Autostaap OÜ hagi L K vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
353,62 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja Autostaap OÜ (registrikood 12326089; asukoht E. Vilde tee 98a, 12914 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja jurist Katrin Kiisk (STK Õigusbüroo OÜ, Jõe tn 3, 10151 Tallinn, e-post: [email protected]) Kostja L K (isikukood xxxx; elukoht xxxx)
esindajad
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista L K’ilt Autostaap OÜ kasuks põhivõlg 308,40 eurot, viivis 50,07 eurot ja alates 17.03.2020.a viivis protsendina tasumata põhinõude summalt (308,40 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
3.Menetluskulud jätta L K’i kanda.
4.Määrata kindlaks Autostaap OÜ maakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista L K’ilt Autostaap OÜ kasuks välja menetluskulud 450 eurot. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Autostaap OÜ (hageja) esitas 16.10.2018.a maksekäsu kiirmenetluse avalduse L K (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. 21.11.2018.a määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas hagi 31.12.2018.a. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx remontimiseks töövõtuleping. Sõiduauto oli hageja juures remondis alates 02.10.2017.a. Kostja tellis hagejalt diagnostika teostamise teenuse, s.t tuvastada viga, mis oli sõiduauto mootoririkke põhjustanud. Väliste vigastuste põhjal tuvastas hageja, et generaatori rihm ja pingutusmehhanism koos rullikuga olid purunenud ning lennanud hammasrihma vahele. Hageja teavitas sellest kostjat ning selgitas, et täpse vea (s.h mootori sisemised vigastused) tuvastamiseks tuleb mootori ülemine osa lahti komplekteerida. Kostja nõustus ning tellis hagejalt kirjeldatud tööd. Hageja teostas eelnimetatud tööd ning 05.10.2017.a teavitas kostjat kõikidest tuvastatud sisemistest vigastustest ning mootori remondi hinnanguliselt maksumusest. Kostja teatas, et autoremondi maksumus on liialt kallis ja palus väljastada teostatud tööde eest arve, mille hageja 05.10.2017.a ka kostjale edastas (summas 255,60 eurot). Sõltumata aga hageja pidevatest meeldetuletustest ei tasunud kostja ei arvet ega tulnud ka sõidukile järele. Kostja ilmus 05.02.2018.a hageja autoteenindusse ning palus hagejat, et hageja laoks automootori siiski tagasi kokku, enne kui ta selle hageja valdusest ära toimetab. Hageja keeldus täiendavaid töid teostamast, kuna kostjal oli 05.10.2017.a arve tasumata. Samal kuupäeval, s.o 05.02.2018.a, tasus kostja arve, mille järgselt nõustus hageja teostama kostja sõidukile veel täiendavad tööd – s.o mootori kokkuladumine samade, vigaste, varuosadega. Hageja teavitas kostjat koheselt, et mootori uuesti kokkuladumine tähendab viimase jaoks täiendavaid kulutusi ning arvestades kostja senist maksekäitumist peab ta arvestama, et enne arve tasumist talle sõiduautot ei väljastata. Kostja oli sellega nõus. Hageja teostas sõidukile tellitud tööd ning teavitas koheselt kostjat tööde valmimisest (2018.a veebruari lõpus). 02.03.2018.a edastas hageja kostjale teostatud tööde eest arve summas 308,40 eurot. 06.03.2018.a saatis kostja hagejale e-kirja, milles kirjutas: „Palun lisa arve manusesse. Tasun selle ära.“ 07.03.2018.a edastas hageja kostjale palutud e-postile arve. Kostja arvet ei tasunud ega tulnud sõidukile järele vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele. 08.05.2018.a saatis kostja hagejale e-kirja: „Vabandan mu enda aeglase tegutsemise pärast. Saatsid arve, Excelis, ma kahjuks ei saa seda avada. Palun saada pdf.“ Samal päeval saatis hageja kostjale arve palutud formaadis, ent sellest sõltumata ei olnud ka sama aasta oktoobriks kostja tasunud teostatud tööde eest talle esitatud arvet ning sõiduauto viibis endiselt hageja valduses.
05.09.2018.a viidi sõiduk hageja teadmata ja nõusolekuta treileril minema. Hageja, saamata kostjalt kindlasõnalist kinnitust selle kohta, et sõiduki äraviimise on organiseerinud kostja, esitas süüteoteate Politsei- ja Piirivalveametile (PPA). 14.09.2018.a saatis PPA hagejale teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmisest, kuna kostja oli telefonivestluses PPA ametnikule kinnitanud, et sõiduk on tema valduses ning sõiduk oli remonditöökojast ära viidud tema teadmisel, kuna tekkisid lahkhelid sõiduki remontööde ja tasustamise osas. Seda, justkui hagejal ja kostjal oleksid tekkinud arve tasumise osas lahkhelid, luges hageja esmakordselt alles 14.09.2018.a PPA teatisest. Senini oli kostja arve tasumise kohustust hagejale korduvalt jaatanud ning ühtki vaidlust pole pooled selle sisu üle kunagi pidanud. Hageja selgitab kostja vastusest hagile tulenevalt, et hagiavaldusega esitatud arve nr 63 on väljastatud hageja poolt ettevõttele nimega xxxx OÜ (registrikood xxxx) L K vahendusel. Kostjale esitatud arve on originaalis esitatud tema enese nimele, sest just kostja on isik, kes hagejalt füüsilise isikuna tööd tellis, ent tema enese palvel vormistas hageja maksja isiku hiljem ümber, kuivõrd kostja sõnutsi soovis tema eest arve tasuda temaga seotud juriidiline isik. Äriregistri andmeil oli L K nimetatud ettevõtte juhatuse liige perioodil 29.06.2015.a – 02.10.2018.a, s.t ajal, mil kostja palus arve ringi teha. Kostja on vastuses hagile väitnud nagu oleks tööd tellinud ja väidetavalt kahju kannatanud xxxx OÜ. Sellise ettevõtte esindaja pole aga kunagi hageja poole pöördunud ega temalt ühtki tööd tellinud. Lisaks tõendab kostja enese poolt tasutud arve summas 255,60 eurot, et tööd tellis kostja isiklikult ja ka maksis nimeliselt ise nende eest. Kostja arvutuskäik nõude kujunemisel on ekslik, kuna hageja on esitanud ühe ja sama sõiduki remontimistöödest tulenevalt kostjale kaks arvet, s.o 05.10.2017.a arve summas 255,60 eurot, mille kostja tasus 05.02.2018.a ja 02.03.2018.a arve summas 308,40 eurot, mis on kostjal maksmata tänaseni. Kostja kompromissettepanekuga hageja ei nõustunud. Kostja kompromisspakkumises on viidanud, et 07.09.2018.a sõiduauto ei käivitunud. Märgitud päev on täpselt pool aastat hilisem kuupäev sellest, mil hageja tööd lõpetanud oli ja sõiduauto valduse üleandmise kostjale võimalikuks tegi. On ilmne, et enam kui pool aastat ühe koha peal seisev sõiduauto ei saagi töötada sama veatult nagu igapäevaselt ekspluateeritav sõiduauto seda teeb. Hageja leiab, et kostja poolt tellitud tööd on nõuetekohaselt teostatud ja kostja on töö vastu võtnud. Hageja poolt teostatud tööde maksumuseks on 308,40 eurot, mille kohta on hageja esitanud kostjale arve nr 63/02.03.2018.a. Arve tasumise tähtaeg oli 06.03.2018.a, kuid kostja ei ole arvet tasunud. Hageja leiab, et kostja on kaotanud õiguse esitada teostatud tööde osas vastuväiteid, sest esimest korda esitas kostja vastuväite käesoleva menetluse käigus 30.01.2019.a kohtule esitatud menetlusdokumendis pealkirjaga „Vastuväide“. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist alates 03.03.2018.a kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja vastuses hagile avaldab, et viis sõiduki, mis kuulub xxxx OÜ-le, hageja remonditöökotta augustis 2017.a korralisele hooldusele. Peale hoolduse teostamist kinnitas hageja kostjale suuliselt, et auto on heas korras. Hageja esitas 10.08.2017.a arve xxxx OÜ-le ja samal kuupäeval sai kostja auto ka kätte. Kostja pukseeris auto uuesti hageja juurde 16.10.2017.a, sest peale korralist hooldust lakkas sõiduki mootor töötamast. Kahju oli suur, kuna sõiduk ei olnud
enam sõidukõlbulik. Hageja kinnitas suuliselt, et selline asi on juhtunud ning sõiduk vajab korralikku remonti ja taastamist. 05.09.2018.a teisaldas kostja sõiduki remonditöökojast, kuna sõiduki taastamisel edusamme polnud. Kostja viis sõiduki uude remonditöökotta, kus kinnitati, et antud sõiduki mootor kannatas halva ja ebaprofessionaalse hoolduse pärast. Juhtum on registreeritud Tarbijakaitseametis. Eelkirjeldatud faktide näol on xxxx OÜ kandnud hageja ebakvaliteetse töö tõttu otsest rahalist kahju, s.o sõiduki taastamiskulu, hagejale varasemalt tööde eest tasutud arved, teenimata jäänud renditulu (sõiduk on registreeritud taksona) summas 6921,89 eurot (päevas 21,43 eurot) perioodil 17.10.2017.a – 05.09.2018.a. Kostja võtab xxxx OÜ kohustused enda kanda. Kuivõrd hagiga on kaasas arve nr 63 ja hageja on hagiavalduses väitnud, et kostja tasus oma kontolt hagejale sama sõiduautoga seonduvate tööde eest osaliselt 05.02.2018.a 255,60 eurot, siis leiab kostja, et võib lugeda nõude tegelikuks suuruseks 52,80 eurot. Kostja teeb ettepaneku kompromissiks selliselt, et hageja loobub hagist ja poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 07.03.2018.a saatis hageja kostjale e-kirja, mille sisust võis eeldada, et sõiduk on töökorras ja ootab käivitamist. Sõiduk ei käivitunud. 14.02.2020.a esitatud seisukohas jääb kostja oma kompromisspakkumise juurde ja samas annab teada, et loobub vastuhagi (nõue summas 1138,15 eurot) esitamisest. Maakohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.
4.Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt lepingu täitmist ja viivise tasumist võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p-de 1, 6 ja § 108 lg 1 alusel. Asjas puudub vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle:
Kostja viis sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx hageja juurde remonti;
Sõiduauto oli hageja juures remondis alates 02.10.2017.a;
Kostja tuvastas hageja sõiduauto mootori sisemised vigastused ja pani mootori kokku nende samade vigaste varuosadega;
Hageja saatis kostjale 05.10.2017.a arve summas 255,60 eurot, mille kostja tasus pea neli kuud hiljem väljastamisest, s.o 05.02.2018.a, kuna hageja ei olnud nõus enne arve tasumist teostama kostja poolt tellitud täiendavaid töid;
02.03.2018.a esitas hageja kostjale teostatud tööde eest 02.03.2018.a arve nr 63 summas 308,40 eurot maksetähtajaga 06.03.2018.a. Kostja on oma 06.03.2018.a elektronkirjas lubanud arve ära tasuda;
05.09.2018.a viis kostja hageja teadmata ja nõusolekuta sõiduki treileriga hageja valdusest ära.
5.VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Hageja nõuab kostjalt tasu maksmist. VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu sõiduauto xxxx, registreerimismärgiga nr xxxx, remonditööde tegemiseks. Kostja vastusest kohtule selgub, et auto kuulub xxxx OÜ-le. Samas ei ole kostja väitnud, et ta ei oleks olnud lepingupooleks. Kostja menetlusdokumentidest selgub, et kostja oli selleks isikuks, kes auto hageja juurde remonti on viinud ja tööd tellinud. Seega
saab kohtu ette toodud asjaoludest järeldada, et lepingupoolteks olid hageja ja kostja kui füüsiline isik. Hageja avaldatu kohaselt soovis kostja esialgu sõiduauto mootoririkke põhjustanud vea tuvastamist, milleks oli vajalik mootori ülemine osa lahti monteerida. Hageja teostas tellitud tööd, teavitas kostjat tulemustest ning väljastas kostja soovil 05.10.2017.a arve summas 255,60 eurot. Kostja arvet tähtaegselt ei tasunud ja sõidukile järgi ei tulnud. 4 kuud hiljem ilmus kostja välja ja palus, et hageja teostaks sõidukile täiendavad tööd, nimelt paneks tagasi kokku vea tuvastamiseks lahti võetud mootori. Hageja lubas seda teha pärast kostja poolt eelmise arve tasumist. Kostja tasus samal päeval, s.o 05.02.2018.a arve summas 255,60 eurot. Hageja pani kostja tellimuse peale mootori uuesti kokku ja teavitas koheselt ka sellest kostjat. 02.03.2018.a vormistas hageja arve nr 63 summas 308,40 eurot. Kostja palub 06.03.2018.a e-kirjas hagejale saata endale arve ja lubab, et tasub selle ära. Arve on kostjal siiani tasumata. Hageja leiab, et on teostanud temalt tellitud tööd nõuetekohaselt. Kostja väidab, et hageja poolt augustis teostatud hoolduse ajal ei märkinud hageja, et sõidukil esineksid puudused ja oleks vajalik remont. 16.10.2018.a pukseeris kostja treileriga sõiduki uuesti hageja remonditöökotta, kuna pärast augustis teostatud korralist hooldust lakkas mootor töötamast. Kahjud olid suured, kuna sõiduk polnud enam sõidukõlbulik. Kostja teisaldas sõiduki 05.09.2018.a, kuna sõiduki taastamisel edusamme ei olnud. Kostja viis sõiduki uude remonditöökota, kus kinnitati, et antud sõiduki mootor kannatas halva ja ebaprofessionaalse hoolduse pärast. Juhtum on registreeritud ka Tarbijakaitseametis. Kostja oma väiteid millegagi tõendanud ei ole. Kohus leiab, et poolte vahel oli kehtiv suuline töövõtuleping.
6.Käesolevas asjas on tõusetunud järgmised küsimused: kas hageja on töövõtulepingut oluliselt rikkunud (VÕS § 647), kas kostja on hagejat töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul teavitanud (VÕS § 644) ning kas esineb töö lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise erisus (VÕS § 645), mis võimaldab kostjal kasutada hageja nõude välistamiseks õiguskaitsevahendeid. Kohtu hinnangul ei ole kostja esitatud tõendid oluliste asjaolude tuvastamiseks piisavad ja vaatamata kohtu ettepanekule ei ole rohkem tõendeid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitatud (31.01.2019.a kohtu kiri kostjale). Sellises olukorras tuleb lähtuda tõendamiskohustuse jaotusest, mis tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tähendab üldjuhul seda, et kumbki pool peab tõendama asjaolusid, millele soovib tugineda. Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Kohus on andnud kostjale peale kostja vastust võimaluse esitada täiendav nõuetekohane vastus hagile, milles muuhulgas tuli kostjal esitada kõik oma taotlused ja väited ning lisama neid tõendavad tõendid.
7.Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja poolt hageja juurde remonti toodud sõiduauto mootor ei saanud hageja poolt remonditud. Asjas, tulenevalt poolte kohtu ette toodud asjaoludest ja seletustest, on kohtu hinnangul leidnud tuvastamist, et kostja pidas mootori remonti liiga kalliks ja seetõttu tellis hagejalt mootori kokkupaneku vigasena. Kohus leiab, et kostja ei ole vastupidist tõestanud. VÕS § 647 lg 1 järgi töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kuigi tegemist on tarbijatöövõtuga, siis ka sellisel juhul on tarbija poolt õiguskaitsevahendite kasutamine piiritletud. Hageja leiab, et kostja ei ole teavitanud hagejat töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele
mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul (VÕS § 644 lg 1). Lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale teavitamine ei ole seotud arve esitamisega. Kohtule poolte poolt avaldatust on selgunud tõsiasi, et kostja valduses oli auto alates 05.09.2018.a, mil kostja viis sõiduki treileril hageja valdusest ära ehk siis 6 kuud hiljem päevast, mil hageja teavitas kostjat, et hageja on talt tellitud tööd teostanud ning kostja võib peale tööde eest tasumist sõidukile järgi tulla. Kostja on esitanud tööde suhtes vastuväite aga alles käesoleva menetluse käigus oma 30.01.2019.a menetlusdokumendis. Varasemas kirjavahetuses hagejaga on kostja lubanud arve tasuda ja kirjades ei sisaldu ühtegi pretensiooni hageja poolt teostatud töödele. Sellest saab järeldada, et hageja teostas tööd vastavalt kostja juhistele. Seega esineb antud juhul VÕS § 644 lg 3 sätestatud olukord, kus tellija ei teatanud töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, mistõttu ei või tellija mittevastavusele tugineda.
8.Kohtu hinnangul ei esine VÕS § 645 sätestatud erisust, mis annaks kostjale õiguse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kohtu hinnangul on tõendatud, et töövõtuleping ei hõlmanud mootori remonti. Nimetatud asjaolu on tõendatud hageja poolt hagiavalduse väljendatuga, mis on eluliselt usutav. Kohus leiab, et kostja poolt avaldatu seda väidet ümber ei lükka. Kohus märkis eelpool, et hageja poolt kohtule esitatud poolte kirjavahetuses ei esitanud kostja hagejale tööde suhtes pretensioone ja lubas arve tasuda. Kostja on seletanud, et viis hageja teadmata sõiduki treileril minema, kuna sõiduki taastamisel ei olnud edusamme ja sõiduk ei käivitunud. Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et pool aastat seisnud (eriti vanema) sõiduki käivitamine suure tõenäosusega ei õnnestu (nt aku tühi jmt). Kohus ei ole tuvastanud töövõtja tahtlust või rasket hooletust lepingutingimustele mittevastavuse tekitamises. Kostja väited nagu hageja poolt samale autole augustis tehtud hooldus oleks ebakvaliteetselt teostatud, mis omakorda tingis mootoririkke on kohtu arvates otsitud iseloomuga ja paljasõnaline.
9.Lisaks sellele leiab kohus, et tulenevalt VÕS § 641 lg-st 3 ei vastuta hageja selle eest, et sõiduauto mootor ei saanud korda. Töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Kohtu ette toodud asjaolude pinnalt on selgunud, et mootori remonti (s.o kordategemist) kostja hagejalt ei tellinud. Hageja omalt poolt teavitas kostjat mootoriseiskumise põhjustanud veast, kuid kostja saades teada mootori kordategemiseks mineva summa, loobus sellest, kuna pidas seda liiga kalliks. Vastupidine ei ole käesoleva menetluse käigus leidnud tõendamist.
10.Kostja on esitanud vastuväite hageja poolt nõutud tasule, väites, et auto ei saanud korda (ei käivitunud). Kohtu hinnangul on hageja tasunõue tõendatud. Hageja kostjale esitatud arvest nähtuvalt on selge, millest tasu koosneb ning ajakulu ja varuosad on vajalikud ja põhjendatud sellise töö tegemiseks. Samuti oli kostja remonditööde teostamise ulatusest teadlik, sest hageja oli kostjaga pidevas kontaktis ja teostas töid vastavalt kostja juhistele, nagu kohus eelnevalt ka tuvastas.
11.Kohus leiab, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 637 lg 3). Hageja teavitas kostjat koheselt peale mootori kokkupanekut, et kostja võib peale arve tasumist auto kätte saada ning kostjal oli igati võimalus asi üle vaadata. Kohus leiab, et antud juhul ei oma tähtsust asjaolu, et arve nr 63 on esitatud xxxx OÜ nimele mitte kostja nimele. Hageja poolt esitatud seletus, miks arve on xxxx OÜ nimele vormistatud on igati usutav ja peale selle oli äriregistri andmetel L K xxxx OÜ juhatuse liige perioodil 29.06.2015.a – 02.10.2018.a, s.t ajal, mil kostja palus hagejal arve ringi teha. Kohus nõustub
siinkohal hagejaga selles, et maksja isik ja teenuse tellija ei ole samastatavad, s.t et lepingulise kohustusega on seotud isik, kes teenuse tellib, mitte isik, kes teenuse eest hiljem maksab või maksta soovib.
12.Hageja seadusjärgne viivisenõue on õiguslikult põhjendatud VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, TsMS § 367 alusel ja kuulub rahuldamisele. Kohus märgib, et hageja on arvestanud ekslikult viivist alates arve väljastamisele järgnevast kuupäevast, aga arvel on märgitud maksetähtajaks 06.03.2018.a, seega kuulub viivis väljamõistmisele alates 07.03.2018.a. Seisuga 16.03.2019.a on sissenõutavaks muutunud viivis 741 päeva eest 50,07 eurot.
13.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud
14.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad kostja kanda.
15.Tulenevalt menetluskulude jaotusest hindab kohus hageja menetluskulude suurust. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 100 eurot ja lepingulise esindaja kulud 845 eurot. Tegemist on menetluskuludega TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 alusel. Menetluskulud on käibemaksuta, sest hageja on käibemaksukohustuslane.
16.Kohus peab põhjendatuks riigilõivu summas 100 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmist.
17.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 845 eurot põhjendamatu. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu (õigusabikulude) suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohtu hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja põhjendatud tsiviilasja hinna ulatuses. Lepingulise esindaja kulu võib konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades olla vajalik ja põhjendatud ka väiksemas ulatuses kui tsiviilasja hind, seda eriti suurema tsiviilasja hinnaga asjades (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja spetsifikatsioonist nähtub, et kokku on hagejale osutatud õigusabi 7 tunni ulatuses juristi poolt tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades esindaja kvalifikatsiooni peab kohus põhjendatud tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuta). Arvestades esindaja eeldatavat tegelikku töö mahtu, asja keerukust ja tsiviilasja hinda, on kohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks 350 eurot (käibemaksuta), mis vastab 3,5–le töötunnile ning mis tuleb kostjalt välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda viivist (TsMS § 177 lg 4).
18.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude
suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Alan Biin kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.