Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 19. märts 2020
Tsiviilasja number
2-19-20496
Tsiviilasi
Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Kaur Ruiso vastu põhivõla 149 euro 15 sendi, võla sissenõudmise kulude 25 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaselts PlusPlus Capital määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), esindaja Marjana Šestel Vastustaja (kostja): Kaur Ruiso (isikukood
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes
vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
kohaselt saab hagi esitada üksnes kostja elukoha järgi, ei ole Tartu Maakohus pädev tsiviilasja arutama.
Määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 kohaldamise ja määruse nr 1215/2012 neljanda jao alusel kohtualluvuse määramise eeldus on mh see, et määruse nr 1215/2012 art 6 kohaldamine ei ole piiratud. See tähendab, et määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 järgi saab määruse nr 1215/2012 neljandat jagu tarbijast kostja puhul kohaldada juhul, kui kostja elukoht on mõnes liikmesriigis (vt U. Magnus ja P. Mankowski (ed). European Commentaries on Private International Law ECPIL. Vol I. Brussels Ibis Regulation. 2016, lk 457 – 458, 514). Selleks, et kohus saaks määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 ja art 18 lg 2 järgi kohtualluvuse määrata, tuleb seega esmalt tuvastada, kas kostjal on liikmesriigis elukoht. Selleks, et teha kindlaks, kas kostja elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, tuleb määruse nr 1215/2012 art 62 lg 1 järgi kohaldada siseriiklikku materiaalõigust. Kui kostja elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, tuleb määruse nr 1215/2012 art 62 lg 2 järgi kohaldada teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas kostja alaline elukoht on selles liikmesriigis. Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on RRS § 65 lg 1 järgi isiku poolt antud aadress, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Tegemist on seega isiku väitega selle kohta, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Isiku elukoht on TsÜS § 14 lg 1 mõttes aga faktiline koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress saab seega olla üks tõend isiku elukoha kohta, kuid tegemist ei ole TsÜS § 14 lg 1 mõttes elukohaga. Rahvastikuregistris elukoha muutmine saab seega samuti olla üks tõend selle kohta, et isiku elukoht on TsÜS § 14 lg 3 mõttes muutunud, so isik on asunud mujale elama viisil, millest võib järeldada tema tahet elukohta muuta (vt Riigikohtu 21. novembri 2012 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9). Kuna kostja elukoht ei ole Eestis, tuleb eeltoodust tulenevalt välja selgitada, kas kostja elukoht on mõnes muus liikmesriigis, nt Soomes. Kostja Soome elukoha tuvastamiseks tuleb seega kohaldada Soome õigust ning selle põhjal tuvastada, kas kostja elab Soomes. Maakohus ei ole seda teinud. Maakohus ei ole seega määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 eeldus kontrollinud ega seetõttu ka art 18 lg 2 õigesti kohaldanud. Maakohus on sellest tulenevalt ennatlikult leidnud, et asi ei allu Eesti kohtule. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja elab muude liikmesriikide õiguse kohaselt mõnes muus liikmesriigis, nt Soomes, on määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 kohaldamine võimalik juhul, kui sätte kohaldamise teised eeldused on täidetud. Maakohus on tuvastanud, et tegamist on tarbijaga sõlmitud lepinguga. Selle üle ei ole ka vaidlust. Maakohus ei ole aga tuvastanud, kas vaidlus tuleneb määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 punktides a – c nimetatud lepingust. Kui asja uuel läbi vaatamisel on vajalik määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 kohaldada, tuleb maakohtul tuvastada kõik selle eeldused, sh selgitada välja, kas vaidlus tuleneb määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 punktides a – c nimetatud lepingust. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja ei ela muude liikmesriikide õiguse kohaselt mõnes muus liikmesriigis, vaid kolmandas riigis, tuleb maakohtul kohtualluvuse määramisel kohaldada määruse nr 1215/2012 art 6 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustiku. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja ei ela muude liikmesriikide õiguse kohaselt mõnes muus liikmesriigis, ning kohus ei leia tõendeid ka selle kohta, et kostja tegelik alaline elukoht asub väljaspool Euroopa Liidu territooriumi, tuleb maakohtul kaaluda, kas kohtualluvuse määramisel on määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 ja art 18 lg 2 ning Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsuses C-327/10 (Okresní soud v Chebu — Tšehhi Vabariik eelotsusetaotlus) märgitud eeldustel võimalik lähtuda kostja viimasest teadaolevast elukohast Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 1 ja 3 teise lause järgi kindlaks maakohus lõpplahendis. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.