1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu põhivõla 84.74 euro, sissenõudmiskulu 25 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu kostja ja Elisa Eesti AS-i vahel sõlmitud liitumislepingust kliendinumbriga XXXXXXXXX, mille alusel on kostjale esitatud 1. juunil 2016 arve nr 2015355333 summas 48.43 eurot maksetähtajaga 18. juuni 2016 ja 1. juulil 2016 arve nr 2015598640 summas 36.31 eurot maksetähtajaga 18. juuli 2016. Kostjal on arved tähtaegselt tasumata. Nõudele lisandub Elisa Eesti AS-i teenuste kasutamise üldtingimuste p-s 7.10 sätestatud viivis 0,07% päevas võlgnetavalt summalt alates arvete maksetähtajale järgnevast päevast kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulu võla meeldetuletuskirjade saatmise eest 25 eurot. 1(4)
2-19-20145 Hageja omandas nõude loovutuse alusel. Esimese astme kohtu määrus
2.Harju Maakohus keeldus 7. jaanuari 2020 määrusega hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel ning jättis menetluskulud hageja kanda. Esmalt märkis kohus, et ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada (TsMS § 200 lg 2). Maakohus märkis, et Kohtute Infosüsteemi kohaselt on Harju Maakohtu menetluses samade poolte vahel olnud varasemalt kaks vaidlust, mis mõlemad tulenevad kostja ja Elisa Eesti AS-i vahel sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXX. Tsiviilasjas 2-19-4687 esitas hageja nõude viidatud lepingu alusel perioodi 1-31. juuli 2016 kohta esitatud arve alusel. Tsiviilasjas 2-19-8888 esitas hageja nõude sama lepingu alusel perioodi 1-30. aprill 2016 kohta. Tsiviilasjas 2-19-4687 mõistis kohus kostjalt hageja kasuks tagaseljaotsusega välja põhivõla 35.53 eurot, viivise 23.55 eurot ja sissenõudmiskulu 25 eurot, samuti riigilõivu 75 eurot. Tsiviilasjas 2-19-8888 mõistis kohus tagaseljaotsusega kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 34.26 eurot, viivise 26.84 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot, lisaks riigilõivu 75 eurot ja menetluskulud 19.85 eurot. Maakohus leidis, et erinevate menetluste algatamisega ühe menetluse asemel kahjustab hageja põhjendamatult kostjat. Iga menetlusega kaasneb nõude rahuldamisel kostjale riigilõivu hüvitamise kohustus – kolme menetluse kohta tasub hageja riigilõivu 225 eurot, mis mõistetakse hagi rahuldamise korral kostjalt välja. Hageja põhinõuete ja viivisenõuete summa kolme menetluse peale oleks kokku 279.78 eurot ning ühtse menetlusena oleks sellelt riigilõiv 75 eurot ja sissenõudmiskulu 25 eurot. Erinevate menetluste kaudu lisab hageja sissenõudmiskulu kolmekordselt ja samuti tekib hagejal kohustus tasuda riigilõivu kolmekordselt, mis mõistetakse hagi rahuldamise korral kostjalt välja. Seega on erinevate menetlustega kostjale kaasnev kahju 100 euro asemel 300 eurot. Sellele lisanduvad võimalikud õigusabikulud, juhul kui kohus need kostjalt välja mõistab. Seeläbi on erinevate menetluste algatamisega seoses tekkivad kulud praktiliselt sama suured kui kostja võlgnevus hageja ees. Kõik nõuded olid sissenõutavad juba esimese hagi esitamisel ehk hageja oleks saanud nõuded esitada esimeses menetluses ja seeläbi kostjale põhjendamatute kulude tekkimist vältida. Kohus peab eelnevalt kirjeldatud käitumist õiguste kuritarvitamiseks ning leiab, et riik ei pea pakkuma kostja kahjustamise eesmärgil esitatud nõuetele õiguskaitset. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3.Hageja esitas Harju Maakohtu 7. jaanuari 2020 määrusele määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja saata asi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja leiab, et maakohus on kaldunud kõrvale TsMS §-s 7 sätestatud poolte võrdse kohtlemise põhimõttest, kui eelistas kostjat võtmata arvesse kostja poolt kohustuse rikkumise asjaolusid. Hageja selgitab, et erinevate menetluste algatamise on tinginud asjaolu, et hageja saab hagi aluseks olevad dokumendid enda valdusesse erinevatel aegadel. Hageja palub tagastada TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse rahuldamise korral selle esitamisel tasutud riigilõiv.
Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2(4)
2-19-20145 Ringkonnakohtu põhjendused
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.
Vaidlustatud määrusega keeldus maakohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et kohtu hinnangul saab hageja korduvat sama lepingu alusel kostja vastu esitatud erinevate perioodide eest sissenõutavaks muutunud võlanõuete esitamist pidada menetlusosalise õiguste kuritarvitamiseks, sest sellega tekitatakse kostjale põhjendamatult täiendavad kulusid nii menetlus- kui sissenõudekulude tõttu. Maakohtu hinnangul ei pea riik pakkuma hagejale kostja kahjustamise eesmärgil esitatud nõuetele õiguskaitset.
Riigikohus on leidnud, et TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel võib menetlusse võtmisest keelduda üksnes juhul, kui hagis või avalduses esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel ning menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm 13.02.2017, 2-16-17452, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika; RKTKm 01.02.2017, 3-2-1-146-16, p 9). Seejuures on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus, mis tähendab, et kohus peab hageja esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse hagi rahuldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel menetlusõiguse normist tulenevale menetlusosaliste õiguste kuritarvitamise keelule tuginedes hinnanud piisavalt tähtsust omavaid asjaolusid ja seetõttu on määrus ka olulises osas põhjendamata. Hagi menetlusse võtmata jätmise otsustamisel on tehtud järeldused, mis saaksid olla põhjendatud hagi sisulisel läbivaatamisel eelkõige hagi (osaliselt) rahuldamata jätmisel ning TsMS § 173 lg 1 mõistes menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 1 alusel nende väljamõistmise ulatuse määramisel.
Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Elisa Eesti AS-i liitumislepingu kliendinumbriga XXXXXXXXX, mille alusel on kostjale esitatud 1. juunil 2016 arve nr 2015355333 summas 48.43 eurot maksetähtajaga 18. juuni 2016 ja 1. juulil 2017 arve nr 2015598640 summas 36.31 eurot maksetähtajaga 18. juuli 2016. Kostjal on arved tähtaegselt tasumata. Võlale lisandub Elisa Eesti AS-i teenuste kasutamise üldtingimuste p-s 7.10 sätestatud viivis 0,07% päevas võlgnetavalt summalt alates arvete maksetähtajale järgnevast päevast kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista ka seaduses sätestatud sissenõudmiskulu. Nõue on loovutatud hagejale. Kohtu ette toodud asjaoludel saab kolleegiumi hinnangul hageja põhi- ja viivisenõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks olla VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 108 lg 1 ning seaduses sätestatud sissenõudmiskulu rahuldamiseks VÕS § 1132 lg 1 või 2.
Menetlusosaliste õiguste kuritarvitamist saab eelkõige tõkestada sellega, et keeldutakse isiku õiguspositsiooni kaitsmast, kuid menetlusosaliste õigustest ilmajätmine peab teisest küljest olema alati rikkumisega proportsionaalne. Praegusel juhul on maakohus tuginenud hagi tervenisti menetlusse võtmisest keeldumisel eelkõige hageja sissenõudmiskulude nõude esitamisest ja kohtumenetluses tekkivate menetluskuludest tulenevale kostja kahjule. Maakohtu määruse põhjendustest saab järeldada, et maakohus on tuginenud hea usu põhimõtte vastasele käitumisele (VÕS § 6 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on antud kaalutlusotsustuse tegemisel piiranud hageja õigusi põhjendamatult suures ulatuses, kui keeldus eelnimetatud põhjustel kogu hagi menetlusse võtmisest, sest 3(4)
2-19-20145 vaidlustatud määrusest puuduvad põhjendused, miks on hageja põhi- ja viivisenõuete esitamine praegusel juhul hea usu põhimõtte vastane, arvestades sealjuures kostja poolt enda kohustuste rikkumise asjaoludega.
10.Ringkonnakohus leiab, et seda, mis ulatuses on materiaalõiguslikult võimalikud hageja nõuded kostja vastu põhjendatud, sh tulenevalt VÕS § 6 lg-st 2, ning milliste menetlusõiguse normide alusel on põhjendatud jaotada ja mis ulatuses välja mõista menetlusosaliste menetluskulud, tuleb välja selgitada asja sisulisel lahendamisel.
11.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et asi tuleb saata tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
12.Seoses maakohtu määruse tühistamisega ja tsiviilasja saatmisega tagasi maakohtule, ei määra kolleegium menetluskulude jaotust. Menetluskulud jaotab maakohus menetlust lõpetavas lahendis.
13.Hageja tasus määruskaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot 22. jaanuaril 2020 (nähtub Kohtute Infosüsteemist). TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldas hageja määruskaebuse ja praeguses menetlusetapis ei osale teisi menetlusosalisi, tuleb riigilõiv hagejale tagastada. Tasutud riigilõiv 50 eurot tuleb kanda hageja arvelduskontole nr EE662200221052378572 Swedbank AS-is.
14.Hagi menetlusse võtmisest keeldumise tühistamise ja riigilõivu tagastamise määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (TsMS § 696 lg 1 ja § 150 lg 8).
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.