Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Heldur Otsa hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu 3987 euro 3 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. septembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus ja Heldur Otsa vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
797 eurot 41 senti 3189 eurot 62 senti
Vastuapellatsioonkaebuse hind Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
11. veebruar 2020 Hageja: Heldur Otsa (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Kostja: AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), esindaja vandeadvokaat Alar Urm
1(14)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. septembri 2019 otsus osas, milles kohus hagi rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
2.AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Heldur Otsa vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Jätta menetluskulud (sh apellatsioonimenetluse kulud) täies ulatuses hageja Heldur Otsa kanda.
5.Määrata kostja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali menetluskuludena kindlaks ning mõista hageja Heldur Otsalt kostja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja kokku 2920 eurot, sh esindaja kulu maakohtu menetluses 1275 eurot, esindaja kulu apellatsioonimenetluses 1320 eurot ning apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 325 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Heldur Otsa (hageja) esitas 16. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 3987 eurot 3 senti. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt toimus 15. oktoobril 2018 Tartus PõlluKruusamäeKummeli-Välja tänavate ristmikul liiklusõnnetus, milles Mercedes-Benz GLS350 (registreerimismärgiga XXXXXX; edaspidi: MB) juht ei andnud teed temast paremal asunud vasakpööret sooritvale hageja juhitud Škoda Octaviale (registreerimismärk XXXXXX; Škoda) ning sõitis viimasele otsa. Kostja tegi 2. novembril 2018 kahjuotsuse (kahjujuhtumis nr XXXXXXXXX), millega keeldus hagejale tema poolt kantud kahju hüvitamisest. Kindlustusotsuse kohaselt sõitis hoopis hageja vastassuunavööndisse ning rikkus sellega liiklusseaduse (LS) § 33 lg 2 p-s 8 ja § 48 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Hageja on seisukohal, et kuna liiklusõnnetuse põhjustas MB juht, on kostja alusetult keeldunud talle hüvitise väljamaksmisest. 2(14)
Hageja leiab, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg-s 1 sätestatust tulenevalt ei ole suurema ohu allika valitseja vastutusest täielikult vabanemine võimalik, vaid vastutuse jagamisel tuleb arvestada ka teise suurema ohu allika valitseja poolt kantavat vastutust. VÕS § 139 lg 1 ei võimalda vähendada MB juhi vastutust nullini. Isegi kui liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi hageja, rikkudes liiklusnõudeid, ning MB juhti ei rikkunud mistahes kohustusi, siis ka sellisel juhul ei võimalda VÕS § 139 jätta kogu vastutust ainuüksi hageja kanda, vaid osaliselt kannab seda VÕS § 1057 alusel (sõltumata võimalikust liiklusseaduse nõuete rikkumisest) ikkagi ka MB juht. Hageja on siiski seisukohal, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi MB juht ning seetõttu oleks liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 23 lg 1 p-st 1 lähtuvalt pidanud kostja hüvitama hagejale kogu viimase poolt kannatatud kahju, mis seisneb VÕS § 132 lg 3 ja LKindlS § 26 lg 2 kohaselt talle kuuluva sõiduki Škoda taastusremondi maksumuses.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et arvestades liiklusõnnetuse asjaolusid ja osalenud juhtide käitumist, tekkis hagejal kahju ohu tagajärjel, mille tekitamise eest ta ise vastutab. Rakendades VÕS § 139 lg-t 1 tuleb hagejale makstavat hüvitist vähendada 100%. Liiklusõnnetus on põhjuslikus seoses ainult hageja poolt loodud ohuga ja hageja tähelepanematusega. Hageja tegi ristmikul vasakpöörde Põllu tänavale, kuid sõitis juba enne Põllu tänavat vastassuunavööndisse ja põrkas seal kokku teise autoga. Parema käe reegel määrab sõidujärjekorra, kui see ei ole mujal määratud. Parema käe reegel ei muuda sätteid, mis keelavad sõita vastassuuna vööndis ega seda kuidas tuleb ristmikul liikuda. Liiklusõnnetus ei juhtunud sellepärast, et MB juht ei andnud hagejale teed. Hageja käitus viisil, mis välistas võimaluse talle teed anda. MB ei olnud sõiduteede ristumiskohani jõudnud. Õnnetus toimus, kui hageja sõitis ristmikul vastassuunavööndisse. MB ei asunud hageja sõidurajal ja ei põhjustanud Škodale liikumistakistusi. Sõidukite liikumisteed ei oleks liiklusõnnetuse kohas lõikuda tohtinud. Hagi on esitatud lepingu alusel, mis on sõlmitud hageja ja kostja vahel, seega nõuab hageja kostjalt hüvitamist iseenda vastutuskindlustuse lepingu alusel. Hageja ei saa kostja vastu nõuet esitada liikluskindlustuse seaduse alusel, tegemist ei ole kindlustuseta sõidukiga tekitatud kahjuga. Hageja oleks saanud esitada nõude kostja vastu MB juhi liikluskindlustuse lepingu alusel, mitte enda ja kostja vahel sõlmitud vastutuskindlustuslepingu alusel. Eelmärgitut arvestades on kohtul alus jätta hagi läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p-st 1 lähtuvalt, kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. septembri 2019 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 797 eurot 41 senti ning jättis menetluskulud 20% ulatuses kostja kanda ja 80% ulatuses hageja kanda. Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1585 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 317 eurot koos viivisega tasumata menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates maakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks määras kohus 900 eurot ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 720 eurot. 3(14)
Maakohus leidis, et hageja saab esitada kostja kui teise kindlustusjuhtumis osalenud kindlustatud isiku kindlustusandja vastu riskivastutusest tuleneva kahju hüvitamise nõude ning selles osas ei ole kostja vastuväited nõudele põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel. Kahju põhjustamisel mootorsõiduki valdaja poolt on võimalik nõue esitada nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 järgi kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses tähenduses. Oluline on ainult riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Käesoleval juhul vaidlevad pooled, kes vastutab liiklusõnnetuse toimumise eest. Sõidukite kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb juhtides jättis suuremal määral jälgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku vastutamise küsimusele. Hüvitise alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. Tulenevalt LS § 56 lg-st 1 peab juht ristmikule lähenedes olema eriti tähelepanelik ristmiku liiklusolude suhtes. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. Seega tuli hagejal vasakpöörde sooritamiseks veenduda, et tulenevalt LS § 17 lg 5 p-st 5, ei ole tal paremalt läheneva sõiduki suhtes tee andmise kohustust ja ta võib vasakpöörde sooritada lõigates oluliselt vasakult poolt üle ristmiku ja selline manööver on vastavalt LS § 33 lg 2 p 8 ohutu ja ei takista ning kahjusta teisi liiklejaid. Samuti tuli hagejal enne vasakpöörde sooritamist veenduda, et talle antakse teed. Kohtule esitatud fotodelt on üheselt nähtav, et hageja paikneb suundudes Põllu tänavale oluliselt vastassuunavööndis. Kohtule esitatud fotosid kõrvutades, on tuvastatav, et MB juht ei ole veel jõudnud sõiduteede lõikumisalale. Fotolt tl-l 104 on tuvastav ristmiku nö sõiduread, mootorsõidukite kokkupõrke asukoht ristmikul, mida näitlikustab hästi fotol parempööret tegev sõiduauto. Nimetatud sõiduk saab üle ristmiku parempöörde manöövri sooritada selliselt, et liiklusõnnetuses olevad autod seda kuidagi segaks. Arvestades eeltoodut, oli maakohus seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustas hageja, kuna hageja ei veendunud vasakpööret sooritades oluliselt vasakule kaldudes manöövri ohutuses. Samas oli MB juhil hageja (paremalt läheneva sõiduki) suhtes tee andmise kohustus. Mõlemal juhil oli kohustus veenduda, et üksteist on märgatud ja täidetakse vastastikku liikluseeskirja nõudeid. MB juht on oma ütlustes kinnitanud, et ta jäi seisma ja andis signaali. Väärteo asjas nr 4-19-1620 üle kuulatud tunnistajate K.O. ja E.M. ütluste kohaselt kumbki juht seisma ei jäänud ega signaali ei andnud. Hageja seletuste kohaselt autod ei pidurdanud. Kohus luges tunnistajate ütlused usaldusväärseks. Maakohus leidis, et mootorsõidukite 4(14)
kokkupõrge toimus mõlema sõiduki liikumise pealt. Seega ei valinud ka MB juht kohast meedet liiklusõnnetuse vältimiseks, st ei jätnud sõidukit seisma või ohu märkamisel ei andnud liiklusõnnetuse vältimiseks helisignaali. Mootorsõiduki juhil tuleb liikluses järgida kõrgendatud hoolsust ja teha endast kõik olenev, et ta ei ohustaks teisi liiklejaid ja samuti teha endast olenev, et liiklusõnnetust või ohtu vältida. Arvestades eelnevaid põhjendusi, hinnates liiklusõnnetuse põhjuseid kogumina, leidis kohus, et liiklusõnnetuse põhjustamises on hageja vastutav 80% ulatuses ja MB juht 20% ulatuses. Kokkuvõttes on hageja käitumine oluliselt suuremas põhjuslikkus seoses temal endal kahju tekkimisega kui MB juhil. Ülimalt suure tõenäosusega oleks kahju jäänud saabumata, kui hageja oleks vasakpöörde sooritamisel püsinud oma mõttelisel sõidureal ja teepoolel kuni manöövri lõpuni ning pööranud piisavalt tähelepanu liiklusoludele temast vasakul. Parema käe reegli eelise omamine üksnes vähesel määral ja osaliselt õigustab vastassuunda sõitmist ning seal kokkupõrke põhjustamist teise sõidukiga. Kohus vähendas eelmärgitut arvestades väljamõistetavat kahjuhüvitist 80% võrra ning pidas põhjendatuks mõisa kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 797 eurot 41 seti. Kostja ei ole hageja poolt nõutud kahjuhüvitise summale vastuväiteid esitanud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas 3. oktoobril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täises ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus pööranud piisavat tähelepanu asjaolule, et hagi on esitatud vale liikluskindlustuslepingu alusel. Hageja valis hagi aluseks liikluskindlustuse seaduse LKindlS § 23 lg 1 p 1 ja kinnitas, et ta ei ole esitanud nõuet lepingu alusel. Juhul, kui hageja soovis suunata nõuet kostja vastu, oleks ta LKindlS § 35 lg 1 p-st 1 tulenevalt pidanud tuginema väitele, et kostja on MB juhtinud isiku liikluskindlustuse kindlustusandja ja kuivõrd MB juht vastutab liiklusõnnetuse põhjustamise eest, siis nõuab hageja MB juhi ja kostja vahel sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingu alusel hüvitist (VÕS § 521 lg 1). Hageja ei ole käesolevas menetluses sellist nõuet esitanud ja kohus ei saa ka seda seega menetleda. Seadusest nõuet kostja vastu ei tulene. Maakohtu järeldus MB juhi vastutuse kohta ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Maakohtu arutluskäigud on vastuolus nii füüsikaseaduste kui ka asjas olemasolevate tõenditega ja materiaalõigusega. Ükskõik milline ristmiku regulatsioon (foor, reguleerija, paremakäereegel) ei õigusta ega anna põhjust mitte mingilgi määral vastassuunavööndisse sõitmist ja seal kokkupõrke põhjustamist. Lisaks tuleb nentida, et kokkupõrge ei toimunud ristmikul, MB juht ei olnud veel sõitnud kohani, kus sõiduteed lõikuvad. Hageja n-ö lõikas kurvi ja sõitis pärast ristmikul tehtud vastakpööret vastassuunavööndisse ja otsa seal liikunud sõidukile. Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid ega viidanud õigusakti sätet, mille alusel pidi MB juht hagejale teed andma, suutma hageja käitumist ette näha ja enda sõiduki enne kokkupõrget peatada. Hageja sai kogu manöövri vältel püsida oma sõidureas, ta pidi püsima seal ka juhul, kui vastassuunavöönd on vaba. N-ö nurga lõikamine ei ole ühegi liiklusreeglina mitte ühelgi juhul lubatud.
5(14)
Maakohtu otsus tähendab sisuliselt, et kui üks sõidukijuht otsustab sõita vastassuuna vööndisse, on seal liikuv sõidukijuht kaasvastutav tekkinud kahju eest, sest ei suutnud esimese juhi rikkumisest tulenevat ohtu vältida. Praegusel juhul oli sõidukite liikumise dünaamika selline, et MB juhil ei olnud võimalik hageja rikkumist ette näha ega sellest tekkinud ohtu kuidagi vähendada. Signaali mittelaskmine MB juhi poolt ei ole väärtegu ega ühegi liiklusreegli rikkumine. See ei oleks õnnetust ära hoidnud. Õnnetuse ärahoidmiseks oleks MB juht pidanud hageja rikkumist ette nägema ja järsult gaasi andes teelt välja sõitma või hageja auto eest ära tagurdama. On selge, et selle liiklusõnnetuse puhul on 100% vastutav hageja. Hageja vastutus on süüline ja rikkumine on tahtlik. Menetluskulude kindlaksmääramisel on maakohus ekslikult leidnud, et kostja menetluskulusid ei saa välja mõista osas, mis puudutas MB juhiga suhtlemist ja väärteoasja materjalidega tutvumist. MB juht ei olnud käesolevas tsiviilasjas menetlusosaline ega kostja esindaja klient. Kostja esindaja ei osutanud MB juhile õigusabi, vaid hankis temalt teavet liiklusõnnetuse asjaolude kohta ja selle kohta, missuguseid toiminguid ja otsuseid tegi selle liiklusõnnetuse kohta politsei. Samuti ei ole õige maakohtu hinnang, et sarnaste asjade õigusabi keskmine tunnihind on 110–120 eurot. Selline kohtu hinnang ei ole õige, tõendatud ega kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Keskmine advokaadi hind Eestis on enam kui 120 eurot tunni eest. Samuti on kindlustuse ja finantsvahenduse puhul vajalik valdkonnas kogenud advokaat, kuna tegemist on spetsiifilise valdkonnaga. Ei ole mingit põhjust välja mõista üksnes mingit hüpoteetilist "keskmist" tunnitasu.
Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Apellatsioon põhineb ekslikul arusaamal hageja nõude õiguslikust alusest ning teiselt poolt valel käsitlusel kokkupõrke asjaoludest. Kostja kindlustusandjana on võtnud aluseks vaid enda kliendi (MB juhi) versiooni, hoolimata sellest, et kõik tema poolt kokkupõrke toimumise kohta esitatud ennastõigustavad väited on tunnistajate ütlustega ümber lükatud. Õnnetuse põhjustas MB juhi poolt tee andmise kohustuse jäme eiramine ning kostjal on MB juhi kindlustusandjana kohustus hüvitada hagejale sellega tekitatud kahju.
Hageja esitas 14. oktoobril 2019 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldamata jäeti, ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
Maakohus ei ole tuvastanud, kas kokkupõrge toimus ristmikualal või sellelt väljas. Samas on see asja õige lahendamise seisukohalt keskne küsimus, kuna sellest sõltuvad otseselt õnnetuses osalenud juhtide õigused ja kohustused. Eelkõige on oluline küsimus sellest, kas hageja rikkus LS § 48 lg-s 2 sätestatut või rikkus MB juht LS § 17 lg 5 p-s 5, § 18 lg-s 1, § 33 lg 2 p-s 8 ja § 57 lg-s 1 sätetatud kohustusi. Nimetatu sõltub omakorda sellest, kas autod olid kokkupõrke hetkel ristmikualal või mitte. Maakohus ei ole selgelt defineerinud ristmikuala ulatust, ehkki otsus tugineb olulises osas erinevatele väidetele selle kohta, mis toimus ristmikualal ja mis väljaspool seda. Maakohus on jätnud tähelepanuta eriteadmistega isiku teedeinsener S. Sanniku poolt koostatud ristmikuala plaani. Kohtuotsuses ei ole sellele ühtegi viidet. Selle asemel tuvastas maakohus ristmikuala ühe foto alusel.
6(14)
Maakohtu järeldus, nagu ei oleks MB ristmikule välja sõitnud, on fotode ja skeemiga otseses vastuolus. Maakohtu järeldusele ei anna alust ka kohtu poolt viidatud tl-l 104 asuv foto. Sellelt fotolt on võimalik ristimikuala tuvastada vaid kõrvutades seda S. Sanniku skeemiga. Kohus ei ole seda teinud. Seetõttu on ebaõige ka kohtu järeldus, et MB ristmikualale välja ei sõitnud. Eelmärgitust järeldub, et hageja ei eksinud vasakpöörde sooritamisel mitte ühegi õigusnormi vastu. Hageja ei saanud arvestada sellega, et MB juht enne ristmikku ei peatu, vaid sõidab kiirust vähendamata talle vasakpöörde jooksul esinurga vastu sisse. Ükskõik, millise pöörderaadiuse hagejale mõtteliselt omistada, ei muuda see asjaolu, et MB juht sõitis ristmikualal vasakpööret sooritavale sõidukile sisse ning et see oleks aset leidnud ka siis, kui hageja oleks kasutanud maakohtu poolt soovitatud trajektoori. Hageja poolt valitud sõidutrajektoori ning kokkupõrke vahel puudub põhjuslik seos. Kokkupõrke põhjuseks on MB juhi poolt tee andmise kohustuse rikkumine. Sellises olukorras on kohtu järeldus jagatud vastutuse kohta väär. Kokkupõrke põhjustas ainult MB juhi LS § 17 lg 5 p-s 5, § 18 lg-s 1, § 33 lg 2 p-s 8 ja § 57 lg-s 1 sätestatud kohustuste rikkumine, mitte hageja õiguspärane manööver. Seetõttu vastutab liiklusõnnetuse eest VÕS § 1057 alusel ainuüksi MB juht ning tema asemel vastutab hageja ees LKindlS § 23 lg 1 p 1 alusel kostja. Maakohus oleks pidanud rahuldama hagiavalduse täies ulatuses. Maakohus on põhjendamatult vähendanud hageja menetluskulusid ning lugenud põhjendatud ja vajalikuks esindaja kuluks 1260 eurot. Hageja sellise vähendamisega ei nõustu. Kohus ei ole ka selgitanud, milliseid esindaja tegevusi loeb ta ülemääraseks või milliste ajakulu on kohtu arvates olnud liialt suur. Vaadates konkreetset tehtud toimingute nimekirja (mille maakohus on toonud esile otsuse p-s 28), ei ole võimalik väita, et mõni neist oleks olnud ebavajalik või ülemäärases mahus. Maakohus oleks pidanud rahuldama hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks täies ulatuses.
7.Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Nii PPA Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna 11. märtsi 2019 otsus kui ka väärteoasjas nr 4-19-1620 jõustunud kohtuotsus kinnitavad, et liiklusõnnetuse põhjustas hageja poolne liiklusseaduse normi rikkumine, teise liiklusõnnetuse osaleja (kaas)vastutust ei tuvastatud. Hageja viidatud LS § 17 lg 5 p 5 ei ole asjakohane norm. Hageja ajab segamini ristmiku ja sõiduteede lõikumisala. Asjakohane norm on LS § 48 lg 2. Sõidukijuhtide kohustused vaidlusaluse liiklusõnnetuse olukorras on seotud sõiduteede lõikumisalaga, mitte ristmiku alaga. Teised juhid ei pea LS § 48 lg 2 rikkumist ette nägema ja sellega arvestama. Tee andmise kohustus tekkinuks MB juhil alates sellest, kui ta oleks jõudnud sõiduteede ristumisalale. Kuivõrd MB sinna ei jõudnud, ei tekkinud MB juhil tee andmise kohustust. LS § 48 lg 2 puhul tuleb tähele panna, et vastassuuna vööndisse ei tohi sattuda sõiduteede lõikumisalalt välja sõites. Hageja väidab, et ta ei või vastassuuna vööndisse sattuda ristmikult välja sõites. Ristimikuala (LS § 2 p 68) ja sõiduteede lõikumisala (LS § 2 p 78) on erinevad mõisted ja erinevate mõõtmetega alad (millest üks haarab teise). Škoda oli liiklusõnnetuse olukorras sõiduteede lõikumisalalt välja sõitnud ja vastassuuna vööndis. Selleks, et mitte asuda vastassuuna vööndis, oleks Škoda pidanud sõitma enam, kui auto laiuse võrra paremal.
7(14)
Kohustus anda teed tekib kohas, kus õiguspäraselt liikuvate sõidukite liikumisteed lõikuvad – see on sõiduteede lõikumisala. MB võis liikuda sõiduteede lõikumisalani, seal pidi andma teed paremalt tulevatele liiklejatele. Škoda võis sõiduteede lõikumisalalt maha sõita nii, et ta ei satu vastassuuna vööndisse. MB paiknemist arvestades ei olnud MB juhil veel tekkinud kohustus anda Škodale teed. LS § 33 lg 2 p 8 ja § 57 lg 1 rikkumise etteheited on asjakohatud. MB juht ei pannud toime liiklusrikkumist ja ei saanud liiklusõnnetust vältida.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Seoses eelmärgituga jaotab ringkonnakohus uue otsusega poolte menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt ning määrab kindlaks nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt toimus 15. oktoobril 2018 liiklusõnnetus, milles põrkasid kokku hageja poolt juhitud Škoda ja MB. Hagejal tekkis õnnetuse tagajärjel kahju 3987 eurot 3 senti (Škoda taastamismaksumus). Kostja tegi 2. novembril 2018 kahjuotsuse, millega keeldus hagejale tema poolt kantud kahju hüvitamisest. Kostja leidis kahjuotsuses, et liiklusõnnetuse põhjustas hageja, kuna sõitis vastassuunavööndisse ning rikkus sellega LS § 33 lg 2 p-s 8 ja § 48 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5).
10.Pooled on vaielnud selle üle, kuivõrd kumbki avariis osalenud sõiduki juht kahju põhjustas. Eeskätt selle üle vaidlevad pooled ka apellatsioonimenetluses.
11.Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtu poolt vaidlusalusele õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga. Mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib liiklusõnnetuse põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitada mh VÕS § 1057 alusel riskivastutusele tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt ka nt Riigikohtu 24. septembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12; 28. septembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11).
11.1.Liikluskindlustuse andja vastutab kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandjana kindlustatud isiku poolt riskivastutuse alusel põhjustatud kahju eest liikluskindlustuse seaduses (ja VÕS §-s 510) ettenähtud ulatuses. Sõiduki valdajat LKindlS § 12 mõttes tuleb mõista sõiduki otsese valdajana VÕS § 1057 tähenduses. Kahju hüvitamise nõude võib LKindlS § 23 lg 1 p 1 ja ka VÕS § 521 lg 1 esimese lause järgi esitada nii liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. Kahju tekitaja ja tema kindlustusandja on VÕS § 521 lg 2 esimese lause järgi kannatanu ees solidaarvõlgnikeks.
11.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse väited, et hageja ei ole esitanud kostja vastu VÕS § 521 lg 1 kohast nõuet 8(14)
ning maakohus ei saanud sellist nõuet (osaliselt) rahuldada. Hagi aluse all (TsMS § 363 lg 1 p 2) mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude. Hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid hagi aluse hulka ei kuulu ning kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-14, p 13). Seega pidi maakohus ise andma õigusliku hinnangu poolte esitatud asjaolude kogumile ning kontrollima vajadusel nõude rahuldamise võimalust erinevatel õiguslikel alustel. Maakohus ei olnud seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga. Poolte antava õigusliku hinnanguga ei ole seotud ka ringkonnakohus. Hagiavalduses esitatud asjaolud koos hageja 27. märtsi 2019 menetlusdokumendi p-s 2.2 toodud lisaselgitustega võimaldavad nõude kvalifitseerimist LKindlS § 23 lg 1 p 1 alusel. Asja materjalide hulgas oleva kindlustuspoliisist nähtuvalt oli MB juhi liikluskindlustuse kindlustusandjaks avarii toimumise ajal kostja (I kd, tl-d 114–116). Selle asjaolu üle ei ole pooled ka vaielnud.
11.3.Samuti on õige maakohtu käsitlus, et asjas tuleb kohaldada VÕS § 139 sätteid. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Täiendavad reeglid on VÕS § 139 g-tes 3 ja 4 ette nähtud isikukahju hüvitamise piiramisel. Kui mootorsõidukite kokkupõrkes tekitavad mitu suurema ohu allikat vastastikku üksteisele kahju, annab VÕS § 139 kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust ning võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. VÕS § 139 alusel hüvitise suuruse määramisel saab arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Kui sõidukit juhtis muu isik, tuleb autojuhi käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule (vt nt Riigikohtu 26. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p-d 13 ja 14 koos nendes viidatud kohtupraktikaga).
12.Samas ei ole maakohtu järeldused sõidukite juhtide vastutuse jaotumise kohta kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Vaidlustatud otsus ei ole selles osas seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436; § 442 lg 8). Osaliselt on maakohus kohaldanud juhtumi asjaoludel ebaõigesti ka VÕS § 139.
12.1.Iseenesest on õige maakohtu otsuses märgitu, et kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku vastutamise küsimusele. Samas on maakohus pööranud liiklusseaduse nõuete rikkumisele ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel ebapiisavalt tähelepanu. VÕS § 139 kohaldamisel on mootorsõidukite käitamisriski 9(14)
kõrval oluline arvestada ka sõidukijuhtide käitumist, eelkõige võimalikku käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist. Hinnata tuleb erinevate põhjuste kogumit (vt nt Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 30)
12.2.Maakohus ei ole viidanud liiklusseaduse normidele, mille alusel pidi MB juht hagejale teed andma. Hagejale on maakohus vaidlustatud otsuse põhjendustest järelduvalt ette heitnud ainult LS § 56 lg 1 (arvestamine ristmiku liiklusoludega ristmikule lähenedes) järgimata jätmist. Samas ei ole asja materjalide põhjal tuvastatav, kas ja millisel määral viidatud üldiste nõuetega arvestamata jätmine hageja või ka MB juhi poolt avarii toimumisele faktiliselt kaasa aitas.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole MB juht poolte väidetest ja tõenditest nähtuvalt rikkunud ühtegi LS-i sätet, mis oleks soodustanud kahju tekkimist. Samas eiras hageja vasakpööret sooritades LS § 48 lg 2 nõudeid. Ringkonnakohus põhjendab seisukohti alljärgnevalt.
13.1.Hageja arvates rikkus MB juht LS § 17 lg 5 p-s 5 (parema käe reegel), § 18 lg-s 1 (tee andmise kohustuse korral tuleb aeglustada või seisma jääda), § 33 lg 2 p-s 8 (enne liikuma hakkamist või manöövri alustamist tuleb veenduda, et see on ohutu) ja § 57 lg-s 1 (kõrvalteel liikuja peab andma teed peateel või sõidueesõigusega teel liikujale) sätestatud kohustusi.
13.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja viited LS § 33 lg 2 p-le 8 ja § 57 lgle 1 asjakohased. MB ei alustanud liikumist ega olnud alustanud manöövri sooritamist. Samuti ei ole Kruusamäe tn ja Põllu tn sõiduteed asja materjalidest nähtuvalt teineteise suhtes pea- ning kõrvaltee.
13.3.Ristmikul oleks MB juht olnud praegusel juhul LS § 17 lg 5 p 5 alusel kohustatud andma teed hageja juhitud Škodale. Selle üle pooled ka ei vaidle. Kohustus anda teed on LS § 2 p 1 sisustatud kui nõue mitte takistada teist liiklejat. LS § 17 lg 5 p 5 sätestab tee andmise kohustuse paremal asuvale sõidukijuhile, kui sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole liiklusseaduses teisiti määratud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kohustus anda teed tekib kohas, kus õiguspäraselt liikuvate sõidukite liikumisteed lõikuvad, s.o sõiduteede lõikumisalal. Seega võis MB liikuda sõiduteede lõikumisalani ning pidi seal andma teed paremalt tulevatele liiklejatele. Asja materjalide hulgas olevatelt fotodelt (I kd, tl-d 19, 100, 101 ja 152) nähtub üheselt, et MB ei ole jõudnud sõiduteede lõikumiskohani. Seega ei olnud MB juhil veel tekkinud kohustus anda Škodale teed. Ka LS § 18 lg-st 1 tulenevate kohustuste (tee andmise kohustuse korral tuleb aeglustada või seisma jääda) rikkumine MB juhi poolt ei ole asja materjalide põhjal tuvastatav. Viidatud fotodelt nähtub, et sõidukid põrkasid kokku Põllu tänava sõiduteel, ligikaudu sõiduki pikkuse võrra enne Põllu tn ja Kruusamäe tn sõiduteede lõikumise kohta. Fotodelt (I kd, tl-d 18, 99 ja 104) nähtub, et hageja on sattunud pärast pöörde sooritamist 10(14)
Kruusamäe tänavalt Põllu tänavale vastassuunavööndisse. Sellega rikkus hageja LS § 48 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt peab juht pöördel ristmikul sõitma nii, et sõiduteede lõikumisalalt välja sõites ei satuks ta vastassuunavööndisse. Teised asja materjalide hulgas olevad fotod ega muud esitatud ja kogutud tõendid ei lükka fotodelt nähtuvat ümber. Ka väärteoasjas nr 4-19-1620 üle kuulatud tunnistajate (avarii pealtnägijate) K.O. ja E.M. antud ütlustest (I kd, tl-d 121 ja 122) ei saa sõidukite paiknemise osas tehta teistsuguseid järeldusi. Tõenditest kokkuvõttes ei ilmne, et MB juht oleks sõitnud ristmikule välja (hageja sõidukile ette vmt).
13.4.MB juhil ei olnud võimalik hageja (kui teise suurema ohu allika valdaja) rikkumist liikluses tavaliseks peetavat hoolsust järgides ette näha ega sellest tekkinud ohtu kuidagi vähendada. Maakohus ei ole tuvastanud ning tõenditest ei nähtu, et MB juhil olnuks mõislikult võimalik kokkupõrget vältida. Maakohus on MB juhile ette heitnud sõiduki peatamata jätmist ning seega ilmselt leidnud, et MB juht pidanuks sõitma aeglasemalt. Samas ei ole kohus tuvastanud, kui kiiresti MB juht enne kokkupõrget sõitis ning kas sõiduki peatamine avarii vältimiseks oli üldse objektiivselt võimalik. Kummagi sõiduki täpset liikumiskiirust tõenditest ei nähtu. Tunnistaja E.M. ütluste kohaselt oli MB hoog ristmikule lähenedes väike. Seega ei saa tõenditest ka järeldada, et MB juht oli valinud ristimikule lähenemisel ebasobiva kiiruse. Ringkonnakohtu arvates puuduvad ka tõendid selle kohta, et MB juht oleks saanud ja pidanud ette nägema, et eesolevale ristmikule sõitev juht eirab LS § 48 lg 2 nõudeid ja teeb vasakpöörde vastassuuna vööndisse. Sõidukijuht ei pea ette nägema, et vastutulev sõiduk sõidab vastassuuna vööndisse, ega pea sõitma kiirusega, mis võimaldab sellel juhul peatuda või eest ära tagurdada. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et enda (õiges) sõidureas paikneva sõiduki juhil ei pruugi sarnases olukorras olla võimalik reaalselt üldse midagi mõjusat teha kokkupõrke vältimiseks. Kokkupõrget ei oleks toimunud, kui hageja oleks püsinud pöörde ajal ja pärast selle lõpetamist oma sõiduvööndis.
13.5.Maakohus on tuvastanud, et MB juht ei lasknud enne kokkupõrget helisignaali. Selle asjaolu tuvastamisel maakohus iseenesest menetlusõiguse norme rikkunud ei ole. Signaali laskmist on väitnud ainult MB juht väärteoasjas nr 4-19-1620 antud ütlustes (I kd, tl-d 130–132). Üle kuulatud tunnistajate K.O. ja E.M. ütluste kohaselt aga kumbi sõiduk signaali ei lasknud. Samas juhtidel (sh MB juhil) liiklusreeglite järgi signaali laskmiseks kohustust ei olnud. Samuti puuduvad tõendid, et signaali laskmine MB juhi poolt oleks õnnetuse ära hoidnud.
14.Eelmärgitut kokku võttes ei pannud MB juht ringkonnakohtu hinnangul toime liiklusrikkumist ega saanud liiklusõnnetust ka mõistlikult vältida. Hageja juhitud Škoda sõitis vastassuuna vööndisse ning põrkas seal kokku MB-ga. Kuigi sõidukid põrkasid kokku liikumise pealt, ei saa praegusel juhul avarii (kaas)põhjuseks pidada MB kui mootorsõiduki üldist käitamisriski. See risk oluliselt ka ei erine Škoda käitamisriskist – sõidukite massi, kiiruse, tehnilise seisukorra jms märkimisväärseid erinevusi tõenditest ei nähtu. Juhtumi asjaolusid arvestades ei ole välistatud, et vastassuuna vööndisse sõites oleks Škoda võinud kokku põrgata ka seal seisva sõidukiga. Avarii põhjustas seega üksnes hageja enda raske eksimus LS § 48 lg 2 nõuete vastu, mitte MB-st (kui suurema ohu allikast) tulenev risk. 11(14)
Liiklusõnnetuse ja sellega kaasneva kahju põhjustas ringkonnakohtu arvates täies ulatuses (100%) hageja ning MB juhi vastutus puudub. Maakohtu järeldused sõidukijuhtide osa kohta kahju põhjustamisel ei ole esitatud ja kogutud tõendite põhjal õiged. Hageja nõutavat hüvitist tuleb vähendada nullini.
15.1.Asja lahendamisel ei oma tähtsust see, kas kokkupõrge toimus ristmikualal. Sõiduteede lõikumisala ei saa LS § 2 p-des 68 ja 78 toodud määratlusi arvestades samastada ristmikuga (ristmik on laiem mõiste). LS § 48 lg 2 keelab vastassuunavööndisse sõitmise juba sõiduteede lõikumisalalt – mitte ristmikualalt – väljasõitmisel. Ka LS § 17 lg 5 p-st 5, § 18 lg-st 1 ja §-st 56 tulenevad juhi kohustused ei seondu ristimikualaga. Sõiduteede lõikumisala on ainult see ala, kus lõikuvad sõiduteed. Kruusamäe tänavalt vasakule pöörates on oluline lõikumisjoon Kruusamäe tn sõidutee ning Põllu tn sõidutee vahel. Ülalviidatud fotodelt nähtub, et Škoda oli avarii toimumise hetkeks sõiduteede lõikumisalast välja sõitnud ja paiknes vastassuuna vööndis. Sellisele järeldusele faktiliste asjaolude kohta on vaidlustatud otsuses jõudnud ka maakohus.
15.2.Eelmärgitut arvestades ei ole teedeinsener S. Sanniku poolt koostatud arvamus koos ristmikuala plaaniga (I kd, tl-d 56–57) vaidluses asjakohane tõend ning see tuleb jätta TsMS § 238 lõike 1 ja lõike 5 esimese lause alusel asja lahendamisel arvestamata. Iseenesest õige on vastuapellatsioonkaebuses märgitu, et maakohus oleks pidanud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt otsuses põhjendamata, miks kohus seda tõendit asja lahendamisel ei arvesta. Samas ei olnud see käesoleva otsuse ülalesitatud põhjendusi arvestades menetlusnormi oluline rikkumine.
15.3.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad hageja menetluskulud käesoleva otsuse alusel täies ulatuses tema enda kanda (vt otsuse põhjenduste p 16). Seetõttu puudub ringkonnakohtul vajadus käsitleda vastuapellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad maakohtu väidetavaid eksimusi hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel.
16.Maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuste esitamisest tulenevad menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
17.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
17.1.Maakohus on vaidlustatud otsuses hinnanud kostja maakohtu menetluses kantud menetluskulude (mille moodustasid esindaja kulud) vajalikkust ja põhjendatust ning määranud kindlaks menetluskulud kokku 900 eurot (6 tundi x tunnitasu 150 eurot) kostja taotletud 2975 euro (17,5 tundi x tunnitasu 170 eurot), käibemaksu hüvitamist kostja ei taotlenud. Maakohus pidas kostja 12(14)
esindaja põhjendatud tunnitasuks 150 eurot ning luges hageja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide ettevalmistamisele, kohtuistungiks ettevalmistamisele ja kohtuistungil osalemisele kulunud aega põhjendatuks kokku 6 tunni ulatuses. Kahjukäsitluse materjalidega tutvumist, sündmuskohaga tutvumist, MB juhiga vestlemist, liiklusõnnetuse ja väärteomenetluse kohta politsei andmete pärimist maakohus esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks ei pidanud. Kostja on esitatud apellatsioonkaebuse põhjendustes vaidlustanud maakohtu järeldused osas, mis puudutab MB juhiga suhtlemist ja väärteoasja materjalidega tutvumist. Samuti ei nõustu kostja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatusele ja vajalikkusele antud hinnanguga.
17.2.TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Kõrgema astme kohus saab dikretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11. veebruari 2015 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1115-14, p 11; 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega osas, mis puudutab esindaja ajakulu MB juhiga vestlemisele (2 t) ning väärteomenetluse kohta politseilt andmete pärimisele (30 min). Selles osas on maakohus rikkunud diskretsiooni piire ning pidanud MB juhti ekslikult menetlusosaliseks või kostja lepingulise esindaja kliendiks. Ringkonnakohus leiab, et kõnealuseid toiminguid olid asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Esindaja tunnitasu (tööühiku hinna) vajalikkuse ja põhjendatuse osas ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Kohtupraktikas on küll peetud põhjendatuks ja vajalikuks ka 150 eurot ületavat tunnitasu, kuid tunnitasu tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest lähtudes. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, mis võimaldaksid pidada 150 eurot ületavat tunnitasu põhjendatuks. Käesolev vaidlus on vähemahukas ning ei ole õiguslikult keskmisest keerukam. Eelmärgitut arvestades loeb ringkonnakohus kostja maakohtu menetluses kantud menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud suuruseks 1275 eurot (8,5 tundi x tunnitasu 150 eurot).
17.3.Kostja esindaja poolt 10. veebruaril 2020 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 2025 eurot, sh apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 325 eurot ja esindaja kulu 1700 eurot (summa käibemaksuta). Esindaja on teinud apellatsioonimenetluses järgmisi 13(14)
toiminguid: apellatsioonkaebuse koostamine (5 t); vastuse koostamine vastuapellatsioonkaebusele (2 t); ringkonnakohtu istungiks valmistumine (2 t) ja ringkonnakohtu 11. veebruari 2020 istungil osalemine (1 t või vastavalt vastavalt istungi kestvusele). Kokku on osutatud kostjale õigusabi 10 tunni ulatuses. Esindaja on osutanud õigusabi tunnitasuga 170 eurot (käibemaksuta).
17.4.Hageja leidis 11. veebruari 2020 istungil, et kostja esindaja kulud on ülepaisutatud ja palus neid vähendada hageja menetluskulude suuruseni.
17.5.Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ajakulu 11. veebruari 2020 istungiks valmistumisel mitte rohkem kui 1 tund. Ringkonnakohtu istung kestis istungi protokollist nähtuvalt 48 minutit. Muus osas on kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Sarnaselt maakohtuga leiab aga ringkonnakohus, et kostja esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) ei ole käesolevas asjas TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud. Asja mahtu ja keerukust arvestades on TsMS § 175 lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 150 eurot (käibemaksuta). Seega moodustavad kostja esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud apellatsioonimenetluses kokku 1320 eurot (8,8 tundi x tunnitasu 150 eurot).
17.6.Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 järgi kohtukulu ning kuulub ringkonnakohtu hinnangul hageja poolt kostjale hüvitamisele.
17.7.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks kokku 2920 eurot (1275 + 1320 + 325) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.
17.8.Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vastavalt määratud menetluskulude jaotusele mõistnud kummagi menetlusosalise kasuks osaliselt välja vastaspoole menetluskulud. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud TsMS § 445 lg 1 teises lauses sätestatut arvestades lahendi resolutsioonis poolte vastastikused nõuded rahuldatud osas tasaarvestama. Maakohus on jätnud selle tegemata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.