Võlaõigus › Võõrandamislepingud

raames (hagi lisa 10). Ekspert leidis, et „Eksperdi hinnangul ei ole vanni tootmisel kasutatud kvaliteeti ja kasutusmugavust tagavaid koostematerjale. Vanni astudes ja sealt väljudes ei pea pidevalt esipaneeli tagasi oma kohale paigaldama. See ei ole vähemalt keskmise või tavapärase kvaliteediga vanni puhul ootuspärane. Veelgi halvem on olukord, kui vanni kasutades täita see veega (koormus vanni detailidele suureneb), s.t kasutada vanni sihtotstarbeliselt. Kasutamise käigus pidevalt deformeeruv ja laiali lagunev vann kahjustub sedasi jäädavalt vaid väga lühikese kasutamise tagajärjel. Olukorra põhjal on alust arvata, et vanni konstruktsioon ja/või kasutatud materjalid ei ole vähemalt keskmise või tavapärase kvaliteediga“. Samasugusele järeldusele on jõudnud kohtuliku ekspertiisi raames Tallinna Tehnikaülikooli teadlased (dtl 731jj). Ekspertide põhiline järeldus on, et toote konstruktsioon ei taga vanni ülemise serva jäikust tavapärasel kasutusel. Tegemist on vanni konstruktsiooni veaga. Hageja hinnangul on ta tõendanud vannide mittevastavust vähemalt keskmisele kvaliteedile (tegelikkuses veelgi enam, nimelt seda, et vanne ei ole võimalik üldse vannidena, s.t sihtotstarbeliselt, kasutada). Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejat teavitanud keelust kostjalt ostetud vanne märgruumi paigaldada. Samuti ei ole kostja hagejat teavitanud, et tegemist on tavapärasest kasutusviisist erinevate vannidega, mida ei saa paigaldada tavapärasesse, s.o kaldega põrandaga märgruumi. Seetõttu ei saa kostja tugineda vastuväitele, et vannid on paigaldatud vastuolus paigaldusjuhistega. Isegi juhul kui hüpoteetiliselt asuda seisukohale, et seadusest tulenevad müüja vastutust ettenägevad sätted ei peaks kaitsma ostjat kogu asja puudusest tuleneva kahju eest (hageja sellise käsitlusega ei nõustu), siis VÕS § 1044 lg-st 2 ja § 1045 lg 1 p-st 5 tuleneb kostja deliktiõiguslik vastutust hagejale müüdud defektsete vannidega seoses tekitatud kahju eest. Täiendavalt näeb kostja vastutuse ette ka tootjavastutuse sätted. VÕS § 1061 lg-st 2 tulenevalt, vannide ostuhind ületab 500 eurot ning vanne ei kasutata kortermajas majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 1062 lg 1 p 3 järgi vastutab kostja kui toote Eestisse toonud müüja hageja ees tootjana. Lisaks ei piira VÕS § 1061 lg 5 alusel tootja vastutust ettenägevad sätted kostja vastutust ühelgi muul alusel. Hageja põhinõue 75 516,26 eurot koosneb järgnevast:

„Firmast“ ning seal on kostja ettevõtte kaubavalikut tutvustava teksti sees muuhulgas järgmine lause: „Kõigil toodetel on vähemalt 2-aastane, osal toodetel kuni 10-aastane garantii.“ Selle lause põhjal ei saa asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud garantiikokkulepe. See lause tähendab, et kostja müüb tootjate tooteid, mille tootja poolt antud garantii on kaks kuni 10 aastat. Kostja ainult müüs hageja tema soovitud ja välja valitud vannid. Vannid paigaldas OÜ Nisurem, kelle võimaliku puuduliku töö eest kostja ei vastuta. Hageja tuli välja positsiooniga, et vannid on valmistatud valest materjalist alles pärast seda kui vannide paigaldaja (OÜ Nisurem) majanduslik olukord halvenes oluliselt ning paigaldaja ei ilmunud enam objektile oma praaktöö parandamiseks. Üsna pea järgnes sellele ka OÜ Nisurem pankrot (OÜ Nisurem pankrot oli välja kuulutatud 21.01.2019). Enne seda tunnistas hageja, et probleemid vannidega on tingitud nende valest paigaldusest. Vannide vale paigaldus seisnes selles, et vanne ei olnud paigaldatud tootja paigaldusjuhendi järgi: 1) vannipaneelide kinnitusklambrid olid ainult vanni küljes, aga ei olnud põrandal; 2) vannide seinaklipside ja vanniserva vahel olid tühimikud, aga vanni serv ja kinnitusklips peavad olema kontaktis. Selleks, et jõuda järeldusele „vanni konstruktsioon ja/või kasutatud materjalid ei ole vähemalt keskmise või tavapärase kvaliteediga“ peab tõendama, et vanni konstruktsioon ei vasta tegelikkuses CE standardile või et selle materjal ei vasta tegelikkuses CE standardile. Kahju arvestuses asendab aga hageja kõige odavama segmendi tooted (raamita akrüülvannid), oluliselt kallima segmendi toodetega (alumiiniumist täisraamil akrüülvannid). Viimane tootesegment on ainulaadne: selliseid vanne toodab ainult Balteco ja Läti tootja Paabaths. Täisraamil akrüülvannid on väga erandlik tooteklass, terve maailm kasutab praegu valdavas enamuses raamita akrüülvanne. Need tooted (raamita ja alumiiniumist täisraamil akrüülvann) ei ole võrreldavad ei oma omaduste, paigaldusnõuete ega hinnaklassi seiskohalt. Samuti jääb arusaamatuks kahju suuruse rehkendus. Kostja sai kogu tarne eest hagejalt kokku 56 1666,92 eurot. Hagiavalduse p 3.3 kohaselt on aga hageja nõude suurus algse seisuga 168 825,26 eurot (hiljem vähendatud 75 516,26 euroni) ning hagiavalduse p 3.7 kohaselt kindlasti suureneb. Nii suur kahju ei olnud kostjale ettenähtav. VÕS § 219 lg 1 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik ostetud tooted viivitamatult üle vaatama. Seejuures VÕS § 220 lg 2 kohaselt peab selline isik lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Kumbki nendest tingimustest ei ole hageja nõude puhul täidetud. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Praegusel juhul teatas hageja vannide väidetavast mittevastavusest müügilepingule alles 07.06.2018 e-kirjas. VÕS § 219 lg 1 kahtlemata kohaldub pooltevahelisele suhtele, sest pooled ei ole selle kohaldamist müügilepingus välistanud. Vannide pakkumises ja ettemaksuarvetel on märge: „Kauba vastuvõtmisel kinnitab ostja, et tal ei ole pretensioone kauba koguse ja kvaliteedi suhtes“. Tegemist on ostja poolse kinnitusega VÕS § 219 sätestatud asja ülevaatamise kohustuse täitmise kohta koos sellest tulenevate tagajärgedega – mittevastavusest saab teada anda ainult mõistliku aja jooksul pärast osundatud ülevaatust (VÕS § 220). Kostja kasutas seda klauslit kõikide oma mittetarbijast klientide puhul. Hageja tutvus vannidega põhjalikult juba enne müügilepingu sõlmimist ja valduse üleandmist. Seejuures tutvus hageja vannide näidisega ka kostja salongis. Hageja teadis väga hästi, et ostab ilma raamita vannid (so et vannid on ilma raamita). Nendel asjaoludel pidi hageja (hagi rahuldamiseks) tõendama, et vannid erinevad salongis olnud näidisega, millega hageja on korduvalt tutvunud. 4

Käesoleva tsiviilkohtumenetluse kestel aegusid korteriostjate potentsiaalsed nõuded hageja vastu. See tähendab, et hagejale ei ole seoses vannidega kahju tekkinud. Kui hageja vastava kohustuseta midagi hüvitab, ei saa kostja selle eest põhimõtteliselt vastutada. Kolmanda isiku vastuväited 23.11.2020 määrusega kaasas kohus kolmanda isikuna kostja poolel vaidlusaluste vannide tootja BESCO S.p. z.o.o. Kolmas isik hagi ei tunnista ning palub selle jätta täies ulatuses rahuldamata (dtl 1736 jj). Ilma igasuguse kahtluseta on tõendatud, et toode on hea kvaliteediga ja see on lubatud Euroopa Liidu turule. Seda tõendavad vanni Modern tootedokumendid: toimivusdeklaratsioon, hügieenitunnistus, toote tehniline dokumentatsioon ehk esmane tüübihindamine (vajalik toote turule laskmiseks) ning tellitud tehnilise ekspertiisi koopia, mille tegi sõltumatu ehitustehnika instituut. Teisalt on tõendatud vannide väär paigaldus, mis ei vasta paigaldusjuhendile. Tootja garantiivastutus lõpeb olukorras, kus toode hävib oskamatu või tahtliku paigalduse tulemusena, mis on vastuolus tootja poolt sätestatuga. Olukorras, kus arendaja (hageja) otsustab teadlikult valida konkreetse investeeringu jaoks sobimatud vannid vaid seetõttu, et need on kõige odavamad, võtab ta endale vastutuse, mis on seotud sellega, et nende tahtlikult vale paigaldus võib põhjustada toote mittenõuetekohast toimimist ja selle pöördumatut kahjustamist, samuti võimalikke muid sellega seotud kahjusid. Besco hinnangul vastutab OÜ Nisurem koos hagejaga täielikult vannide Modern väära paigaldamise eest, mis tõi kaasa toodete kahjustamise ja takistas nende nõuetekohast kasutamist. Modern vann on endiselt ettevõtte enim müüdud ökonoomne akrüülvann kogu Euroopa turul. Selle tootmistehnoloogia pole sisuliselt muutunud ning tootel on kogu vajaminev dokumentatsioon, mis kinnitab selle vastavust ELi turustandardeid. Käesolevas kohtuasjas pole küsimuse mitte vanni kvaliteet, vaid sobimatu tootevalik (ja paigaldussüsteem) konkreetse arenduse raames ning selgelt puudulik paigaldusprotsess. Eksperdi P. P. ekspertiis tuleks tõendusmaterjali hulgast tingimata välja arvata, kuna see sisaldab raskeid vigu. Kuivõrd P. P. tegi visuaalse ülevaatuse põhjal ekspertiisi ühes korteris, kuhu Moderni vann paigaldati, alles pärast hageja ja kostja korduvaid remondikatseid, oskamatut ja valet paigaldust - pärast metallplaatide liimimist põrandale ning pärast seinaankrute pingutamist nii, et vann kinnituks seina külge ja tervik jäljendaks vanni õiget paigaldamist vastavalt tootja juhistele. ekspert ei demonteerinud vanni ega analüüsinud materjale, millest see tehtud oli, vaid tegi kõik analüüsid visuaalse vaatluse alusel, mida võib järeldada ekspertarvamusele lisatud fotode põhjal. Sama oluline on see, et P. P. ekspertiis ei sisalda mingit teavet vanni paigalduskõrguse kohandamise kohta vanni korpuse kõrgusega ega ka teavet selle kohta, et ekspert on kontrollinud seinakonksude paigalduse õigsust, mille õige paigaldus määrab ära toote stabiilsuse. Kohtuekspertide J. K., K. K. ja P. P. tehtud ekspertiisi tulemusi ning ekspertiisiakti ei tuleks võtta kohtumenetluse käigus arvesse, kuna eespool nimetatud ekspertiis viidi läbi äärmiselt kallutatult, eeldades juba ette, et kõnealustel vannidel on konstruktsioonivead (ja need ei ole hävinud nt vale paigaldamise tõttu). Katse tegid eksperdid, kes oma tööalase karjääri teatud etappidel olid seotud ettevõtte Besco otsese konkurendiga — ASiga Balteco (ekspert J. K. aastatel 2000—2006) ja selle tütarettevõttega Wellspa OÜ (ekspert K. K. aastatel 2004-2012). Lisaks nähtub hagiavaldusest, et hageja valis ettevõtte Besco vannide Modena (Modern) asendamiseks just ASi Balteco pakkumise. Katse tehti defektsete vannidega, mis olid algselt valesti paigaldatud ning mille paigaldust on kasutamise käigus korduvalt parandatud ja mida kasutatakse seniajani, hoolimata leitud olulistest defektidest. Katse tehti vanniga, mille ,,konstruktsiooni on korteri omaniku poolt muudetud", nagu väidavad eksperdid oma analüüsis. Sellisel juhul ei saa kindlaks teha millised toote omadused on algsed ja millised tulenevad võhiku tehtud omavolilistest konstruktsioonimuudatustest. 5

Hageja oleks pidanud vannide väidetavat „pehmet materjali“ pidanud märkama enne paigaldust. Ostu-müügi arved on väljastatud 11.05.2026-27.04.2017, hageja oleks pidanud väidetava kvaliteediprobleemiga pöörduma kohe pärast esimese tootepartii kättesaamist kostja poole. Nõude aluseks olevad asendusvannid on täiesti teistsuguse konstruktsiooni ja paigaldusviisiga, enam kui kaks korda kallimad. See on sama nagu võrrelda esmaklassilist Mercedese sõiduautot ökonoomse Škodaga. Hageja dokumentidest ei ole võimalik kindlaks teha, mitu vanni tegelikult välja vahetati, kui palju ja mis summas hüvitist maksti ning milliseid kulusid hageja seoses kaebustega tegelikult kandis. Kohtu põhjendused Kohus võttis 09.12.2024 istungil vastu hageja osalise loobumise. 02.09.2024 täpsustatud nõude kohaselt on hageja põhinõude suuruseks 168 825,26 euro asemel 75 516,26 eurot. Sellele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Kohus lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse põhinõude 93 309 eurot ja sellelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatava viivise väljamõistmise osas. Kohus leiab, et loobumise järgselt menetlusse jäävas osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja tugineb nõude õigusliku alusena müügigarantiile VÕS § 230 lg 1 alusel: „Müügigarantii käesoleva peatüki tähenduses on müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest asendada või parandada või seda hooldada, et tagada selle vastavus garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustele, või maksta tagasi asja eest tasutud ostuhind. Müügigarantiiga antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund“. Kuni 01.01.2022 kehtinud VÕS § 230 lg 3 sätestas: „Eeldatakse, et müügigarantiiga on hõlmatud kõik asjal garantiitähtaja jooksul ilmnenud puudused“. Garantiikokkuleppe sõlmimine ja kehtivus on hageja tõendamiskoormis. Hageja tõendab kostja poolt vaidlusalustele vannidele müügigarantii andmist järgmiste tõenditega. Hagi lisas 1 esitatud tellimused ja arve-saatelehed (dtl 15-30) sisaldavad jaluses märget „Samuti kinnitab ostja, et ta on tutvunud toodete garantiitingimustega. Garantii ja pretensioonid [email protected]“. Samasugune lause sisaldub kostja pakkumises (dtl 212) ja ettemaksuarvete (dtl 214-219). Samuti on hagi lisas 2 (dtl 31) esitatud väljavõte hageja veebilehe alajaotusest „Firmast“, milles on märgitud „Kõigil toodetel on vähemalt 2-aastane, osal toodetel kuni 10-aastane garantii“. Kostja vaidleb garantiikokkuleppe sõlmimisele vastu. Kohus leiab, et eeltooduga ei ole kostja poolt vannidele garantii andmine ning selle tingimused tõendatud. Ükski eelnevalt nimetatud tõend ei kinnita konkreetsetele vannidele kostja poolt 2aastase garantii andmist nagu väidab hageja. Kohus nõustub kostjaga, et veebilehel kajastatud kirjeldus ei ole müüja lubadus antava garantii tingimuste kohta vaid üldine kostja õiguseellase ettevõtte ning müüdavate toodete kirjeldus. Seda kinnitab nii info asukoht veebilehel firma tutvustuse rubriigis muu kirjeldava teksti sees kui ka info lakooniline ja üldine sisu. Lauset „Kõigil toodetel on vähemalt 2-aastane, osal toodetel kuni 10-aastane garantii“ ei saa tõlgendada lubadusena anda kõigile toodetele müüjapoolne vähemalt 2-aastane garantii. See ei kirjelda garantii tingimusi ega selle konkreetset kestvust, selle realiseerimise tingimusi. Kohtu arvates on kodulehel viide müüja poolt pakutavate kaupade tootjate-poolsetele garantiidele. Seda kinnitab rubriigi kontekst: kostja koostööpartneritest tootjate üldkirjeldus. Garantiikokkulepe müüjaga ei ole niisiis viide kostja veebilehel, vaid see viitab eraldi dokumendis ja eraldi tingimustel tootjapoolsetele garantiidele. Seda kinnitab ka märkus pakkumiste-tellimuste-arvete jaluses: „Samuti kinnitab ostja, et ta on tutvunud toodete garantiitingimustega“. Sõnastus viitab, et garantiitingimused ja -kokkulepe asuvad mingis muus eraldiseisvas dokumendis, millega ostjal oli õigus tutvuda. Arved ei ole garantiitingimused ning garantiikokkulepe peaks asuma eraldi 6

dokumendis. Hageja ei ole selliste dokumentide olemasolu ega tingimusi tõendanud. Kõik eelnev kogumis kinnitab, et tõendid, millele hageja tugineb, viitavad hoopis võimalikule tootja poolt pakutavale garantiile, mitte kostja poolt antavale müüja garantiile. Tootja garantiile ei ole hageja oma nõudes tuginenud ega seda tõendanud. Tootjagarantii alusel ei saa nõuet esitada müüja vastu, tegemist on kahe eraldiseisva kokkuleppega ja erinevate kohustatud isikutega. Hageja ja kostja garantiikokkuleppe sõlmimist ja olemasolu ei saa tuletada ka kostja (või tema õiguseellase) käitumisest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi. Kostja on konflikti algusest saadik eitanud garantiikokkuleppe olemasolu (08.06.2018 vastus nõudekirjale; dtl 39). Vaidlust ei ole selles, et Dekovabrik OÜ püüdis vannide probleemile lahendust leida ning pakkus erinevaid parandusmeetmeid ja asendusi (nt dtl 252, 253, 271, 2761 793-795). Kohtu arvates ei saa sellisest hilisemast käitumisest tuletada garantiikokkuleppe sõlmimist. Kostja käitumine ja kirjavahetus ei anna alust tuvastada garantiikokkuleppe olemasolu müügi hetkel ja sellise kokkuleppe tingimusi. Konkreetseid viiteid garantiile Dekovabrik OÜ vastustes ja kirjades ei ole (v.a 08.06.2018 vastuskirjas selge seisukoht, et sellist kokkulepet ei ole sõlmitud). Tuleb lugeda tavapäraseks, et suure kliendi puhul, kes ostab üle 150 vanni ja muud sanitaartehnikat, püütakse leida probleemidele lahendusi ka formaalse ja kehtiva garantiikohustuseta. Seejuures nähtub tõenditest, et asendusvanne pakuti raha eest, mitte tasuta (dtl 276). Seda, et kostja tegevus oli ajendatud kliendisuhete hoidmisest, mitte kehtivaks peetud garantiikohustusest, kinnitavad M. K. ütlused 09.12.2024 istungil (dtl 2268jj). Kuna kostjaga sõlmitud garantiikokkulepe ei ole tõendatud, tuleb hageja nõuet hinnata seadusest tuleneval VÕS § 115 lg 1 kahju hüvitamise üldalusel, arvestades VÕS § 217jj erisätteid. VÕS § 220 lg 1 järgi ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Nimetatud tähtaja kulgema hakkamine on seotud VÕS § 219 lg-ga 1, mille järgi kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kohus nõustub kostja 25.04.2025 seisukohaga, et eelnevat täpsustab poolte pakkumiste-tellimuste-arvete jaluses märgitu: „Kauba vastuvõtmisel kinnitab ostja, et tal ei ole pretensioone kauba koguse ja kvaliteedi suhtes“ (dtl 15-30, 212 214219). Viidatud tingimus kordab seadusest tulenevat nõuet, et professionaalne ostja peab kauba kohe selle vastuvõtmisel üle vaatama ning kõrvalekalletele kiirelt reageerima. Esitatud saatelehtede järgi on vannide tarne hagejale toimunud 2017. aasta jaanuar-aprill (dtl 1630). Hageja väitel teavitati puudustest koheselt selle järgselt, kui vannide kasutamisel korteriomanike poolt tekkisid probleemid, 2018. aasta jaanuaris (dtl 32-33). Kirjavahetus puudutab üksikuid vanne, mille mudelid ei ole teada. Probleemi kirjeldus on üldsõnaline, käsitletakse üksnes mõne vanni esipaneeli kinnitusi, ega mainita kõikide tarnitud vannide ja vannimudelite põhimõttelisele tootmisdefekti, millele hageja on hiljem kohtumenetluses tuginenud. Seega on kaheldav, kas selline teavitus vastab VÕS § 220 lg 2 spetsiifilisuse nõudele. Isegi kui lähtuda kõige hilisemast tarnest, on see puudulik teavitus tehtud ca 8 kuud pärast vannide tarnimist. Täpsem info ja etteheited sisalduvad alles 07.06.2018 kirjas (dtl 34), ca 13 kuud pärast viimast tarnet. Kohus nõustub kostja hagi vastuse p 3.4 teises lõigus tehtud etteheitega ning Besco etteheitega, et ostja ei ole lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldanud ega teinud seda mõistliku aja jooksul. VÕS § 220 lg 3 järgi on sellisel juhul tagajärjeks puudustele tuginemise õiguse kaotamine: „Kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda“. Nii VÕS § 219 lg 1 kui ka poolte kokkuleppe järgi pidi hageja vannid koheselt üle vaatama või üle 7

vaadata laskma. Majandus- ja kutsetegevuses ei ole puudustest teatamise tähtaja kulgema hakkamine seotud subjektiivse puuduste avastamise hetke või klientidelt pretensioonide saamisega. Seetõttu ei ole õige hageja viide, et ta teavitas kostjat kohe kui korteriomanikud kurtsid vannide kehva kvaliteedi üle. Hageja pidi ise vannid nende vastuvõtmisel üle vaatama ning puudutest teatama. Hageja on professionaalne ehitusettevõtja, kes tegeleb eluhoonete arendamise ja ehitamisega. Kui vannid oli nii pehmest materjalist, et neid ei ole üldse võimalik sihipäraselt kasutada, pidi see olema professionaalsele ehitusettevõtjale koheselt vannide tarne saamisel arusaadav. Kui kohus küsis pooltelt seisukohti kauba ülevaatamise ja puudustest teatamise kohta, on hageja asunud väitma, et „vannide kättesaamisel oli hagejal võimalik tuvastada vaid koguse vastavust kauba saatelehtedele. Eluliselt ei ole võimalik, et hageja oleks saanud tuvastada käesolevas kohtumenetluses ekspertide poolt tõendatud vannide kasutamisel avalduvad vannide materjalidefektid juba vannide ehitusobjektile tarnimise hetkel“ (25.04.2025 p-d 3-4; dtl 1536). Kohus sellega ei nõustu. Arvestades ekspertiisiaktis märgitud vanni omadusi (dtl 735) oli vanni materjali pehmus ja ülemise serva paindumine tajutav tavapärasel ülevaatusel ega eelda vanni veega täitmist või selle pikaajalist kasutamist. Kuigi kohtueksperdid mõõtsid vanni deformeerumise täpset ulatust eriseadmetega, olid vanni põhilised omadused ja materjali paindumine tavapäraselt iga inimese poolt tajutav.1 KA hagja esitatud P. Parki asjatundja arvamus põhineb nö tavainimese tajumisel ja kogemusel, mitte erivahenditel ja -teadmistel. Professionaalne ehitusettevõtja pidi enda VÕS § 219 lg-st 1 tulenevat kohustust täites võimalikele kõrvalekalletele viitavatest omadustest aru saama. Hiljemalt pidi see arusaamine kujunema esimese vanni paigaldamisel, mis toimus eeldatavasti 2017. aasta alguses või keskel, igal juhul enam kui 2 kuud enne 2018. aasta jaanuari e-kirja või 2018. aasta juuni nõudekirja. Hageja on väitnud, et tal on õigus puudustele tugineda sõltumata puuduste ebapiisavast ja hilinenult teavitamisest, sest müüja pidi lepingutingimustele mittevastavusest teadma (VÕS § 221 lg 1 p 2). Müüja teadmist või teadma pidamist puudustest peab erandile tuginemiseks tõendama ostja. Kohtu arvates ei ole hageja seda teinud. Hageja enda käsitluse kohaselt said puudused ilmneda üksnes reaalse kasutamise käigus ning materjali puudused selgusid üksnes eksperdiarvamusest (25.04.2025 p-d 3-4, dtl 1536). Müüja ei kasutanud vanne ega teostanud nendele ekspertiisi, seega ei saanud ta hageja enda käsitluse järgi puudustest teada. Müüjale ei laiene ostjaga sarnane VÕS § 219 lg 1 üleantava asja ülevaatamise kohustus. Mistõttu ei saa ka väita, et müüja oleks pidanud vannide puudustes teadma nende jõudmisel tootjalt müüja lattu ning enne laost ostjale edastamist. Erinevalt ostjast ei pidanud müüja tootjalt tarnitavat kaupa lahti pakendama ja vahetult üle vaatama. Müüja ei pea kahtlustama, et ühe Euroopa suurima ja maineka tootja kaup võib olla puudulik. VÕS § 220 lg 3 viimane variant sätestab, et kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Kohus leiab, et ostja-poolne puudustest õigeaegselt teavitamata jätmine ei ole mõistlikult vabandatav. Hageja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud. Asjaolu, et hageja ei tutvunud piisavalt põhjalikult tarnitud toodetega, rikkus VÕS § 219 lg-t 1 ning poolte kokkulepet asja viivitamatu ülevaatamise kohta (vt arvete jalus), ei ole mitteteatamist vabandav asjaolu. Hagejal olid kõik võimalused vannide ülevaatamiseks, kuid asjaoludest nähtuvalt asuti nende omadustesse täpsemalt süvenema alles nende korteritesse paigaldamise järgselt ja korteriomanikelt negatiivse tagasiside saamist, ligikaudu aasta hiljem. Kohus rõhutab veelkord, et hageja ei ole tarbija ega juhuostja vaid suur arendaja ja ehitusettevõtja, kelle põhitegevuseks ongi eluhoonete sh vannitubade arendus, ehitus ja müük. Hageja enda hooletusest tulenev viivitus ei ole vabandav asjaolu VÕS § 220 lg 3 kontekstis. Kuna hageja ei teavitanud müügilepingu eseme puudustest kostjat mõistiku aja jooksul, müüja ei pidanud olema puudustest teadlik ning mõistlikul ajal mitteteatamine ei ole vabandatav, on hageja 1

Hageja on menetluses algselt olnud sama meelt: nt 07.05.2020 p 16, dtl 248.

8

VÕS § 220 lg 3 järgi kaotanud õiguse tugineda müügilepingu puudustele. Hageja on viidanud nõude alustena ka VÕS § 1044 lg-le 2 ja § 1045 lg 1 p-le 5; VÕS § 1061 lgtele 1-2 ja § 1062 lg 1 p-le 3. Nimetatud sätted antud nõudele ei kohaldu. Hageja kahjunõue (müüdud vannide asendamise kulu ja korteriomanikele tasutud kompensatsioonid) on müügilepingulise kahju hüvitamise kohustuse (VÕS § 115 lg 1) kaitsealas. Sätetel ei ole muud lepinguõiguse kaitsealast väljajäävat eesmärki, mida VÕS § 1044 lg 2 teise lause järgi peaks kaitsma deliktiõiguslikult. Tegemist ei ole surmast, kehavigastuste tekitamisest või tervisekahjustusest põhjustatud kahjuga, mis kuuluks hüvitamisele VÕS § 1061 lg 1 tootjavastutuse raames. Nõue ei põhine asjaolul, et puudustega vannid oleksid põhjustanud muude asjade hävimise või kahjustumise (VÕS § 1061 lg 2). Tootjavastutus ei laiene tootele endale tekkinud kahjule (VÕS § 1061 lg 3). Hageja poolt esitatud nõue jääb seega rahuldamata. Kuna nõue jääb rahuldamata garantiikokkuleppe puudumise ning VÕS § 220 lg 1 ja 3 eelduste täitmata jätmise tõttu, ei analüüsi kohus sisulisi etteheiteid vannidele ja vastavaid tõendeid. Kohus ei tuvasta, kas vannidel esines reaalselt ette heidetud puuduseid või mitte. Sõltumata puuduste esinemisest või mitteesinemisest, nõue jääb rahuldamata primaarsete õiguslike eelduste puudumise tõttu. Samuti ei hinda kohus, kas probleemid vannidega tekkisid paigaldusjuhiste mittejärgimise tõttu või muudel alternatiivsetel põhjustel. Vastavalt TsMS § 386 lg-le 4 tühistab kohus 22.06.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise meetmed. Eeltoodul on üksnes formaalne tähendus: Dekovabrik OÜ kustutati äriregistrist 21.02.2023 ja seoses sellega kustutati ka hagi tagamise määruse alusel äriregistrisse kantud kommertspant. Formaalselt on aga 22.06.2020 määrusega kohaldatud meetmed jäänud kehtima ning need tuleb õigusselguse huvides tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 kohaselt solidaarselt hagejate kanda. Kuna hagi rahuldamata jäämise tõttu jäävad menetluskulud niikuinii hageja kanda, ei ole vaja eraldi jaotada hagist osalise loobumisega seotud kulusid. Selguse huvides märgib kohus, et hageja loobus 02.09.2024 põhinõudest 93 309 euro ehk 55,27% ulatuses. Seega TsMS § 168 lg 2 ja 5 alusel jääks 55,27% kostja ja kolmanda isiku kuludest igal juhul hageja kanda, ka siis kui hagi oleks rahuldatud. Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2). /digitaalselt allkirjastatud/ Priit Lember Kohtunik

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.