Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) hagi Aidu Tuulepark OÜ, Coop Pank AS-i, SIA UniCredit Leasing ja Lüganuse valla (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu) vastu nõusoleku andmiseks kohustamise nõudes. Menetluse lõpetamine ja menetluskulude jaotamine
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 23. oktoobri 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (määruskaebuse esitaja): Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Reesa Laur ja Veiko Viisileht Kostja I (vastustaja I): Aidu Tuulepark OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Silja Holsmer ja Kristjan Mägi Kostja II (vastustaja II): Coop Pank AS, lepinguline esindaja Mariann Suik Kostja III (vastustaja III): SIA UniCredit Leasing, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Erki Vabamets ja Katri Tomson Kostja IV (vastustaja IV): Lüganuse vald (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kostja Aidu Tuulepark OÜ 28. novembri 2019 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks ja eemaldada selle väljatrükk tsiviilasja toimikust.
2.Harju Maakohtu 23. oktoobri 2019 määrus jätta muutmata, aga asendada selle sissejuhatavas osas ja resolutsioonis sõnad „Lüganuse Vallavalitsus“ väljendiga „Lüganuse vald (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu)“ vastavas käändes.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
5.Määrata kindlaks määruskaebuse menetlemise kulud rahaliselt järgmiselt.
5.1.Rahuldada kostja Aidu Tuulepark OÜ taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata kostja Aidu Tuulepark OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses 506,25 eurot ja mõista see summa hagejalt Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kostja Aidu Tuulepark OÜ kasuks välja.
5.2.Rahuldada kostja SIA UniCredit Leasing taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja SIA UniCredit Leasing põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses 450 eurot ja mõista see summa hagejalt Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kostja SIA UniCredit Leasing kasuks välja.
5.3.Rahuldada kostja Lüganuse valla (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu) taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata kostja Lüganuse valla (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu) põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses 297 eurot ja mõista see summa hagejalt Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kostja Lüganuse valla (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu) kasuks välja.
5.4.Hagejal tuleb punktides 5.1–5.3 väljamõistetud menetluskulu summadelt tasuda vastavat summat nõudma õigustatud kostjale alates määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu, hageja) esitas 26. juulil 2018 Harju Maakohtule hagi Aidu Tuulepark OÜ (kostja I), Coop Pank AS-i (kostja II), SIA UniCredit Leasing (kostja III) ja Lüganuse valla (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu, kostja IV) vastu. Hageja nõudis kostjate tahteavalduste kohtulahendiga asendamist järgmiselt: (1) kostja I nõusolek 31 hoonestusõiguse hageja nimele langemiseks; (2) kostjate II ja III nõusolekud vastavalt ühte ja kahte neist hoonestusõigustest koormava hüpoteegi kustutamiseks; (3) kostja IV nõusolek kõiki 31 hoonestusõigust koormava ühishüpoteegi kustutamiseks. Algses hagiavalduses sisaldus veel nõue kohustada kostjat I likvideerima 31 hoonestusõigusega koormatud kinnistutelt ebaseaduslikud ehitised, aga sellest hageja loobus enne hagi menetlusse võtmist. 2 (7)
Hageja väitis, et kostja I rikkus hoonestusõiguste seadmise lepingutest tulenevaid kohustusi, mistõttu võib hageja kinnistute omanikuna nõuda hoonestusõiguste langemist talle. Kuna hoonestusõigusi koormavad hüpoteegid lõppevad pärast hoonestusõiguse Eesti Vabariigile langemist, siis peavad kostjad II–IV hüpoteegipidajatena andma neilt nõutavad nõusolekud.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Lisaks leidsid kostjad, et hagi on ebaõigesti menetlusse võetud ja tuleks jätta läbi vaatamata.
3.Hageja esitas 9. septembril 2019 maakohtule hagist loobumise avalduse, mida põhjendas sellega, et kostja I andis menetluse ajal ilma kohut ja teisi pooli teavitamata hoonestusõigused üle Eleon Green OÜ-le (edaspidi: Eleon), mistõttu muutus hagi perspektiivituks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja I kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda.
4.Kõik kostjad avaldasid, et neil ei ole vastuväiteid loobumisele, aga menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostjad I, III ja IV esitasid ka menetluskulude nimekirjad.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Maakohus võttis 23. oktoobri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) hagist loobumise vastu ja lõpetas asja menetluse. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 4 esimese alternatiivi alusel hageja kanda ning määras kindlaks kostjatele I, III ja IV hüvitatavad summad, millelt kohustas hagejat maksma ka viivist.
5.1.TsMS § 206 lg 1 ja § 429 lg 1 järgi on hagejal õigus hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kuivõrd kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas lõpplahendit teinud, on hagejal õigus hagist loobuda. Maakohus ei tuvastanud TsMS § 429 lg-s 4 märgitud asjaolusid, mis välistaks loobumise vastuvõtmise. Neil kaalutlustel võttis maakohus hagist loobumise vastu ja lõpetas ühtlasi asja menetluse.
5.2.TsMS § 168 lg 4 sätestab mh, et kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, v.a juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja soovis hagist loobuda olukorras, kus kostjad nõuet ei rahuldanud. Sel juhul on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda.
5.3.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et menetluskulud saaks jätta TsMS § 162 lg 4 alusel kostja I kanda põhjendusega, et tema tegevus põhjustas hagi perspektiivituse. Viidatud säte ei võimalda panna menetluskulusid kostja I kanda, vaid üksnes kaaluda menetluskulude poolte endi kanda jätmist. Samas ei piisa selle kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja I poolt hoonestusõiguste võõrandamine ei ole erandlik asjaolu, millest tulenevalt saaks asuda seisukohale, et menetluskulude hageja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane.
5.4.Kostjate I, III ja IV taotluste alusel määras maakohus kindlaks neile hüvitatavad summad, millelt kohustas hagejat maksma ka viivist. Kostja II menetluskulude nimekirja ei esitanud, mistõttu tema menetluskulusid polnud vaja rahaliselt kindlaks määrata.
MÄÄRUSKAEBUS
6.Hageja esitas 14. novembril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse menetluskulude jaotuse osas tühistada. Hageja palub esimese võimalusena panna kõik menetluskulud kostja I kanda või teise võimalusena jätta need iga poole enda kanda.
6.1.Esiteks ei põhjendanud maakohus, miks pole menetluskulude kostja I kanda jätmine võimalik TsMS § 169 lg 1 alusel – nii nagu hageja taotles 11. oktoobri 2019 menetlusdokumendis. Just kostja I põhjustas menetluse venimist seeläbi, et ei teavitanud enda jagunemisest ega hoonestusõiguste Eleonile üleandmisest. Kui hageja saanuks neist asjaoludest teada koheselt pärast jagunemise toimumist, siis oleks ta varem esitanud hagist loobumise 3 (7)
avalduse ja menetluskulusid poleks juurde tekkinud. Kostja I kuritarvitas oma menetlusõiguseid. Kostja I küsis eelnevalt hageja nõusolekut hoonestusõiguste üleandmiseks ja pärast keelduva vastuse saamist korraldas ikkagi ülemineku jagunemise kaudu. Maakohus hageja neile väidetele ei vastanud.
6.2.Teiseks puuduvad määruses põhjendused, miks ei ole menetluse ajal hoonestusõiguste pahatahtlik võõrandamine erandlik asjaolu, mis õigustab menetluskulude poolte enda kanda jätmist TsMS § 162 lg 4 alusel. Menetluskulude hageja kanda jätmine on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, sest kostja I pahatahtlik käitumine (hoonestusõiguste võõrandamine jagunemise teel) ning selle varjamine teiste poolte ja kohtu eest põhjustas menetluse venimise ning hagi perspektiivituse. Hageja pidi hagist loobuma üksnes kostja I tegevuse tõttu. Kostja I pahatahtlikkust kinnitab ka asjaolu, et uues algatatud tsiviilasjas nr 219-11195 rahuldas kohus hageja hagi tagamise taotluse ja keelas Eleonil anda hoonestusõiguseid üle kolmandale isikule mis tahes viisil, sh jagunemise kaudu. Hagi tagati just seetõttu, et sarnane olukord nagu käesolevas kohtuasjas enam ei korduks ja hageja ei peaks jälle esitama uut hagi isiku vastu, kellele hoonestusõiguseid üle antakse.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjatele tähtaja sellele vastamiseks. Kostjad I–III vaidlesid kaebusele vastu, kostja IV seisukohta ei esitanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 23. detsembril 2019. Ringkonnakohus selgitas 25. veebruari 2020 määruses TsMS § 162 lg 4 kohaldamisega seonduvat. Pooled esitasid määruses kirjeldatud küsimuste kohta täiendavad seisukohad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt muutmata. Maakohus eksis kostja IV tähistamisel vaidlustatud määruse sissejuhatavas osas ja resolutsioonis, selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Määruskaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab sellega seonduvad menetluskulud.
9.TsMS § 659 kaudu kohalduva § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas menetluskulude jaotuse. TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause tõttu takistab kulujaotuse vaidlustamine lahendi jõustumist kulude rahalise kindlaksmääramise osas. Sama lõike teise lause alusel on maakohtu määrus ülejäänud osas jõustunud.
10.Kostja I esitas kaebusele vastates taotluse võtta vastu üks täiendav dokumentaalne tõend (Tartu Halduskohtu 11. novembri 2019 määrus haldusasjas nr 3-17-911, millega jäeti rahuldamata taotlused käesoleva menetluse kostja I trahvimiseks ja mõisteti käesoleva menetluse hagejalt välja menetluskulu). TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et kontrollides maakohtu 23. oktoobri 2019 määrusega tehtud menetluslike otsustuste õigust, ei saa lähtuda teises kohtuasjas hiljem tuvastatud asjaoludest. Seetõttu ei oma kostja esitatud kohtulahend kaebuse lahendamisel tähtust ja puudub alus selle vastuvõtmiseks. Kohus eemaldab tõendi väljatrüki toimikust, aga tulenevalt tõendi elektroonilisest esitamisest, pole vaja seda tagastada.
11.Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruses esitatud maakohtu põhjendustega menetluskulude jaotamise kohta. Kaebuse väited ei anna alust määrust selles osas tühistada ega muuta. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Kaebuse esimese väitega heidab hageja maakohtule ette TsMS § 169 lg 1 käsitlemata ja kostja I kahjuks kohaldamata jätmist. 4 (7)
11.1.1.TsMS § 169 lg 1 esimene lause sätestab, et menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud.
11.1.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus TsMS § 169 lg 1 eraldi nimetamata jätmisega menetlusõigust. Menetluskulude jaotamisel teeb kohus seadusega lubatud piirides ja juhtudel kaalutlusotsustuse, mille tegemisel kaalub, kuidas menetlusõiguse normid mõjutavad kulude jaotamist lahendatavas asjas (vrd Riigikohtu 4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-136-13, p 18 teine lõik). Kuigi kaalutlusotsust tuleb põhjendada, siis ei tähenda see kõigi nende normide loetlemist või käsitlemist, mille kohaldamist kohus ei pidanud vajalikuks.
11.1.3.Kuigi maakohus ei käsitlenud vaidlustatud määruses eraldi menetluse venimist, siis märkis ta p 11 viimases lauses piisava selgusega, et hoonestusõiguste võõrandamine ei anna alust menetluskulude jaotamisel kalduda kõrvale TsMS § 168 lg-s 4 sätestatust. Sellest saab järeldada, et maakohus kaalus kõiki seaduses ette nähtud võimalusi menetluskulude jaotamisel ja pidas selle tulemusel põhjendatuks jätta kulud hageja kanda.
11.1.4.Hageja esimene väide ei ole põhjendatud ka sisuliselt. Õige on kostja I arusaam, et seadusest ei tulene otsest ja selget kohustust teatada kohtule ning teistele pooltele kostja jagunemisest või vaidlusaluse eseme võõrandamisest. Võõrandamine on TsMS § 210 lg 1 järgi lubatav ega mõjuta lg 2 järgi asja menetlust ning TsMS § 460 kohaselt on otsus õigusjärglase suhtes siduv (vt pikemalt allpool p-d 11.2.3–11.2.6). Kuigi TsMS § 200 lg 1 näeb ette menetlusõiguste heauskselt kasutamise kohustuse, ei tähenda see eelneva põhjal veel, et vaidlusaluse eseme võõrandamisest tuleks teatada koheselt.
11.2.Kaebuse teise väide etteheide seisneb TsMS § 162 lg 4 kohaldamata jätmises.
11.2.1.Sarnaselt eespool p-des 11.1.2 ja 11.1.3 märgituga on ka siinkohal asjakohane märkida, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine või kohaldamata jätmine on kohtu kaalutlusotsus. Maakohus täheldas õigesti, et viidatud sätte alusel menetluskulude poolte endi kanda jätmine eeldab erandlike asjaolude olemasolu, ja neid ta ei tuvastanud. Sellise järelduse tegemisel ei pea kohus iga esile toodud asjaolu kohta eraldi põhjendama, miks ei ole see piisavalt erandlik.
11.2.2.Ringkonnakohtu hinnangul oleneb TsMS § 162 lg 4 kohaldamine käesoleval juhul vastusest küsimusele, kas hageja oleks saanud menetlust mõistlikult jätkata. Kui hagejal oli piisav võimalus jätkata vaidlust ka pärast hoonestusõiguste omaniku muutumist käesoleva tsiviilasjana, siis oli loobumine hageja enda menetluslik otsustus ja kulud tuligi jaotada TsMS § 168 lg 4 esimese alternatiivi järgi. Kui aga samas asjas menetluse jätkamine ei olnud objektiivselt võimalik, st hagi muutus perspektiivituks kostja I käitumise tõttu – nii nagu seda väidab hageja, siis võib kulude jätmine hageja kanda olla äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul oli hagejal võimalus menetlust jätkata, st TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks puudus alus. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
11.2.3.Pooled ei vaidle selle üle, et hoonestusõiguste omanikuna kinnistusraamatusse kantud isik muutus menetluse ajal. TsMS § 210 lg 1 sätestab mh, et hagi esitamine ja menetlemine ei puuduta poole õigust võõrandada vaidlusalune ese. Hoonestusõigus on asjaõigusseaduse § 5 lg 1 kohaselt piiratud asjaõigus ja seega ühtlasi ese tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 48 tähenduses. Järelikult võis kostja I hoonestusõigused võõrandada ja pelgalt seda ei saa talle pahatahtliku menetlusliku käitumisena ette heita.
11.2.4.TsMS § 460 lg 1 esimene lause näeb ette, et jõustunud kohtuotsus kehtib ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Viidatud säte hõlmab nii üld- kui ka eriõigusjärglust, st üldjuhul oleks hoonestusõiguste esialgse omaniku suhtes tehtud kohtulahendil siduv mõju ka menetluse ajal need omandanud isiku suhtes. Erandi näeb ette TsMS § 460 lg 2 nende isikute suhtes, kes omandamise ajal ei teadnud hagi 5 (7)
esitamisest. Pooled ei toonud esile, et käesoleval juhul oleks hoonestusõigused võõrandatud asjaoludel, mille kohaselt omandaja kohtuvaidlusest ei teadnud. Hageja 9. septembri 2019 loobumisavalduse kohaselt toimus hoonestusõiguste võõrandamine jagunemise tulemusel. Osaühingu jagunemisel vara omandav ühing ei saa tugineda teadmatusele asjaolu suhtes, millest teadmise saab omistada jagunevale ühingule.
11.2.5.Eelmises p-s 11.2.4 kirjeldatud loogikat järgib TsMS § 210 lg 2, mille kohaselt ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi vm õiguse üleandmine (eriõigusjärglus) asja menetlust. TsMS § 210 lg 3 võimaldab õigusjärglasel sel juhul vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul astuda menetlusse õiguseelneja asemel või teda saab menetlusse kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel ka ilma nende nõusolekuteta.
11.2.6.Siiski kohaldub TsMS § 210 lg 3 üksnes juhul, kui § 211 erisätetest ei tulene teisiti. Riigikohus on leidnud, et hoonestusõiguse võõrandamise korral saab TsMS § 211 lg 1 alusel taotleda kostja asendamist (31. jaanuari 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p 16 teine lõik). TsMS § 211 lg 2 näeb ette piisavalt tõhusa korra poole asendamiseks. Eespool p-s 11.2.4 märgitud kaalutlustel pole ilmselt kahtlust, et vaatamata TsMS § 211 lg-s 3 nimetatud piirangule saanuks kahe esimese lõike sätteid käesolevas asjas kohaldada.
11.2.7.Kui jätta ka eespool käsitletud võimalused kõrvale, siis pakub TsMS § 208 lg 1 olukorras, kus hageja leiab, et hagi on ekslikult esitatud isiku vastu, kes ei peaks olema kostja, võimaluse kostja asendamiseks. Samuti saab kostjate ringi TsMS § 208 lg 2 alusel laiendada. Hageja esitas loobumisavalduse enne kohtuliku arutamise algust, st pole näha takistust kostja I eriõigusjärglase menetlusse kaasamiseks ka neil alustel. Neil kaalutlustel pole asjakohased hageja põhjendused, et TsMS §-de 210 ja 211 kohaldamine ning võimalikud hagejale soodsad järelmid oleks sõltunud maakohtu diskretsioonist. Kui maakohus oleks jätnud hagi lubamatult läbi vaatamata, siis oli hagejale TsMS § 427 järgi tagatud kaebeõigus.
12.Menetluskulude rahalist kindlaksmääramist hageja eraldi ei vaidlustanud. Ringkonnakohus ei tähelda selles osas vaidlustatud määruses olulist õigusnormide rikkumist ja nõustub maakohtu vastavate põhjendustega. Seetõttu pole alust määrust muuta hagejalt välja mõistetud kuluhüvitiste ja viiviste osas.
13.Vaidlustatud määruses (sarnaselt ka hagi menetlusse võtmise määruses) on kostjana IV ekslikult märgitud vallavalitsus. TsMS § 201 lg 2 esimese lause kohaselt on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. TsÜS § 25 lg 2 järgi on mh kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega ei ole tsiviilasja pool vallavalitsus, vaid vald. Kõnealuse puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada, asendades vaidlustatud määruse sissejuhatuses ja resolutsioonis kostja IV tähistamiseks kasutatud väljendi õige nimega.
14.Määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
15.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi määrata rahaliselt kindlaks kostjate I, III ja IV menetluskulude nimekirjade alusel. Kostja II nimekirja ei esitanud. Hageja ei esitanud taotlustele vastuväiteid.
15.1.Kostja I taotles 506,25 euro hüvitamist, mis on esindajatasu 3 t 45 min õigusteenuse eest tasumääraga 135 eurot/t (käibemaksu taotlusest ei nähtu). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja I esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud (sh kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 2 t, määruse analüüs kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 2 t 15 min ning seisukohta koostamine 1 t 30 min). Esindaja tunnitasu määr on kohane. Eraldi käibemaksu hüvitamist kostja I ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale I hüvitada 506,25 eurot (= 3 t 45 min × 135). 6 (7)
15.2.Kostja III taotles 1237,50 euro hüvitamist, mis on esindajatasu 8 t 15 min õigusteenuse eest tasumääraga 150 eurot/t (ei sisalda käibemaksu). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja III esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 3 t (sh tutvumine maakohtu määruse ja kaebusega ning vastuse koostamine 1 t 40 min, muud toimingud maakohtus 20 min ning ringkonnakohtu määrusega tutvumine ja seisukohta esitamine 1 t). Vaidlustatud määruse tegemisele eelnevad toimingud ei ole hüvitatavad määruskaebemenetluse kuluna. Kohus võtab lisaks arvesse, et vaidluse ulatus määruskaebemenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning pooled ei esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Kostja III vastus kaebusele oli lakooniline ja tervikuna nähtub määruskaebemenetluses esitatust, et kostja III esindaja põhjendatud toimingutele kulutatud aeg pidi olema lühem kui kostjal I. Esindaja tunnitasu määra pidas maakohus kohaseks ja seda ei ole kaebusega vaidlustatud, mistõttu järgib ringkonnakohus sama käsitlust. Käibemaksu hüvitamist kostja III ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale III hüvitada 450 eurot (= 3 t × 150). Rahuldamata jääb kostja III taotlus 787,50 euro (= 1237,50 – 450) hüvitamiseks.
15.3.Kostja IV taotles 297 euro hüvitamist, mis on esindajatasu 2 t 45 min õigusteenuse eest tasumääraga 90 eurot/t (lisandub käibemaks). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja IV esindaja taotletud ajakulu vajalik ja põhjendatud (kaebuse analüüs ja seisukoha koostamine). Esindaja tunnitasu määr ei ole liiga kõrge. Kostja IV kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale IV hüvitada 297 eurot (= 2 t 45 min × 90 + 20%).
15.4.Vastavalt kostjate I, III ja IV taotlusele ning TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist.
16.TsMS § 696 lg 1 teine lause võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.