Hageja: E S (isikukood xxxx, elukoht xxxx); Hageja lepinguline esindaja: Andrei Yllö (asukoht Mustamäe tee 5-409, 10616 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja: R Š (isikukood xxxx, elukoht xxxx); Kostja lepinguline esindaja: Jana Kitter (Stabimer Õigusbüroo OÜ, asukoht Tulika 19, 10613 Tallinn, e-post: [email protected]).
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
10.03.2020 Hageja E S ja hageja lepinguline esindaja Andrei Yllö, kostja R Š ja kostja lepinguline esindaja Jana Kitter
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 2.1 Jätta menetluskulud hageja kanda. 2.2 Mõista hagejalt E S välja kostja R Š kasuks menetluskulud summas 500 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
2-19-14315 Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hageja E S esitas 18.09.2019 Harju Maakohtule hagi R Š vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud 03.09.2028 suulise laenulepingu 5000 euro laenamiseks hagejalt kostjale. Kostja seletas, et 5000 eurot on talle vajalik maatüki eest maksmiseks. Hageja andis kostjale pangakaardi, et kostja saaks ise maksta oma maatüki eest. Vaatamata hageja korduvatele nõuetele ei ole kostja võlasummat 5000 eurot hagejale tagasi maksnud.
2.19.12.2020 menetlusdokumendis väidab hageja, et käis laenu saamiseks kostjaga pangakontoris ja kostja võttis laenulepingu koos pangakaadiga endale. Hageja andis kostjale pangakaardi, et kostja saaks maksta oma maatüki eest. Tegelikuks laenu tarbijaks oli kostja, kes kasutas saadud raha oma igapäevasteks vajadusteks. Hageja esitas pangakonto väljavõtte, millest on hageja arvates näha, millal ja kui palju kostja laenuraha hageja pangakontolt välja võttis ja kuidas kasutas.
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kostja esitas 04.12.2019 vastuse hagiavaldusele, paludes jätta hagi läbi vaatamata ja menetluse lõpetada. Kostja ei nõustu hageja ebaõigete ja paljasõnaliste väidetega. Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide maatüki ostmise vajaduse kohta, kuna kostjal puudub igasugune kinnisvara. Hageja ei ole kostjale raha laenanud.
4.10.01.2020 menetlusdokumendis väidab kostja, et hageja ja kostja suhe 2018. a. oli lühiajaline 3-4 kalendrikuud, kostjal ei olnud mingit vajadust krediiti võtta ja mingit maad kostjal pole. Hageja eaka isa, G S`iga kohtus kostja paaril korral. Täiesti kindlasti ei vestelnud kostja ega andnud ka mingeid lubadusi hageja isa kostjale mitte teada oleva laenukohustuse tagasimaksmisest. Kostjal ei ole laenukohustusi hageja ees.
5.15.01.2020 menetlusdokumendis märgib kostja, et kohus on korduvalt hagejale selgitanud ja hoiatanud, et oma väidete tõendamine on hageja enda kohustus ja kui hageja oma väidete tõendamiseks tõendeid ei esita, võib kohus jätta hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Lisaks sellele, et hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid enda ja kostja vahelistest õigussuhetest, ei ole hageja esitanud kohtule ka enda ja panga vahel sõlmitud laenulepingut.
6.Isegi, kui kostja hageja valelike väidete korral oleks hagejalt pangakaardi koos laenulepinguga hagejalt ära võtnud, oleks hagejal olnud igal ajal võimalik saada pangast panga poolt kinnitatud laenulepingu koopia koos maksegraafikuga, millest oleks olnud võimalik vähemalt näha, millal hagejale tarbimislaenu leping allkirjastati ja millal oli/on tagasimakse tähtaeg. Kostjale, kui kolmandale- ja asjasse mittepuutuvale isikule pank mingeid dokumente ja hageja kohta käivat infot ei avalda. Kostja ei ole mingit laenulepingut ega ka pangakaarti hagejalt ära võtnud, kellegi tundmatu/nimetu pangatöötaja juuresolekul.
2 (6)
2-19-14315
7.Hageja väide, et andis kostjale pangakaardi, et kostja saaks ise maksta oma maatüki eest, jääb täielikult arusaamatuks. Maa on kinnisvara, mis on kantud kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu väljatrükk on esitatud kostja poolt kohtule koos 04.12.2019 vastusega. Sellega on kostja tõendanud, et tema nimel puudub igasugune kinnisvara. Lisaks märgib kostja, et maatükk ei ole nagu toidu- või majapidamiskaup, et asetad pangakaardi makseterminali, sisestad parooli ja ongi tasutud. Maa eest saab maksta interneti pangas, kuid seda ei ole võimalik teha pangakaardiga.
8.Hageja erinevad valeväited laenu võtmise põhjenduste osas jäävad samuti kostjale arusaamatuks; küll olevat kostja ise tasunud pangakaartiga oma maatüki eest (selle eest mida kostjal pole), siis aga olevat kostja kasutanud raha oma igapäevase vajaduse rahuldamiseks. Hageja on edastanud kohtule oma pangakonto väljavõtte, kuid jääb täielikult arusaamatuks, mida see pangakonto väljatrükk tõendama peab.
9.Arvestades eeltoodut, palub kostja jätta hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata ning kõik menetluskulud jätta hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda alljärgnevalt.
11.Kohus on hagejale juba 05.12.2019 kirjaga selgitanud, et tema väited selle kohta, nagu ta oleks kostjale laenu andnud, on täiesti paljasõnalised. Nimelt puuduvad igasugused tõendid, millal hageja kostjale väidetavalt laenu andis. Hageja ei ole mingilgi viisil tõendanud, millistel tingimustel ja millal on väidetav laenu tagasimakse aeg, samuti ei ole hageja tõendanud rahasumma üleandmist kostjale. Kohus on viidanud, et TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hoiatas hagejat, et oma väidete tõendamine on hageja enda kohustus ja kui hageja oma väidete tõendamiseks tõendeid ei esita, võib kohus jätta hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata (tl 38).
12.Oma 13.01.2020 määruses hoiatas kohus hagejat veelkord, et oma väidete tõendamine on hageja enda kohustus ja kui hageja oma väidete tõendamiseks tõendeid ei esita, võib kohus jätta hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata (tl 52-53). Kohus selgitas hagejale, et hageja ei ole eristanud laenulepingu sõlmimist ja selle täitmiseks raha üleandmist. Kohus selgitas, et käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja tõendanud laenulepingu sõlmimist (sh esitanud tõendeid, millal hageja kostjale väidetavalt laenu andis, mis tingimustel) ega rahasumma üleandmist kostjale. Nimetatud asjaolud tuli tõendada hagejal, mitte kostjal. Lisaks tuli hagejal tõendada, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ja raha tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks. Kohus selgitas 13.01.2020 määruses hagejale veelkord, et hagejal tuleb tõendada, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu, kuna sellele ta kostjalt raha nõudes tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause, Riigikohtu 20.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23).
13.Vaatamata kohtu korduvatele selgitustele ja hoiatustele ei esitanud hageja kohtule tõendeid väidetava pooltevahelise laenulepingu olemasolu ja selle tingimuste kohta. Hageja pangakonto väljavõttest (tl 43-44) nähtub, et hagejale on tehtud 03.09.2018 laenu nr 18-100970-VL väljamakse summas 4000 eurot ja 22.10.2018 laenu nr 18-121312-VL väljamakse summas 1000 eurot. Samuti nähtub hageja pangakonto väljavõttest, et hageja on nimetatud laenusid
3 (6)
2-19-14315 igakuiselt tagasi maksnud. Samas ei oma hageja pangakonto väljavõte seost kostjaga, sest see ei tõenda laenu kasutamist kostja poolt ega ka hageja väidet kostjapoolse maatüki ostmise kavatsuse kohta. Hageja paljasõnaline väide, nagu oleks kostja soovinud osta hageja rahaga maatüki, on vastuolus asjaoluga, et kostjale ei kuulu kinnistusregistri andmetel kinnisvara (vt tl 36 pöördel).
14.Kohus selgitab, et hageja poolt pangaga sõlmitud laenulepinguid ei saa n-ö üle kanda kostjale, nagu hageja ekslikult teeb. Asjaolust, et hageja sõlmis ise pangaga laenulepingud ja sai pangast laenu, ei järeldu, nagu sõlminuks ka hageja ja kostja omavahel suulise laenulepingu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada hageja ja kostja vahelise suulise laenulepingu sõlmimise. Kuigi hageja esitas taotluse kuulata tunnistajana üle oma isa G S, kinnitas hageja esindaja kohtuistungil, et G S ei olnud laenulepingu sõlmimise ega raha üleandmise juures (tl 72). Seega ei olnuks ka tunnistaja ütlustega võimalik tõendada, et poolte vahel sõlmiti hagiavalduses märgitud suuline laenuleping 5000 eurot laenamiseks.
15.Hageja on ka väitnud, nagu olnuks hageja poolt võetud laenu tegelikuks tarbijaks kostja, kes olevat kasutanud hageja poolt talle antud pangakaarti. Kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et „Hageja kaarti ühtegi korda ei kasutanud. Pangakonto väljavõtte kohaselt, mille oleme esitanud, kasutas pangakaarti ainult kostja. Sel viisil laen kostjale antigi“ (tl 72). Kostja möönis kohtuistungil, et hageja pangakonto väljavõttest nähtuvad Soome kulud on kostja poolt tehtud kulud (tl 71). Kostja selgitas, et „Pooled elasid lühiajaliselt koos alates augustist 2018 kuni oktoobri lõpuni 2018. Maatükki ei ole ostnud. Omavahel vahetati pangakaarte – kui kostjal ei olnud endal vahendeid, siis hageja andis oma pangakaarte kostjale kasutada ning see toimus ka vastupidi“ (tl 70 pöördel). Samas eitas kostja lisaks Soome tööreiside kuludele mistahes muude kulude tegemist ja sularaha väljavõtmist hageja pangakaardiga. Kostja väitel tagastas ta hagejale pangakaardi 31.10.2020.
16.Hageja ei väida, et kostja oleks kasutanud tema pangakaardi saamiseks sundi või vägivalda. Hagiavalduse kohaselt andis hageja ise kostjale pangakaardi, et kostja saaks maksta oma maatüki eest (tl 1). Riigikohtu 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 p-s 22 on selgitatud, et „kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud IDkaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.“ Kohus leiab, et viidatud Riigikohtu lahendis väljendatud põhimõtted on asjakohased ka käesolevas asjas. Hageja pangakaardiga tehtud maksete puhul tuleb eeldada, et vastavad maksed on tehtud hageja enda poolt ja vastupidist pidanuks tõendama hageja. Hageja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Ekslik on hageja arusaam, nagu tõendaks hageja pangakonto väljavõte, et hageja pangakaarti kasutas ainult kostja. Hageja pangakonto väljavõtte (tl 43-44) alusel ei ole võimalik tuvastada, et hageja pangakaarti oleks kasutanud ainult kostja.
4 (6)
2-19-14315
17.Kuigi kostja möönis hageja pangakaardiga Soomes väiksemate kulude tegemist (hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt jäävad otseselt Soomega seotud maksed suurusjärku 100 eurot), ei anna ka see asjaolu alust kaaluda hagi osalist rahuldamist. Kohus märgib, et Soomes hageja pangakaardiga maksete tegemisest ei saa järeldada hageja ja kostja vahelise laenulepingu sõlmimist ega hageja poolt kostjale laenu andmist. Hageja esitas oma nõude aga üksnes väidetava suulise laenulepingu alusel ja jäi laenulepingu sõlmimise versioonile kindlaks ka kohtuistungil. Hageja pole kohtu ette toonud võimaliku deliktilise nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kuna hageja andis hagi kohaselt seoses pooltevahelise suulise laenulepinguga oma pangakaardi vabatahtlikult kostja valdusse, siis ei ole sellest võimalik järeldada hageja soovi kostja vastu ka deliktilise nõude esitamiseks. Hageja väide, et kostja tegevuses ilmnesid KarS § 209 ettenähtud kuriteo tunnused, on paljasõnaline ega kuulu lahendamisele tsiviilkohtumenetluses. Kohus on hagejale selgitanud, et kui kostja on hageja arvates pannud toime kuriteo, saab hageja ise teha vastava kuriteoteate (tl 46).
18.Seda, et kohus ei saa käesolevas menetluses omaalgatuslikult hinnata kostja võimalikku deliktilist vastutust, kinnitab ka Riigikohtu praktika. Riigikohtu 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 p-s 17 on selgitatud, et „Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt oleks ringkonnakohus juhul, kui ta leidis, et hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat lepingut, pidanud hagi rahuldama deliktilisel alusel. Kohus lahendab hagimenetluses tsiviilasja menetlusosaliste esitatud asjaolude ja tõendite alusel (TsMS § 5 lg 1). Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu (TsMS § 4 lg 2). Selleks, et kohtul tuleks hagi rahuldamise alusena kontrollida lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilist nõuet, tulnuks hagejal kasvõi osaliselt kohtu ette tuua lisaks lepingulise nõude asjaoludele ka deliktilise nõude aluseks olevad asjaolud. See tähendab, et hageja oleks pidanud esitama asjaolud, millest saanuks kohus järeldada, et hageja soovib hagi alusena tugineda lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilisele nõudele (vt ka nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19599/58, p 15). Olukorras, kus menetlusosaline ei esita kohtule asjaolusid, millest nähtuks, et hageja soovib konkreetse kohtumenetluse raames esitatud nõude rajada ka deliktilise nõude asjaoludele, ei lasu kohtul kohustust selgitada hagejale deliktilise nõude aluseid ja vastavatel asjaoludel nõude esitamise võimalust.“
19.Kuna kohus ei ole tuvastanud hagi aluseks oleva suulise laenulepingu sõlmimist ega selle alusel kostjale raha üleandmist, jääb hagi rahuldamata. Kuna hageja laenulepingu alusel esitatud põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka intressinõue. Kohus märgib, et hageja nõude rahuldamist ei ole võimalik kaaluda ka VÕS 1028 lg 1 alusel, sest tuvastatud asjaoludel ei ole hageja kostjale makseid teinud (vt ka Riigikohtu 10.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-1610632, p-d 11.1. -11.2.). Samuti ei ole kohaldatav VÕS § 1037 lg 1, sest antud säte eeldab õigustatud isiku nõusoleku puudumist. Käesoleval juhul andis hageja hagi kohaselt oma pangakaardi kostja valdusse vabatahtlikult.
20.Ekslik on hageja poolt kohtuistungil väljendatu arvamus, nagu oleks kostja hagi omaks võtnud telefonikõnega. Kostja kinnitas lisaks hagiavaldusele esitatud vastuväidetele ka kohtuistungil, et kostja ei tunnista võlga hageja ees ja kostja ei ole nõus sellega, et võla tasumine on tema kohustus. Seoses 03.09.2019 telefonikõnega (vt ka tl 61) selgitas kostja kohtuistungil, et selline kõne võis olla ja kostja võis kasutada ka hageja poolt esitatud telefonikõne tõlkes märgitud sõnu, kuid tegi seda üksnes seetõttu, et hageja lõpetaks helistamise ära. See ei tähenda, et kostja oleks võlga tunnistanud (vt tl 71 pöördel). Kohus hinnangul on kostja selgitus telefonikõne lõpetamise soovi kohta eluliselt usutav olukorras, kus hageja helistas kostjale 32 korda (vt tl 71 pöördel). Igal juhul ei saa aga pooltevahelisest väidetavast hagiavalduse eelsest telefonikõnest järeldada, nagu oleks kostja (tulevikus esitatava) hagi õigeks võtnud või hagis
5 (6)
2-19-14315 esitatud asjaolusid omaks võtnud. Kostja esindaja väljendas ka kohtuistungil, selgelt, et „Kostja hagi õigeks ei võta ja on seisukohal, et hagiavalduses esitatud väited ja nõuded on täielikult tõendamata“ (tl 73 pöördel).
21.Kohus märgib, et kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata ja menetlus lõpetada ei ole põhjendatud ja kohus jätab selle taotluse rahuldamata. Samuti ei rahulda kohus kostja taotlust erinevate dokumentide hagejalt väljanõudmiseks (tl 36). Hageja esitas kohtule oma pangakonto väljavõtte (tl 43-44). Kuigi hageja ei esitanud kohtule enda ja panga vahelisi laenulepinguid, ei oma need asja õigeks lahendamiseks tähtsust, sest hageja ja panga vahelistest laenulepingutest ei saa järeldada hageja ja kostja vahelise laenulepingu sõlmimist.
22.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus TsMS § 162 lg-st 1 alusel menetluskulud hageja kanda.
23.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Kostja menetluskulud käesolevas asjas koosnevad lepingulise esindaja kuludest (õigusabikuludest) 12,5 h eest kokku summas 1500 eurot. Kostja esindaja töö tunnihind käesolevas kohtumenetluses on koos käibemaksuga 120 eurot. Kohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ületa kostja esindaja mõistlik tunnitasu koos käibemaksuga summat 100 eurot. Kostja esindaja ei ole vandeadvokaat ning käesolev vaidlus on oma olemuselt lihtne. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt õigusabile kulunud aeg 12,5 h ei ole sellises ulatuses põhjendatud ja vajalik. Käesolevas asjas esitatud hagiavaldus jääb rahuldamata üksnes hageja nõude tõendamatuse tõttu. Kostja käesolevas menetluses ise tõendeid ei esitanud (peale ühe e-kinnistusraamatu väljavõtte). Vajalikuks menetluskuluks ei ole kostja poolt näidatud (enne asja materjalidega tutvumist) „Esmane konsultatsioon ja vajalike lepingute koostamine.“ Riigikohus on 22.06.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10 p-s 12 leidnud, et menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodud põhimõtted kohalduvad kohtu hinnangul ka kostja menetluskuludele selles tähenduses, et enne hagimaterjalidega tutvumist ja enne hagile vastuse koostamist tekkinud menetluskulusid ei saa lugeda vajalikeks ja põhjendatud kuludeks. Samuti märgib kohus, et jättis rahuldamata kostja taotluse jätta hagi läbi vaatamata ja menetlus lõpetada. Seega ka antud taotlusega seotud menetluskulud ei olnud vajalikud. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning kostja esindaja poolt käesolevas menetluses esitatud dokumente, on kohus seisukohal, et kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu ei ületa kokku 5 h. Seega mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kokku summas 500 eurot (5x100). Kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas 1000 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.