Sotsiaalkindlustusameti otsustest, kuid tulenevalt hageja esitatust peab vajalikuks siinkohal esitatud tõendeid hinnata. Töötukassa 20.02.17 otsuse punkti 3 kohaselt ei leidnud taotleja/hageja kirjeldatud piirangud liikumise valdkonnas terviseinfo süsteemi andmetel kinnitust. 31.03.17 väljastatud Sotsiaalkindlustusameti otsuse järgi tuvastati hagejal keskmine puue, mis tähendab, et hagejal on igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi. Seevastu raske puude puhul on igapäevane tegutsemine piiratud ja sügava puude puhul täielikult takistatud. Hageja esitatud tõendid kinnitavad seda, et hagejal on piiratud käeline tegevus, mis ei takista tal igapäevaste toimingute tegemist ning välistatud on kehaosa funktsiooni täielik kadu. Hagejale jääb hagiavalduse kohaselt selgusetuks mõiste püsiv tervisekahjustus. Tegemist on otsese tõlgendusena tervisekahjustusega, kus jäseme tegevus on lakanud, nt püsiv halvatus või muu püsiv tegevusetusseisund või raske funktsioonikahjustus. Püsiva tervisekahjustuse korral ei ole vigastatud kehaosa võimalik parendada ja kahjustatud jäset kasutada, s.o kehaosa funktsiooni täielik kaotus (nt käelaba on puudu, sõrmed puudu jm tingimuste punktis 9.1.3. loetletud olukorrad). Kostja ei ole kordagi väitnud, et hagejal ei oleks tervisekahjustust, vaid kostja on läbivalt hagejale selgitanud, et invaliidsuskaitse kuulub väljamaksmisele vaid väga tõsiste ja püsiva tervisekahjustuste korral. Hageja puhul on tegemist randmeliigese mõõduka kontraktuuriga (painutus- ja sirutusfunktsioon on säilinud enam kui 10 kraadi), mis annavad püsiga funktsioonihäire kaotuseks 10%, kuid vastavalt kostja tingimustele ei ole tegemist hüvitamisele kuuluva kindlustusjuhtumiga. Hagejal ei olnud laenulepingust tulenevat kohustust laenukindlustuse sõlmimiseks, vaid leping sõlmiti tema vabal tahtel ning tingimustega tutvumise järgselt. Aastate jooksul kostja kindlustustooted laienesid ning hagejal oli võimalik sõlmida erinevaid kindlustuslepinguid, mis kohalduksid ka trauma puhul. Hageja puhul on tegemist jäseme piiratud funktsioonihäirega, mida saab arstide sõnul ravida füsioteraapia ning harjutuste tegemise teel. Hageja ei ole invaliidistunud ning ta saab oma kehaosa (käelaba, käsivart) kasutada. Invaliidsushüvitis ei kuulu
väljamaksmisele olukorras, kus kindlustatul on säilinud kehaosa funktsioon ja ta saab seda (ka piiratult) kasutada. Kostja nendib, et tingimuste punkti 9.1. näol on tegemist tüüptingimusega, kuid kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et tingimus on tühine. Kostja selgitused kindlustusjuhtumi kohta on kooskõlas tingimuste punktiga 9.1. ning vastuolusid ei esine. Punktis 9.1.3. toodud loetelu koosmõjus punktiga 9.1.4. annab kindlustatule ülevaate hüvitiste alustest ja väljamakse tingimustest. Invaliidsushüvitise määramise alused on üheks oluliseks teguriks kindlustusjuhtumi tuvastamisel. Tingimusest tuleneb otseselt, millistel alustel kvalifitseerub õnnetusjuhtum kindlustusjuhtumiks ja milliseid tõendeid on kindlustatul vaja esitada. Hageja ei ole piisavalt põhistanud, milline on tingimuse punkti 9.1. ebamõistlikult kahjustav iseloom. Tingimused sätestavad, millisel juhul kindlustusandja teostab kindlustussaajale väljamakse, seega on tegemist kindlustussaaja kasuks oleva sättega, millega tal oli enne lepingu sõlmimist võimalik tutvuda ning ühtlasi tingimuse ebasobivuse korral jätta leping sõlmimata. Euroopa Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) art 3 lg-st 1 on loetud ebaõiglaseks tüüptingimuseks lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokkulepet ning kui see on vastuolus heauskse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat. Sealjuures tuleb õiguskirjanduse kohaselt kontrollida, kas tarbijalt võis mõistlikult oodata, et tarbija nõustub sellise tingimusega eraldi kokku leppides. Lepingutingimuste ning kindlustusetoote tutvustamisel selgitati hagejale, millistel juhtudel kuulub hüvitis väljamaksmisele ja mis on kindlustuse eesmärk. Kostja praktikas ei ole kindlustussaajatega senini märkimisväärseid vaidlusi olnud, mis kinnitab, et teistele kindlustatutele (s.o kindlustussaajaga sarnastel mõistlikel isikutel) on kostja tingimused selged ja lähtutakse laenukindlustuse eesmärgist. Kostja vastusele on lisatud 04.10.2016.a taotus, 02.11.2016 otsus, 06.10.2016 teavitus tõendite kogumise kohta, 10.09.2015 patsiendikaart, 15.09.2015, 22.09.2015, 11.12.2015, 26.02.2016, 17.03.2016 ambulatoorsed epikriisid, 18.09.2015-20.09.2015 statsionaarne epikriis,11.11.2016 selgitused otsuse kohta, 15.11.2016 täiendavad selgitused otsuse kohta, 22.12.2016 avaldus ja otsus.
KOHTUISTUNGID
5.20.11.2018.a istungil andis kohus poolte taotlusel menetlusosalistele aega kuni 2019.a jaanuari keskpaigani kompromissi sõlmimiseks. Hageja taotlusel pikendatud tähtaega kuni 01.03.2019 ja veelkord kuni 31.05.2019.
6.31.05.2019 istungil teatas kostja esindaja, et pooled kompromissi ei saavutanud, sest hageja esitatud epikriis ei sisalda uusi asjaolusid. Ka selle tõendi kohaselt on tegemist mõõduka kontraktuuriga, st randme liikuvus on piiratud, mitte olematu, mistõttu puudub kostjal mistahes alus varasema otsuse muutmiseks.
7.05.11.2019.a istungil hageja esindaja selgitas, et hageja tegi läbi täiendavad terviseuuringud ja esitasid ka ühe tõendi selle kohta. See kinnitab, et tegemist on olukorraga, kus enam mingi ravi, füsioteraapia ega operatsioon seda olukorda ei taasta. Hageja jääb oma nõude juurde. Hageja on nõus ka sellega, et kui kohus leiab, et hagi on põhjendatud, et invaliidsushüvitis võiks olla invaliidsussummast 20%, so 3434,60 eurot. Hageja sõlmis õnnetusjuhtumi osas kindlustuslepingu ja eeldas lepingu sõlmimisel, et kui ta saab vigastatud, siis kindlustusandja hüvitab talle õnnetusjuhtumi osaliselt või täielikult vastavalt tekkinud vigastustele. Hageja esindaja selgitas, et vigastus takistab töö tegemist, tervisekontrolli otsuses on, et üle 10 kg raskuste käsitsi teisaldamisel tuleb kasutada abi, ei tohi selle käega tõsta. Igapäevaseid toimetusi samuti häirib, on vaja midagi haarata, peenmotoorika, randmepigistus kõik on nõrgem. Töövõimekaotus on tuvastatud osaliselt üle-eelmisel
aastal. Hageja töötab müügispetsialistina AS-s xxxx, sõidab ringi, tegeleb müügiga, toote esitlusega. Mõningaid kaupu peab samuti klientideni toimetamine, kui on otsa saanud. Kauba tõstmise vajadus on samuti sel juhul vajalik. Randme ülespoole painduvus on puudulik, 70% on randme liikuvus kadunud. Kostja jääb oma vastuväidete juurde selgitusega, et 22.01.2019 ambulatoorne epikriis ei muuda kostja seisukohta, sest tegemist ei ole funktsiooni täieliku kaotusega. Viimases epikriisist on näha, et fiksaatorid, mis on hagejale paigaldatud, randme liikuvust ei takista. Kostja ei saa nõustuda sellega, et asjaolu, et hageja ei saa kasutada oma vasakut kätt samal viisil kui enne õnnetust, tähendab hageja jaoks käe funktsiooni täielikku kaotust. Hageja on selgitanud, et saab oma rannet piiratud ulatuses kasutada. Tegemist ei ole täieliku funktsiooni kaotusega. Kostja tingimustes on piisavalt toodud näiteid selle kohta, millisel juhtudel konkreetsed kindlustustingimused kehtivad. Nendest peaks mõistlikul isikul olema võimalik aru saada, millistel olukorras need tingimused kohalduksid. Teisteks olukordadeks on teised pakkumised turul olemas. Kuna kostja ei pea nõuet põhjendatuks, siis summa osas ei nõustu.
8.Hageja 05.12.2019.a kohtukõne kohaselt hageja jääb selle juurde, et hageja invaliidistus õnnetusjuhtumi tagajärjel, mis tähendab, et hageja vasaku käe vigastus on pöördumatu. Kostja jättis otsuse tegemisel kõrvale hageja füsioteraapia aruande, sest vastuses hagiavaldusele väidab kostja, et hageja ei ole esitanud teavet füsioteraapia teostamise kohta. Füsioteraapia aruandes on aga kirjas, et hagejal on ulatuslik vasaku käe randmeliigese funktsioonihäire. Hageja hinnangul on tegemist tühise tüüptingimusega, sest tegemist on ebaselge ja hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Kostja tingimustest ei ole aru saada, et kindlustuskaitse kehtib ainult äärmistel juhtudel. Kindlustusmaksete tasumise näol tekib hagejal aga otsene varaline kahju, sest praktiliselt puudub võimalus hüvitist üldse saada, mida kinnitab ka kostja oma vastuses, et vaidlusaluse kindlustuslepingu puhul kuulub invaliidsuskaitse väljamaksmisele vaid väga tõsiste ja püsiva tervisekahjustuste korral. Seega on tegemist hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, sest õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu eesmärk ei ole täidetav. 05.11.2019 kohtuistungil märkis hageja, et on nõus, kui invaliidsushüvitis on 20% invaliidsussummast ja mitte 30% nagu hageja algselt märkinud on. Hageja jääb oma nõude juurde ja taotleb kohtult hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista kindlustushüvitise summas 3434 euro ning jätta menetluskulud kostja kanda.
9.Kostja 06.12.2019 kohtukõne teeside kohaselt pärast füsioterapeudi hinnangu saatmist esitas hageja kostjale järjekordse avalduse hüvitise saamiseks, mille kostja jättis 22.12.2016 otsusega rahuldamata põhjendusega, et hinnangust nähtub, et hagejal esines mõõdukas randmeliigese kontraktuur, kuna randme painutus ja sirutusfunktsioon olid säilinud kuni 30 kraadi. Seega on väär hageja väide, et kostja ei ole otsuse tegemisel arvestanud füsioterapeudi aruandega. Kostjal puudus ka füsioterapeudi hinnangu alusel mistahes põhjus enda otsust muuta. Ka 22.01.2019 ambulatoorse epikriisi kohaselt on randme liikuvus piiratud, mitte puuduv ja seda on hageja 05.11.2019 kohtuistungil ka ise tunnistanud. 22.01.2019 ambulatoorses epikriisis on märgitud, et füsioteraapia ega operatsiooniga randme liikuvust taastada tõenäoliselt ei õnnestuks, kuid see ei oma kõnealuse vaidluse raames tähtsust, sest kostja hinnangul ei ole vaidlust selle üle, et hageja saab rannet kasutada, st tegemist ei ole randme funktsiooni täieliku kaotusega. Käeoleval juhul ei põhjustanud kahjustus kehaosa funktsiooni täielikku kaotust ja see ei olnud kirjeldatud tingimuste punktis 9.1.3 ning on praktikas hinnatav maksimaalselt 10% ulatuses. Seega ei ole kindlustusjuhtumit toimunud ja kindlustusandjal puudub väljamakse tegemise kohustus. Vaidlusalune vigastus kuuluks väljamaksmisele kui randme liikuvus oleks 0 kraadi, mis tähendab, et rannet ei saa üldse sirutada ega painutada. Sellisel juhul oleks tegemist funktsiooni täieliku kaotusega.
Tingimuste punktis 9.1.3 on funktsiooni täielik kaotus kui hüvitise saamise obligatoorne eeldus selgesõnaliselt märgitud, mistõttu pidi sellest tingimusest iga mõistlik isik kostjaga sama moodi aru saama. Tingimuste punktis 9.1.3 loetletud olukordades on kõikidel juhtudel selgelt märgitud, et tegemist peab olema kehaosa funktsiooni täieliku kaotusega, mistõttu ei saanud hagejal jääda tingimustega tutvudes teist arusaama. Kostja jääb seisukoha juurde, et tingimuste punkt 9.1 ei ole ebaselge ega hagejat kuidagi moodi kahjustav, rääkimata hageja ebamõistlikust kahjustamisest ja seetõttu ei ole tegemist tühise tüüptingimusega.
KOHTU SEISUKOHT
10.Kohus on seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
11.Poolte vahel on 21.08.2009.a sõlmitud laenukindlustusleping. Võlaõigusseaduse (VÕS) 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmisest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452 lg 2 p 2 tähenduses (vt RKTKo nr 3-2-1-59-05, p 12).
12.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejal tekkis 10.09.2015.a asetleidnud õnnetuse tagajärjel tervisekahjustus. Pooled vaidlevad selles, kas hagejal tuvastatud tervisekahjustus kujutab endast poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu järgi kindlustusjuhtumit, millest tulenevalt tekkis kindlustusandjal hüvitamiskohustus. Pooltevaheline vaidlus põhineb täpsemalt küsimusel, kas laenukindlustuslepingus viidatud õnnetusjuhtumi lisakindlustuse tingimuse (Õ’2009) p-i 9.1. näol on tegemist tühise tüüptingimusega. Riigikohus on osutanud, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (RKTKo 3-2-1-106-13, p 24).
13.Kohus märgib, et hagiavaldusele on lisatud ja hagis viidatakse õnnetusjuhtumi lisakindlustuse tingimustele (digitoimiku lehekülg (dtl) 27-29), mis on kinnitatud Swedbank Life Insurance SE juhatuse otsusega 31.12.2009, hagejale väljastatud poliisis (dtl 11,12) seevastu nimetatakse Õ’2009 17.03.2009. a-st kehtivat versiooni. Kohus leiab, et lähtudes poolte esitatust, s.h kostja vastuses esitatud Õ’2009 vaidlusaluste punktide sisuviidetest ja asjaolust, et kostja ei ole vastu vaielnud sellele versioonile tuginemisele, võib eeldada, et nimetatud lisakindlustuse tingimuste erinevates redaktsioonides sisalduvad vaidlusalused tingimused on analoogsed ja Õ’2009 31.12.2009 versiooni saab võtta aluseks ka käesoleva asja lahendamisel.
14.Hageja osutatud Õ’2009 p 9.1 sisaldab tingimusi invaliidsushüvitise kohta. Käesolev vaidlus puudutab eelkõige selle alapunktides 9.1.2, 9.1.3 ja 9.1.4 sätestatut. Hagis ei ole viidatud, kui asja lahendamisel on määrava tähendusega ka p-d 4.1 ja 4.2. Eeltoodud lepingupunktide kohaselt: - 4.1 - Vastavalt lepingus kokkulepitule on kindlustusjuhtumiks kindlustatud isikul kindlustuskaitse kehtivusajal toimunud õnnetusjuhtumist põhjustatud: invaliidsus ja/või surm. - 4.2 - Invaliidsusena käesolevate tingimuste järgi mõistetakse kindlustatud isiku tervise jäävat kahjustust, mis väljendub kehaosa ja/või meeleorgani funktsiooni täielikus kaotuses. - 9.1.2 - Invaliidsushüvitise määramisel hindab kindlustusandja püsivat
tervisekahjustust mitte varem kui ühe aasta möödumisel õnnetusjuhtumist ja mitte hiljem kui poolteist aastat õnnetusjuhtumist meditsiiniliste dokumentide alusel või korraldab kahjustuse meditsiinilise ekspertiisi. Invaliidsushüvitise määra otsustab kindlustusandja. - 9.1.3 - Invaliidsushüvitis arvutatakse protsendina lepingus kokkulepitud invaliidsussummast vastavalt all-järgnevatele invaliidsushüvitise määradele kehaosa ja/või meeleorgani ja/või selle funktsiooni täieliku kaotuse korral: (järgneb loetelu vigastustest koos neile vastavate invaliidsushüvitiste määradega; esitatud hagiasjaolude juures). - 9.1.4 - Invaliidsushüvitise määramise korral lähtub kindlustusandja ülaltoodud (s.o pis 9.1.3) määradest ja ainult vigastuse diagnoosist. Invaliidsushüvitise määramisel ei arvestata kindlustatu võimet või võimetust töötada omandatud erialal. Invaliidsushüvitise määramise aluseks ei võeta ühelgi juhul riikliku pensioniameti ekspertkomisjoni otsust. Invaliidsushüvitist ei maksta, kui hüvitise määr on väiksem kui 20%.
15.VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus selles, et Õ’2009 p 9.1 sisaldab tüüptingimusi. Pooled ei ole välja toonud, et nad oleksid nimetatud punktis ettenähtud tingimusi, eelkõige p-s 9.1.3 sisalduvate osas eraldi läbi rääkinud. Kohus märgib siinkohal, et poolte esitatud asjaoludest ei ilmne, et ka teiste Õ’2009 punktide, s.h p-ide 4.1 ja 4.2 osas oleks pooltel eraldi kokkulepped. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Seega eelduslikult sisaldab Õ’2009 tervikuna tüüptingimusi.
16.Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et Õ’2009 p 9.1 on saanud lepingu osaks VÕS § 37 lg-s 1 järgi. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kostja väljastatud kindlustuspoliisil on tingimuste juures viide mh lisakindlustuse tingimustele Õ'2009 (kuupäevast 17.03.2009) ja lepingu eesmärgi all selgitus, et kindlustusavaldus, käesolev kindlustuspoliis, kindlustustingimused ja kõik lepingu lisad on lepingu lahutamatud osad. Seega sai kohtu hinnangul mõistlik kindlustusvõtja neist selgitustest järeldada, et lisaks kindlustuslepingu kohta väljastatud poliisil märgitule tulenevad lepingutingimused ka teistest lisadest. Kohus selgitab, et seadus nõuab ainult tüüptingimustega tutvumise võimaluse tagamist, mitte nendega tegelikku tutvumist. Seega ei saa lepingupool hiljem tugineda väitele, et ta küll sai võimaluse tutvuda tüüptingimusega, aga ta ei teinud seda või ei teinud seda korralikult. Tingimuse kasutaja peab siinkohal üksnes suutma tõendada, et ta lepingu teisele poolele sellist võimalust tegelikult pakkus. Kuivõrd hageja ise on hagis tuginenud sellele, et tüüptingimused on saanud lepingu osaks, siis puudub vajadus tüüptingimuste tutvumiseks pakkumise asjaolu välja selgitamiseks ja kostja poolt tõendamiseks.
17.Kohus märgib hageja 25.10.2019.a selgituses esitatu kohta, et kostja ei ole tõendanud tema poolt väidetud selgitamiskohustuse täitmist, järgmist. VÕS § 428 lg 1 sätestab miinimumloetelu andmetest, millest kindlustusandja peab kindlustuslepingut sõlmida soovivat füüsilist isikut enne lepingu sõlmimist teavitama, s.h kindlustuslepingu suhtes kehtivatest tüüptingimustest, muu hulgas kindlustusmaksemäära ulatusest ja andmetest lepingule kohaldatava õiguse kohta. VÕS § 428 lg 3 kohaselt lõpeb
kindlustusvõtja vastuvaidlemisõigus (mille tulemusel ei loeta lepingut sõlmituks) ühe aasta jooksul pärast esimese kindlustusmakse tasumist. Seega on hageja käesolevaks ajaks kaotanud vähemalt VÕS § 428 lg-s 1 nimetatud andmetest teavitamise osas õiguse tugineda/viidata puudulikule teavitamisele. Viimane ei välista siiski tüüptingimuste hindamist tulenevalt VÕS § 37 lg-s 3 sätestatust ja tingimuste lepingu osaks lugemisel nende sisu väljaselgitamist kooskõlas VÕS § 39 lg-ga 1.
18.Hageja leiabki, et Õ’2009 p-st 9.1 ei nähtu selgelt, milline peab olema kindlustusvõtja vigastus hüvitise väljamaksmiseks, seetõttu on nimetatud punkt ebaselge ning kindlustus-, meditsiini- või õigusalaseid teadmisi omamata mõistis hageja selle sisu erinevalt kindlustusandjast. Hageja märgib, et Õ’2009 tingimustes ei ole defineeritud, mida tähendab kehaosa ja/või meeleorgani ja/või selle funktsiooni täielik kaotus, samuti ei ole defineeritud, mida tähendab püsiv tervisekahjustus, kuigi kostja seda terminit kõigis neljas kahjuotsuses kasutab. Hageja jaoks tähendabki asjaolu, et ta ei saa kätt enam endisel tavapärasel viisil kasutada, käe funktsiooni täielikku kaotust, mida ei välista käe osaline liikuvus ja painduvus.
19.VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Hageja ei ole hagis tuginenud asjaolule, et vaidlusaluste tüüptingimuste näol on tegemist üllatuslike tüüptingimustega. Tüüptingimuse arusaadavus tähendab, et selles ei ole kasutatud keerulisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialast terminoloogiat, mille tundmist ei saa keskmiselt lepingusõlmijalt oodata jne. Riigikohtu selgitusel saavad lepingu osaks olla üksnes tüüptingimused, mis on mõistlikule kindlustusvõtjale nii sisult, väljendusviisilt kui ka esituslaadilt eeldatavasti arusaadavad. Arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada. Seejuures tüüptingimuse arusaamatust tuvastades ei tule lähtuda mitte konkreetse lepingupoole arusaamisvõimest, vaid samalaadses situatsioonis tavapärase keskmise isiku (mõistliku isiku) arusaamisvõimest (RKTKo 3-2-1-76-07, p 22). Kohus ei nõustu hagejaga selles, et väljendid „kehaosa/meeleorgani/selle funktsiooni täielik kaotus“ ja „püsiv tervisekahjustus“ vajaksid nendest arusaamiseks erialase terminoloogia teadmist. Hagiavalduse põhjal vaidluspunktiks olevad tüüptingimustes kasutatavad sõnad „püsiv“ ja „täielik“ on üldkeele sõnad, s.o üldtuntud, mis tähendavad vastavalt vältavat, kestvat, mitteajutist ning täies ulatuses või täiel määral ilmnevat või toimuvat, mitte osalist (allikas: sonaveeb.ee). Esimese väljendi tähendusest selget arusaamist toetab seejuures Õ’2009 p-is 9.1.3. toodud, kindlustuskaitsega hõlmatud vigastuste loetelu, millest nähtub nende pöördumatus ja ulatus. Kohtu hinnangul on seega Õ’2009 p-s 9.1. sisalduvad tüüptingimused mõistliku isiku arusaamisvõimet arvestades nii sisult kui keelekasutuselt ning Õ’2009 teksti kompaktsust ja lühidust arvestades ka esituslaadilt arusaadavad. Kohtu hinnangul on hageja asjakohaselt selgitanud, et tervisekahjustus on püsiv, kui jäseme tegevus on lakanud, nt püsiv halvatus või muu püsiv tegevusetusseisund või raske funktsioonikahjustus ning et püsiva tervisekahjustuse korral ei ole vigastatud kehaosa võimalik parendada ja kahjustatud jäset kasutada. Eeltoodust tulenevalt on iseenesest õige hageja selgitus, et ta eeldas kindlustuslepingut õnnetusjuhtumi puhuks sõlmides, et see kehtib ka juhul, kui õnnetusjuhtumist tekib jääv kahjustus, kuid antud juhul lisandub tüüptingimustes täiendava kriteeriumina kahjustuse ulatus („täielik“).
20.Pooled on erineval seisukohal selles, kas hagejal tuvastatud tervisekahjustuse ulatus on selline, mis annab õiguse kindlustushüvitiseks poolte vahel sõlmitud laenukindlustuslepingu ja selle osaks olevate Õ’2009 tingimuste järgi.
21.AS-i xxxx 10.09.2015.a EMO patsiendikaardi ja 15.09.2015.a ambulatoorse epikriisi (dtl 67, 68) kohaselt tuvastati hagejal kukkumise tagajärjel tekkinud küünarvarremurd, kodarluu distaalse otsa murd. Haigla 21.09.2015.a statsionarse epikriisi järgi fikseeriti hagejal 18.09.2015 operatsiooni käigus kodarluu distaalse otsa murd titaanplaadiga (dtl 69, 70, fotod dtl 35, 37). 22.09.2015. a (dtl 71) ja 11.12.2015.a (dtl 72) ambulatoorsed epikriisid ning hagejal küünarnuki limapaunapõletiku kohta väljastatud 26.02.2016.a (dtl 73) ja 17.03.2016.a (dtl 74) ambulatoorsed epikriisid ei sisalda täiendavat teavet hagejal õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud randme funktsiooni piiratuse ulatuse kohta. Perearst I K 05.10.2016.a, s.o umbes aasta pärast õnnetusjuhtumit väljastatud tõendist (dtl 13) nähtub vaid, et hageja vasaku randme liikuvus on piiratud, valulik. 16.12.2016 xxxx füsioteraapia aruande järgi on aruande koostamise seisuga füsioterapeudilise alghinnangu järgi aktiivne liikuvus vasakus randmeliigeses: fleksioon 25 kraadi (anatoomiline norm 80-90 kraadi), ekstensioon 29 kraadi (anatoomiline norm 70-90 kraadi), radiaaldeviatsioon 12 kraadi (anatoomiline norm 20-30 kraadi), ulnaardeviatsioon 9 kraadi (anatoomiline norm 30-40 kraadi), füsioterapeutilises lõpphinnangus antud soovituse järgi tuleb hageja toime enesehooldusega, häiritud sportlike hobidega tegelemine, füüsilise töö tegemine (sh töökohustuste täitmine – eksisteerib vajadus raskemaid objekte tõsta), märkusena lisatud, et eksisteerib ulatuslik vasaku randmeliigese funktsioonihäire (dtl 1518). Kohtumenetluses esitatud 22.01.2019.a ambulatoorse epikriisi (dtl 146) järgi on randme ekstensioon umbes 20-30 kraadi ja painutus 30-45 kraadi, käepigistus võrreldes paremaga nõrgem, sõrmede liikuvus normaalne, fiksaatorid randme liikuvust ei takista, füsioteraapia ega operatsiooniga randme liikuvust taastada tõenäoliselt ei õnnestu. Kindlustusjuhtumi esinemise hindamisel peab kohus põhjendatuks jätta Eesti Töötukassa 20.02.2017.a töövõime hindamise otsus ja töövõime tõend (dtl 20-22) ning Sotsiaalkindlustusameti 31.03.2017.a otsus puude raskusastme tuvastamiseks (dtl 24-25) tähelepanuta tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1. Viidatud sätte järgi hindab kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Õ’2009 p 9.1.1 järgi hindab kindlustusandja püsivat tervisekahjustust meditsiiniliste dokumentide alusel või korraldab kahjustuse meditsiinilise ekspertiisi, p-i 9.1.4. järgi ei arvestata invaliidsushüvitise määramisel kindlustatu võimet või võimetust töötada omandatud eriala ning invaliidsushüvitise määramise aluseks ei võeta ühelgi juhul riikliku pensioniameti ekspertiisikomisjoni otsust. Viimase all on mõeldud lepingu sõlmimisel ajal Sotsiaalkindlustusameti koosseisus olevaid pensioniameteid, mille ülesanded on käesoleval hetkel jätkuvalt Sotsiaalkindlustusametil. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et poolte esitatud dokumentidest ei nähtu, et hageja tervisekahjustuse näol oleks tegemist vasaku käe randme funktsiooni täieliku kaotusega, hageja randme liikuvus on küll piiratud, kuid mitte täielikult puuduv ning isegi mitte sel määral piiratud, et seda saaks võrdsustada kehaosa või selle funktsiooni täieliku kaotusega. Ka hageja 05.11.2019.a istungil (dtl 149) antud selgitustest ilmneb, et kuigi vigastus takistab töötegemist ja häirib igapäevaseid toimetusi, tema ranne siiski liigub, kuigi mitte normikohaselt.
22.Hageja leiab, et asjaolu, et ta ei saa oma vasakut kätt kasutada samal viisil kui enne õnnetust, tähendab hageja jaoks käe funktsiooni täielikku kaotust. Kostja vastuse kohaselt oleks randme funktsiooni täieliku kaotusega tegemist juhul kui randme liikuvus oleks 0 kraadi, s.o et rannet ei saa üldse sirutada ega painutada. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimuse sisu väljaselgitamisel tõlgendada tüüptingimust nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kohus on seisukohal, et Õ’2009 p-i 9.1 ei ole võimalik tõlgendada viisil, mis annaks võimaluse määrata kindlustushüvitis ka kehaosa funktsiooni osalisel kaotusel. Kohus
tuvastas eelpool, et Õ’2009 p-is 9.1 tingimus on arusaadav. Õ’2009 ei sisalda nii konkreetselt p-is 9.1 ega teistes tingimustes võimalust lähtuda kehafunktsiooni osalisel kaotusel p-is 9.1.3 esitatud hüvitisemääradest, arvestades näiteks vastavalt funktsiooni kaotuse ulatusega. Õ’2009 p-idest 4.1 ja 4.2 nähtub kohtu hinnangul selgelt, et kindlustusjuhtumiteks antud lisatingimuste järgi on vaid isiku surm ja invaliidsus ning viimane saab seisneda vaid isiku jäävas tervisekahjustuses, mis väljendub kehaosa ja/või meeleorgani funktsiooni täielikus kaotuses. Ka kostja vastuses viidatud Ergo õnnetusjuhtumi lisakindluse tingimustest (dtl 60) nähtub, et kindlustusjuhtumina ka kehaosa/meeleorgani või nende funktsiooni osalise kaotuse ettenägemisel tuuakse see tingimustes eraldi välja, antud juhul Õ’2009-s puudub igasugune viide sellisele võimalusele. Seega vaatamata hageja arusaamale randme funktsiooni osalise kaotuse tähendusest konkreetselt tema jaoks, ei anna see alust kindlustushüvitise saamiseks poolte vahel sõlmitud lepingu alusel. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et hageja ja kostja kirjavahetuse põhjal on kostja hagejale järjekindlalt selgitanud nii telefonitsi kui kirjalikult poolte vahel sõlmitud lepingu alusel kindlustushüvitise väljamaksmise eelduseid (02.11.2016 otsus – dtl 62, 11.11.2016 selgitus otsuse kohta – dtl 75, dtl 76-77), paludes hagejal esitada tõendid või tehes ise päringuid (dtl 66) hageja tervisekahjustuse ulatuse kohta. Kuigi kostja on seejuures kasutanud väljendit „väga tõsised ja püsivad“ tervisekahjustused, siis Õ’2009 p-is 9.1.3 esitatud loetelus toodud vigastuste iseloomu arvestades ei saa kohtu hinnangul keskmiselt mõistlikule isikule tekkida kahtlust selle väljendi sisustamisel.
23.Hageja leiab, et Õ’2009 p 9.1 on hagejat ebamõistlikult kahjustav, kuna kostja tingimustest ei ole aru saada, et kindlustuskaitse kehtib ainult äärmistel juhtudel ning kindlustusmaksete tasumise näol tekib hagejal aga otsene varaline kahju, sest praktiliselt puudub võimalus hüvitist üldse saada. Seega on tegemist hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, sest õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu eesmärk ei ole täidetav. Hageja avaldatu põhjal leiab hageja seega, et Õ’2009 p 9.1 on tühine, kuna selle tingimused ei võimalda kindlustushüvitist kehaosa funktsiooni osalise kaotuse korral ja vaatamata kindlustusmaksete tegemisele ei saa hageja tervisekahjustuse tekkimisel kindlustushüvitist. Kohus leiab, et hageja selgitusest tulenevalt peaks tüüptingimuse sisukontroll hõlmama nii Õ’2009 p-des 4.1, 4.2, 9.1.3 ja 9.1.4 4. lauses ettenähtud tingimusi.
24.Kuni 05.04.2011.a kehtinud VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Samas VÕS § 42 lg 2 2. lause kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Sellist tüüptingimust ei saa seega lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 alusel. Kohus on seisukohal, et Õ’2009 p-des 4.1, 4.2 ja 9.1.3. sisalduvad tingimused puudutavad laenukindlustuslepingu põhilist eset1, s.o kindlustusriski, mille realiseerumisel kindlustusjuhtumina tekib kostjal kohustus tasuda hagejale kindlustushüvitist. Kindlustusriski määratlemine omakorda on üheks oluliseks teguriks kindlustusmaksete suuruse kujunemisel, seega puudutab kindlustusriskide määratlemine vähemalt üldjuhul ka hinna ja üleantu väärtuse suhet (RKTKo 3-2-1-152-14, p 11). See kehtib eeldusel, et tegemist ei ole „varjatud" hoolsuskohustuste ettenägemisega kindlustusvõtjale (RKTKo 3-2-1-136-14, p 14). Kohus leiab, et antud juhul on täidetud ka viimane eeldus. Eeltoodust tulenevalt ei saa Õ’2009 p-des 4.1, 4.2 ja 9.1.3 sisalduvad tingimused olla tühised. O-J.Luik, K.Haavasalu. Kindlustusriski mõiste sisustamine ja kasutamine kindlustuslepingute tüüptingimustes. Juridica III72008, lk 170
Õ’2009 p-s 9.1.4 4. lauses ettenähtud tingimus, et invaliidsushüvitist ei maksta, kui hüvitise määr on väiksem kui 20%, ei oma kohtu hinnangul lepingu sisu suhtes sellist iseseisvat tähendust, et selle puudumine annaks võimaluse väljaspool p-s 9.1.3 nimetatud vigastuste loetelus märgitut hüvitisemäärasid maksta hüvitist kehaosa funktsiooni osalisel kaotamisel. Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 41 (tüüptingimustega lepingu kehtivus) ei saa Õ’2009 p-des 4.1, 4.2 ja 9.1.3 sisalduvate tingimuste tühisuse tuvastamisel olla ilmselt ka kehtivat lepingut VÕS § 27 (Olulises tingimuses kokkuleppe puudumine) järgi, kuna puuduks kokkulepe lepingu olulises tingimuses, mille asemel ei ole vastava sätte puudumisel võimalik kohaldada ka seaduses sama liiki lepingu kohta sätestatut.
25.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist, mis annaks aluse nõuda laenukindlustuslepingu ja selle osaks oleva Õ’2009 alusel kindlustushüvitist. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole tõendamiskoormise jagamisel alust arvestada ka VÕS § 448 lg-st 2 tuleneva põhimõttega, s.o et kindlustusandja võib nõuda kindlustusvõtjalt tõendeid muuhulgas ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist, kuna kohtule esitatud kirjavahetuse põhjal on kostja kindlustusjuhtumi menetlemisel iseseisvalt tõendeid kogunud ning poolte esitatu põhjal ilmselt ei ole lisaks olemasolevatele võimalik esitada selliseid täiendavaid tõendeid, millest nähtuks õnnetuse tagajärjel hageja randme funktsiooni täielik kaotus.
26.Hageja teatas 05.11.2019.a istungil (dtl 150-151) ja kohtuteesides (dtl 160), et on nõus vähendama oma nõuet selles osas, et kindlustushüvitis võiks olla 20% kogu invaliidsussummast, s.o 3434,60 eurot (teesides nimetatud ka 3435 ja 3434 eurot). Kohus leiab, et kuigi hageja küll ütles, et on nõus ka väiksema hüvitisega, aga kuivõrd sellele ei järgnenud kirjalikku nõuetekohast loobumise või tagasivõtmise avaldust, siis kohus sellega ei arvesta Menetluskulud
27.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja menetluskulude nimekirja (dtl 171) järgi on kostja seoses 20.11.2018 ja 05.11.2019 toimunud kohtuistungitega kandnud sõidukulusid kokku summas 48,60 eurot. Kütusekulu on Tallinn-Rakvere-Tallinn vahemaa läbimiseks ca 18 liitrit (keskmiselt 8l/100km kohta). Ühe liitri hind keskmiselt 1,35 eurot. Kokku kahel korral Tallinn-Rakvere-Tallinn vahemaa läbimiseks kulus kokku 18 x 1,35 x 2 = 48,60 eurot. Kostja palub menetluskulude jätmisel hageja kanda mõista hagejalt kostja kasuks lisaks menetluskuludele viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 2 järgi on menetluskuludeks (kohtuväliste kuludena) menetlusosaliste sõidukulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kohus leiab, et kostja menetluskulud summas 48,60 eurot on vajalikud ja põhjendatud. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtunik
/digitaalselt allkirjastatud/
Maido Roots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.